Suvi on läbi, mis tähendab, et koos sügisega läheneb ka kütteperiood – aeg, mil elektriarve muutub traditsiooniliselt märgatavalt suuremaks. Eriti tundlik on see peredele, kes kütavad kodu elektri või soojuspumbaga: külmade ja kõrgete börsihindade ebaõnnestunud kombinatsioon võib pakkuda võrdlemisi ebameeldiva üllatuse. Kas pereeelarvet saab sellise stsenaariumi eest varakult kaitsta ning kas just praegu on mõtet elektrihind fikseerida, uuris «MK-Estonia».
Veel hiljuti tahtis inimene kütte- ja elektriarvetele mõelda kõige viimasena. Kuid september on juba ukse ees, mis tähendab, et on viimane aeg otsustada, kuidas me soovime tuleval talvel elektri eest maksta: riskida lootuses madalatele börsihindadele või osta endale varakult ettearvatavus.
Palusime ekspertidel hinnata olukorda kolme tingliku leibkonna näitel. Pensionär Ivanov elab üksi keskküttega ühetoalises korteris ja tarbib umbes 1200 kWh elektrit aastas. Kahe lapsega Petrovide pere elab kolmetoalises korteris ja tarbib umbes 3000 kWh aastas. Lõpuks Sidorovid, keda elab viiekesi eramajas soojuspumbaga, mistõttu on nende elektritarbimine märkimisväärselt suurem – umbes 12 000 kWh aastas – ning see kasvab eriti talvel.
Kolme suure elektrimüüja esindajate vastused kattusid peamises: kui põhieesmärk ei ole tabada võimalikult madalat hinda, vaid kaitsta end ootamatult suure talvise arve eest, tasub eelkõige kaaluda fikseeritud hinnaga paketti. Kuid mida väiksem on tarbimine ja mida paremini oskab pere seda odavamatele tundidele üle viia, seda rohkem põhjuseid jääb ka börsipaketi valimiseks.
Pakett kui kindlustus
Kõige üheselt mõistetavama soovituse annab Elenger Groupi ärijuht Armen Kasparov. Tema sõnul, kui tarbija vajab just nimelt ettearvatavust, on vastus lihtne – fikseeritud hind. «Fikseeritud hind on sisuliselt kindlustus: klient teab ette, kui palju elekter talle terve talve jooksul maksab, olenemata sellest, mis börsil toimub, ning hinnariski võtab enda kanda müüja. Nagu kindlustuse puhulgi, sisaldab hind tasu selle riski võtmise eest,» ütleb ta.
Kasparov pakub välja sellise paketi võrdlemise kodukindlustusega. Kui korteriga ei juhtunud aasta jooksul midagi, ei peeta kindlustusmakset tavaliselt tuulde visatud rahaks: inimene maksis kaitse eest riski vastu. Elektriga, märgib ekspert, arutlevad tarbijad mikspärast tihti teisiti ning võrdlevad pärast perioodi lõppu fikseeritud tariifi keskmise börsihinnaga, pidades vahet kahjuks.
Kuid selline võrdlus võib tema sõnul olla ebakorrektne. Börsi kuu keskmine hind ei pruugi sugugi kokku langeda konkreetse tarbija keskmise hinnaga.
Kui põhiline osa elektrist tarbitakse hommikul ja õhtul, mil see on tavaliselt kallim, kujuneb isiklik keskmine hind börsi keskmisest kõrgemaks.
Seetõttu tuleks fikseeritud tariifi võrrelda mitte börsi keskmise numbriga, vaid sellega, kui palju maksaks konkreetsele leibkonnale kilovatt-tund tegelikult tema harjumuspärase tarbimisrežiimi juures.
Kasparov rääkis, et viib läbi isiklikku mitmeaastast eksperimenti. Tema maja köetakse õhk-vesi soojuspumbaga ning juba mitu aastat võrdleb ekspert, milline variant oleks olnud kasulikum just kütteperioodil. «Minu maja viimase viie aasta statistika näitab, et vaid ühel aastal viiest oleks börsipakett osutunud odavamaks – kusjuures võit oleks olnud vaid umbes 10 eurot kogu kuue kuu peale. Ülejäänud neljal aastal võimaldas fikseeritud hind mul igakordselt säästa sadu eurosid. Ja ka sel talvel kasutan ma fikseeritud hinnaga paketti.»
