Näitus “Metsik aed, metsik aeg”: metsik suvi Voronja galeriis

Voronja galerii eksponeerib igal suvel kaasaja kunstnike teoseid. Hiljuti avati seal uus näitus „Metsik aed, metsik aeg“. Peipsiveerel, kus elu voolab omasoodu, pakub juba näituse asukoht – paadikuur-galerii – ebatavalisi lahendusi, kirjutab kunstiteadlaneAnna Troitskaja.

Ajad on tõepoolest ettearvamatud, murrangulised, meenutades pigem teelahkmet kui kindlat teed.

Galerii aed kehastab täpipealt spontaansuse efekti: elav, vohama pääsenud kaos, kus eksisteerivad kõrvuti ürgne ja kultuurne, utoopiline ja ärevusttekitav.

Kuraator Kalli Kalde sõnul on see näitus vastus ajastu muutustele ja kutse otsida ilu metsikust loodusest. Erinevates tehnikates ja materjalidel teosed on paigutatud nii galeriisse kui ka väljapoole, justkui kasvades Voronja aia territooriumile, kus skulptuuride ja installatsioonide püsiv väliekspositsioon muutub näituse põhiidee loomulikuks jätkuks.

See pole pelgalt paigutuse küsimus, vaid ka omamoodi seisukohavõtt: kus jooksevad piirid kunsti ja keskkonna, looduse ja kultuuri vahel?

Distants eksponeeritud tööde vahel varieerub samuti pidevalt: näiteks Maria-Kristiina Ulase erksaid tegelasi saab vaadata nii lähedalt esimesel korrusel kui ka avatud galeriist pööningul. Albert Gulki maalitud satelliidiantenn vaatab külastajaid ise ülevalt, maja fassaadilt.

Epp Margna installatsioon „Niitmata muru“ on end sisse seadnud hoopis puusaunas, kus kõik, mitte ainult kunst, eeldab maksimaalset lähedust.

Esimene eksponaat ootab vaatajat aga juba enne sissepääsu – see on hiiglaslik kärbes, mille noorte kunstnike rühm – Karmen Ööbik, Mairoos Mett, Rasmus Hirv, Stefani Freitok – on kokku pannud steampunk-stiilis. Teine putukas ootab ees galeriis endas.

Üldse võib näituse asukate seas kohata kõige erinevamaid olendeid: õrnvalgeid kanu, kes jalutavad galerii aias, tohutut maalilist kiili saunaseinal ja teiste putukate kujutisi seespool, haugikala pööningul, hulgaliselt musti vareseid ning ka mütoloogilisi tegelasi, nagu jooksev „kõrvuline“ ekspositsiooni alguses või taas inimkuju omandav nümf Daphne.

„Loodus ei vaja sind,“ märgib Epp Margna oma projekti annotatsioonis, rõhutades elava maailma autonoomiat, millele tavaliselt tähelepanu ei pöörata. „Ta talub sind. Kuni sa ei sega.“

Peamiseks motiiviks on siiski saanud taimed ja tärkamine kui metsiku looduse taltsutamatu jõud, suve taltsutamatu jõud. Taimed ja lilled on Voronja galeriis eksponeeritud töödesse põimitud erineval moel, moodustades mitu üksteisest sõltumatut lugu. Tuuli Puhveli pärnaniinest punutud rõivad, Kalli Kalde iiris ja villpea, Kairo muruteleviisor avavad taimedele uue elu inimkogemuse äärealadel.

Seevastu Hanna Harkese monotüüpia „Turismihooaeg“, mis meenutab kuuma troopilist metsa, on täis pingelise perioodi ja iseloomuliku inimliku „metsistumise“ tunnet.

Üks olulisi kuraatorileide on hoolikas töö etteantud ja kujundatud ruumiga. Ühendades erinevaid viise peateema esitlemiseks, ei lagune näitus eraldi plokkideks, teosed satuvad omavahel loomulikku, sisemiselt motiveeritud naabrusse.

Eero Ijavoineni loodud vitraažid pööningul moodustavad läbipaistva seina ekspositsiooni sise- ja välisosa vahel.

Omamoodi dialoogi loovad Kadri Toomi ja Janno Bergmanni lillefotode seeriad, kuigi nende kujutiste reprodutseerimise tehnoloogiad on põhimõtteliselt erinevad: Kadri Toomi puhul lähendavad hõbetrüki meetod ja käsitöötehnikad fotograafiat graafikale, Janno Bergmann eksperimenteerib fotode töötlemisega tehisintellekti abil ja digitaaltrükiga. Mõlemat seeriat ühendab aga keskendumine elava haprusele ja metamorfoosidele.

Näituse idee terviklikkus säilib ka ruumiinstallatsioonides, näiteks pimedas toas peegelkaevuga („Tule! Ja ma lahustan su sügavas pimedas vaikuses“, autor Silje Truus) või saunas, mis on täis niitmata muru asustavaid putukaid, kes on tänu autorile saanud väärikad mõõtmed.

See näituse võime olla külluslik ja vältida rangeid piire saab selle tajumise võtmeks. See pakub vaatajale huvitavat kohaloleku kogemust, mis on üles ehitatud keskkonna ja kujundite, liikumise ja paikade vaatlemise põimumisele, kus kunstivormid osutuvad nii kultuurilise kui ka loodusliku maastiku osaks. „Metsik“ lakkab olemast marginaalne ja muutub olemise viisiks, vähemalt ühe suve piires.


Kuraator: Kalli Kalde

Näitus on avatud kuni 17. augustini 2025 (reedest pühapäevani) aadressil: Kesk 27, Varnja alevik, Tartumaa

MKE.ee
MKE.ee
Toimetus

Последние

Свежий номер