Oktoobris ilmus Tallinnas Eesti esimene modulaarne varjend juhuks, kui häire tabab pealinna elanikke tänaval. Praegu on see alles ainus, mistõttu kutsutakse inimesi üles eelnevalt läbi mõtlema, kus ja kuidas nad ohu korral varjuavad. Samuti toimus Rotermanni kvartalis ulatuslik õppus, mille käigus harjutati tegevusalgoritmi juhuks, kui viibite linnasüdames ja peate kiiresti liikuma turvalisse paika.
Tekst ja foto: Denis Pastuhhov
info@mke.ee
Avalik varjend on mõeldud neile, kes viibivad ohuhetkel läheduses.
Päästeamet rõhutab: „Kui te viibite tööl või kodus, tuleb ohu korral jääda paigale ning leida varjumiseks lähim akendeta ruum või kelder.“
Avalikud varjendend on tähistatud spetsiaalse märgistusega ja nende asukoht peaks elanikele teada olema. Ohtlikus olukorras – näiteks sõjalise rünnaku ohu korral, aga ka muude ohtude puhul, nagu äärmuslik ilm, suured tulekahjud, keemiarünnakud või massirahutused – teavitab riik elanikke, misjärel peavad varjendid olema valmis inimesi ööpäevaringselt vastu võtma.
Rahuajal ei pea need kohad olema pidevalt avatud ja nende kasutamine on ajutise iseloomuga. Samuti ei pruugi seal olla mugavusi – näiteks istekohti või tualetti.
Avalike varjendite asukohta oma piirkonnas saab vaadata internetist, sealhulgas Maa-ameti geoportaalist. Avalike varjendite võrk katab kogu Eesti territooriumi.
Seda võrku arendatakse aktiivselt ka Tallinnas. Üks enam kui 50 pealinna varjendist asub Rotermanni kvartalis parkla maa-alal (–1). 14. oktoobril viisid Tallinna linnavõimud, Päästeamet ja kvartali administratsioon siin samaaegselt üleriigilise ohu teavitussüsteemi EE-ALARM testiga läbi suuremahulise varjumisõppuse.
Maa alla – organiseeritult
Tallinna munitsipaalpolitsei ameti (MuPo) kriisivalmiduse spetsialist Sergo Kohal räägib, et päevasel ajal viibib Rotermanni kvartalis palju inimesi: siin töötatakse, tehakse sisseoste ja lihtsalt jalutatakse. Ja linna peamine huvi elanikkonna kaitse seisukohalt seisneb selles, et reaalne ohu korral teaksid inimesed, kuidas ja kuhu nad saavad kiiresti varjuda.
„Meie peamine ülesanne oli testida mehhanismi ennast: kas kõikidest osalenud hoonetest pärit inimesed suutsid operatiivselt orienteeruda ja organiseeritult maa alla laskuda,“ lisab ta.
Teavitussüsteem, sealhulgas valjuhüüdjad sireenid, lülitub sisse kell 15. Kõiki asjaosalisi kvartali töötajaid ja külastajaid on e-posti teel eelnevalt teavitatud ning inimesed hakkavad maa-alusele parklale saabuma.
Päästeameti varjumisnõunik Anu Vaikjärv ütleb, et reaalses hädaolukorras suletakse peamised tänavad ja avatud alad, mistõttu on maa-aluste parklate kasutamine varjenditena läbimõeldud otsus.
„Seaduse järgi peab teatud kuupäevaga ettevõtetel ja asutustel olema järgmise aasta juuliks varjendite organiseerimise plaan – analoogselt sellega, kuidas praegu on kõigil olemas tulekahju korral evakuatsiooniplaanid. Nende õppuste käigus me just kontrollisimegi, kuivõrd paberile kirjutatud plaan reaaleluga kokku langeb. See on täiesti loomulik protsess: õppused aitavad nõrgad kohad välja selgitada, et seejärel korrektiive teha,“ täiendab Kohal.
MuPo esindaja märgib, et tegemist on reaalse ohuga – näiteks ülelendavate droonide või pommitamisega –, siis on sireenide heli peale kõige tähtsam võimalikult kiiresti maa alla laskuda. Ja turvalisse paika jõudes on esimene ja kõige olulisem asi, mida inimene peab tegema, alustada ametliku teabe ja riigipoolsete edasiste juhiste otsimist riiklike kanalite kaudu.
Võimude ülesanne on sellisel hetkel anda elanikkonnale olukorra arenedes selgeid juhiseid.
