Eesti põllumajandusettevõtted korjasid viimaste aastate ühe parima saagi. Statistikaameti andmetel oli teravilja kogusaak tänavu ligi 1,55 miljonit tonni ning nisutootlikkus osutus viimase 14 aasta kõrgeimaks, teatab BNS.
Luminori korporatiivpanganduse juhi Marjan Savtšenko sõnul tasub pärast kolme keerulist aastat häid tulemusi kasutada eelkõige finantsreservide taastamiseks ja kõige kallimate võlakohustuste vähendamiseks, mitte arvestada sellega, et järgmine aasta tuleb sama edukas.
Aastaga kasvas teravilja kogusaak ligi 9% — 1,42 miljonilt tonnilt 1,55 miljoni tonnini. Alates 2013. aastast on sellest kõrgemat näitajat registreeritud vaid kahel korral — 2019. ja 2020. aastal. Eriti hea oli nisutootlikkus: 5396 kilogrammi hektarilt, mida on ligi 16% rohkem kui aasta varem.
„Järgmise aasta eelarvet ei tasu koostada liigse optimismiga, tuginedes ühe eduka hooaja tulemustele. Viimased kolm aastat on ilmekalt näidanud, kui kiiresti võivad tingimused põllumajanduses muutuda. Kui praegune saak tõi ettevõttele täiendavaid vabu vahendeid, on mõistlikum kõigepealt taastada finantsreserv ja vaadata üle olemasolevad kohustused,“ ütles Savtšenko.
Keerulised eelmised aastad kajastusid ka investeeringutes. Eesti Panga statistika kohaselt vähenes põllumajandussektori liisinguportfelli maht umbes 370 miljonilt eurolt 2023. aasta septembris praeguse 305 miljoni euroni.
Savtšenko hinnangul ei tähenda see tingimata, et põllumehed hakkasid laene kiiremini tagasi maksma. Pigem soetasid nad harvemini uut tehnikat ja kasutasid kauem olemasolevaid masinaid.
Pärast edukat hooaega soovitab ekspert põllumajandusettevõtetel hoolikalt üle vaadata kõik finantskohustused ja teha kindlaks, millised neist lähevad maksma kõige rohkem.
Luminori finantsturgude ekspert Kert Koppel märkis, et hea saak ei tähenda riskide kadumist põllumajanduse jaoks. Ettevõtete kulutusi mõjutavad endiselt kütusehindade kõikumised ja Euriborist sõltuvad intressimaksed.
Tema sõnul ei tohiks pankade pakutavat võimalust intressimäära fikseerida vaadelda kui katset ennustada Euribori edasist liikumist.
„Krediidimäära fikseerimine on eelkõige riskijuhtimise tööriist. Ettevõte ei vali seda tingimata seepärast, et ootab Euribori tõusu, vaid selleks, et muuta tulevased rahavood etteaimatavamaks ja kaitsta end olukorra eest, kus intressikulud suurenevad samal ajal põhitegevuse tingimuste halvenemisega,“ selgitas Koppel.
Põllumajanduses on selline kaitse eriti aktuaalne, kuna samal ajal võivad muutuda saagikus, toodangu müügihinnad ja tootmiskulud. Sarnast lähenemist saab rakendada ka peamiste ressursside, näiteks diislikütuse ostmisel. Kogu vajaliku koguse hinna korraga fikseerimise asemel on vahel mõistlikum teha seda osade kaupa või etappide viisi.
„Hea aasta ei tähenda, et tuleb investeeringutest loobuda. Vastupidi, see võimaldab teha edasisi otsuseid stabiilsemalt positsioonilt ja hinnata paigutusi pikaajalisi väljavaateid arvesse võttes, eeldamata, et iga järgmine hooaeg osutub sama edukaks,“ lisas Savtšenko.
