Alles hiljuti olid vanavanemad, kes tõid lapselapsi lasteaiast, jäid nendega haiguse ajal koju ja võtsid neid koolivaheajaks enda juurde, peaaegu lahutamatu osa pereelust. Täna on kõik teisiti: pensioniea tõstmise tõttu on paljud vanema põlvkonna esindajad sunnitud töötama, elavad lapselastest kaugel ja suhtlevad nendega peamiselt telefoni teel, vahel aga kaotavad täiskasvanud lastega tekkinud konflikti tõttu üldse võimaluse neid näha. Kas nad saavad nõuda kohtumisi lapselastega vanemate tahte vastas, kas nad on kohustatud aitama neid ülal pidada ja mis saab siis, kui just vanavanematel tuleb lapsele ema ja isa asendada – seda selgitas «MK-Estonia».
Tamara Vassiljevna (72) ei kujutanud veel aasta tagasi oma elu praktiliselt ette ilma lapselapse Dimata. Kuni vanemad töötasid, tõi ta poisi koolist, viis teda trenni, aitas õppida. Vahel jäi kümneaastane lapselaps tema juurde ööbima ning osa koolivaheaegadest veetsid nad alati koos.
Kõik muutus pärast poja lahutust. Laps jäi elama emaga ning endiste abikaasade suhted muutusid kiiresti vastastikuste pretensioonide ja tülide jadaks. Mingil hetkel tõmmati konflikti ka Tamara Vassiljevna.
«Minia hakkas rääkima, et ma kaitsen alati poega ja hüssitan lapselast tema vastu. Kuid ma ei arutanud lapsega kunagi nende lahutust. Vastupidi, püüdsin üldse mitte midagi küsida, sest mõistsin, kui raske tal on,» jutustab naine.
Alguses jäid kohtumised harvemaks. Endise ämma ettepanekule võtta Dima nädalavahetuseks enda juurde vastas endine minia, et poisil on teised plaanid. Hiljem lakkas ta Tamara Vassiljevna kõnedele üldse vastamest. Kui vanaema püüdis lapsele sünnipäevakingitust üle anda, pakuti talle võimalust jätta pakk ukse taha.
Kõige valusam oli juhtum, kui Tamara kohtas lapselast juhuslikult kooli lähedal.
«Ta jooksis minu juurde ja küsis esimese asjana: «Vanaema, miks sa enam ei tule?» Mida ma sain talle öelda? Et ema ei luba? Ma ei tahtnud, et ta jääks meie vahele. Ütlesin vaid, et armastan teda väga ega ole kuhugi kadunud,» ohkab naine.
Pärast seda helistas endine minia Tamara Vassiljevnale ja nõudis, et ta ei läheneks lapsele enam ilma tema loata.
«Sellest ajast peale pole ma juba mitu kuud lapselast näinud. Ma mõistan: see on nende laps, nemad on vanemad. Kõige hullem polegi see, et ma igatsen teda. Ma kardan, et ta arvab, nagu mina oleksin tema maha jätnud,» ütleb Tamara Vassiljevna.
Õigus lapselastele
Vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov Advokaadibüroost Vindex selgitab: kellega laps suhtleb või ei suhtle, otsustavad tema vanemad, kui neilt pole õigusi ära võetud.
Suhteid vahetult vanavanematega seadus üksikasjalikult ei reguleeri. Kuid Tverdohlebovi sõnul on üldtunnustatud arusaam, et lapse huvidele vastab võimalus tunda oma sugulasi ja seda, kuidas nad elavad. Sellist suhtlust tuleks piirata siis, kui last on vaja kaitsta kahjuliku mõju eest – näiteks alkoholismi käes kannatava sugulase eest.
Tavalises olukorras suhtlevad vanavanemad, kui neil ja alaealisel on tekkinud tihedad suhted, lapsega vanemate nõusolekul. Kuid olukord muutub keerulisemaks, kui vanemad lakkavad järsku kohtumisi lubamast.
«Et kaitsta last elamuste eest, mis on seotud eraldolekuga tähtsast inimesest, võivad vanaemad ja vanaisad teoreetiliselt pöörduda kohtusse perekonnaseaduse § 143 lg 4 alusel. Seejuures tuleb silmas pidada, et selle normi kohaldamine sellises olukorras on erandlik juhtum, kuna tavaliselt suhtleb laps vanavanematega vanemate otsuse alusel ja seda normi on vaja ainult vanemate otsuse ületamiseks,» selgitab Tverdohlebov.