„Kas poleks lihtsam liftiga sõita?“
Niisiis, 14. oktoober. Rotermanni kvartal. Õppusel osalejate meeleolu on hea – häire on ju siiski õppus. Maa-alusesse parklasse laskununa vastavad nad ankeedi küsimustele ja mõned tunnistavad, et nad ei ole varjendi üksikasjalike tingimuste ja reeglitega tuttavad, kuigi enamik osalejaid teab, kus avalik varjend asub.
Samas saab ka vastuseid küsimustele. Maa-alusesse parklasse laskunud inimeste jaoks on peamiseks küsimuseks see, kuidas nad saavad aru, millal võib varjendist lahkuda.
Anu Vaikjärv selgitab, et omavoliliselt väljuda ei tohi mingil juhul, kuna oht ei pruugi veel möödas olla. Varjendist on lubatud lahkuda alles pärast vastutava isiku, antud juhul kvartali administratsiooni või halduri ametlikku korraldust.
Reaalsetes tingimustes saabuvad vastavad teated ja juhised SMS-sõnumite, rakenduse Ole valmis! ja riiklike sidekanalite kaudu.
Õppuse päeval häire lõpu viimast signaali välja ei saadeta, kuna tegemist on testkontrolliga. „Ma viibin seitsmendal korrusel. Kas poleks lihtsam liftiga sõita?“ esitab küsimuse üks osalejatest.
„Liftiga ei tohi üldse! – vastab Vaikjärv välkkiirelt. – Kehtib sama põhimõte mis tulekahju korral: ärge mingil juhul kasutage lifti! Kui te sõidate seitsmendalt korruselt alla ja jääte viiendale kinni, kui midagi juhtub, on sealt teid väga raske kätte saada.“
Spetsialist selgitab samuti, et tavalistel päevadel ei pea parkla uksed olema pidevalt avatud, kuna see ei ole piltlikult öeldes staadion. Kuid ohu tekkimisel antakse spetsiaalne käsk avada varjend kõigile.
Mis läks valesti?
Korraldajad ja eksperdid võtavad Rotermanni kvartalis toimunud õppuste tulemused kokku, tunnistades need üldiselt edukaks, kuigi märgivad ära ka mitmeid negatiivseid aspekte.
„Osa inimesi ignoreeris sireeni. Nad ei võtnud seda tõsiselt, jätkasid oma igapäevast tegevust, nagu poleks midagi juhtunudki. Kuid ainult tänu harjutamisele saab inimesest meister. Mõistagi oli see vaid sireenide test ja see ei nõudnud iseenesest mingeid tegevusi. Kuid kuna inimesed nägid, et kvartalis liiguvad Päästeameti ja MuPo töötajad, oleksid nad võinud ilmutada kasvõi minimaalset huvi toimuva vastu. Reaalses olukorras, kui sireenid kõlavad, on see just see hetk, mil tuleks juba varjuda,“ kommenteerib Anu Vaikjärv.
Oluline positiivne aspekt on tema sõnul see, et kõik, kes pidid õppuse ajal „kaasa mängima“, mängisidki tõesti kaasa ja ilmutasid huvitatust.
Lisaks suunati osa inimesi tänavalt otse sinna, kuhu vaja – avalikku varjendisse.
Tõsi, kõik ei teadnud, et häire on õppus – riskirühma sattusid eelkõige turistid.
„Nad olid teadlikud, mida sireenid tähendavad. Kuid nad olid hirmul, kuna puudus teave selle kohta, et meil testitakse süsteemi EE-ALARM, kuna nad saabusid siia alles täna – see teade ei jõudnud nendeni lihtsalt,“ lisab Vaikjärv.
Selle tulemusena jõudsid välismaalased varjendini viimastena – alles seitse minutit pärast sireenide käivitamist. Kuigi varjuda tuleb, nagu Päästeamet eriliselt märgib, vaid kolme minutiga.
Oli ka muid kooskõlastamatusi: näiteks mõned inimesed ei saanud aru, kas tuleb jääda korrusele –1 või tasub laskuda veelgi madalamale. Kellelgi jäi puudu trepi valgustusest.
Noormees Narvast märkis üllatuse ja uhkusega, et neil on linnas samasugused varjendi märgid – ta tunneb need kohe ära ja saab aru, kuhu minna.
„Väga positiivne, et meil kasutatakse üle Eesti neid ühtseid varjendite tähiseid,“ võtab Anu Vaikjärv kokku.
Ukraina juurtega raudbetoon
Paar päeva hiljem avati Tallinna Kesklinna linnaosas Juhkentali tänaval Kalevi spordihalli juures pidulikult modulaarne varjend. Selle aluseks on Ukrainas kasutusel olev standardiseeritud raudbetoonkonstruktsioon.