Korter riskib vähem
Siiski on hinnatõusu tagajärjed Ivanovi, Petrovide ja Sidorovide jaoks täiesti erinevad. Keskküttega korteri elanikul on elektritarbimine suhteliselt väike ja aasta jooksul ühtlasemalt jaotunud. Seetõttu tabab ebasoodsa börsihinna järsk hüpe talvel tema rahakotti absoluutsetes numbrites märksa vähem kui elektriüttel oleva maja omaniku eelarvet.
Alexela eraklientide segmendijuht Ester Ausmees leiab, me tavalise korteri puhul võib börsipakett täiesti mõistlikuks variandiks jääda. Erriti kui inimene on valmis hindu jälgima ning pesumasina, nõudepesumasina ja teiste mahukamate seadmete tööd odavamatele tundidele üle viima. Kui aga peamine on teada oma kulusid ette, on fikseeritud paketil mõte ka väikese tarbimise korral.
Kasparov pöörab tähelepanu veel ühele detailile, mis on aktuaalne just korterielanikele. Kui inimene valib siiski fikseeritud paketi, tasub talle võrrelda ühetariifset ja kahetariifset varianti. Enamik korterielanikke kasutab elektrit aktiivselt päeval ja õhtul, mistõttu madalam öine tariif ei pruugi kallimat päevast tariifi kompseerida.
Enefiti juhatuse liige Kristo Kõivumägi rõhutab samuti, et otsustav tähendus ei ole niivõrd eluaseme tüübil, kuivõrd tarbimise iseloomul.
Isegi tavalise korteri elanikule võib fikseeritud hind osutuda kasulikuks, kui suur osa tema tarbimisest langeb hommikustele ja õhtustele hinnatippudele.
Aga see, kes on tõesti võimeline aktiivselt odavaid tunde kasutama, võib vastupidi börsipaketiga võita.
Kui maja köetakse elektriga
Hoopis teistsugune näeb välja Sidorovide olukord. Talvel ei ole nende tarbimine mitte lihtsalt märgatavalt suurem kui korterielanikel – see suureneb just siis, kui kõrgete hindade risk on eriti suur. «Soojuspumbaga eramaja puhul on mängus palju rohkem – see on täpselt minu enda olukord. Talvine tarbimine võib suvist mitu korda ületada, külmade ajal kasvavad aga üheaegselt nii maja tarbimine kui ka üldine hinnatase ööpäeva jooksul,» ütleb Kasparov.
Seejuures ei saa kütmist lihtsalt välja lülitada kuni odavate tundide saabumiseni, nagu boilerit, põrandakütet või elektriauto laadimist. Maja on vaja kütta pidevalt. Veelgi enam, suure külmaga õhk-vesi soojuspumba efektiivsus langeb, mis tähendab, et eriti palju kilovatt-tunde võib vaja minna just ebasoodsal hetkel. «Suur tarbimine korrutatuna kõrge hinnaga tähendab, et isegi üks külm ja tuuletu nädal võib tuua väga valusa arve,» märgib Kasparov. Seetõttu soovitab ta sellise maja omanikule kas fikseerida hind või jääda teadlikult börsile, juhtides aktiivselt tarbimist ja olles valmis taluma võimalikke hinnahüppeid.
Sellega on nõus ka Alexelas. Ausmeesi sõnul tuleb just soojuspumbaga majas eriti tõsiselt hinnata hinnariski: suurim tarbimine langeb külmadele, mil ka börsihind võib osutuda kõrgeks. «Seetõttu võivad juba üks kallis nädal või tugeva külma periood mõjutada igakuist elektriarvet väga oluliselt. Sellise tarbimisprofiili puhul on fikseeritud hind, võimalusel pikemaks perioodiks, meie hinnangul mõistlikum valik, kuna annab leibkonnale kulude planeerimisel rohkem kindlustunnet,» märgib ta.
