Laupäeval, 14. novembril, ülemaailmsel diabeedipäeval, toimub Tallinna hotellis Radisson Collection temaatiline konverents. Selle kuupäeva tähistamiseks valgustatakse hotelli hoone ja Tallinna teletorn siniseks. Spetsialistide hinnangul elab Eestis diabeediga üle 100 tuhande inimese, kuid haiguse tegelik levimus võib olla diagnoositud juhtude arvust peaaegu kaks korda suurem, teatab BNS.
Eriti puudutab see 2. tüüpi diabeeti, mis võib areneda aastaid märkamatult, ilma väljendunud sümptomiteta. 1. tüüpi diabeet seevastu avaldub tavaliselt üsna kiiresti. „Kaasaegne ravi ei ole suunatud mitte ainult veresuhkru taseme kontrollimisele, vaid ka elundite kaitsmisele – südame, neerude, silmade, närvisüsteemi ja veresoonte kahjustuste ennetamisele, et vähendada raskete diabeeditüsistuste riski,“ rääkis Eesti Diabeediliidu juht Ulvi Tammer-Jäetes.
Miks ühest suhkru kontrollimisest ei piisa
Ulvi Tammer-Jäetes elab ise 1. tüüpi diabeediga, mis diagnoositi tal juba lapsepõlves. Ta teab hästi, kui palju tähelepanu ja pingutust nõuab haigusega igapäevane toimetulek. Pidev suhkrutaseme mõõtmine, insuliini manustamine, arvutused ja otsuste langetamine ning hirm hüpoglükeemia – ohtliku veresuhkru languse – ees võivad inimest tugevalt kurnata. Seetõttu võtavad patsiendid täiendava ravimi määramist mõnikord kui järjekordset koormust.
„Kui arst soovitab alustada täiendavat ravi, näiteks südame- ja neerukaitsepreparaatidega, tuleks sellesse suhtuda tõsiselt,“ rõhutas Tammer-Jäetes. Endokrinoloog Marju Pasti sõnul on diabeet haigus, mis mõjutab kogu organismisüsteemi. Seetõttu omandavad kaasaegses ravis üha suurema tähtsuse preparaadid, mis mitte ainult ei alanda suhkrutaset, vaid kaitsevad ka südant ja neere. „Kõrge veresuhkru tase kahjustab aja jooksul nii väikseid kui ka suuri veresooni. Selle tulemusel võivad areneda silmade, neerude ja närvisüsteemi kahjustused ning samuti suureneb infarkti ja insuldi riski. Seetõttu ei piisa ühest suhkru kontrollimisest alati – oluline on hinnata inimese tervislikku seisundit ja kõiki olemasolevaid riske,“ selgitas arst.
Sobiva ravi valib arst, võttes arvesse patsiendi seisundit ja individuaalseid riskiteure. Näiteks neerude tööd saab hinnata vereanalüüsi ja uriini albumiinisisalduse määramise abil. Südame-veresoonkonna riskide hindamiseks on oluline kontrollida kolesteroolitaset ja vererõhku. „Tuleb meeles pidada, et süda ja neerud on omavahel tihedalt seotud. Neerutalitluse halvenemisel suureneb südame-veresoonkonnahaiguste risk ja vastupidi,“ märkis Past.
Millised sümptomid võivad viidata diabeedile
2. tüüpi diabeedi üheks peamiseks ohuks on asjaolu, et varajases staadiumis ei pruugi inimene haigusest arugi saada. Mõnikord diagnoositakse haigus tavapärase profülaktilise uuringu käigus või arsti poole pöördumisel mõnel teisel põhjusel. On ka juhtumeid, kus diabeet avastatakse alles pärast tõsist südame-veresoonkonna tüsistust. Selleks hetkeks on haigus võinud juba aastaid avaldada organismile negatiivset mõju.
-
tüüpi diabeedile võivad viidata järgmised sümptomid:
-
Suurenenud janu ja tavapärasest suurem vedeliku tarbimine.
-
Sagedane urineerimine, sealhulgas öösiti.
-
Pidev väsimus ja energia puudumine.
-
Seletamatu kaalulangus.
-
Ebaselge või uduseks muutunud nägemine.
-
Haavade aeglane paranemine ja korduvad põletikulised protsessid. Seejuures ei pruugi 2. tüüpi diabeediga inimesel olla ühtegi loetletud tunnusest.
Seetõttu soovitavad spetsialistid kontrollida veresuhkru taset isegi hea enesetunde korral, eriti liigse kehakaalu, kõrgenenud vererõhu, südame-veresoonkonnahaiguste või diabeedisuguvõsa esinemise korral. Vajalikke analüüse saab anda perearsti juures.
Mis aitab vähendada tüsistuste riski Diabeediravi hõlmab lisaks ravimite võtmisele ka regulaarset kehalist aktiivsust, tasakaalustatud toitumist, tervisliku kehakaalu säilitamist ja suitsetamisest loobumist. Samavõrra oluline on käia regulaarselt terviseuuringutel ja järgida arsti määratud raviskeemi, isegi kui enesetunne püsib hea. „Diabeet on eluaegne haigus, mille ravi nõuab järjepidevust. Selle eesmärk on hoida haigust kontrolli all ja ennetada võimalikke tüsistusi, et inimene saaks elada võimalikult täisväärtuslikku elu,“ rõhutas Ulvi Tammer-Jäetes.