See riigi esimene modulaarne rajatis paigaldati juba juunis ja oktoobriks uuendati seda. Sealhulgas ka välimuselt – varjendi seinu kaunistab metsamaastik loomadega, mille lõi Kesklinna linnaosa seinamaalingute konkursi raames kunstnike duett ColoreesArt Vahur Agar ja Helena Hanni.
MuPo esindaja Sergo Kohal juhib tähelepanu sellele, et peamine erinevus Rotermanni kvartali parkla ja Juhkentali 10 varjendi vahel seisneb selles, et esimene on maa-alune ruum ja teine maapealne betoonist varjend.
„Selle objekti näitel me tegelikult demonstreerime ühte võimalust: just nii plaanime tulevikus probleemi lahendada Tallinna linnaruumis nn tõmbekeskustes – kohtades, kus viibib palju inimesi. Näiteks bussipeatused, kaubanduskeskuste läheduses asuvad pargid ja nii edasi. Seal, kus Tallinnas pole maa-aluseid ruume, kuhu inimesi varjuda saaks, lahendame probleemi selliste teisaldatavate ehk modulaarsete lahenduste abil. Sellise varjendi saab veoautoga tuua ükskõik millisesse Tallinna punkti, panna maapinnale ja luua sellega elanikkonna kaitseks täiesti uue võimaluse,“ lausub ta.
Kohal lisab: „Selle objekti baasil tahtsime kõigepealt ise aru saada, kuidas see linnakeskkonda sobitub. Samuti – teha selgeks, milline elementaarne varustus või asjad peavad sellise varjendi sees olema. Sest tänase niisuguse hetkeni pole kusagil selgelt kirjas, mis täpselt seal olema peab. Kõige tähtsam on see, et inimesed saaksid ohu korral seal midagi näha, mistõttu tegime autonoomse valgustuse. Teine on värske õhu olemasolu. Selle varjendi sees on meil paigaldatud autonoomne ventilatsioon ehk seade värske õhu vahetuseks ja juurdevooluks. Ja muidugi põhilised tarbed: esmaabikomplekt neile, kes seda vajavad, pingid ja joogivesi spetsiaalsetes pakendites. Kõik on väga baastasemel.“
Tema sõnul, kuna varjend on mõeldud lühiajaliseks viibimiseks, ei ole seal võimalik luua luksustingimusi – kinni peavad olema just inimeste baasvajadused.
Metall kui alternatiiv
Kohali sõnul on plaanis osta 40–50 sellist teisaldatavat varjendit.
„Selle konkreetse objekti hinda ma nimetada ei saa, kuna see kingiti Tallinnale. Mis puudutab aga uusi ostetavaid objekte, siis peagi tuleb linnavalitsus välja hankeettepanekuga, meile tehakse pakkumised ja siis saame teada täpse hinna. Meile on teada, et turul on lisaks betoonmoodulitele olemas sarnased kaitselahendused metallist. Erinevus metallist objektidega on see, et neid on väidetavalt lihtsam linnas transportida, paigaldada ja hooldada. Valikuvõimalusi on erinevaid,“ märgib ta.
Tema sõnul on 40–50 uut modulaarset varjendit ligikaudne arv ja kõiki korraga tellida pole mõtet.
„Kuid isegi sellises mahus varjendite lisandumine ei tähenda, et kogu Tallinna vajadus oleks täielikult kaetud. Piisavust tuleb hinnata mahutavuse, asukohtade ja kohtade kättesaadavuse järgi. Kuna avalikud varjendend on mõeldud eelkõige inimestele, kes viibivad ohu tekkimise hetkel neile läheduses, tuleb paralleelselt parandada varjumisvõimalusi elumajades, töökohtades, koolides ja lasteaedades, millega linn samuti tegeleb,“ kommenteeritakse MuPos.
Kesklinna linnaosa modulaarne varjend on mõeldud 22 inimesele.
„See on arvestusega 0,75 ruutmeetrit inimese kohta – just selle normatiivi järgi arvutame praegu Eestis varjendite pindala. Kuid mõistagi, kui tekib reaalne oht ja inimesed seisavad tihedalt üksteise vastas, mahub sinna kuni 30 inimest,“ lisab Kohal.
Nagu teisedki avalikud varjendend, on see „bunker“ tavalisel ajal suletud. Seda on plaanis avada distantsilt – vastavat süsteemi alles töötatakse välja.
