Lõpueksamid pole veel kõik tehtudki, ent paljud vanemad veedavad juba unetuid öid: kuhu nende laps edasi õppima läheb, kui eesti keele oskuse tase ei küündi kõrgkoolide nõudmisteni ja tasuline haridus käib üle jõu? MK-Estonia selgitas välja, kas kõrgharidus Eestis muutub tasuliseks ning millised arenguteed on avatud endiste vene koolide noortele.
„Raske on peast visata mõtteid sellest, mis saab pärast kooli lapsest, kes näeb küll juba täiskasvanu moodi välja, kuid on siiski veel väga noor ja tormakas. Seda ärevamaks teeb Eesti hariduselu puudutavate uudiste lugemine. Tekib tunne, justkui langeksid tõkkepuud üksteise järel alla ning noortele, kellele kunagi lubati, et “kõik teed on valla”, jäetakse üha vähem valikuvõimalusi,” kirjutab MK-Estoniale tulevase lõpetaja ema Jelena K. Tallinnast.
„Hüpe teadmatusse“
Meie lugeja loetleb põhjuseid, mis sundisid teda kirjutama – see on nii kõigi riiklike õppeasutuste üleminek eestikeelsele õppele, tasulise venekeelse kutsehariduse sisseviimine kui ka üha sagedamini kõlavad plaanid muuta kõrgharidus samuti tasuliseks.
„Nii juba kord läks, et minu poega reform veel ei puudutanud, ta lõpetas kooli, kus tunnid toimuvad osaliselt ikka veel vene keeles. Seetõttu pole ka tema keeletase ideaalne: ta suudab lugeda ajalehte ja kuulata uudiseid, mis tähendab, et ta saab aru, kui räägitakse ja kirjutatakse korrektselt ning selgelt. Kiirest kõnekeelest saab ta halvasti aru,“ tõdeb Jelena. „Ja mida ta peaks edasi tegema?“
Lugeja arvates tema poeg tõenäoliselt Eesti kõrgkooli sisse ei saa – raske on konkureerida nendega, kelle emakeel on eesti keel, ning kolledžites on olukord ilmselt samasugune. Jelena meenutab, et ka eelmisel aastal oli seal tihe konkurents ning paljud noored jäid õppeasutuste ukse taha.
„Minna tasulisse õppesse? Kasvatan lapsi üksi, minule käib maksmine üle jõu, aga töötada ja samal ajal täisväärtuslikult õppida on raske, kõik seda ei suuda,“ ütleb naine.
Jelena kardab, et tema poja sugustel noortel jääb valikuvõimalusi aina vähemaks – kui tasuline haridus pole taskukohane ja keeleoskus ei ole ideaalne, ootab teda kooliukse taga kas kvalifitseerimata ja madalapalgaline töö või kuritegelik tegevus mõnes kelmustega tegelevas kõnekeskuses.
Jelena arvates liigub haridusreform vastuolus loogikaga: „Kas poleks olnud õigem esmalt ette valmistada õpikeskkond, õpikud ja õpetajad, seejärel viia eestikeelsele õppele üle lasteaiad, siis koolid ning alles seejärel – nõudluse puudumise tõttu! – loobuda venekeelsest kutse- ja kõrgharidusest? See oleks olnud tunduvalt valutum ning eelseisev koolilõpupidu oleks meie jaoks pidupäev, mitte aga hüpe teadmatusse.“
Teadmised raha eest – kas see on risk?
Lapsevanemate hirme süvendavad ka arutelud kõrghariduse võimaliku tasuliseks muutmise üle.
Arenguseire Keskuse analüüs näitas: praeguse teaduse ja kõrghariduse rahastamismudeli säilitamine toob kaasa vahendite nappuse. Üheks lahenduseks võiks olla õppemaksu kehtestamine, mis annaks küll lisatulu, ent vähendaks kõrghariduse kättesaadavust.
Keskuse avaldatud raporti „Kõrghariduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“ andmetel võiksid üliõpilased optimaalse rahastamise tagamiseks katta 20% kõrghariduse kuludest.
Kõrgharidus Eestis sõltub endiselt suuresti riigist ning selle rahastamine jääb majanduskasvust maha. Tulemusena on ülikoolidel üha raskem maksta konkurentsivõimelist palka. Tekkiva lõhe täitmiseks pakub keskus aastateks 2026–2030 välja kolm stsenaariumi.
- Säästurežiim: rahastamine külmutatakse 284 miljoni euro tasemel, mis toob kaasa tegevuskulude ja personali koondamise.
