Möödunud 2025. aasta sai paljudele muutuste ajaks – nii isiklike, tööalaste kui ka sisemiste. Ühtedele kinkis see hulgaliselt uusi võimalusi ja rõõmsaid sündmusi, teistele aga rea katsumusi, keerulisi otsuseid ja väärtuste ümberhindamist. See tõi rõõme ja pettumusi, kaotusi ja saavutusi, uusi tähendusi ja lootusi tulevikuks. Oma isiklikke kokkuvõtteid ja ootusi 2026. aastale jagasid MK-Estoniaga meie riigi tuntud inimesed.
Artjom Garejev, näitleja, lavastaja
Minu jaoks oli 2025. aasta keskendumise ja vastupidavuse proovilepaneku aasta. Suur osa sellest, mis varem eksisteeris vaid idee või kavatsusena, omandas sel aastal konkreetse vormi ja muutus reaalseks vastutuseks.
Tööalaselt oli see intensiivse töö aasta meie teatris PUNKT ja haridusprojektides: uued lavastused, uued formaadid, uued inimesed.
Isiklikus plaanis jääb see aasta meelde sisemise küpsemise tundega – kui otsuseid ei langetata enam impulsiivselt, vaid mõistes nende tagajärgi. See pole alati meeldiv, kuid see on aus.
Peamine raskus seisneb pidevas valikus kiiruse ja mõtte vahel. Tänapäeva reaalsus sunnib tegutsema kiiremini, valjemini ja lihtsamalt, samas kui teater nõuab alati tähelepanu, vaikust ja aega.
Oli nii korralduslikke kui ka inimlikke raskusi, kaotusi, pettumusi, väsimuse ja kahtluse hetki. Tuli leida viis, kuidas hoida nii ennast kui ka oma ettevõtmist. See kogemus õpetas mind mitte kartma lööke ja võtma neid kui hüppelauda.
See aasta tõi ka valusama kogemuse – usalduse kaotuse. See näitas taaskord selgelt, et usaldus on kõige vundament: nii töös kui ka elus. Ilma selleta ei ehita midagi püsivat. Sain kinnitust, et usaldus on liiga kallis kingitus, et seda piiramatult jagada, ning et siirus ja usaldus võivad vahel olla karistatavad: mitte kõik ei suuda usaldust kanda ja mitte kõik pole valmis selle eest vastutama.
Õpin olema täpsem ja tähelepanelikum selles, kellele ja mil määral oma haavatavust usaldada, ning seejuures mitte kartma saatuselööke ja liikuma edasi.
Olen siiralt tänulik meie meeskonnale – Oksanale, Juliale ja Jevgenile. Need on inimesed, kes on mind toetanud ja toetavad jätkuvalt rasketel, vahel lausa katastroofilistel hetkedel, ning kes jätkavad meie teatri tegemist. Ilma nendeta poleks seda teekonda lihtsalt olemas. Samuti tänan meie vaatajaid, õpilasi ja kõiki, kes aitavad ja toetavad meid ning teatrit PUNKT.
2026. aastale lähen vastu sooviga leida selgust ja lihtsust – mitte välist, vaid sisemist. Soovin vähem sagimist ja tormamist ning rohkem täpseid, mõtestatud tegevusi. Kergust, loomingut ja vabadust.
Tööalaselt on siht jätkata teatri tegemist, mis ei lahuta vaid meelt ega karju efektidega “jooksu pealt”, vaid pakub vaatajale läbielamise ja mõtisklemise kogemust, ning hoida haridustööd selle süsteemi olulise osana.
Vitali Vesterinen, tele- ja raadiosaatejuht
2025. aasta kujunes sündmuste poolest väga rikkaks. Peamiseks neist pean oma kolmanda lapse ja ühtlasi teise poja – Matvei – sündi.
Lisaks käisin sel aastal lõpuks Dubais, Pariisis ja polaarjoone taga – päris Jõuluvana valdustes. Just nii kontrastsed olidki minu reisid.
Ka keerulised kogemusd ei lasknud end kaua oodata. Esiteks väikese vahega sündinud pojad, kes ei lase hetkekski lõõgastuda. Ja teiseks – ilmselt kõige populaarsema drive-time-saate „Õhtune keefir“ sulgemine Raadio 4-s alates 1. juulist seoses keerulise majandusolukorraga meie riigis. Kuid ma ei heitnud meelt, vaid suunasin vabanenud aja perekonna heaks ja aitasin abikaasat lastega veelgi aktiivsemalt.