„Kuid,“ rõhutatakse MuPos, „tuleb jätta ka füüsilise avamise võimalus. See on vajalik – tuletagem meelde kasvõi hiljutist küberrünnakut Prantsusmaa supermarketite vastu.“
Objekti soovitakse kasutada ka väikeste infokoosolekute ja praktiliste harjutuste läbiviimiseks, mis on pühendatud varjumise põhireeglitele.
Tallinn on suur – varjendeid on vähevõitu
Eesti esimese maapealse raudbetoonvarjendi avamise ajal jagavad MuPo esindajad praktilisi soovitusi varjumiseks ja kriisiolukordadeks kodus valmistumiseks. Pealinna elanik Leonel tuli kohale, et teada saada, kuidas ohu korral käituda.
„Nüüd olen ma kursis, et ohu korral, kui ma olen kodus, tuleb jääda siseruumidesse ja valida minimaalse akende arvuga tuba ning tänaval – otsida veebibrauseri või spetsiaalse rakenduse kaudu lähimat varjendit,“ jagab ta.
Leonel märgib, et teadis paigaldatud varjendist ette ja vaatab seda huviga seestpoolt.
„Arvan, et mingi aeg on seal tõepoolest võimalik viibida ja end kaitsta nii suurte kildude kui ka kõigi muude ohtude eest,“ lausub ta.
Kokkuvõtteks lisab Kesklinna elanik, et peab just seda kohta oma lähimaks varjendiks.
Kuid kõik üritusel osalejad ei olnud Kesklinna linnaosast: Robert on Kristiinest ja Vesse hoopis pealinna piiri tagant Saku vallast.
Mehed märgivad, et tulla ajendab neid isiklik huvi: nad tahavad oma silmaga näha esimest sellist näidisvarjendit Tallinnas.
„Praegu on pealinnas inimesi rohkem kui varjendeid nende jaoks, nii et lisakohad on kahtlemata vajalikud – eriti neile, kellel kortermajades keldreid pole,“ rõhutab Robert.
Ta lisab, et uus varjend „sobitub kaunilt looduse ja muu elukeskkonnaga“.
„Eestis on elanikkonnakaitse teema – eriti varjendite kohtadega – olnud minu meelest tõesti unustusse vajunud. Kuid selliseid objekte on väga vaja kasvõi igaks juhuks ja kui need nutikalt linnakeskkonda sobitada, võiks neid rohkem olla. Need pole kasulikud mitte ainult tõsise ohu korral, vaid ka mis tahes väiksemate kriiside ajal,“ nõustub Robertiga Vesse.
TEADMISEKS
Tallinna toetus korteriühistutele
Sergo Kohal kutsub kõiki üles varjumisvõimalusi eelnevalt läbi mõtlema ning korteriühistute esindajaid osalema spetsiaalses programmis, et korrastada majade keldrid ja teha neist varjendid.
„Arvestades, et Tallinnas on üle 3000 korterelamu suletud netopinnaga üle 1200 ruutmeetri, puudutab see programm potentsiaalselt tohutut hulka inimesi. Kuid alles uue mooduli juures kohalike elanikega suheldes saime aru, et inimesed ei ole Tallinna selle toetuse olemasolust veel täielikult teadlikud,“ lisab ta.
Tallinna toetus on praegu kuni 7000 eurot ja seni kasutatakse seda oodatust harvemini.
„Toetust maksti välja seitsmel juhul kogusummas 46 845,29 eurot. Lisaks on menetluses kaks taotlust kogusummas 12 000 eurot. Korteriühistute nõustamise käigus saadud tagasiside näitab, et takistuseks on saanud toetuse varasem suurus, 30-protsendiline omafinantseering ja vajadus tööd enne toetuse väljamaksmist täielikult oma vahenditest rahastada,“ toob MuPo statistikat.
Seoses sellega on toetuse andmise tingimuste muutmiseks ette valmistatud eelnõu. Nii soovitakse toetuse saajate ringi laiendada, kaasates sellesse alla 1200-ruutmeetrise pinnaga majad, milles on vähemalt kolm korterit.
Plaanis on vähendada omafinantseeringu osakaalu 30%-lt 10%-le, suurendada toetuse maksimaalset suurust (kuni 10 000 eurot alla 1200-ruutmeetrise pinnaga majadele ja kuni 20 000 eurot suurematele hoonetele) ning maksta vahendid välja ettemaksuna.
Olemas on ka riiklik toetus summas 35 000 eurot, kuid selle vahendid on 2026. aastaks, märgib MuPo, ammendunud.