Seejuures soovitab advokaat võimalusel mitte viia perekonnakonflikti kohtumenetluseni: «Sageli on lapse jaoks tema sugulased osa tema identiteedist, see tähendab nagu tema silmad, käed ja jalad. Ja kui nad omavahel läbi ei saa, võib laps võtta seda kui oma isiklikku puudust. Seetõttu on parem lahendada kõik küsimused mitte läbisurumise teel, vaid vastastikuste järeleandmiste ja kokkulepete kaudu.»
Vanaema haiguslehel
Töötav vanaema või vanaisa võib täiesti ametlikult jääda koju haigestunud lapselapsega ja saada hooldushüvitist. Selleks ei pea olema lapse eestkostja ega tema seaduslik esindaja.
Nagu selgitab Tervisekassa ajutise töövõimetuse hüvitise teenuse juht Lea Kalda, vormistatakse hooldusleht inimesele, kes tegelikult hooldab haigestunud last või pereliiget.
«Kui see on vanaema või vanaisa, saab hoolduslehe väljastada neile sel ajal, kui vanemad töötavad. Selleks ei pea elama lapsega samal aadressil. Kuid inimene peab töötama ja omama ravikindlustust. Ilma selleta ei ole hooldushüvitist võimalik saada,» selgitab Kalda.
Haiguslehe väljastab lapse raviarst pärast tema terviseseisundi hindamist. Kui teda hakkab hooldama vanaema või vanaisa, tuleb sellest arstile teada anda. Töötaval vanaemal või vanaisal piisab lehest oma tööandja teavitamisest. Tervisekassasse eraldi pöörduda pole vaja – info jõuab sinna automaatselt.
Seejuures võivad hooldajad ühe haigestumise jooksul üksteist asendada.
«Seadus ei sätesta, mitu korda võib ühe haigusjuhtumi jooksul hooldajat vahetada. Igale neist väljastatakse eraldi hooldusleht,» selgitab Kalda.
Kuid hooldajate vahetus ei pikenda makstavat perioodi: alla 12-aastase haigestunud lapse hooldamisel maksab Tervisekassa hüvitist maksimaalselt 60 kalendripäeva eest.
Väljamakse suurus ei sõltu sugulusastmest, vaid selle inimese sissetulekust, kellele leht on vormistatud. Hüvitist makstakse alates esimesest päevast ja see moodustab 80% päevatulust.
On ka vähem ilmselge võimalus. Kui alla kolmeaastane laps on ise terve, kuid tema vanem haigestus või viibib sünnitusel ega saa seetõttu tema eest hoolitseda, võivad hoolduslehe saada töötav vanaema või vanaisa.
«Tervisekassa maksab selle alusel hüvitist maksimaalselt 10 kalendripäeva eest,» ütleb Kalda.
Töötada kauem, aidata rohkem
Lapselaste abistamist tuleb sageli ühildada oma tööga, kuid erilisi tööõigusi vanaema või vanaisa staatus praktiliselt ei anna. Näiteks kui vanemal on teatud juhtudel õigus nõuda põhipuhkust talle sobival ajal, siis vanaema või vanaisa jaoks sellist õigust seaduses ette nähtud ei ole.
Seni aga võib pensioniea tõstmisega see küsimus muutuda üha aktuaalsemaks, leiab PARE tööelu töörühma liige Aet Urvast. Inimesed jäävad pikemaks ajaks tööturule, kuid võivad samal ajal aidata lapselastega ja hoolitseda oma eakate vanemate eest.
«Eesti hooldusmudeli üks tõsiseid probleeme on hooldustöötajate puudus, mistõttu suur osa koormusest langeb pereliikmetele. Sageli toetavad eakaid inimesi nende täiskasvanud lapsed, kes tahavad samal ajal osaleda lapselaste kasvatamises ja aidata oma peret laiemas tähenduses. Kui ühiskond ootab pereliikmetelt sellist panust, siis tuleks seda rohkem arvesse võtta nii töökorralduses kui ka seadusandluses,» ütleb Urvast.