Nüüd, pärast kuus kuud kestnud „restarti“, sain päris aasta lõpus, polaarjoone taha suunduvas lennukis istudes rõõmusõnumi – „Õhtune keefir“ naaseb! Kas see pole mitte uusaastaime?
Sellest sündmusest saigi minu 2026. aasta peamine loominguline ootus. Juba 12. jaanuaril on „Õhtune keefir“ taas eetris ning me toome koos paarilise Oleg Ismikejeviga kuulajateni kogu oma temperamendi, energia ja huumori, mis poole aastaga kogunenud on.
Niisiis soovin meile loomingulist edu, kogu laia kuulajaskonda aga õnnitlen saabuva 2026. aasta puhul! Soovin, et te ei heidaks kunagi meelt ja usuksite endasse, sest igaüks teist ongi tõeline ime!
Aleksandr Kutšmezov, teatri- ja kinonäitleja
2025. aasta osutus minu jaoks keeruliseks ja mitmes mõttes ärevaks. Kahjuks jääb see meelde mitme mulle lähedase inimese kaotusega – seda just tööalases mõttes. Teatrist lahkusid kolleegid, kellega olime pikka aega koos töötanud. Minu jaoks oli ja on see siiani valus läbielamine. Võtan seda mitte ainult isikliku kaotusena, vaid ka tõsise kaotusena teatrile endale. Jutt ei käi ainult näitlejatest, vaid ka neist, kes jäävad „kaadri taha“, nähtamatule rindele, kuid kelle roll teatriprotsessis oli äärmiselt oluline. Kõik see paneb loomulikult muretsema teatri tuleviku pärast ja mõtlema, milliseks see kujuneb.
Kui rääkida aasta helgematest test hetkedest, siis üheks soojemaks ja meeldejäävamaks sündmuseks sai reis Norrasse. Avastasin enda jaoks selle riigi tänu seal elavatele sõpradele Olgale ja Nikole. Eriti väärtuslik on, et see oli reis kahekesi koos minu vanema pojaga. Minu jaoks oli see peaaegu maagiline reis: uskumatud maastikud, eriline atmosfäär, vaikuse ja avaruse tunne – kõik see jättis väga sügava mulje.
Mööduva aasta raskuste hulgas on teadmine, et mitte kõik inimesed, keda pidasin sõpradeks, ei osutunud sellisteks tegelikult. See on ilmselt üks valusamaid õppetunde. See õpetas mind olema ettevaatlikum nende valikul, keda usaldada. Seejuures on usaldus minu jaoks baasväärtus: ilma selleta on raske elada, raske tegeleda loominguga ja raske olla maailmale avatud. Kuid ilmselt on tasakaal avatuse ja ettevaatlikkuse vahel midagi sellist, mida mul tuleb veel õppida.
Astun 2026. aastasse ootusega, et tööelus valitseks suurem selgus ja kindlustunne. Tahaks tunda jalge all kindlat toetuspinda, mõista tulevikuväljavaateid ja omada võimalust suunata energiat loomingusse, mitte elada pidevas pinges ja ootuses. See on oluline nii sisemise rahu kui ka töö kvaliteedi jaoks.
Isiklikus plaanis on mu ootused väga lihtsad, ent ilmselt kõige olulisemad: et lastel ja abikaasal oleks kõik hästi, et peres säiliks armastus, vastastikune mõistmine ja ühtehoidmistunne.
Ja muidugi ootan ma, nagu paljud teisedki, juba mitmendat aastat vaid üht – et lõpuks saabuks rahu. Et lõppeks see kohutav sõda, et lakkaksid hukkumast süütud inimesed ja et õiglus pääseks lõpuks võidule.
Jana Toom, Euroopa Parlamendi liige
Globaalses vaates määras 2025. aasta kõik see, mis toimus EL-i ja USA vahel. Maailm ja Euroopa seisid silmitsi Trumpiga: piisab sellest, kui meenutada pidevaid ähvardusi USA lahkumisest NATO-st, jutte Gröönimaa ja Venezuela jõuga hõivamisest, heitlikkust niinimetatud rahukõneluste ümber, „tollisõda“ ja lepingut, mille Brüssel lõpuks Washingtoniga sõlmis.
Ning “maestro” viimane etteaste – riiklik julgeolekustrateegia, kus on must valgel kirjas, et EL on vaenlane ja USA töötab selle lagundamise nimel.
Selle taustal ei väsi Eesti võimud rõhutamast, kui suurepärased suhted on meil USA-ga ja kuidas me oleme seal “heas kirjas”. Kohati on sellise pugemise pärast häbi.