Enefit soovitab samuti pigem fikseeritud hinda neile, kes sõltuvad elektriküttest: sellised tarbijad ei saa tavaliselt pika kõrgete hindade perioodi vältel tarbimist oluliselt vähendada.
Kuus kuud võib maksta rohkem
Esmapilgul tundub enne kütteperioodi loogiline fikseerida hind täpselt talveks – näiteks kuueks kuuks. Kuid energiafirmade esindajad juhtivad tähelepanu paradoksile: lühike fikseerimine just praegu võib osutuda kallimaks kui pikemaajalisem.
Alexela pakub hinna fikseerimist 6, 9, 12 või 36 kuuks. Ausmees selgitab: lühikese lepingu puhul langeb peaaegu kogu kehtivusaeg kallile ja riskantsele sügis-talvisele hooajale, samas kui pikema lepingu puhul jaotub hinnarisk mitmele hooajale.
Analoogselt selgitab olukorda Enefit. Pooleaastased paketid on odavamad kevadel, kui lepingu perioodi jäävad suvekuud, ja kallimad sügisel, kuna siis hõlmab leping peamiselt külma hooaega. Seetõttu neile, kes on valmis hinda kauemaks fikseerima, soovitab ettevõte kaaluda muuhulgas 12-kuulist paketti.
Seejuures on riskantne oodata viimase hetkeni lootuses, et enne talve fikseeritud tariifid kindlasti odavnevad. Alexelas praegu langustrende ei nähta.
«Fikseeritud paketi mõte ei ole arvata ära hetke, mil turuhind on kõige madalam, vaid tagada endale hinnastabiilsus perioodiks, mil elektrienergia hinna kõikumise risk on kõrge,» selgitab Ausmees.
Pikema lepingu valimisel tasub kontrollida ka selle enneaegse lõpetamise tingimusi. Madal hind ise ei pruugi olla parim argument, kui lepingust enneaegse väljumise eest on ette nähtud lisatasu.
Kui palju riski rahakott vastu peab
Ennustada, milline pakett osutub lõppkokkuvõttes kõige odavamaks, on võimatu. On olnud talvi, mil võitsid börsipakettide kasutajad, ja perioode, mil fikseeritud tariif võimaldas vältida väga kõrgeid hinnatippe. Möödunud talvel, märgib Kõivumägi, osutus fikseeritud hind külmade kuude tõttu madalamaks kui keskmine börsihind.
Seetõttu pakub Kasparov valimisel vastata eelkõige lihtsale küsimusele: millise maksimaalse arve suudab pere kõige halvemal talvekuul ära maksta ilma eelarvele tõsise kahjuta? Mida raskem on perel toime tulla ootamatult kõrge arvega, seda rohkem on argumente fikseeritud hinna kasuks.
Lisaks tuleb arvestada oma tarbimisprofiili ja selle juhtimise võimalust. Boilerit, põrandakütteid, elektriauto laadimist või sauna saab sisse lülitada odavamatel tundidel ja sellega vähendada keskmist börsihinda. Kuid isegi targa juhtimine ei garanteeri odavat elektrit: külma ja tuulevaikse ilmaga võib kõrge hind püsida peaaegu terve ööpäeva.
«Võimalik sääst börsihinnal õigustab riski eelkõige väikese ja juhitava tarbimisega majas, kus pere saab hinnatõusu rahulikult üle elada. Kuid arvestades eelseisva talve suurt määramatust, on minu üldine soovitus üsna üheselt mõistetav: pereeelarve kaitsmiseks on mõistlikum seda riski vähendada ja hind fikseerida. Nii teen ka mina ise,» võtab Kasparov kokku.
Enefiti esindaja sõnastab sama mõtte veidi ettevaatlikumalt: «Oluline on meeles pidada, et fikseeritud paketi eesmärk ei ole tingimata tagada võimalikult madalat keskmist hinda, vaid anda hinnastabiilsust ja ettearvatavust.»
Börsipaketi kasutaja peab omakorda olema valmis selleks, et just talvel võivad arved ajutiselt osutuda märgatavalt kõrgemaks.
