Eesti ei kuulu enam Euroopa kõrgeima inflatsiooniga riikide hulka. Enamiku elanike jaoks muudab see aga vähe – hinnatõus on igapäevaelus endiselt tuntav. Viimaste andmete kohaselt tõusid hinnad Eestis aprillis võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 3,3%. Kuid mida saab tavaline inimene sellises olukorras teha ja millega on meie valitsus valmis aitama, huvitub informatik Dmitri Kuznetsov.
Viimaste aastate kiire hinnatõus on mitmete tegurite koosmõju tulemus: alates pandeemia tagajärgedest kuni ebaõnnestunud poliitiliste otsusteni.
Lähtepunktiks võib pidada COVID-19 pandeemiat. Ulatuslikud liikumis- ja ettevõtete tegevuse piirangud seiskasid praktiliselt harjumuspärase elu ja sundisid inimesi koju jääma. Olukorda leevendas osaliselt riiklik rahaline toetus, mis võimaldas paljudel ettevõtetel säilitada töökohad ja vältida sulgemist.
Paljudes riikides finantseeriti neid meetmeid riigivõla kasvu või ka rahamassi järsu suurendamise ehk niinimetatud „trükipressi“ arvelt. Selle tulemusena kasvas rahahulk majanduses märgatavalt, mis sai üheks inflatsiooni kiirenemise teguriks.
Täiendavat mõju avaldasid tarneahelate häired, sõda Ukrainas ja ebakindlus Lähis-Idas, mis mõjutas energiakandjate ja väetiste tarneid.
Eestis mängis oma rolli vabatahtlik lahkumine II pensionisambast, mis võimaldas paljudel elanikel kogutud säästud ennetähtaegselt välja võtta. Suur osa rahast kulutati jooksvaks tarbimiseks, mis suunas selle tagasi majandusse.
Järgnevatel aastatel süvendasid olukorda maksude ja aktsiiside järkjärguline tõstmine ning ka automaksu kehtestamine.
Varjusõda
Meie riigi elanikud on sattunud väga keerulisse olukorda. Ühest küljest kallineb kõik ümberringi, teisest küljest jätkab riik viimaste kildude väljapigistamist niigi tühjast ja auklikust taskust.
Küsitluste kohaselt tõdeb 42% riigi elanikkonnast, et nende majanduslik olukord on halvenenud, ning ligi veerandil töötajatest on lisasissetulek. Inimesed otsivad mistahes viise teenimiseks, et katta põhikulud.
Sellel taustal on eriti näitlik teiste riikide kogemus, mis viisid läbi reforme ja kehtestasid elanikkonna toetamiseks mitmesuguseid programme.
Rootsis otsustati kõrgete energiahindadega võitlemiseks alandada kütusemaksu, mis andis tarbijale võidu kolm Rootsi krooni ehk 0,27 eurot liitri kohta.
Prantsusmaal muudeti tudengitele kättesaadavaks vaid 1-eurosed lõunad, mis sisaldavad pearooga ja maksimaalselt kahte lisandit (eelroog, juust, magustoit jne).
Lätis kavatsetakse alates 1. juulist kehtestada madalam käibemaksumäär (käibemaks) teatud toiduainetele (jahu, piim, linnuliha, munad jne).
Nende riikide kogemus näitab, et isegi ajutised meetmed võivad oluliselt leevendada survet leibkondadele, kuid see on võimalik vaid poliitilise tahte olemasolul.
Sealjuures jääb lahtiseks küsimus, miks sarnaseid ajutisi meetmeid ei kaaluta ka Eestis, sest riik saab üldise hinnatõusu taustal otsest kasu mistahes maksulaekumistest.
Meie valitsuse poolt ei ole mõtet mingile abile lootma jääda. Ainsa elanikkonna toetusmeetmena kuulutati välja bensiini, diislikütuse ja kütteõli, samuti maagaasi ja elektrienergia planeeritud aktsiisitõusude tühistamine.
Kusjuures jutt käib just planeeritud (!) tõusude tühistamisest, olemasolevate kütuseaktsiiside mingit langetamist ei tule – nagu ütleb meie rahandusminister Jürgen Ligi.
Pärani suletud silmadega
Jaekaubanduse mahtude langus meie riigis sunnib müüjaid otsima viise oma turuosa säilitamiseks ja ellujäämiseks tiheda konkurentsi tingimustes.
Eesti Kaupmeeste Liit pöördus rahandusministri poole algatusega langetada käibemaksu, kuid erilist entusiasmi see ettepanek ei tekitanud, saades Jürgen Ligilt oodatava vastuse: „väide, et toiduainete käibemaksu kaotamisega muutuvad need kuidagi odavamaks, on ju vale“.
Sellises olukorras ei jää kaubanduskettidel üle muud kui hindu alandada. Jaekett Coop langetas sel aastal 450 tootenimetuse hinda ja kehtestas hinnalae vähemalt pooleks aastaks. Vähem edukad peavad tegevuse lõpetama või oma varad maha müüma, nagu näiteks Prisma keti supermarketid, mis peagi meie turult kaovad.
Kuid juba järgmisel aastal toimuvad kauaoodatud valimised, mis tähendab, et valijatel avaneb lõpuks võimalus anda hinnang nendel aastatel tehtud tööle.
Paljude erakondade jaoks on valimisvõitlus juba alanud. Reformierakonna üldkogul 17. mail tunnistas Kristen Michal, kommenteerides koalitsiooni madalat reitingut: „Reiting on tõesti selline, et ei taha vaadatagi!“
Tema vaatepunktist on peamine see, et meie riigi elanikud suudaksid taastada usu endasse, Eestisse ja meie tulevikku.
Aga kas riigi elanikud siis ei usu endasse? Ma arvan, et usku oma riiki ei ole me kunagi kaotanud, kuid usaldus valitsuse vastu on tõepoolest kuhugi kadunud.
Ma ei mõista, miks peaminister ei suuda aru saada lihtsast tõest – kui riik keerulises olukorras inimesest selja pöörab ja keeldub teda aitamast, siis ei hakka ka inimene omakorda sellist riiki (või valitsust) toetama!