Kui rääkida probleemidest – vabandust, ma ei armasta seda uut moekat slängi, kus sõna „probleem“ asendatakse sõnaga „väljakutse“, justkui muudaks see asja kuidagi paremaks, – siis Eesti peamine probleem seisneb majanduse seisukorras. Inflatsioon, milles olime ja oleme jätkuvalt eurotsoonis ja EL-is liidrid.
„Maksufestival“ – mõttetu ja armutu enamiku elanikkonna suhtes. Tulemuseks on inimeste massiline vaesumine, see puudutab nii leibkondi kui ka ettevõtteid. 2026. aasta eelarve ei tõota midagi head. Üldiselt pole siin midagi rääkidagi: sõna otseses mõttes iga Eesti elanik on omal nahal tunda saanud valitsuse läbikukkunud majanduspoliitikat. Huultelt lugeda, veel vähem aga võimu uskuda, enam kuidagi ei taha.
Eestis toimub aga lisaks majandusele, ma ütleksin, vene nõiajahi tasategemine – kõige laiemas mõttes. See hõlmab nii kohutavat olukorda koolides, kus ei jätku õpetajaid, nende asemele võetakse ei tea keda, õpilased aga ei saa massiliselt üleminekuga hakkama ja saavad halbu hindeid.
Siia kuuluvad ka äärmiselt inetud skandaalid haiglate keeldumisega eesti keelt mittekõnelevate patsientide teenindamisest – kusjuures minister Karmen Joller, olles ise arst, toetas sellist suhtumist.
Samuti hääleõiguse äravõtmine 160 000 Eesti elanikult – igalt üheksandalt – põhiseaduse muutmise kaudu. Lisaks pretsedenditu rünnak Eesti Õigeusu Kiriku vastu.
Mis puudutab ootusi 2026. aastale, siis arvan, et ma pole ainus, kes nii arvab: prioriteet number üks on sõja lõpetamine Ukrainas. Keegi ei tea, kuidas ja millal see juhtub ning prognooside tegemine on minu arvates mõttetu. Kuid see on peamine prioriteet, kuna sõda mõjutab otseselt majandust ja selle kaudu iga inimese elu nii Eestis kui ka kogu Euroopas.
Tahaks ka loota, et võimuparteide poliitikud tulevad lõpuks mõistusele ja hakkavad tegema vähemalt midagigi Eesti vaesemate elanike olukorra leevendamiseks, keda on meil riigis tegelikult enamus. Väga kahju on raisata aastaid eliidi valetamise ja rumaluse tõttu, kes sõidavad liugu peaaegu eranditult rahvuslikul kaardil ja vene küsimusel.
Eneli Jefimova, Eesti ujuja, Euroopa meister, mitmekordne Eesti meister
2025. aasta jääb mulle meelde eelkõige kahe kuldmedaliga, mille võitsin Lublini Euroopa meistrivõistlustel. Eriti hinnaliseks tegi need võidud minu jaoks asjaolu, et saavutasin need kõige lähedasemate inimeste toetusel – minu ema ja noorem õde elasid mulle tribüünidel kaasa. Nende kohalolek ja toetus muutsid need hetked tõeliselt unustamatuks.
Mitte vähem tähtsaks sündmuseks sel aastal sai minu jaoks kolimine USA-sse, kus ma nüüd elan, treenin ja õpin. See oli suur ja mitmes mõttes keeruline otsus, aga ka tõsine samm edasi, mis, olen kindel, aitab mul edasi areneda ja oma ujumiskarjääris edasi liikuda.
Teise riiki kolimine kujunes ka üheks möödunud aasta suurimaks väljakutseks. USA-s osutus kõik ümbritsev uueks ja tundmatuks – polnud midagi harjumuspärast, millega olin varem seotud. Pidin end täielikult ümber häälestama ja õppima uues keskkonnas igapäevaeluga uuesti toime tulema. See kogemus õpetas mulle, et ajaga muutub kõik lihtsamaks ja isegi kõige keerulisematest olukordadest on alati võimalik leida väljapääs. Praegu tunnen end oma ülikoolis väga mugavalt ning inimesed, kes mind ümbritsevad, on saanud mulle teiseks pereks.
2026. aastale lähen vastu innustuse ja siira huviga selle suhtes, mida tulevik toob.
Ivo Linna, laulja, filminäitleja, telesaatejuht
2025. aasta kujunes ühelt poolt väga heaks. Esinemisi ja kontserte oli palju – arvan, et aasta peale kogunes neid umbes 80, võib-olla isegi 100. Ja mis eriti tähtis: peaaegu igaüks neist jättis tõeliselt meeldiva mulje.
