Jõulud on aeg, mil ärevate uudiste taustal tõusevad eriti teravalt esile küsimused rahust, lootusest ja sisemisest tasakaalust. Kriiside, sõdade ja sügavate lõhede käes vaevlevas maailmas väljub vestlus usust paratamatult kirikuseinte vahelt ja puudutab igaüht. Vestlesime Tartu piiskop Danieliga jõulude tähendusest usklikele ja otsijatele, kiriku rollist Eesti ühiskonnas, pastorisõna piiridest keerulistes ühiskondlikes küsimustes ning sellest, kust otsida tänapäeval lepitust ja lootust.
– Teie Pühadus, milliste tunnetega võtsite vastu tänavused jõulud maailmas, mis elab üle kriise ja polariseerumist?
– Issand kutsub kõiki Enda juurde, et Tema juures rahu leida. Olgu siin mistahes kriisid, Temas võib leida rahu.
– Kuidas te selgitate jõulude tähendust inimesele, kes peab end mitteusklikuks, kuid otsijaks?
– Kui inimene siiski tähistab jõule, siis esmalt tahaksin täiendada selle püha nime ja öelda, et me tähistame just Kristuse Sündimist. Kui ta aga otsib, siis soovitaksin järgmise sammuna avada Evangeelium ja lugeda Jumala Sõnast selle sündmuse kohta. Näiteks Luuka evangeeliumi esimesi peatükke. Mõnikord juhtub ju nii, et me isegi ei aima, kuidas ja kust otsida.
Kirikust ja inimestest
– Kuidas hindate Õigeusu Kiriku rolli tänapäeva Eesti ühiskonnas?
– Kiriku rolli ühiskonnas on võimalik näha, kui vaadata tähelepanelikult selle sotsiaalset tegevust. Meil pole tavaks sellest valjuhäälselt rääkida, aga see on olemas. Nii koguduse tasandil kui veelgi enam individuaalsel tasandil, kui ligimesearmastusest ajendatud inimene aitab teist märkamatult ja pealetükkimatult. Ja seda on väga palju.
On ka teine, nähtamatu külg. See on nende inimeste siseelu, kes püüavad elada usu järgi, see on meie koguduste elu, kus püütakse hoida rahu ning olla kõigiga rahus ja üksmeeles nii palju kui võimalik. Ja Jumala abiga tuleb see meil minu arvates ka välja.
– Kui lõhestunud on teie tähelepanekute järgi tänane Eesti ühiskond – ja milles täpsemalt? Kas Kirik saab olla dialoogiruumiks erineva keele, mälu ja ajaloolise kogemusega inimeste vahel?
– Ühiskonnas on väga palju seda, mis meid eraldab, see on kahjuks näha. Kuid Kirik on ka täna see koht, kus otsime seda, mis meid ühendab.
Eelmisel aastal, kui korraldasime kevadel pressikonverentsi, väljendasin oma sõnavõtu lõpus meie Kiriku vaimulike ja koguduseliikmete mõtet ja soovi. Me elame siin. Me oleme osa Eesti ühiskonnast ega taha, et meid kujutataks vaenlastena.
Oma kogudustes püüdleme rahu ja vastastikuse mõistmise poole kõigiga, kes meie pühakodadesse tulevad. Ja koguduse tasandil on meil see Jumala abiga olemas. See tähendab, et väikeses ühiskonna osas on see olemas. Ulatuda kaugele väljapoole meie koguduste ja meie Kiriku piire meil esialgu ei õnnestu.
– Kas tajute ühiskonna poolt ootust Kiriku hääle järele moraali- ja väärtusküsimustes või vastupidi – distantsi?
– Me näeme üsna palju näiteid, kus rahva valitud tegevpoliitikud ei arvesta eriti avaliku arvamusega. Mida siis veel Kirikust rääkida?
