Eestis on terav puudus logopeedide ja defektoloogide järele, sealhulgas venekeelsete spetsialistide seas. Samal ajal keeldub Haridus- ja Teadusministeerium välismaiste diplomitega spetsialistide kvalifikatsiooni tunnustamast. Kaadrite ettevalmistamise probleemidest, ameti eripäradest ja eripedagoogide töö iseärasustest riigis rääkis MK-Estoniale Milena Pogodajeva – enam kui 40-aastase töökogemusega defektoloog ja Tallinna Õppenõustamiskeskuse direktor.
– Kas logopeed ja defektoloog on erinevad ametid?
– Jah, on küll. Defektoloog on spetsialist, kes töötab üsna tõsise kõrvalekallete spektriga. Ta tegeleb mitte ainult kõnehäiretega – kuigi osaliselt ka nendega, vaid ka erinevate kognitiivsete funktsioonide häiretega: mälu, tähelepanu, mõtlemise ja taju probleemidega.
Logopeed on aga kitsama suunitlusega spetsialist, samuti korrektsioonpedagoogika valdkonnast. Tema töö on keskendub kõnearengu häirete korrigeerimisele.
Normid ärevatele emade jaoks
– Kuidas on logopeedi elukutse ajas muutunud?
– Üldiselt on kõigi spetsialistide töö muutunud – ja muutub jätkuvalt. Teadus ei seisa paigal.
Korrektsioonitöö valdkonnas on praegu esiplaanil interdistsiplinaarne lähenemine. Kui te näiteks küsite minult kõnehäiretega laste arvu suurenemise põhjuste kohta, siis vastaksin, et siin on terve rida tegureid. Ja need ei puuduta ainult kõneraskusi.
Põhjused on erinevad. Need on nii geneetilised eelsoodumused, perinataalsed patoloogiad kui ka ebasoodsad sotsiaal-majanduslikud tingimused. Ja muidugi kaasaegsete tehnoloogiate mõju.
Kui rääkida eluviisist, siis viimastel aastakümnetel oleme silmitsi seisnud liikumisvaegusega – me liigume liiga vähe. Ja ma ei pea hetkel silmas mitte ainult lapsi, vaid ka täiskasvanuid.
Lapsed “istuvad” nutiseadmetes ja neid on sealt raske “välja tõmmata”. Elav inimlik suhtlus kaob, millele muuhulgas aitas kaasa ka koroona-aeg.
Kõik see kokku moodustab üsna tõsise probleemide kogumi, mis ei mõjuta mitte ainult kõnet, vaid ka kõiki kognitiivseid funktsioone. Seepärast peab nii logopeed kui ka defektoloog – iga korrektsioonivaldkonna spetsialist – arvestama ja rakendama oma töös teadmisi teistest seotud distsipliinidest.
Logopeedil on raske töötada ilma teadmisteta psühholoogiast, eriti neuropsühholoogiast ja neuropedagoogikast. Spetsialistil on raske läbi viia tõeliselt tõhusat korrektsiooni, sealhulgas kõnearengu valdkonnas, kui tal pole baasteadmisi logopeediast.
– Kaheaastane laps veel ei räägi, aga vanemad ei muretse, see olevat normaalne. Millal peaks häirekella lööma?
– Vanemad ei pöördu alati õigeaegselt spetsialisti poole. Kuid sageli ei anna ka spetsialist ise – perearst või lastearst – emale päris õiget nõu.
Tuleb ärev ema. Ärev ema – see ei ole alati halb, vahel on see isegi väga hea: see tähendab, et ta hoolib oma lapsest. Kes siis veel peaks seda tegema, kui mitte ema?
Aga niipea kui ta hakkab oma kartusi väljendama, vastab arst: “Ärge muretsege, oodake, küll hakkab rääkima… noh, umbes viieaastaselt.” Aga viieaastaselt, vabandage, on juba hilja.
Vanemad pöörduvad mõnikord üsna vara, ja mõnikord, vastupidi, ei kiirusta. Mina olen selle poolt, et vanem siiski tuleks ja vaataks koos spetsialistiga – rõhutan, justnimelt koos – olukorda võimalikult laialt.
Ideaalis peaks TOIMIMA meeskonnatöö: eripedagoog, logopeed, defektoloog, mõnikord kaasatakse psühholoog, samuti terapeudid – näiteks neurodünaamika või sensoorse integratsiooni spetsialistid.