Pakettide võrdlus
Vaatamaks, kui palju selline «kindlustus» tegelikkuses maksma läheb, võrdles «MK-Estonia» portaalis Elektrihind.ee meie kolme tingliku leibkonna jaoks aktuaalseid fikseeritud hinnaga pakkumisi. Kuna meid huvitab eelseisev kütteperiood, valisime ühe ja sama paketi korduvatest pakkumistest erinevaks kuude arvuks kõige lühema – kütteperioodiks sobiva – tähtaja. Kui lühikest varianti müüjal polnud, vaatlesime 12-kuulist lepingut.
Pensionär Ivanovile, kes tarbib 1200 kWh aastas, osutus valitud variantidest kõige odavamaks Elengeri 12-kuuline fikseeritud pakett – elektri arvestuslik maksumus on keskmiselt 14,15 eurot kuus. Alexela «Gibki fix» (Paindlik fix) annab 14,60 eurot, kuid siin on vajalik märkus: lõplik maksumus sõltub tarbimise ajast. Kui aga Ivanov soovib tavalist fikseeritud hinda ainult kütteperioodiks, annab Alexela pooleaastane pakett umbes 15,47 eurot kuus. Kõige kallimaks osutus valitute seas Enefiti pooleaastane pakett – 19,70 eurot. Väikese tarbimise juures on äärmuslike variantide vahe umbes 5,5 eurot kuus.
Petrovidel tarbimisega 3000 kWh aastas annab Alexela «Gibki fix» arvestuslikult 33,50 eurot kuus, 12-kuuline Elenger aga 35,38 eurot. Tavaliste lühikeste fikseeritud pakkumiste seast näib kõige huvitavam Alexela pooleaastane pakett – umbes 35,65 eurot kuus. Kõige kallimaks osutub taas Enefiti pooleaastane pakett – 46,17 eurot kuus. Siin ületab äärmuslike pakkumiste vahe juba 12 eurot kuus.
Eriti märgatavaks muutub valiku hind Sidorovidele, kes elavad eramajas. Alexela «Gibki fix» annab arvestuseks umbes 128 eurot kuus, sama ettevõtte ühekuuline tavaline fikseeritud pakett umbes 132 eurot, pooleaastane aga 136,52 eurot. Kaksteist kuud Elengeri annab umbes 141,50 eurot. Kõige kallimaks valitud variantidest osutus Enefiti pooleaastane pakett – umbes 178,55 eurot kuus. Seega ulatub äärmuslike pakkumiste vahe juba umbes 50 euroni igakuiselt.
Võrdlus näitab hästi kahte seaduspärasust. Mida suurem on tarbimine, seda kallimaks läheb maksma viga paketi valikul.
Üksiku pensionäri jaoks muutuvad mõned sendid tariifi erinevuses mõneks euroks, samas kui soojuspumbaga maja puhul on jutt juba kümnetest eurodest igakuiselt.
Teine seaduspärasus ei ole esmapilgul nii ilmne: hinna fikseerimine vaid kuueks talvekuuks ei ole tingimata odavam kui lepingu sõlmimine pikemaks perioodiks. Praegustes pakkumistes arvestavad müüjad lühikestesse lepingutesse juba sisse kalli talve riski. Seetõttu inimesel, kes soovib kaitsta end just talvise hinnatõusu eest, on mõtet võrrelda mitte ainult pooleaastaseid pakette, vaid ka 9–12-kuulisi.
Ja lõpuks, numbreid «keskmiselt kuus» meie tabelites ei tohiks võtta konkreetse talvearve prognoosina. Elektrihind.ee arvutab need lähtudes märgitud aastasest tarbimisest. Ivanovi või Petrovide jaoks, kelle tarbimine on suhteliselt ühtlane, ei ole vahe nii oluline. Kuid Sidorovidel kulutab soojuspump talvel palju rohkem elektrit kui suvel, mistõttu külma kuu tegelik arve osutub suure tõenäosusega märgatavalt kõrgemaks toodud keskmisest igakuisest summast.
Ja mida rohkem elektrit vajab maja talvel, seda olulisemaks muutub ekspertide peamine nõuanne: kui ootamatu arve hüpe on võimeline pereeelarvet tõsiselt lööma, on fikseeritud hind eelkõige tasu ettearvatavuse eest.