Seejuures ei väljendu ühiskondlik mitte ainult ega niivõrd ametlike esindajate kaudu. Seda võib täheldada nii individuaalse suhtluse tasandil kui ka üksikutes publikatsioonides: see on püüd rahu ja stabiilsuse poole vaatamata nende jõupingutustele, kes kütavad üles kirgi ja manipuleerivad inimestega, mängides kõikvõimalikel hirmudel. Ja siinkohal arvan, et Kirik võiks sotsiaalses elus etendada selgemat rahutegija rolli.
Kuid on muidugi ka teine pool: niipea kui Kirik väljendab seisukohta, mis erineb levinud arvamusest, kostavad hääled, mis on selle vastu, et Kirik “ronib” ühiskonna ellu. See on aga väär lähenemine. Koosneb ju Kirik täieõiguslikest kodanikest, keda tuleb samuti kuulda võtta ja kelle arvamusega tuleks arvestada samamoodi nagu teiste inimeste arvamusega.
– Kas Kirik saab rääkida sõjast ja vägivallast, muutumata poliitiliseks mängijaks? Kus jookseb piir pastori sõna ja ühiskondlik-poliitilisse debatti sekkumise vahel?
– Teame omast kogemusest, et see on väga keeruline. Vahel jõuab see veidrusteni. Hukka mõistetakse neid kirikutegelasi, kes kalduvad poliitikasse, kuid samal ajal nõutakse meilt mõnikord, et me ei räägiks mingite üldsõnaliste fraasidega, vaid väljendaksime selgelt oma poliitilist seisukohta. Kuid Kirikul ei saa olla ühtset just nimelt poliitilist seisukohta.
Kirik ei ole poliitiline partei ega pea klammerduma ühegi partei külge, sattuma ühegi ideoloogia mõju alla, see on talle hävitav. Kirik on keeruline organism, mis saab kindlalt deklareerida vaid ühtset, evangeeliumiga kooskõlas olevat moraalset seisukohta. Ja seda oleme me korduvalt teinud.
– Milles seisneb Teie arvates Kiriku jaoks peamine oht tänapäeval: kas väline surve või pigem sisemine eneserahulolu ja soovimatus muutuda?
– Issand lõi Kiriku ja hoiatas, et see on alati võitluses. Apostel Paulus hoiatas kirjas Timoteosele, et „kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga. <…> Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud“ (2Tm 3:12, 14). Selles mõttes ei tohi kristlane sisemiselt enesega rahul olla. Me peame alati, püsides tões, püüdlema selle poole, et muutuda paremuse suunas.
Noortest, perest ja kõige valusamatest teemadest
– Mida ütleksite usklikule, valdab nõutus või häbi, kui agressioon, sõja õigustamine, vihakõne või küünilisus kõlavad inimeste ja institutsioonide suust, kes rõhuvad avalikult kristlikule usule, sümboolikale või Kiriku autoriteedile?
– Igaüks meist peab alati meeles pidama, et maailma parandamine algab iseenda parandamisest ja sellest ruumist enda ümber, mida me saame mõjutada.
– Mis on leppimiseks tähtsam: patukahetsus või andestamine?
– Vaimuelus peavad need olema teineteisega seotud. Andestust võib oodata siis, kui sellele eelneb patukahetsus. Teisele andestamine saab võimalikuks aga hetkel, kui inimene mõistab, et vajab ka ise Issanda andestust ja lepitust. Evangeeliumis on selleks puhuks hea näide. Nn tähendamissõna südametust sulasest (Mt 18:21–35)*.
– Kuidas tänapäeva noored Kirikusse suhtuvad?
– Siin on keeruline kõiki ühe mõõdupuuga mõõta. On noori, kes elavad kiriklikku elu ja tajuvad asju ühtviisi, ning on noori, kellel puuduvad kokkupuutepunktid – nende jaoks jääb kirik millekski abstraktseks.