Selleks ongi olemas koostöö erinevate spetsialistide vahel. Ma kutsun vanemaid üles nende poole pöörduma, et selgitada välja raskuste algpõhjus. Alati ei ole esiplaanil kõnehäire. Sageli on tegemist teiste puudujääkidega, mis viivadki kõnearengu pidurdumiseni.
– Seega, mida varem, seda parem?
– Iga vanem otsustab ise. Aga mina lähtuks mitte niivõrd vanusest, kuivõrd sellest, mis on oluline.
Lapsega tuleb rääkida, suhelda – juba enne tema sündi.
Ja pärast sündi jätkame, et laps kuuleks vanemalt korrektset ja puhast kõnet.
Edasi on oluline tähelepanelikult jälgida: kas laps laliseb, kas ta reageerib temale suunatud kõnele, kas ta mõistab, mida talle öeldakse.
Mõtlev vanem – eriti ema – märkab, kas laps mõistab ja reageerib. Järk-järgult, esimeste sõnade ilmumisega, saab juba hinnata, kas kõneareng kulgeb normaalselt või on põhjust muretsemiseks.
Arvan, et kui kaheaastaselt esineb tõsiseid raskusi, siis võib ja tuleb pöörduda kliinilise logopeedi poole.
Kui nüüd sujuvalt minna üle kakskeelsuse teemale, siis lapsega võib suhelda ka mitmes keeles.
Kuid tingimusel, et peres on inimene, kes valdab korrektselt mõlemat keelt. Kui pere on venekeelne ja seal ei ole head eesti keele oskajat, siis on parem lapsega eesti keeles mitte rääkida.
Mis treenib aju
– Sageli näen: laps on alles vankris, aga juba telefon käes. Kas see mõjutab kõnet?
– Kahtlemata. Esiteks võib see pidurdada lapse arengut. Teiseks tekitada teatud raskusi kognitiivsete funktsioonide kujunemisel. Kui silme ees kõik pidevalt vilgub, tekivad probleemid tähelepanu koondamise, ümberlülitamise ja hoidmisega. Vilkuv pilt ekraanil ei anna võimalust keskenduda ja toimuva olemusse süveneda.
Lapse tegevuses hoidmiseks on parem mitte anda talle nutiseadet, vaid temaga rääkida, lugeda, arutleda. Seda saab teha ka oma igapäevatoimetusi tehes.
Näiteks kodus, isegi köögis süüa valmistades või muid kodutöid tehes võib lapsega paralleelselt suhelda ja mängida.
Selline ühistegevus on sisuliselt aju treening. Minu põlvkond, aga ka natuke nooremad, mäletavad suurepäraselt toredaid õuemänge, mida me mängisime, need olid omamoodi „neurotreeningud“.
Siis me ei mõelnud sellele, mida teeme. Aga nüüd räägivad neuropsühholoogid, kui kasulik on mängida ja kuidas me ise seda teadvustamata lapsepõlves treenisime ajupoolkerade vahelist koostööd.
Seega, kui te köögis midagi valmistate, öelge lapsele näiteks: “Vaata toas ringi ja leia viis punast eset.” Või viis kööginõud või kolm eset, mille nimes on teatud häälik. Ja nii edasi.
Nii treenime kõiki tunnetusprotsesse: mälu, taju, mõtlemist, tähelepanu, kõnet. Esmalt töötab kuulmismälu ja kuulmistaju, seejärel lülitub sisse nägemistaju ja siis ütleb laps vastuse – ja kõik see koos arendab tema kõnet.
Suhtlemispuudus on üks põhjusi, miks kasvab palju kõnehäiretega lapsi.
– Kui venekeelne laps ei räägi veel hästi oma emakeeles, kuid pooleteiseaastaselt pannakse ta eestikeelsesse lasteaeda, kuidas see teda mõjutab?
– Alustame sellest, mida ütlevad ministeerium ja lugupeetud kolleegid ülikoolidest. Ministeeriumis väidetakse, ja üldiselt olen ma sellega nõus, et otsest seost kakskeelsuse ja kõnearengu pidurdumise vahel ei ole tuvastatud.
See tähendab, et ei saa a priori väita, et kakskeelsus viib tingimata kõne arengu hilinemiseni. Otsest sõltuvust ei ole. Aga kui raskused on juba olemas (hilinenud kõne areng emakeeles teatud vanuses on juba raskus), siis nende olemasolul avalduvad need kõigis kasutatavates keeltes.
See tähendab, et kui tegemist on tõepoolest häire või puudujäägiga, mis on seotud esimese, teise või kolmanda aju funktsionaalse blokiga, siis avaldub see nii emakeeles kui ka võõrkeeles.