- Õppemaksu kehtestamine (umbes 1300 eurot aastas): see tooks kõrgkoolidele kuni 40 mln eurot lisatulu aastas, kuid võib vähendada üliõpilaste arvu.
- Kõrge õppemaks (umbes 5000 eurot aastas) koos krediidisüsteemiga.
„Ülikoolidele tagaks see stsenaarium 2030. aastaks suurimad tulud – umbes 430 miljonit eurot aastas. Kuid riigi seisukohalt tähendab see potentsiaalseid tulevikukohustusi,“ rõhutas Raadio 4 eetris Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane.
Kõige tulusam variant kõrgkoolidele osutub samas kõige riskantsemaks – see võib anda tõsise hoobi kõrghariduse kättesaadavusele.
Hinnates ideed muuta kõrgharidus Eestis osaliselt või täielikult tasuliseks, tõdeb TalTechi rektor Tiit Land, et Eesti kõrgharidus vajab kindlasti jätkusuutlikumat rahastamist.
„Kuid ma ei pea õigeks täielikult tasulise kõrghariduse kehtestamist. See tooks kaasa olukorra, kus osa noori otsustab minna õppima välismaale just sealsete soodsamate tingimuste tõttu,“ märgib ta. „Toetan süsteemi, kus esimene kõrgharidus on tasuta, samal ajal on olemas omaosalusega õppe vormid, näiteks ühe-aastased magistriõppekavad neile, kes on juba esimese magistrikraadi omandanud.“
Land lisab, et oluline on leida tasakaal ehk säilitada kõrghariduse kättesaadavus Eestis ja samal ajal tagada õppekvaliteet.
„Mõõdukas kaasrahastamine võib olla aruteluobjekt, kuid sellega peavad alati kaasas käima tugevad toetussüsteemid, stipendiumid ja adekvaatsed õppelaenud. Arutelu ei tohiks taanduda vaid küsimusele „tasuline või tasuta“, vaid sellele, millist kõrgharidust Eesti üldse vajab,“ ütleb TalTechi rektor. „Just praegu lõpetab Eestis gümnaasiumi mitu arvukat aastakäiku. Oleme väga huvitatud sellest, et suurem põlvkond jääks Eestisse ja aitaks siinsel kultuuril ja majandusel areneda. Ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid on valmis täiendava rahastuse korral vastuvõttu suurendama.“
Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk märgib, et kuigi arutelud kõrghariduse rahastamise üle käivad ja otsitakse lisavõimalusi süsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks, ei ole ükski suurem poliitiline jõud välja tulnud ettepanekuga muuta kogu kõrgharidust tasuliseks.
„Pigem on arutluse all üksikud lahendused või erandid, mitte süsteemi põhimõtteline muutmine. Eestikeelsetel õppekavadel täiskoormusega õppimine on jätkuvalt tasuta ning riik on seda suunda ka kõrgharidusseaduse viimaste muudatustega kinnitanud,“ rõhutab ta.
Keel, raha, tulevikuväljavaated…
Tänapäeval tutvuvad õpilased juba 10.–11. klassis aktiivselt välismaal tasuta õppimise võimalustega ning haridusmessid on väga populaarsed. Kas see ei ole Eesti ülikoolidele ohumärgiks?
Aune Valk usub, et konkurents andekate üliõpilaste nimel muutub järjest tihedamaks, mistõttu pingutavad ülikoolid üle maailma aktiivselt noorte tähelepanu nimel.
Ta märgib, et ülikoolivalikut tehes on oluline teadvustada, et Eesti ülikoolide tase on rahvusvahelises võrdluses väga kõrge, mistõttu pakub ka Eestis omandatud haridus tugeva ja konkurentsivõimelise aluse nii edasisteks õpinguteks kui ka karjääriks.
„Pole kahtlust, et välisõpingud annavad igale noorele väga väärtusliku kogemuse. Selleks ei pea aga tingimata alustama õpinguid välisülikoolis,“ ütleb Valk. „Tartu Ülikoolis soovime, et iga üliõpilane osaleks juba bakalaureuseõpingute ajal õpirändes, et saada seeläbi rahvusvaheline kogemus, arendada keeleoskust ning luua kontakte, mis toetavad edasisi õpinguid ja karjääri.“
Ta lisab: „Et luua varakult sidemed Eesti tööturuga, soovitame noortel alustada ülikooliõpinguid Eestis ning seejärelsaab juba kaaluda, kas ja millal osaleda õpirändes ning kas jätkata magistriõpinguid siin või välismaal. Selleks ajaks on erialane suund juba selgem, olemas varasem ülikooliõppe kogemus ning kujunenud ka esmane erialane kontaktivõrgustik. Õpiränne on ka toetatud Erasmuse stipendiumiga.“
TalTechi rektor Tiit Land ütleb, et tänases maailmas on paratamatu, et noored on teadlikud ja otsivad erinevaid võimalusi. Hinnanguliselt jätkab vähemalt iga kümnes gümnaasiumilõpetaja oma haridusteed välismaal, seda kindlasti mitte majanduslikel põhjustel.