– Aga kas Kirikul on olemas keel, millega kõnetada põlvkonda, kes on kasvanud digitaalses keskkonnas?
– Siinkohal võiks rääkida sellest, et kiriklik jutlus peaks olema kättesaadav ka digikanalite kaudu. Siis tekivad kokkupuutepunktid nendega, kes seal palju aega veedavad. Ei saa öelda, et oleksime siin väga palju edasi liikunud, kuid püüame jagada oma infot ja oma mõtteid.
Kuid tegelikult on küsimus palju keerulisem.
Sageli mõjutab see „digikeskkond“ inimesi väga tugevalt ja hoiab neid teatavas vangistuses.
See muudab inimesed, eriti noored, kes on juba nendes reaalsustes kasvanud, passiivseks paljude asjade, sealhulgas vaimuelu küsimuste suhtes.
– Kas Kirik peab noorte nimel muutuma, kui jah, siis kus on nende muutuste piir? Ehk on tuua näiteid sellistest muutustest?
– On olemas selline väljend, et „Kirik, mis abiellub konkreetse põlvkonnaga, jääb järgmises põlvkonnas leseks“. Kiriku pea on Kristus, kuid Tema on „seesama eile ja täna ja igavesti“ (Hb 13:8). Siin on kohasem rääkida sellest, et erinevate vanusegruppide jaoks peaksime leidma veidi erineva keele, et rääkida kõigile samadest asjadest. Pedagoogikas me ju mõistame, et eri vanuses lastele tuleb infot edastada erinevalt.
– Vahel võib kuulda etteheidet, et Kirik räägib sageli üllastest asjadest, kuid harva keerulistest ja ebamugavatest teemadest. Miks see teie arvates nii on? Kas on teemasid, millest Kirik on liiga kaua vaikinud?
– Siinkohal võiks esitada ka vastuküsimuse. Aga kus ja kuidas Kirik räägib? Kuidas me seda mõistame? Kui asju õigesti vaadata, siis näeme, et Kiriku hääl kõlab pidevalt ja kõikvõimalikel teemadel.
Need võivad olla väljaanded, millest raamatukogud on tulvil. Kui teid huvitab konkreetne teema – avastage see enda jaoks kirjanduse kaudu. Kas teil tekkis isiklik küsimus omaenda elu kohta? Esitage küsimus oma pihiisale, kuidas tema teie olukorda näeb ja millist nõu võiks anda.
Maailma muutmine algab meist endist. Meile aga tundub vahel, et kõik algab globaalsel tasandil.
– Iga meie päev on täna täis uudiseid tragöödiatest üle maailma – sõjad, terroriaktid, katastroofid, ja küsimusi ei teki mitte ainult täiskasvanutel… Kuidas rääkida lastega surmast?
– Meie usutunnistuse lõpus on öeldud, et me „ootame surnute ülestõusmist ja tulevase ajastu elu“. Inimelu on jagatud kaheks osaks: väike osa siin maa peal ja igavik pärast surma. Esimest tuleb kasutada õndsa igaviku saamiseks.
Mis puudutab vestlust lastega, siis on muidugi väga raske anda mingeid üldisi retsepte. Kõik on väga individuaalne, sõltub lapse kasvatamise konkreetsest kontekstist. Arvan, et üks üldine reegel on siiski olemas. Lastega tuleb rääkida ausalt. Kujundlikult, ilma liigse naturalismita, kuid ausalt. Meie poolt oodatava surnute üldise ülestõusmise ja igavese elu kontekstis.
– Jõulud on traditsiooniliselt perepüha. Kuid paljudele inimestele on see aeg eriti valus – nad soovivad lapsi, kuid jäävad erinevatel põhjustel lastetuks. Kuidas tulla toime lastetuse valuga, kui aastad mööduvad ja lootus lapse sünnile kustub?
