Ema ja lapse vaheline side on ainulaadne ja sügav tunne, mis tekib juba enne sündi. Lapsepõlves tähendab see turvatunnet ja tingimusteta armastust, hiljem usaldust ja dialoogi, aja möödudes aga üha teadlikumat tänulikkust ning ema rolli mõistmist meie saatuses. Emapäeva eel, mida tähistatakse tänavu 10. mail, rääkisid meie riigi tuntud inimesed MK-Estonia lugejatele oma emadest.
Tuntud inimesed vastasid neljale küsimusele:
- Kuidas on teie side emaga aja jooksul muutunud?
- Kas teil on mõni lapsepõlvemälestus, mis mõjutab teie otsuseid tänaseni?
- Millise iseloomuomaduse olete pärinud emalt?
- Millal ja millises olukorras saite esimest korda aru, et emal oli õigus?
Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimees
Minu ema on uskumatu jõu ja headusega inimene. Ta sünnitas ja kasvatas üles kuus last, kinkides igaühele meist palju enamat kui vaid elu – me kasvasime üles ümbritsetuna piiritust armastusest, tähelepanust ja toest. Ta oli meie jaoks alati olemas: aitas õppimisega ja selgitas kannatlikult lahti keerulisemad teemad, viis meid huviringidesse, elas kaasa meie õnnestumistele ja ebaõnnestumistele ning rõõmustas iga meie saavutuse üle täpselt nii, nagu see oleks tema enda oma.
Ema pühendas end täielikult lastele, ent jäi seejuures ka oma ala tõeliseks professionaaliks, töötades keemia- ja bioloogiaõpetajana. Ma ei suuda siiani mõista, kuidas tal küll õnnestus seda kõike omavahel ühitada, jäädes samal ajal nii tugevaks, hoolivaks ja elutargaks.
Ema näitas meile, et suur pere on väärtus. Mulle on tuttavad suure perega kaasnevad rõõmud ja mured, saavutused ja raskused. Suur pere on olemuselt justkui ühiskonna mudel. Mida ühtehoidvam see on ja mida rohkem leidub ühiseid huve, seda lihtsam on saavutada ühiseid eesmärke ning seda selgemalt mõistetakse, kui vajalik on üksteise toetamine. Samas õpetab suur pere, et lisaks ühistele sihtidele on ülioluline mõista ka seda, et oleme kõik erinevad ning arvestada tuleb iga inimese unikaalsusega. Oma isikliku eeskujuga suutis ema meile just neid põhimõtteid õpetada.
Emast sai minu jaoks inimene, kes pani aluse minu isiksusele. Ta õpetas mind olema tugev, mitte taganema raskuste ees, alati edasi pürgima ja viima alustatu lõpule – vaatamata kõigele. Kõik see, mida ma tänasel päeval saavutan, sünnib paljuski tänu neile väärtustele, mida just tema minus on kasvatanud.
Peeter Raudsepp, Tallinna linnapea
Minu suhted emaga on arenenud nii, nagu see eluteel tavaliselt ikka käib. Need on alati olnud väga head ja lähedased. Peamine muutus seisneb selles, et kui varem hoolitses tema minu eest, siis nüüd hoolitsen mina tema eest.
Meil on emaga sarnasusi ka välimuses, kuid eriti tooksin esile ühe tema iseloomuomaduse – tagasihoidlikkuse. Olen alati arvanud, et see on omane ka minule, kuigi pärast poliitikasse tulekut pole sellest ehk enam päris kohane rääkida.
Umbes neljakümnendaks eluaastaks hakkasin mõistma, et minu vanematel oli paljuski õigus. See on tõenäoliselt loomulik: nooremas eas, eriti teismeeas, tahetakse olla iseseisev ja vanematest erineda. Aja jooksul see tunne aga muutub ning täna võin tõepoolest öelda, et paljudes asjades oligi neil õigus.
Mihhail Kõlvart, Tallinna linnavolikogu esimees
Kuulun sellesse õnnelikku inimeste kategooriasse, kelle jaoks ema ei ole mitte ainult kõige lähedasem inimene, vaid ka õpetaja selle sõna kõige laiemas tähenduses ja eeskuju. Nii on see olnud varajasest lapsepõlvest peale ega ole muutunud ka pärast tema lahkumist.
Ema oli oma veendumustelt ja igapäevases suhtluses tõeline humanist. Ta ei väsinud harimast, aitamast, organiseerimast ning temas peitus eriline energia, mis liitis väga erinevaid inimesi. Ka täna jääb ta minu jaoks tarkuse ja põhimõttekindluse teejuhiks.
Aastatega on mul avaldunud üks ema iseloomujoon. Nimelt jään nüüd samuti kinos magama ning seegi toimub teatud korrelatsioonis filmi kunstilise väärtusega.