Seetõttu on selge, et lapse õpetamine ja kasvatamine võõrkeeles oleks edukas, peab emakeel kindlasti korras olema.
Siin tulevad appi suur hulk venekeelseid logopeede meil Eestis. Nende ülesanne on aidata emakeel normi viia.
Mida paremini on arenenud emakeel ja mida kõrgem on selle valdamise tase, seda edukamalt omandatakse võõrkeel ja igasugune tegevus selles keeles.
Seega, kui vanem näeb, et lapsel on raskusi ja ta ei hakka rääkima ei emakeeles ega teises keeles – tuleb esmalt pöörduda logopeedi poole.
– Aga kuidas vanem aru saab, et see on just kõnearengu pidurdumine, mitte loomulik kohanemine kahe keelega?
– Selleks ongi spetsialist. On tõepoolest väga oluline eristada – kas see on pidurdumine või psühholoogiline tegur?
Ja kui see on psühholoogiline tegur, siis on see samuti probleem. Aga sel juhul peab sellega tegelema juba teine spetsialist. Ning jõuame taas interdistsiplinaarse mõju teema juurde tagasi.
– Kas meil Eestis on üldse põhimõtteliselt võimalik saada kompleksseid konsultatsioone erinevate spetsialistidega? Või on see utoopia?
– Kahjuks on meil raskusi diagnostikaga, kuna spetsialiste napib ja nende juurde on pikad järjekorrad – alati ei pruugi arst juba esimesel vastuvõtul teha järeldust, mis vastab tegelikkusele.
– Milliseid eripärasid märkate kakskeelsetel lastel?
– Üldiselt on lapsed nagu lapsed ikka. Kuid on teatud spetsiifilisi raskusi, mis ilmnevad vene ja eesti keelt kõnelevate kakskeelsete laste häälduses. Ja just sellega logopeed tegelebki.
Kuid rõhutan veel kord: kui varases arengus oli kõik korras ja patoloogiaid ei ole, kui kodus räägitakse keeli, mida valdatakse emakeelena, siis tõsiseid probleeme ei teki. Aju arenguks on kaks keelesüsteemi, kaks keelt – suurepärane treening vaimsetele võimetele.
Valik ja järeldused
– Kuidas valida head logopeedi? Millised omadused peaksid tal olema?
– Mõnikord on väga valus kuulda vanemalt või lugeda gruppides spetsialisti arvamust, et “see, kus te käite ja millega tegelete, on jama, teie lapsele see ei sobi” ja nii edasi.
Mina olen korporatiivse eetika poolt. Meid on palju, me oleme kõik erinevad, aga teeme üht ja sama asja. Ja mina kui spetsialist ei ütle kunagi kolleegi kohta halvasti, eriti kui ma ei tunne teda isiklikult ega mõista, millega ta tegeleb.
Kahjuks on meil selline probleem olemas: me ütleme mõnikord halvasti kolleegide töö kohta, millega me ei ole tuttavad. Me pole olnud nende tundides, me ei ole näinud nende metoodikat ja just seetõttu, et me seda ei valda, lubame endale üleolevate kommentaaride tegemist. Nii ei tohiks teha.
Vanem tuleb meie juurde abi saama. Ei ole nii oluline, millist metoodikat te valdate, tähtis on, et te suudate last aidata. Ja vanemal on alati valikuõigus: ta võib käia ühe spetsialisti juures, siis teise – ja teha oma järeldused.
Toon ühe näite. Ema räägib: “Me käisime väga kaua ühe logopeedi juures – ei saavutanud tulemusi. Siis läksime teise juurde – jälle kaua ja jälle tulemusteta. Nüüd tulime teie juurde ja juba kolmandal tunnil on meil nii suurepärane tulemus!”
Tegelikult, armas ema, on suurepärane, et te käisite kõigepealt ühe, siis teise juures. Sest kolmanda juurde tulles saite tulemuse just tänu sellele ettevalmistavale, pikale tööle, mille tegid eelmised kaks logopeedi.
Nad töötasid lapsega, valmistasid ta ette ja viisid vajaliku seisundini, nii et kolmandal spetsialistil jäi üle vaid “koort riisuda”. Ja mõtlev kolleeg vastab emale kindlasti: “Öelge “aitäh” eelmistele spetsialistidele.”
– Kuidas suhtute online-tundidesse? Kui tõhusad need on?
– Pandeemia ajal pidid meie keskuse spetsialistid töötama veebis. Ja see ei olnud lihtne.