– Pühakirjas on meil üsna palju selliseid näiteid, kus inimesed olid kannatlikud palju aastaid ja isegi aastakümneid, oodates lapse sündi. Need on ka Pühima Neitsi Maarja vanemad – Joakim ja Anna. Ja paljud teised.
Meie elus toimib samuti Jumala Ettehooldus – Jumala äranägemine meie elu kohta. Võimalik, et meie jaoks pole veel aeg käes ja meil tuleks püsida palvemeelses ootuses. Lisaks võib mõelda vanemateta jäänud lapse lapsendamisele.
Lootusest
– Milliste kahtlustega te ise vaimuliku ja inimesena kokku puutute? Mis aitab teil lootust säilitada?
– Arvan, et igaüks meist tunneb aeg-ajalt kahtlusi ja ebakindlust. Vaimulik jääb samasuguseks inimeseks nagu iga teinegi. Usk ütleb, et miski ei sünni ilma Jumala tahteta. Ei ole paika, kuhu saaksime Jumala eest minna. Kui Tema teab kõike ja näeb kõike ning on pannud teid konkreetsele kohale, siis sellel kohal tulebki püsida. Ja astuda neid väikseid samme ja teha tegusid, mis on teile praegu jõukohased ja milles te näete Jumala tahet. Edasine on juba see, mida Issand saadab.
– Mille eest te nendel jõulupühadel palvetasite?
– Seoses Kristuse Sündimisega kuuleme sageli evangeeliumi sündmuste ümberjutustust, kus korratakse inglite ülistuslaulu sündinud Kristusele: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu!“ Selle eest palvetamegi, et oleks see rahu.
– Millist peamist mõtet peate oluliseks meie lugejatele edasi anda?
– Kristuse Sündimine on meile armas ja hubane perepüha. Kuid Evangeeliumis on palju selle pühaga seotud hetki, mida me võib-olla ei märkagi. Seal on öeldud, et kui Joosep ja Maarja läksid Petlemma rahvaloendusele, ei leidunud nende jaoks majades kohta. Seepärast toimus Lunastaja sündimine koopas, laudas. Tahaksin soovida kõigile Jumala õnnistatud külastust ja et meie elus oleks alati ruumi Kristuse jaoks!
* Matteuse 18:21–35
Tähendamissõna südametust sulasest
21 Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?”
22 Jeesus ütles talle: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.
23 Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha.
24 Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes võlgnes talle kümme tuhat talenti.
25 Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta.
26 Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: „Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!”
27 Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis tal minna ning kustutas laenu.
28 Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: „Maksa, mis sa võlgned!”
29 Siis see kaassulane palus teda maha heites: „Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!”
30 Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, kuni ta oma võla ära maksab.
31 Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud.
32 Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: „Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind.
33 Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!”
34 Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.
35 Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.”
Jeesuse Kristuse Sündimine
Mõte: Õigeusu Kiriku peamine jõuluhümn on Jeesuse Kristuse Sündimine, mis pärineb 4. sajandist. Seda lauldakse jõulujumalateenistuse ajal ja veel mitu päeva hiljem – kuni 13. jaanuarini. Jõuluteenistuse ajal esitatakse seda korduvalt ja koorile laulab kaasa terve kirik. See hümn räägib Jumala tundmaõppimisest inimese poolt. Teed selle tunnetuseni võivad olla erinevad – sealhulgas tähtede teadusliku uurimise kaudu, nagu see juhtus tarkadega. Kristuse nimetamine „Õigusepäikeseks“ viitab Lunastajale kui elu ja valguse, puhtuse ja õigluse allikale.
Tekst: Sinu sündimine, Kristus, meie Jumal, valgustas maailma tõetundmise valgusega, sest temas õppisid tähtede teenijad ühe tähe läbi Sind, Õigusepäikest, kummardama ja Sind, kõrgelt Päevatõusmist, tundma. Issand, au olgu Sulle!
Allikas: populaarne kultuurihariduslik ajakiri “Foma”