„a ei näe välismaale siirdumist eeskätt ohuna, vaid ka normaalse osana rahvusvahelisest haridusruumist. Küll aga on see selge signaal, et Eesti ülikoolid peavad olema konkurentsivõimelised,“ ütleb Land. „Me peame pakkuma kvaliteetset õpet, kaasaegset õpikeskkonda ja rahvusvahelisi võimalusi ka siinsamas Eestis. Kui me seda suudame, valivad paljud noored teadlikult ka kodumaise kõrghariduse.“
Võrreldes sisseastuja jaoks õppekeele, õppemaksu ja rahvusvaheliste perspektiivide arenguvõimaluste olulisust, märgib TalTechi rektor, et need tegurid on omavahel tihedalt seotud ja tavaliselt ei määra otsust ainult üks neist.
„Õppekeel on oluline, eriti eestikeelse kõrghariduse seisukohalt, kuid noorte jaoks on üha tähtsam ka rahvusvaheline mõõde – võimalus õppida inglise keeles, osaleda vahetusprogrammides ja saada osa rahvusvahelisest kogemusest,“ ütleb Land. „Usun, et Eesti kõrgharidus suudab pakkuda tasakaalu – kvaliteetne eestikeelne haridus koos rahvusvaheliste võimalustega ning süsteem, mis muudab selle õppijale kättesaadavaks.“
Ülikoolid on valmis toetama
Mis aga puutub põhjustesse, miks ülikoolide uksed paljude noorte ees suletuks jäävad, siis ütleb Land: „See on pigem matemaatikaoskuste tase. See on võtmetegur, millele tuleb süsteemselt rohkem tähelepanu pöörata. Lai matemaatika hea tase avab ukse ka Tehnikaülikooli, kitsas matemaatika aga muudab noorte valikud oluliselt kitsamaks.“
Aune Valk räägib, et 2016. aastal selgus uuringus Eurostudent, et kõige suuremal määral mõjutas üliõpilasi eriala ja õppeasutuse valikul see, et õppida sai just neid huvitavat eriala ning teiseks tasuta õppimise võimalus. Järgnevad tegurid olid õppeasutuse asukoht, õppekeel, kõrgkooli maine ja tööturu võimalused.
„Eesti ülikoolide tugev eelis on kindlasti kvaliteetne ja tasuta eestikeelne kõrgharidus. Tartu Ülikooli tugevuse alustalad Kantar Emori 2025. aasta maineuuringu põhjal on kõrgetasemeline haridus ja teadus, tööturul hinnatud lõpudiplom, rahvusvahelisus ning usaldusväärsus. Samuti on ülikool tuntud ja hinnatud ka tiheda sisseastumiskonkursi pärast,“ märgib Valk.
Ta nendib: „Kui noor tunneb, et tema eesti keele oskus ei pruugi olla ülikooliõpinguteks piisav, võib see mõjutada nii enesekindlust kui ka edasisi valikuid. Seetõttu tahan rõhutada, et ülikool pakub igakülgset tuge ja võimalusi keeleoskuse arendamiseks juba õpingute alguses. Tartu Ülikoolis saab õppida eesti keeles, toetame neid, kelle jaoks see ei ole emakeel, eestikeelne õpe on tasuta ning õpingute käigus on võimalik õppida ka välismaal.“
Teid vajatakse, teid oodatakse!
Eestikeelsele õppele üleminek peaks aja jooksul parandama olukorda, kus gümnaasiumilõpetajad ei saa jätkata õpinguid kõrgkoolis riigikeeles. Ent kulub veel mitu aastat, enne kui selle reformi esimesed lõpetajad ülikooli astuvad, ning selle ajaga lasevad n-ö üleminekukoolid ellu tuhandeid noori, kelle eesti keele oskus ei ole Eesti ülikoolidesse astumiseks piisav.
„Meie jaoks on väga oluline, et andekad noored ei jääks Eestis kõrgharidusest kõrvale pelgalt keeleoskuse tõttu,“ ütleb Aune Valk.
