Nagu teada, varastas Karl Klaralt korallid. Vähem on teada see, et Klara hankis endale uuesti korallid ja viis need panka hoiule. Ning Karl varastas need korallid jälle ära. Selles maailma vanuses loos on tekkinud uus pööre. Paljud huvituvad: kellelt Karl nüüd korallid varastas – kas Klaralt või pangalt, kirjutab majandusteaduste doktor Vladimir Vaingort.
-
aastate lõpus kiiresti arenenud Eesti pangandusturg soodustas uute pankade tekkimist. Võitluses klientide pärast avasid need pangad filiaale ja laiendasid teenindamist peakontorites.
Kuidas kõik algas
Kiiresti jõudis kätte aeg, mil mistahes tehinguid sai teha – maksimaalselt – 15–20 minutiga (koos operaatori juurde pääsemise ootamisega). Esimene lihtsustus raha kontolt väljavõtmisel toimus siis, kui pangad hakkasid (üks teise järel) arendama sularahaautomaatide võrgustikku. Samal ajal tekkisid ka uued riskid: ilmusid kelmid, kes suutsid eri viisidel teada saada koode raha kättesaamiseks automaatidest.
Pangad reageerisid viivitamatult, levitades infot viiside kohta, kuidas kasutajad saavad oma andmeid automaatides kaitsta. Sellega andsid pangad enesestmõistetavalt mõista, et kahjude risk, nagu ka selle riski vähendamine, on eranditult klientide enda asi: kui raha varastati, siis varastati see teilt.
Automaadid võimaldasid pankadel vähendada klientide teeninduskulusid. Kuid peamise kokkuhoiuresorv avas pankadele digitaliseerimine. Klientide ja pankade vahelise suhtluse põhivormiks sai oma kontode haldamine e-keskkonnas.
Nagu käsu peale hakati filiaale sulgema, vähendati kulusid nende ülalpidamiseks, vähenes teenindusmaht peakontorites jne. Rõõmustasid ka kliendid, kellel ei olnud enam tarvis panka kohale minna. Pank tuli otse koju kätte ning temaga suhtlemine sai võimalikuks diivanilt tõusmata.
Kliendid ei mõistnud, et mugavuse kasvuga kaasneb ka suurem risk langeda kelmide ohvriks. Mida IT-spetsialistid muidugi mõistsid.
Kuid pangad seadsid asjad nii, et nad saavad anda vaid nõu, kuidas kaitsta end raha varguse eest kontodelt, rõhutades igati, et risk lasub täielikult klientidel.
Riskide ümberjaotamine
Digitaalse röövimise probleem on üleeuroopaline. Täna mõjuvad sügava anarhismina stseenid krimifilmides, kus röövlid tormavad pangakontorisse karjega „Kõik jääda oma kohtadele, see on röövimist!” või ründavad inkassaatoreid. Tänapäeva röövlid tegutsevad ekraanide ja telefonide abil.
Euroopa Liit reageeris sellisele kuritegeliku maailma loovusele spetsiaalse direktiiviga PSD2, mille mõte on selles, et pank on kohustatud raha tagastama autoriseerimata tehingu korral, kui ta ei tõesta, et klient aitas röövimisele kaasa tahtlikult või käitus digitaalse haldamisega raske hooletuse tõttu.
Õigussüsteemi tekkis isegi spetsiaalne termin – gross negligence (raske hooletus). Pank peab tõestama kliendi süü või koguma andmed, et klient kas andis ise varastele kõik koodid ja paroolid; eiras teadlikult ilmselgeid pettuse märke; või võis rikkuda identifitseerimisvahendite mõistlikke hoidmisviise. Kuid seda süüd peab pank tõestama kohtus.
Meie praktikas ei asutud EL-i direktiivi täitmisele üsna pikka aega. Praegu arutatakse (mitte ilma pankade ja üksikute poliitikute algatuseta) seadusega pankadele õiguse kehtestamist kahtlaste maksekorralduste puhul tehingu täitmist edasi lükata, et pangal tekiks aeg olukorras selgusele jõuda.
See on muidugi hea. Kuid juttu ei ole isegi kategoorilisest seadusandlikust sättest, et raha varastati pangalt ja klient seda ei kaota, kui pank ei tõesta kohtus konto omaniku süüd või täielikku lohakust. Nagu seda tehakse näiteks Saksamaal ja mõnes teises riigis.
Veelgi enam, meil puudub ka kohtupraktika, kus petetud kontoomanik esitaks kaebuse panga vastu, kui tema – panga kliendi – poolt ei olnud tegevust, mis oleks võimaldanud raha varastada.
Pankade majanduslik vastutustundetus väljendub selles, et ükski neist ei ole määratlenud kõige haavatavamaid hoiustajate kategooriaid ega töötanud välja spetsiaalseid meetmeid selliste isikute operatiivse käitumise kontrollimiseks. Võib-olla oleks see spetsiaalne lisainformatsioon. Või ehk tekiksid mõnele isikule isegi piirangud digikeskkonna kasutamisel, kuid koos täiendavate, suurema mugavusega pangateenustega teenindamisel.
Näiteks takso maksmisega isiklikuks kohalviibimiseks finantstehingu tegemisel.
Kuid kes julgeks meil nõudmisi pankadele suurendada? Kui Klara tahab kaitsta oma koralle või raha varalise Karli eest, on parem võtta tarvitusele isiklikud kaitsemeetmed. Looda pangale, aga – eelkõige – ära ise eksimusi tee!
