Põrandakütte regulaatori keeramine, toas temperatuuri kraadi võrra jahedamaks muutmine, kütte vähendamine äraoleku ajaks – külmal hooajal püüavad paljud leida viise, kuidas kütte eest vähem maksta. Kuid lõppsumma ei sõltu ainult elanike harjumustest: olulised on aadress, maja ise, korteri asukoht ja establishes isegi see, kui soe on naabritel. Mida tõepoolest aitab kokku hoida ja miks samaväärne mugavustase läheb Eesti elanikele nii erinevalt maksma – seda selgitas „MK-Estonia“.
Küttehooaeg pole veel alanud, kuid uued soojuse hinnad annavad juba pildi sellest, milliste kuludega tuleb Eesti elanikel külmadel kuudel arvestada. 8. septembri seisuga erinesid lõpptarbijatele kooskõlastated piirhinnad Eesti eri paigus rohkem kui kahekordselt. Tartus oli soojuse hind 65,39 eurot/MWh, Tallinnas 77,82 eurot ja Narvas 137,69 eurot (hinnad käibemaksuta).
Miks sõltub soojuse hind nii palju aadressist ja kuivõrd määrav on tariif ise talvises arves?
Kas hakkepuit kallineb?
Hakkepuit on Eesti kaugküttes üks võtmepõletusaineid. Hinnangud selle turul toimuvast lähetavad aga lahku.
Kliimaministeeriumis ei nähta alust rääkida hakkepuidu üldisest hinnatõusu trendist. Ministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks viitab ametlikult avaldatud andmetele RMK hakkepuidu keskmise hinna kohta ostja laos: „Hakkepuidu keskmised hinnad langesid 50 eurolt kuupmeetri eest 2025. aasta esimeses kvartalis 44 eurole 2026. aasta esimeses ja teises kvartalis. Seetõttu ei saa nende andmete põhjal rääkida hakkepuidu üldisest kallinemisest,“ märgib Vaks.
Tema sõnul ei piisa ühest aastast pikaajaliste järelduste tegemiseks, ning puiduhakke hinna mõju konkreetsele soojusvõrgule sõltub muuhulgas selle kütuse osakaalust ja võimalusest kasutada teisi energiaallikaid.
Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu esindaja Siim Umbleja kirjeldab olukorda pisut teisiti. Tema sõnul puiduhakke kättesaadavusega praegu probleeme pole, kuid tänavu on selle hind mõnevõrra tõusnud. „Põhjustena tuuakse välja diislikütuse kõrget hinda, mis on oluline kuluartikkel metsatöödel ja puidu varumisel, samuti hakkepuidu nõudluse mõningast kasvu naaberriikides,“ selgitab ta.
Samas rõhutavad mõlemad: kütus on vaid üks soojuse hinna komponente. Hinda mõjutavad ka tootmis- ja jaotuskulud, elekter, ekspluatatsioon, investeeringud ja muud kulumudelid.
Umbleja sõnul on Konkurentsiameti avaldatud lõpptarbija hindade põhjal arvutatud keskmine soojuse hind (arvestades viimaseid muudatusi) tõusnud umbes 86 eurolt 89,6 eurole MWh kohta, ehk umbes 4%.
Aadress otsustab
Eestis on nii väga suuri kui ka päris väikeseid kaugküttevõrke. Umbleja sõnul ületab nende vaheline skaalaerinevus tuhandeid kordi.
Hinda mõjutavad kasutatav kütus, tarbijate arv ja tarnitud energia maht, võrgu suurus ja kompaktsus, tootmise ja jaotamise tõhusus, tegevuskulud, elektrikulud, keskkonnatasud, amortisatsioon ja investeeringud. „Iga selline piirkond on tehtud investeeringute seisukohalt ainulaadne. Palju sõltub investeerimistsüklist: renoveerimisi võidi teha sel suvel, viis aastat tagasi või veelgi varem,“ selgitab Umbleja.
Teiste teguritena nimetab ta võrgu kompaktsust ja juhtimise kvaliteeti. Tulemuse erinevus võib olla hiiglaslik: kooskõlastatud piirhind lõpptarbijale Narvas on üle kahe korra kõrgem kui Tartus.
Väike tarbijate arv võib tõesti olla üks kõrge hinna tegureid, kuid see ei määra hinda iseenesest, rõhutatakse Kliimaministeeriumis. „See tähendab, et väiksema tarbijate arvu ja väiksema müügimahuga piirkondades võib soojuse hind osutuda kõrgemaks. Kuid võrgupiirkonna suurus ise hinda ei määra,“ ütleb Rein Vaks.