Emal oli õigus: erinevates eluetappides meie taju muutub, kuid muutmatuks jääb üks – mis iganes ekraanil ka ei toimuks, palju olulisem on see, kes sinu kõrval rõõmsalt popkorni krõbistab.
Katerina Pesotski, Eesti Loodusmuuseumi bioloog
Lapsepõlves oli ema minu jaoks inimene, keda ma jäägitult usaldasin. Aja möödudes ja suuremaks kasvades tekkis mõistmine, et lisaks usaldusele on ema mulle ka tõeline sõber ja mõttekaaslane paljudes elu aspektides.
Juhtus nii, et ka tema on bioloog ning meil on väga palju ühiseid teemasid, mida arutada. Olen saatusele selle eest väga tänulik. Üks tema omadusi, mis mulle eriti meeldib, on uudishimu ja oskus vaimustuda, hinnata maailma ilu, pöörata tähelepanu detailidele, mis võivad teistele igapäevarutiinis tunduda ebaolulised.
Tänu oma teadmishimule on ema alati valmis jagama kõige huvitavamaid uudiseid erinevatest teadusvaldkondadest, mistõttu on ta väga huvitav ja erudeeritud vestluskaaslane.
Mulle ei meenu mingeid konkreetseid seiku, küll aga on minus tunne piiritust armastusest, mis mässib mind endasse nagu soe tekk. Sellist soojusetunnet püüan edasi anda kõigile, keda ma armastan. Tavaliselt „imevad“ lapsed nagu käsnad endasse oma vanemate käitumist, kopeerides tahtmatult nende žeste ja väljendeid. Ma ei tea, kas minul oli lapsepõlves sellist „peegeldamist“, kuid praegu, olles ise juba täiskasvanud lapse ema, tahaksin just seda oma ema omadust teadlikult eeskujuks võtta.
Tahaks uskuda, et mulle on edasi kandunud tema karisma ja artistlikkus. Kui minu ema peab loengut või lihtsalt vestleb seltskonnas, tekib soov teda lummatult kuulata, laskmata end millestki häirida. Loodan, et minuski on killuke sellist talenti.
Kui rääkida fraasidest, mis minu elu mõjutavad, siis tõenäoliselt on lause „Tee lõpuni ja näita tulemust“ sügavalt teadvusse juurdunud ning püüan alati viia lõpuni projektid, mille käsile võtan.
Jekaterina Jegorova, näitleja
(Eesti NSV rahvakunstniku Anastassia Bedredinova ja teenelise kunstniku Nikolai Jegorovi tütar – toim.)
Ema… Teatrilapse elu on täiesti eriline lugu… Sa oled alati teatris, alati kulisside taga. Alati külalisetendustel. Me reisisime palju ja nägime nii mõndagi: Ukraina, Aserbaidžaan, Usbekistan, Moldova – muljeid oli tohutult, ja kui palju tutvusi suurkujudega – Mihhail Uljanov, Rolan Bõkov, Boriss Zahhava… Jalutuskäigud Voldemar Pansoga… See kõik oli koos emaga…
Ema austas mind ja minu otsuseid alati – juba lapsepõlvest saati. Ta ei lugenud mulle kunagi moraali… Kuid oli samas mu kõige karmim kriitik. Olen kogu elu püüdnud temalt õppida, kuidas väljuda igast olukorrast väärikalt ja mitte kunagi kellegi ees end alandada.
Emal oli õigus: kui oled andnud oma elu teatrile, siis ei ole see lihtsalt side… Inimene tõepoolest elab teatris. Ja kui ta sealt eemale rebida – siis ta põleb kiiresti läbi, paraku. Aga sa tunned endas veel jõudu ja võimalusi tuua kasu majale, kus oled veetnud suurema osa oma elust.
Aitäh, ema!
Dina Golubeva, SUPER Raadio raadiosaatejuht
Oleme emaga alati lähedased olnud. Ta on minu sõber, minu kõige lähedasem inimene. Kui midagi juhtub, on tema esimene, kes sellest teada saab.
Tõenäoliselt on peamine, mis mulle emalt on edasi kandunud, otsekohesus ja ausus. Ema on õiglane tõekuulutaja ning mina olen lapsepõlvest saadik samasugune olnud. Muide, meile mõlemale meeldib lakkamatult rääkida, see on kindlasti pärilik!
Mäletan väga hästi hetke, mil mõistsin, et emal oli õigus. See on see hetk, mil saad aru, et kõik sõbrad ei olegi tegelikult sõbrad.
Ning veel üks minu lemmik: „Küll sa saad oma lapsed – siis mõistad!“ See on sajaprotsendiline tõde.
Sergei Inkatov, kunstnik
Kasvasin üles kodus, kus muusika polnud pelgalt taust, vaid igapäevaelu alus. See kõlas hommikuti ja õhtuti, rõõmus ja mures, vaikuses ja vestlustes.