Minu arvates võiks veebitunde kasutada juba automatiseerimise etapis. Kuid häälikuseade etapis või täisväärtusliku diagnostika läbiviimisel on veebis töötamine üsna keeruline. Aga on täiesti võimalik, et on kogenud spetsialiste, kes veebis edukalt töötavad.
Olen kindel, et ilma vanema abita ja aktiivse osaluseta on selline protsess võimatu. Pädev spetsialist palub kindlasti vanemal teha video, pildistada, fikseerida ülesande täitmine ja saata materjalid. Seejärel analüüsib neid, vaatab, milliseid vigu tehti, ja teeb järeldused.
Seega, kui me räägime online-tööst, eeldab see kindlasti vanemate aktiivset kaasamist.
Diplom olemas, aga mitte see õige
– Pole saladus, et paljud venekeelsed logopeedid on saanud erialase hariduse Venemaal. Kuid nüüd on neil tekkinud raskusi oma diplomi tunnustamisega Eestis…
– Olen alati öelnud, et Eestis ei ole kunagi koolitatud venekeelseid logopeede, see tähendab – ei ole antud metoodikat, kuidas töötada vene keeles siin, Eestis. Ja see on ka täiesti normaalne – kus siis veel, kui mitte Eestis, koolitada logopeede tööks eesti kõnega?
Nüüd tekib aga küsimus: kust me võtame selliseid suurepäraseid logopeede, kes oskavad töötada sama kindlalt nii vene kui ka eesti keeles? Selleks, et omandada metoodika tööks venekeelse lapsega, tuleb loomulikult õppida vene keeles.
On raske leida teist sellist keelepaari, mille foneetilised süsteemid erineksid nii palju kui eesti ja vene keelel. Näiteks vene keeles on kuus täishäälikut, eesti keeles – üheksa. Eesti keeles on kolm pikkusastet, vene keeles pole üldse.
Seega, kui rääkida logopeedi eesmärgist, ülesandest, missioonist, siis peab spetsialist täiuslikult valdama seda keelt, milles ta lapsega töötab, ning kõnet, mida ta korrigeerib.
Pole juhuslik, et Eesti Logopeedide Ühingu kodulehel on nõue – eesti keele oskus C2 tasemel. See on emakeele tase. Mida tähendab “emakeel”? See on keel, mille inimene on omandanud juba emapiimaga. Selliseid unikaalseid professionaale tõepoolest on, aga neid on üksikuid.
Ma kutsun selliseid spetsialiste tulema üleminekukoolidesse (eestikeelsele õppele – toim. märkus), lasteaedadesse, et aidata venekeelseid lapsi. Aga ma tean ka, et eestikeelsed logopeedid, kes on õppinud töötama eestikeelsete lastega, ei kipu töötama venekeelsete lastega, sest see on hoopis teine keelesüsteem, teine töömetoodika.
– Üks põhjus, miks Venemaa diplomeid ei aktsepteerita, on see, et õpe Venemaa ülikoolides toimus online-vormis. Kas see on tõesti miinus?
– Minu arvates ei ole veebiõppel miinuseid. Kuulata hea spetsialisti loengut auditooriumis või veebis – on täiesti võrdväärne. Pealegi, kui vaatad loengut otseülekandes, on sul samasugune võimalus esitada küsimusi kui kohapeal kohtudes.
– Aga praktika?
– Kõik sõltub sellest, mida sa õpid. Kui räägime eripedagoogikast, siis praktika toimub koolis või koolieelses lasteasutuses, kus on hariduslike erivajadustega lapsi. Ja nendes asutustes on kindlasti kvalifitseeritud spetsialistid – nende juhendamisel praktika toimubki. Meil on ka spetsialiseeritud lasteaiad, kus kasvatatakse tõsiste erivajadustega lapsi.
Meie keskusesse tulevad praktikale näiteks Tallinna ja Tartu ülikoolide tudengid. Seega on meil korrektsioonipedagoogika valdkonna professionaale, kes saavad tulevaste spetsialistide praktikat juhendada.
Online-õppe tulemusena saadud diplomite tunnustamise probleem peitub veidi teises tasandis. Küsimus on õppeperioodil saadud ebapiisavas ainepunktide arvus. Ning just siin, nagu ma arvan, võiksid appi tulla Haridus- ja Teadusministeeriumi spetsialistid.
Koostöös ülikoolide esindajatega võiks koostada teatud ainepunktide mahus õppekava neile spetsialistidele, kellel neid ainepunkte diplomite tunnustamiseks napib. See tooks ainult kasu tuge vajavatele lastele.
