Tarbekunst on täna taas tõusuteel – käsitööd väärtustatakse üha enam ning „hingega“ asjad tõrjuvad välja ilmetu dekoori. Marina Roždestvenskaja jaoks pole see aga kunagi olnud moehullus. Elukutselt dirigent, on ta lapsepõvest saati elanud lõputus loomeprotsessis: õmbleb, tikib pärlitega, vildib, mõtleb välja kostüüme ja paneb kokku terveid lavalisi tavasid. Kümnendite jooksul on omapäraseid esemeid kogunenud nii palju, et neist originaalsemad koondati eraldi näituseks, mida külastas ka „MK-Estonia“.
Üheksas saalis on väljas read tööd ja tehnikad. Siin eksisteerivad kõrvuti teatri- ja rahvarõivad, suured nukk-kostüümid, mänguasjad, ikoonid, pärlitega tikitud pannood, sisustuselemendid, luksuslikud rõivad Veneetsia karnevali jaoks ja isegi isetehtud maneežid.
Sealjuures ei loonud Marina osa ekspositsioonist mitte ainult autorina, vaid ka ürituse stsenograafina: endise veterinaarkeskuse tühjad ruumid muutis ta koos lastelastega peaaegu et teatrilavastuseks – köögi asemel on kamin, kangad, vaibad ja läbimõeldud detailid.
„Seintesse ei tohtinud lüüa mitte ühtegi naela – pidime kuidagi välja keerutama,“ meenutab Marina Roždestvenskaja.
See ruum ei ela siin mitte ainult käsitööst, vaid ka muusikast. Ühte saali tekkis isegi väike lava koos vaatajakohtadega. See pole ka üllatav, sest Marina Roždestvenskaja õde on tuntud laulja Natalja Morina. Ka tema aitas Marina arvukad tööd üheks suureks ekspositsiooniks kokku koguda ja avalikkusele näidata.
Paljud näitusel esitletud töödest lõi Marina Roždestvenskaja festivali „Slaavi pärg“ ja kooride jaoks, kellega ta koos töötas. Mingil hetkel ei loetud asju enam ühekaupa, vaid kümnete viisi: ühe festivali jaoks valmistas Roždestvenskaja 86 kostüümi.
„Kõik jõudsin siis riidesse panna, aga enda jaoks aega enam ei jäänud,“ naerab ta. „Minu kleit seisis koos otses mõttes nööpnõelte ja tustepistetega.“
Ekspositsiooni eraldi osa moodustavad kirikuteemalised tööd, mille seas on ikoonid, kirikulipud ja altari- või ikooniümbrised (dekoratiivsed kangatükid, mis riputatakse ikoonide alla – toim. märkus). Mõned neist rändavad pärast näitust Eestimaa pühakodadesse.
On ka täiesti isiklikke asju – need on seotud mälestusega abikaasast, perekonnaloost, lastest ja lastelastest, kes aitavad teda nüüd kõigis loovates ettevõtmistes.
Meister tunnistab, et pole kunagi piirdunud vaid ühe tehnikaga. Täna – märgviltimine, homme – kuldtikand, seejärel mõni uus idee, mis on silma jäänud juhuslikust meistriklassist või vanast reproduktsioonialbumist. Ja nõnda – terve elu. Muide, see on märgatav ka ilma sõnadeta: tehnikate, materjalide ja detailide mitmekesisus näitusel avaldab tõepoolest muljet.
Erakordne on veel seegi, et Marina Roždestvenskaja peaaegu ei räägi endast kui kunstnikust. Pigem kui inimesest, kes peab kogu aeg „midagi tegema“. Ja näib, et peatuda ta enam ei suuda.