Tema sõnu kinnitavad ka arvud: muukeelsed noored leiavad tee Tartu Ülikooli – 2025. aastal võeti eestikeelsesse esimese astme õppesse vastu 333 uut tudengit, kes olid gümnaasiumi lõpetamisel sooritanud eesti keele teise keelena riigieksami või tasemeeksami.
„Tartu Ülikooli eestikeelsetele õppekavadele kandideerimise üheks tingimuseks on eesti keele oskus vähemalt B2-tasemel. Eestis kooli lõpetavatel muukeelsetel noortel tuleb gümnaasiumi lõpus sooritada eesti keel teise keelena riigieksam,“ selgitab Valk. „Kui eksami tulemuse järgi ei ole keeleoskus veel piisav või seda ei ole jõutud kandideerimise ajaks tõendada, on võimalik teha ka Tartu Ülikooli enda B2-taseme test. Õppima asumiseks peab selle testi tulemus olema vähemalt 60%. Kui see tase pole saavutatud, saab ülikoolilt keeleõppeks tuge.“
Ta lisab, et akadeemilise eesti keele oskuse väljaselgitamiseks ja sobiva keelekursuse leidmiseks korraldab ülikool augustis eesti keele kui õppekeele oskuse testi. Selle eesmärk ei ole mitte keeleoskuse kontroll, vaid selgitada välja keeleõppe lisavajadus, et aidata üliõpilasel õpingutes paremini hakkama saada.
Kui eesti keele teise keelena eksami tulemus on alla 80 punkti, siis on test kohustuslik, kuid selle võib sooritada ka vabatahtlikult. Testi tulemuste põhjal jagatakse üliõpilased eesti keele süvaõppeks rühmadesse.
„Täiendav eesti keele õpe võimaldab üliõpilastel oma keeleoskust arendada sellisel määral, et ta oma erialaõpingutes hätta ei jääks. Pakume tuge ka sel juhul, kui vene emakeelega üliõpilase keeleoskus on tõendatud, kuid ta tunneb siiski, et tema eesti keel vajab täiendamist,“ kinnitab Valk. „Me ei eelda, et muukeelne noor peaks ülikooli tulles valdama eesti keelt ideaalselt. Paljudel venekeelsetel noortel ei ole seni olnud piisavalt võimalusi eesti keelt igapäevaselt kasutada, mistõttu võibki ülikooli tulles tunduda, et keeleoskus ei ole veel piisav. Just eestikeelne keskkond, eesti keeles õppimine ja suhtlemine kaasüliõpilastega aitavad keeleoskust kõige tõhusamalt ja loomulikumalt arendada.“
TalTechi rektor ütleb, et eestikeelsele õppele üleminek on strateegiliselt õige suund. Ülikoolis õppimisele saab sellel olla vaid positiivne mõju, seda muidugi juhul, kui eesti keeles omandatakse kvaliteetne gümnaasiumiharidus.
„Praegu õpib Tehnikaülikoolis edukalt sadu vene emakeelega noori,“ märgib Land. „Otsest muutust kõrghariduses eestikeelne õpe koolides kaasa ei too – TalTech on juba aastakümneid võtnud tudengeid vastu eestikeelsetele ja ingliskeelsetele õppekavadele.“
Aune Valk julgustab kõiki vene kodukeelega noori järgima oma huvisid ja leidma endale sobiv õppekava mõnest Eesti kõrgkoolist: „Eesti ühiskond ja tööturg vajab ja ootab teid. Haridus koos hea eesti keele oskusega on kaks toimetuleku kõige olulisemat garantiid. Värske inimarengu aruanne näitab, et hariduse tulusus on mitte-eesti noorte jaoks suuremgi kui eesti noorte jaoks.“
Kommentaar
Aire Koik, Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik
Eurostati andmetele tuginedes saab öelda, et Eestist välismaale läinute ja seal bakalaureusekraadi omandanute arv on viimastel aastatel langenud ja jääb alla 300.
Eesti kõrgkoolidest on aastate jooksul venekeelsed õppekavad peaaegu täielikult kadunud, jäänud on vaid mõned üksikud. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel on vene keeles võimalik õppida veel paaris erakõrgkoolis (Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar). Venekeelsete õppekavade hulk väheneb kiiresti ka kutsehariduses.
Gümnaasiumiastmes toimus üleminek eestikeelsele õppele aastaid tagasi. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) järgi on gümnaasiumi õppekeel eesti keel juba alates 1. septembrist 2013. Kooli õppekeeleks loetakse see keel, milles toimub vähemalt 60% õppetööst. Endistes venekeelsetes gümnaasiumides toimub praegu peamiselt 60/40 õpe, st vähemalt 60% õppetööst on eesti keeles. Analoogne põhimõte kehtib ka kutsehariduses.