Teisalt osutus see nagu iga teinegi aasta kohati raskeks ja kurvaks. Elust lahkus õige mitu sõpra ja tuttavat. On ehk kohatu öelda, justkui tasakaalustaks see toimuvat, kuid selline on elu.
Isiklikus elus oli samuti rõõmsaid hetki – kaks toredat reisi. Käisime abikaasaga Londonis, vaatasime mitut muusikali ning seejärel veetsime oktoobris nädala Maltal. See nädal oli tõeline “restart”, võimalus jõuvarusid taastada.
Üldiselt võib öelda: see oli hea aasta. Aga püüda ette ennustada, milline tuleb järgmine, on tänamatu tegevus. Muidugi on lootus, et tervis ei vea alt ja õnnestub jätkata esinemist. Ja on veel üks lootus – kõige tähtsam, kuigi keegi ei tea, kuidas asjad kulgevad: et see kohutav sõda lõpuks läbi saaks. Kõik toimuv meenutab mingit hullumaja ja on täiesti arusaamatu, kuidas see saab kesta nii kaua. Lootus rahule on kõige suurem.
Jelena Solomina, telesaatejuht
2025. aasta oli minu jaoks väga huvitav ja intensiivne. Selles leidus ilmselt tunduvalt rohkem positiivseid hetki kui varasematel aastatel – see, mida olin aastaid kasvatanud, hakkas lõpuks vilja kandma. Kokkuvõttes pakkus see aasta mulle palju enam naudingut kui ületamist vajavaid väljakutseid või raskusi.
Mul oli suurepärane puhkus Itaalias, mis õnnestus tõeliselt hästi. Üldiselt oli aasta tihe: projektid tulid üksteise järel, kuid kui varem need pigem röövisid jõudu, siis sel aastal hakkasid need seda vastupidi andma. See ongi ehk kõige olulisem ja meeldivam hetk. Eriti innustas mind see, et käivitasin brunch’ide sarja – see on minu projekti (vene k. «Спикер на пике») uudne suund. Brunch’id toimusid praktiliselt iga kuu, välja arvatud puhkuseperiood, mõnel kuul isegi kaks korda. Kõik üritused toimusid plaanipäraselt, midagi ei tühistatud, vaatamata juttudele keerulisest majanduslikust olukorrast ja kahtlustele, kas inimesed on valmis raha kulutama. Sellest hoolimata leidsid brunch’id stabiilselt publikut – augustikuist brunch’i Sofia Romanenkoga külastas näiteks 46 inimest. Minu jaoks sai see suureks inspiratsiooniallikaks: kõik õnnestus, kõik sai teoks ja sageli läks isegi paremini, kui oli kavandatud.
Detsembri pühad tõid veel ühe meeldiva üllatuse – meie saade „ Kohv+ “ pälvis aastapreemia. See on eriti väärtuslik, sest saate taga seisab suur meeskond, kes loob tõeliselt kvaliteetset ja tugevat sisu. Eraldi soovin esile tõsta toimetajate tööd: kui saatejuhid on alati pildil, siis toimetajad jäävad kaadri taha, kuigi just nemad on see vundament, millele kogu projekt on üles ehitatud. See on tohutu töö, mis jääb tavaliselt nähtamatuks, ja väga tahaks teha selle nähtavaks.
Aasta suurimaks saavutuseks sai minu jaoks konverents „IQ Beauty. Teadus müütide vastu“, kus astus üles 14 esinejat – parimad Eestis elavad ja vene keelt kõnelevad ilu- ning tervisevaldkonna spetsialistid. See on suur vedamine, et keegi kutsututest ei keeldunud ja kõik osalesid. Konverents tõi kokku üle 100 inimese.
2026. aastasse astun hea ja loova meeleoluga. Õnneks ei tunne ma 2025. aasta lõpuks suurt väsimust, sest kõik, mida aasta jooksul tegin, andis inspiratsiooni ja energiat.
Larissa Savankova, näitleja
2025. aasta jääb mulle meelde väga erinevate tulemuste ja sündmustega. Oli imeline suvi, mille veetsin perega, ja minu sünnipäev kõige lähedasemate ringis. Veendun üha enam selles, et pole midagi ega kedagi tähtsamat meie omastest ja lähedastest. Tahan soovida kõigile õnne ja muidugi tervist.