Tema sõnul planeerivad paljud vanaemad ja vanaisad juba praegu puhkusi nii, et need ühtiksid näiteks lasteaedade kollektiivpuhkustega. Seetõttu leiab ta, et võiks arutada, kas ei peaks andma neile rohkem võimalusi valida põhipuhkuse aega, kui see on vajalik lapselaste hooldamiseks või pere abistamiseks.
Urvasti arvates on küsimus tervikuna mitte niivõrd uute erioiguste loomises, kuivõrd vanema põlvkonna muutunud rolliga arvestamises.
«Kui me ühiskonnana tahame, et inimesed oleksid valmis töötama ka pärast 65. eluaastat, peab töökorraldus muutuma paindlikumaks ja arvestama rohkem töötajate vajadustega, mis on seotud erinevate eluetappidega. See ei tähenda kohustuslikke erisoodustusi eakatele inimestele, vaid eelkõige tööaja suuremat paindlikkust ja võimalust töötada osalise koormusega,» lisab ta.
Kui vanaemast saab ema
Kuid vahel tuleb vanaemal või vanaisal vanemaid mitte aidata, vaid faktiliselt asendada neid lapsele.
Põhjused võivad olla erinevad: vanemate sõltuvused, rasked eluasjaolud või muu olukord, mille tõttu nad ei ole enam võimelised lapse eest hoolitsema. Sellisel juhul võivad vanaema, vanaisa või mõni teine lähedane sugulane saada tema ametlikuks eestkostjaks.
Koos kohustusega lapse eest täielikult hoolitseda tekivad ka teatud õigused riiklikule toetusele.
«Eestkostjal on õigus samadele peretoetustele, mida makstakse vanemale. Kõigi peretoetuste saamiseks peavad olema täidetud nende määramise üldtingimused, sealhulgas peab laps kasvama eestkostja peres ning mõlemal peab olema õigus elada Eestis,» selgitab Sotsiaalkindlustusameti peretoetuste valdkonna ekspert Kadri Kaabel.
Lisaks on eestkoste all olevale lapsele ette nähtud eraldi toetus.
Kui lapsel on tuvastatud keskmine, raske või sügav puue, makstakse kuni tema 16-aastaseks saamiseni vastavat sotsiaaltoetust. Alates 16. eluaastast kehtib tuvastatud puude korral juba tööealise inimese toetus, selgitab Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisi osakonna teenuse juht Mariliis Raidma.
«Lisaks riiklikule toetusele võib eestkostja pöörduda abi ja toetuste saamiseks elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole,» lisab Sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse valdkonna teavituse ekspert Hanna Kangro.
«Mõnel juhul sujub kohanemine ladusalt. Kuid ei tohi unustada, et laps on üle elanud trauma, ning eestkostjal endal tuleb kohaneda uue ja keerulise rolliga,» ütleb Hanna Kangro.
Sealjuures ei pruugi probleemid avalduda kohe.
«Näiteks on vanaemad ja vanaisad kirjeldanud olukordi, kus lapselaps hakkas ootamatult uksi paukuma, karjuma, salaja raha võtma või ei tulnud pärast kooli koju. Sageli on sellise käitumise taga lapse poolt üle elatud trauma ja kohanemisraskused. Eestkostjatel võib olla raske tunnistada, et nad vajavad abi,» ütleb Kangro. «Seetõttu püüame me mitte oodata, kuni pere satub kriisiolukorda. Uutele eestkostjatele saadetakse kirjad infoga kättesaadavate teenuste kohta, vajadusel aga võtavad spetsialistid nendega ühendust ka telefoni teel.»
KOLM KÜSIMUST SPETSIALISTIDELE
Millal on vaja eestkostet?
Küsimustele vastavad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti laste ja perede heaolu osakonna asendushoolduse sektori laste heaolu spetsialistid Diana Vinogradova ja Julija Silgitski.
– Kui vanaema näeb, et vanemad kuritarvitavad alkoholi või narkootikume, laps on faktiliselt omapäi ja ta tahab võtta lapselapse enda juurde, millest ta peaks alustama?
– Vanaema peaks teavitama lapse elukohajärgset laste heaolu spetsialisti sellest, et laps vajab abi. Spetsialist kogub vajaliku info, vestleb vanemate ja pere lähiümbrusega, selgitab välja alaealise arvamuse, arvestades tema vanust ja arengutaset, sealhulgas erivajadusi, ning hindab olukorda peres.