Seega eesti keelest erineva kodukeelega koolilõpetaja jaoks ei saa olla üllatus, et Eestis haridustee jätkamiseks, eriti kõrghariduse omandamiseks on vaja osata eesti keelt. Muidugi ei tule keeleoskus üleöö, keelt tuleb õppida ja praktiseerida pikema aja vältel.
Lisaks koolis pakutavale keeleõppele tasub gümnasistidel uurida iseseisva keeleõppe võimalusi. Riik on loonud tasuta e-õppe kursused Keeleklikk, Keeletee ja Keelelend (viimane on alles valmimas). Tartu Ülikooli teadlased loonud mobiilirakenduse SayEst, mis on mõeldud eesti keele häälduse harjutamiseks. Integratsiooni Sihtasutuse pakutavad keeleõppe võimalused (sh keeleklubid ja -kohvikud) on suunatud samuti eelkõige täiskasvanud õppijatele, kuid ka gümnasistidel tasub vaadata neid lähemalt: https://integratsioon.ee/ulevaade-oppevoimalustest.
Selleks, et noored varakult haridussüsteemist välja ei langeks, on riik käivitanud õppimiskohustuse reformi. Tahame, et iga Eesti noor jätkaks õppimist pärast põhikooli. Õppimiskohustus rakendub tänavu kevadel 9. klassi lõpetavatele noortele – õppida tuleb kuni kesk- või kutsehariduse omandamiseni või vähemalt 18-aastaseks saamiseni. Õppimiskohustuse põhimõte on ennetada noorte haridustee katkemist ning pakkuda süsteemset ja varajast tuge neile õppijatele, kellel on õpiteel tekkinud lüngad või kes vajavad paindlikumaid õppimisvõimalusi. Näiteks on loodud ettevalmistav õpe neile põhikoolilõpetajatele, kel on vaja enne gümnaasiumiastmes või kutseõppes jätkamist aega ja tuge, et valida sobiv edasine õpitee, vajadusel end mõnes õppeaines täiendada või näiteks eesti keele oskust lihvida.
Riigi jaoks on kindlasti oluline, et Eestis üles kasvanud noored seoksid ennast ka tulevikus Eestiga. Kindel on ka see, et eestikeelses ühiskonnas toimetulekuks on vaja osata eesti keelt.
Kommentaar
Nikita Grigorjev, psühholoog
Minu hinnangul ei peitu probleem niivõrd eesti keeles, vaid on sügavam: teismeliste peas toimub praegu täpselt sama mis täiskasvanutelgi. Inimesed jälgivad majandust ja poliitikat ega mõista, kust otsida tuge. Oleme sattunud maailma, milles me pole varem elanud: kui varem olid ohud arusaadavad ja prognoositavad, siis nüüd elavad kõik, sõltumata vanusest ja keelest – tundega, et kohe-kohe on midagi juhtumas. See süvendab üleüldist ärevust.
Kui vene koolide lõpetajad mõistavad, et edasine õpe on võimalik vaid eesti keeles, mõjub see demotiveerivalt ja süvendab kõrvalejäetuse tunnet. Seejuures jätab kahekordne keeleline koormus oma jälje ka hariduse kvaliteedile. Kuid oluline on mõista: keel ja kool ei anna mingeid garantiisid. Probleeme võib tekkida igaühel – ka nendel, kes on õppinud eesti keeles ja kasvanud üles edukas peres.
Samas on alati võimalus leida oma tee. Mõni läheb tööle ja omandab lihtsamaid elukutseid, kus keeleoskus pole määrava tähtsusega. Ma ise läksin pärast kooli Iirimaale ehitusele tööle, et teenida raha õpingute jaoks ning hiljem, juba täiskasvanueas, omandada psühholoogiharidus.
Jah, praegu on keerulisem: hariduspoliitika muutub ja alati pole selge, kuhu edasi õppima minna. Kuid see ei tähenda, et põlvkond oleks kadunud. Võimalusi on – küsimus on vaid inimese valmisolekus pingutada ja midagi planeerida.
Noorte väljavool välismaale on täiesti võimalik ning asi pole ainult keeles, vaid ka majanduses. Kui puudub stabiilsustunne, siis inimesed lahkuvad. Seetõttu on minu hinnangul rahvuse säilimise huvides oluline esmajärjekorras tegeleda majandusega: kui panustada ainult keelele, ei pruugi lihtsalt alles jääda kedagi, kes seda kasutaks.
