Elan 1961. aastal ehitatud majas. Suuremaid remonte siin kõigi nende aastate jooksul peaaegu tehtud pole, ka elanikkond on palju muutunud: varasemaid eakaid elanikke on alles vaid kolm korterit trepikoja kohta, ülejäänud on uued pered – kes Aafrikast, kes Ukrainast, kes veel kuskilt mujalt. Hakkasin oma maja lausa „Rahvaste Sõpruse Majaks“ kutsuma, kirjutab toimetusele lugeja Svetlana Nikolajevna.
Ma ei ole oma korteris gaasi juba ammu kasutanud – kaks aastat on mul olnud elektripliit ning gaasitoru on Tallinn Gaasi esindaja poolt ära lõigatud, suletud ja plommitud. Kõik on ametlikult vormistatud.
Ja nüüd saan ühistult teate: toimub gaasipüstikute kontroll ja igaühelt nõutakse 28,80 eurot. Kusjuures, nagu teatises kirjas, võtab protseduur ise aega vaid 5–10 minutit.
See tähendab, et minu puhul astub kontrollija sisse, heidab pilgu plommile – ja ongi kõik?…
Mis alusel võetakse tasu korteritelt, kus gaasiseadmed on täielikult välja lülitatud ja plommitud? Kas ma olen kohustatud selle teenuse eest maksma, kui ma korteris gaasi ei kasuta?
Tahaksin teada, millega on sellise tasu suurus reguleeritud ja kuidas see summa arvutatakse. Maksan korteriarveid korrektselt, teen kõike maksekorraldusega ja tõenäoliselt läheb ka see summa automaatselt maha. Kuid maksta ligi 29 eurot selle eest, et keegi piilub mõneks minutiks korterisse, pean ma ebaõiglaseks!
Eriti arvestades meie „suurepäraseid“ pensione, kus iga euro on arvel.
Toimetuselt:
Keta Õigusbüroo OÜ juris Marina Suhnjova selgitab, et töövõtja tasu suuruse määrab töövõtja ja korteriühistu vaheline leping.
Ühistu majandamiskulud jaotatakse aga üldjuhul kaasomandi osa suuruse järgi (ruutmeetrite alusel), kui põhikirjas ei ole sätestatud teisiti.
Kui põhikirjas ei ole määratletud, et gaasiseadmete kontrolli kulud jaotatakse korteripõhiselt, tuleb need jaotada ruutmeetrite alusel.
„Kui korteris ei ole gaasiseadmeid ja need on demonteeritud korteriühistu loal, peavad korteriomanikul olema vastavad dokumendid. Tuleb võtta ühendust KÜ juhatusega ja tuletada meelde, et see korter antud kulu katmises ei osale,“ soovitab jurist.
Korteriomaniku majandamiskulude kandmise kohustused on sätestatud Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) §-s 40.
„Selle paragrahvi lõikes 2 on sätestatud, et korteriomanike kokkulepete kohaselt võib korteriühistu põhikirjaga ette näha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust erineva majandamiskulude kandmise kohustuse jaotamise korra ja alused, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve,“ selgitab Marina Suhnjova. „Eelkõige võib põhikirjas ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgitamist ja vastavalt tema kaasomandi osa suurusele või tema tarbitud teenuse mahule. Seega tuleb kõik erisused korterite kulude kandmise võrdsest põhimõttest kajastada KÜ põhikirjas.“
Kui aga omanikul on kõik dokumendid korras, kuid korteriühistuga kokkuleppele jõuda ei õnnestunud, võib juristi sõnul makse ebaseaduslikuks tunnistamiseks kohtusse pöörduda.