Eelkõige on meie eesmärk toetada peret, et laps saaks kasvada oma peres. Spetsialist teeb perega koostööd, nõustab ja aitab vanemaid, suunab neid vajalike teenuste saamiseks, pakub infot ja toetust.
Kui komplekssest hindamisest selgub, et lapse heaolu ohustavad vanemaiõiguste kuritarvitamine, tema vajaduste eiramine või vanemate võimatus oma kohustusi täita, pöördub spetsialist kohtusse eestkoste seadmiseks. Seejuures selgitab ta kõigepealt välja, kas lapse lähiümbruses on inimene, kes on valmis ja võimeline teda kasvatama.
Sugulased, kellel on infot eestkoste seadmise vajaduse kohta, võivad pöörduda kohtusse ka iseseisvalt. Eestkoste seab kohus.
– Kas vanus võib saada takistuseks? Näiteks on vanaema 70-aastane, kuid ta on terve, iseseisev ja osales palju aastaid lapselapse kasvatamises.
– Vanus ise enesest ei ole määrav tegur hindamisel, kas vanaema või vanaisa sobib eestkostja rolli.
Kuid on vaja hinnata, kas inimene on võimeline lapse eest hoolitsema mitte ainult praegu, vaid ka pikaajalises perspektiivis, arvestades tema vanust ja vajadusi.
Seetõttu hinnatakse olukorda kompleksselt: arvestatakse vanaema või vanaisa tervislikku seisundit, nende võimalusi, suhteid lapselapsega ja muid asjaolusid, mis võivad mõjutada võimet täita eestkostja kohustusi.
– Aga kui vanaema elab väikeses korteris, saab väikest pensioni või jätkab töötamist? Kas see võib takistada tal eestkostjaks saamast?
– Spetsialist hindab kandidaati tervikuna: tema elamistingimusi, varalist seisu, tervislikku seisundit ja võimet lapse eest hoolitseda.
Vanaemal või vanaisal võivad tõesti tekkida kartused: näiteks et elase on liiga väike, sissetulek ebapiisav või vanus või töö teevad nad eestkostja rolliks sobimatuks. Kuid eelkõige hinnatakse olukorda kogumis: arvestatakse eestkostetava vajadusi, tingimusi, mida talle saab tagada, samuti seda, kuivõrd on tagatud tema heaolu ja turvalisus.
Kui aga vanaema või vanaisa ei vasta eestkostja nõuetele, näiteks tervisliku seisundi või sõltuvusprobleemide tõttu, ei saa laste heaolu spetsialist nende määramist toetada.
Eestkostjaks ei saa saada ka inimene, kellelt on vanemaiõigused täielikult või osaliselt ära võetud või kes on varem rikkunud eestkostja kohustusi.
KOMMENTAAR
Nikita Grigorjev, pereterapeut
Varem ei olnud psühholoogia, kui räägime nõukogude ja järgse ajast kuni interneti ilmumiseni, põhimõtteliselt nii kättesaadav. Ja selliste argipsühholoogide rolli mängis sageli just vanem põlvkond – vanaemad ja vanaisad, kes olid elu ära elanud ja nagu teaksid, kuidas on parem. Lisaks oli inimestel selge autoriteeditunnetus: vanemaid tuleb austada.
Praegu oleme sattunud teise maailma. On ilmunud väga palju infot psühholoogia, isiklike piiride ning selle kohta, kuidas peab ja kuidas ei pea lapsi kasvatama. Vanaema või ema võib juba ka mitte kuulata.
Seejuures pean ma oluliseks, et lapse jaoks on väga tähtsad keelud, piirid ja piirangud. Ilma nendeta kujunevad nõrgemalt psüühikamehhanismid, mis on seotud eneseregulatsiooni, enesepiiramise ja oma tegude tagajärgede mõistmisega.
On arvamus, et lapsel peab olema lapsepõlv, ja ma olen sellega nõus. Lapsepõlv on periood, mida me ei saa kunagi tagasi, ja muidugi on hea, kui see on õnnelik. Kuid see ei tähenda, et lapsele peaks olema lubatud absoluutselt kõik.
Seetõttu on lugu «vanaema juures võib kõike» lapse jaoks muidugi väga meeldiv. Kuid kasvatuse seisukohalt ei ole see väga hea. Areneva psüühika ja areneva peaaju jaoks on tähtis üldine arusaam elureeglitest: mida võib ja mida ei või.