Ma arvan, et see on vale, kui koolid ja lasteaiad ägavad tööjõupuuduse all, ja inimesed, kes on saanud hariduse ja on valmis töötama, lihtsalt ei saa seda teha. Loodan, et uue õppeaasta alguseks see küsimus lahendatakse.
Kõik sõltub motivatsioonist
– Kui laps on venekeelsest perest ja kumbki vanem ei valda eesti keelt, kas vanemal tasub pöörduda eesti logopeedi poole – näiteks häälduse parandamiseks?
– Kõik sõltub sellest, milliseid eesmärke ja ülesandeid vanem endale seab. Nagu ütlevad mu eesti kolleegid, logopeedi töö ei ole eesti keele õpetamine. Ja ma olen sellega nõus.
Aga kui näiteks ema tahab, et eestikeelne logopeed kontrolliks lapse eestikeele kõne arengutaset, siis võib pöörduda. Ja selliseid juhtumeid meil on.
– Kas täiskasvanu võib pöörduda logopeedi poole?
– Kõik sõltub motivatsioonist. Kui on tahtmine ja tõsine probleem, tuleb olla valmis selleks, et tööd tuleb teha kaua. Täiskasvanute artikulatsioonilihased ei ole enam sellised nagu lapsepõlves, seega on vaja rohkem aega ja intensiivsemaid tunde.
– Mida soovitate noortele spetsialistidele?
– Soovitaksin kõigil läbida neuropsühholoogia koolitus. Selles siesneb tulevik. Selleks, et jätkata edukalt korrektsioonitööd, tuleb selgelt aru saada, millega sa töötad. Ja selleks ei ole kunagi üleliigne omandada uusi huvitavaid metoodikaid.
Eksistreerib arvamus, et venekeelsed logopeedid seisavad paigal ja nende teadmised on vananenud. Olen seda korduvalt kuulnud eesti kolleegidelt. Ma ei nõustu. Venekeelsed spetsialistid saavad õppida vene keeles, enamik meist valdab eesti keelt ja saab läbida kursuseid nii eesti kui ka inglise keeles.
Veelgi enam, paljud meie kolleegid valdavad metoodikaid, mida eesti spetsialistid veel ei kasuta. Näiteks PROMPT-metoodikat – selle on omandanud juba 20 venekeelset spetsialisti Eestist.
See metoodika on välja töötatud meie Ameerika kolleegide poolt ja sobib kõnehäiretega lastele, sõltumata sellest, mis keeles laps räägib. Olen lugenud, et ka mõned eesti spetsialistid sooviksid seda koolitust läbida.
– Mida teie isiklikult süsteemis muudaksite, et logopeedide ja defektoloogide abi riigis muutuks kättesaadavamaks?
– Kõigepealt suurendaksin tudengite vastuvõttu erialastele õppekavadele ülikoolides. Ja kui räägime tõsiste häiretega lastest, jätaksin spetsialistidele alles võimaluse töötada oma emakeeles.
Persoon
Milena Pogodajeva
- Sündis Tallinnas 1961. aastal.
- Lõpetas 51. Keskkooli.
- 1983. aastal lõpetas kiitusega A. I. Herzeni nimelise Venemaa Riikliku Pedagoogikaülikooli defektoloogia teaduskonna, omab defektoloogia magistrikraadi, on psühholoog-nõustaja.
- Tallinna Ülikoolis omandas lisaeriala – vene keele kui võõrkeele õpetaja.
- Töötas logopeedina Tallinna koolieelses haridussüsteemis, samuti õpetaja, logopeedi ja eripedagoogina linna koolides.
- Üheksa aastat õpetas vene keelt kui võõrkeelt Ristiku Põhikoolis.
- 20 aastat oli ekspert ja Tallinna nõustamiskomisjoni liige, kaks aastat juhtis seda.
- Neli ja pool aastat töötas Tallinna Haridusameti peaspetsialistina.
- Alates 2009. aastast töötab õppenõustamissüsteemis.
- Alates 2018. aastast kuni tänaseni – Tallinna Õppenõustamiskeskuse direktor ja eripedagoog.
- Alates augustist 2022 – Lasnamäe Põhikooli direktor.
Auhinnad ja tunnustused:
- 2013 – parim eripedagoog-nõustaja Eesti õppenõustamissüsteemis.
- 2019 – Raemedal.
- 2021 – tunnustus „Tallinna hariduse sõber“.
- 2022 – Tallinna teenetemärgi kavaler.
- 2024 – Tallinna Haridusameti missioonipreemia laureaat.
