Riigikohus leidis, et kohalik omavalitsus ei saa keelduda puudega inimesele isikliku abistaja teenuse määramisest üksnes põhjusel, et tal on lähedane, kes teda aitab, sest pereliige ei ole kohustatud täisealist inimest isiklikult hooldama. Sellest teatab BNS.
Kohtuasjas taotles raske liitpuudega täisealise inimese ema, kes on ühtlasi tema eestkostja, omavalitsuselt pojale isikliku abistaja teenust. Inimene vajas igapäevaselt ulatuslikku kõrvalabi, sealhulgas liikumisel, riietumisel ja hügieenitoimingutes. Teenust taotleti muu hulgas selleks, et abi oleks tagatud ka ajal, mil ema ei saa ise lähedase eest hoolitseda.
Omavalitsus keeldus teenust määramast, põhjendades otsust inimese suhtlemis- ja kognitiivsete raskustega, mis ei võimaldavat tal isiklikku abistajat piisavalt juhendada. Samuti leidis linn, et juba määratud sotsiaalteenused katavad inimese abivajaduse.
Riigikohus tühistas omavalitsuse keeldumise ja kohustas inimese abivajadust uuesti hindama ning taotlust lahendama. Kohus rõhutas, et pereliige ei ole kohustatud täisealist lähedast isiklikult hooldama. Ka eestkostja ülesanne on korraldada inimesele vajalik abi, mitte tingimata kõiki hooldustoiminguid ise teha.
Omavalitsus peab arvestama üksnes sellise abiga, mida lähedane soovib ja tegelikult suudab osutada. Hinnata tuleb ka seda, kas teenused katavad inimese vajadused õhtuti ja nädalavahetustel. Abi peab olema korraldatud etteulatuvalt, mitte alles siis, kui lähedane haigestub või peab ootamatult eemal viibima ning puudega inimene jääb abita.
Samuti ei välista eestkoste, piiratud teovõime ega suhtlemisraskused automaatselt isikliku abistaja teenuse saamist. Inimese võimet oma tahet ja vajadusi väljendada tuleb hinnata individuaalselt, arvestades talle sobivaid suhtlusviise ja tuge.
Riigikohus rõhutas ka vajadust eelistada kodus elamist toetavaid lahendusi. Lähedase ajutine eemalolek ei tähenda, et puudega inimene tuleks suunata hoolekandeasutusse, vaid esmalt tuleb hinnata, kuidas vajalik abi tema kodus korraldada.
Puuetega inimeste koja (EPIKoda) hinnangul näitab kohtuotsus, et inimesed peavad neile seadusega ette nähtud abi saamiseks liiga sageli kohtuteed käima. Ühingu sõnul ei tohiks oma õiguste kaitsmine sõltuda inimese teadlikkusest, võimalustest või jõuvarudest kohtus vaielda. Sotsiaalteenuste puudulik kättesaadavus on süsteemne probleem, mille lahendamine ei tohiks jääda iga abivajaja enda kanda.