Eraldi lugu on väikesed saladused. Näiteks annab vanaema lapsele raha või kommi ja ütleb: «Ainult emale ära ütle». Kui meil tekib kellegagi oma saladus, loob see sooja tunde: me oleme sinuga koos, meil on midagi oma.
Kuid samal ajal võib sõnum «Sulle raha või komm, ainult emale ära ütle» väljendada varjatult: «Vaata, nemad on halvemad, aga mina olen parem, mina armastan sind rohkem».
On ka vastupidine probleem – kui vanemad leiavad, et vanaema on kohustatud lapselastega aitama. Kuid tänapäeva vanaema on täiesti noor naine. Ta võib töötada, tal võib olla oma isiklik elu, oma hobid ja plaanid. Ja siin põrkuvad traditsioonilised arusaamad tänapäevase reaalsusega.
Väga sageli ei ole probleem isegi selles, et inimesed ei taha üksteist aidata, vaid suhtlemises. Meil on vahel raske oma soove sõnastada ja neid turvaliselt teise inimeseni viia.
Piisab ühest ettevaatamatust sõnast, näiteks: «Sa oled ju vanaema!» – ja see fraas «sa oled ju» võib hetkega kergitada emotsioonide tormi. Seda võetakse süüdistusena, see kutsub esile vastusüüdistuse ning kahe minuti pärast ei räägi me enam lapsest, vaid selgitame, kes kellele mida võlgneb.
Kuid kõige ebameeldivam algab siis, kui täiskasvanud kasutavad last oma suhetes. Seda juhtub pärast lahutust, juhtub pere sees vanemate, vanaemade ja vanaisade vahel: kes kellele mida ütles, kes mida teisest arvab.
Lapse paneb see väga haavatavasse ja stressirohkesse positsiooni – olla kellegi advokaat. Vanaema ütleb: «Ära räägi emale», kuid see on talle oma inimene. Ema ütleb: «Räägi ausalt, mida vanaema seal rääkis», kuid ema on samuti oma inimene.
Lapse jaoks tähendab see ainult ühte: «Ma olen ohus. Ma kurvastan vanaemat, ma kurvastan ema, kõik hakkavad tülitsema, üksteise peale karjuma, ja see on minu pärast». Tuleb välja, et lapsele pandi vastutus täiskasvanud inimeste suhete selgitamise eest.
Täiskasvanule võib tunduda: «Ma ju lihtsalt küsisin» või «Ma lihtsalt ütlesin». Kuid arenevale psüühikale on see hiiglaslik psühholoogiline koormus, hiiglaslik stress.
Seetõttu, kui täiskasvanutel ei õnnestu elada rahus ja kokku leppida, on minu soovitus – mitte segada sellesse lapsi, vaid klaarida asju omavahel iseseisvalt. Isegi täiskasvanud ei ole alati võimelised oma emotsioonide ja stressiga toime tulema. Mida siis rääkida lapsest?
KOMMENTAAR
Ulvi Tüllinen,
Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik
Juunis arutas valitsus ja võttis teadmiseks tegevuskava perede kindlustunde tugevdamiseks. Selles vaadeldakse konkreetsete suundade hulgas võimalust laiendada õigust vanemahüvitisele vanaemadele, vanaisadele ja teistele lapsele lähedastele inimestele.
Näiteks võiks vanem anda vanaemale, vanaisale või teisele lähedasele inimesele õiguse kasutada kuni 30 kalendripäeva vanemahüvitist, kusjuures neid saaks kasutada paindlikult kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Samuti analüüsiti võimalust anda jagatava vanemahüvitise õigus täielikult üle teisele inimesele või laiendada õigust vanemapuhkusele kolmandale isikule.
Viimasel juhul võiks näiteks vanaema või vanaisa kasutada vanemapuhkust sel ajal, kui vanem jätkaks töötamist ja vanemahüvitise saamist.
Kuid see muudatus ei ole veel vastu võetud. Võimalike lahenduste väljatöötamisel on vaja läbi mõelda töökoha kaitse, ravikindlustuse, pensioniõiguste, võrdse kohtlemise ja võimalike kuritarvituste küsimused. Lisaks on vaja mahukaid IT-arendusi.