Minu ema, muusikaõpetaja Svetlana Nikolajevna, on pühendanud oma elu õpilastele, nende esimestele akordidele, nende kahtlustele ja võitudele. Nägin pealt, kuidas ta panustas igaühesse mitte ainult oma teadmisi, vaid ka hinge, kannatlikkust ja usku. Ja ilmselt just seetõttu on muusika minu jaoks alati olnud midagi enamat kui lihtsalt kunst – sellest sai tunnete keel.
Mina valisin maalikunsti. Minu õde – muusika. Ja selles peitubki minu arvates ema suurim saavutus: ta ei õpetanud meid lihtsalt kuulma ja tundma, vaid andis meile vabaduse leida omaenda hääl.
Ema õpetas meile kõige olulisemat – olema siiras selles, mida me teeme, ja mitte karta käia oma teed. Nii nagu ta õpetas seda ka paljudele tänulikele õpilastele, kelle elus on ta mänginud mentori rolli.
Emapäeval soovin talle öelda seda, mida igapäevases saginas võib-olla alati väljendada ei õnnestu. Aitäh selle atmosfääri eest, milles me üles kasvasime. Kannatlikkuse, jõu ja meisse uskumise ning selle tohutu töö eest, mida sa iga päev tegid. Muusika eest, mis kõlab minus tänaseni – isegi siis, kui ma maalin värvidega.
Tatjana Jegoruškina, Südalinna Teatri näitleja
Tänu ema armastusele ja tarkusele on meie pere läbinud paljud katsumused ning jäänud alati tugevaks ja õnnelikuks. Ema toetas meid, andis rahu- ja kodutunde ning hoolitses meie eest. Milline tohutu vaev see tegelikult oli – seda mõistad alles siis, kui saad ise emaks.
Minu lapsepõlv langes 90-ndatesse aastatesse – keeruline aeg kõigile, ka meie perele. Kuid sellest sain ma teada alles hiljem, sest mu lapsepõlv ise oli muretu, lõbus ja väga ilus.
Meie esimesed välismaised nukud õega ei olnud mitte Barbied, vaid odav analoog: poolkiilakad paindumatute jalgadega nukukesed. Öösiti õmbles ema ühekaupa nende plastmassist peade külge juukseid, mis olid lõigatud teise vana nuku küljest – ja nii said neist tõelised kaunitarid. Neil olid kõige uhkemad voodikesed atlass-tekkide ja pitsiga ääristatud linadega. Plastmassist majoneesikarpidest valmisid aga imelised sametiga kaetud tugitoolid…
Minu ema kingib ilu. Ta jääb minu ja mu õe jaoks alati parimaks sõbrannaks, kõige hoolivamaks ja õrnemaks inimeseks maailmas. Emake, ma armastan sind väga!
Andres Petrov, kahekordne Euroopa meister snuukris, Eesti esimene professionaalne snuukrimängija
Ema on juba minu varasest lapsepõlvest saati olnud minu tegutsemismootoriks: ise olen ma loomu poolest väga laisk ja otsustusvõimetu.
Minu olemuse paremaks mõistmiseks ja astroloogiafännidele teadmiseks – olen Kaalude tähtkujus sündinud. Iga kord, kui tekkis kahtlus, kas midagi ette võtta või mitte – sisemine laiskvorst soovitas jätta tegemata, aga südametunnistus kõhkles – siis küsisin ma nõu emalt ja tema utsitas mind tagant ja „lülitas“ mu tegutsema.
Arvan, et olen emalt pärinud oma kangekaelsuse, mis aitas mul lõpuks võita nii Euroopa meistrivõistlustel kui ka saavutada teisi tulemusi, mis tundusid algselt mulle endalegi mõeldamatud.
Emal oli õigus selles, et ta uskus minusse ja sundis mind edasi pürgima. Olen kindel, et minuga oli küllaltki raske, kuid eks minu ema olegi üks kangekaelne Jäär.
Minu professionaalse karjääri peamised edusammud on mulle tõestanud ja näidanud, et lapsevanema peamine ülesanne on uskuda oma lapsesse tingimusteta ja teda toetada, isegi kui meetodid pole alati just kõige leebemad.
Sergei Furmanjuk, näitleja
Meie side emaga ei ole aja jooksul muutunud, ema ongi kodu. Kuid kui ma abiellusin, usaldas ema mind minu abikaasa hoolde.
Peamine mälestus lapsepõlvest on distsipliin ja kord. Seesmiselt ja väliselt.
Emalt olen pärinud kangekaelsuse ja headuse.
Millal oli emal õigus? Siis, kui ta ütles: „Andesta neile. Nad ei tea, mida nad teevad.“