Kahjuks tõi möödunud aasta ka tõsiseid raskusi. Mul on siiralt kahju, et minu kodune Vene Teater seisis silmitsi sellise hulga probleemidega. Kõigepealt kärpis riik toetusi 15 protsenti, seejärel järgnes teatri ümbernimetamine Südalinna teatriks – otsus, mida ei võtnud vastu teater ise. Sellele järgnes kaheksa tuntud näitleja koondamine, kes moodustasid teatri loomingulise raudvara. Selle otsuse võttis vastu kunstiline juht Dmitri Petrenko, kes kommenteeris toimuvat sõnadega: „Teater ei ole heade lavastuste ega heade artistide muuseum.“
Kõik see tekitas vaatajates pahameeletormi – nad nõudsid selgitusi, ei nõustunud toimuvaga ja hakkasid teatrit boikoteerima. Publikut võib mõista – nad tunnevad end petetuna. Kellele ja miks oli oluline lõhkuda teatrit omaenda kätega – või täpsemalt selle inimese kätega, kel pole Eestiga mingit seost – jääb küsimuseks. Kas see oli kunstilise juhtkonna lühinägelikkuse ja ebakompetentsuse ilming või poliitiline käik, näitab aeg. Usun siiski parimat ning loodan, et ajapikku loksub kõik paika.
Vaatamata kõigele sellele püsib mu tuju normaalse ja positiivsena. Ootan väga uut aastat, sest ükskõik kuidas elu ka ei läheks, meenuvad kuningas Saalomoni sõnad: „Ka see läheb mööda.“ Soovin kõigile õnne, tervist, rahu, headust, suurepärast tuju ja usku paremasse. Ja see tuleb kindlasti. Uskuge oma unistusse!
Anna Sapronenko-Mölder, telesaatejuht
Minu jaoks jääb 2025. aasta meelde distsipliini ja uute harjumuste kujundamisega. Just tänu sellele õnnestus mul jõuda nii palju ja tegutseda sedavõrd tõhusalt. Aega jätkus sõna otseses mõttes kõigeks: lastele, abikaasale, endale, õpingutele, reisimisele, hobidele, spordile, sõpradele ja isegi harvaks, kuid nii vajalikuks mittemidagitegemiseks.
Meie suure pere kõige olulisemaks sündmuseks sai see, et keskmine laps läks kooli – see muutis täielikult harjumuspärast pererutiini. Olen väga pühendunud ema ja minu elu keerleb peamiselt kolme lapse, abikaasa ja kodu ümber.
Eredaid sündmusi mahtus aastasse väga palju – sisukalt elu elada ma tõesti oskan. Kuid esimesena meenub mulle matk Kapadookia orgudes. Seal langes kokku absoluutselt kõik: imeline loodus, kuumaõhupallid, varajased ärkamised ja sportlik naiskond.
Mind inspireerib alati igasugune isiksuse areng: mida suurem on fookus sissepoole, seda kvaliteetsemaks muutub elu väljaspool.
Olen täiesti kindel, et 2026. aasta tuleb imeline ja eriline.
Jekaterina Kordas, näitleja
Otse öeldes sai 2025. aasta kõigi jaoks mitmes mõttes pöördeliseks. Mina ja põhimõtteliselt kõik inimesed minu ümber seisid silmitsi millegi kardinaalsega. Kes sattus lahkumineku äärele või läkski oma kaaslasest lahku, kes kaotas töö, kellel tuli astuda võitlusse oma tervise eest.
Olen kindel, et kõik on vaid rõõmsad, et see aasta lõpuks läbi saab. Loodame ju ikka, et niipea kui pööratakse kalendri viimane leht, muutub kõik kui võluväel. Kuid see pole nii ja tuleb pingutada.
Paljuski sai sellest pettumuste aasta. Paljud inimesed, ja mina nende hulgas, kaotasid usu juhtidesse ja valitsusse. Praktiliselt kõik otsused, mis sel aastal kõrgemal tasemel vastu võeti, olid pehmelt öeldes mitteväärikad, paljuski puudus neis üldse terve mõistus.
Mõnikord tundub, et 2025. aasta on kollektiivse hullumeelsuse aasta. Tahan uskuda, et kõik mõistavad, kui habras on kõik ümbritsev – meie tervis, rahu, suhted, tasakaal. Mul endal ja ka inimestel ümberringi ei teeks paha, vaatamata kõigile raskustele ja probleemidele, kuidagi välja hüpata sellest sagimise oravarattast, selle õnnetu interneti, uudiste ja sotsiaalmeedia kütkeist ning lihtsalt meenutada seda, kui vähe meil tegelikult vaja on.