Ka Siim Umbleja ei pea väikeseid soojusvõrke automaatselt kalliteks ega perspektiivituteks. „Enamik kaugküttepiirkondi Eestis on väikesed, seega ei saa öelda, et need kaoksid. Väikeste piirkondade jätkusuutlikkuse tagavad eelkõige juhtimise kvaliteet, kohalik kütus ja jõukohased investeeringud,“ ütleb ta. Hakkepuitu peab Umbleja Eesti tingimustes konkurentsivõimeliseks energiaallikaks. „Eesti on metsavaene riik, seega on hakkepuidu kasutamine siin mõistlik. See on kohalik kütus lühikese tarneahela ja kõrge varustuskindlusega,“ selgitab ta.
Elekter kütmiseks
Tulevikus kombineerivad kaugküttesüsteemid järjest aktiivsemalt eri energiaallikaid. Umbleja sõnul kasutatakse juba praegu soojuspumpasid, energiasalvesteid ja elektrikatlaid. „Null- või negatiivse elektrihinna korral võimaldab elektrikatel pakkuda tarbijatele odavat kaugkütet. Esimesed sellised pilootprojektid on Eestis juba teostatud,“ ütleb Umbleja.
Ka Kliimaministeeriumis oodatakse, et kõrvuti hakkepuiduga laieneb suurte soojuspumpade, teistes protsessides tekkiva heitsoojuse ja salvestite kasutamine. Vaksi sõnul ei ole tegemist ühe kütuseliigi lihtsa asendamisega teisega, vaid mitmekesisema süsteemiga, kus konkreetsele piirkonnale valitakse tehniliselt ja majanduslikult sobivad lahendused. Eri energiaallikate kasutamise võimalus aitab vähendada hinnariske.
Naabri arvelt
Kuid isegi sama megavatt-tunni hinna juures võivad kaks korterit vajada täiesti erinevat soojushulka.
„Kahe sama pinnaga korteri küttevajadus samas majas võib olenevalt nende asukohast ja elanike harjumustest erineda umbes kaks korda. Kui aga võrrelda kortereid eri hoonetes, mõjutavad tulemust väliskonstruktsioonide soojapidavus ja õhupidavus, akende kvaliteet ning ventilatsioonisüsteem,“ ütleb TalTechi energiatõhusa ehituse uurimisrühma professor Martin Thalfeldt.
Oluline on ka kinnisvara asukoht. „Maja keskel asuv korter on suuresti ümbritsetud teiste köetavate ruumidega. Nurgapealsel korteril ning esimese või viimase korruse pinnakorteritel on tavaliselt rohkem väliskeskkonna, keldri või pööninguga piirnevaid pindu,“ selgitab professor.
Mis juhtub aga siis, kui ühes korteris on +23–24 kraadi ja naaberkorteris vaid +18–19? „Korteritevahelised seinad, laed ja põrandad on reeglina vähem isoleeritud kui hoone väliskonstruktsioonid. Seetõttu võib hästi soojustatud majas energia kanduda ühest korterist teise kergemini kui vahetult läbi välisseinte hoonest välja,“ selgitab Thalfeldt.
Seetõttu võib ka suletud radiaatoritega elupind jääda üsna mugavaks. „Pidevalt kasutatavas korteris, mis asub maja keskel ja mida ümbritsevad köetavad ruumid, võib suletud radiaatoriventiilide korral säilida üle 18–19 kraadi nii vanades kui uutes hoonetes tänu naaberkorterite soojusele,“ ütleb professor. Siit tekib ka kulude jaotamise küsimus. „Küttekulude jaotamine pelgalt mõõturite näitude põhjal ei ole õiglane: väljalülitatud küttesüsteemiga korterite temperatuur tagatakse faktiliselt otse naabrite rahakoti arvelt,“ märgib Thalfeldt.
TalTechi uuringud annavad ka konkreetsed suunised. „Meie uuringud näitasid, et vanades korterelamutes võiks 25% küttekuludest jaotada mõõturite näitude järgi ja ülejäänu pinnapõhiselt, uutes majades aga võiks kulusid jagada 50:50 – korteri pinna ja mõõturite näitude alusel,“ ütleb Thalfeldt.
Ühe kraadi hind
„Kui teha ruumis temperatuur ühe kraadi võrra jahedamaks, väheneb küttevajadus umbes 5–10%. Küttehooaja jooksul on erinevus kodu ja välisõhu vahel keskmiselt 20 kraadi. Kui ruumi küte tagatakse peamiselt küttesüsteemi kaudu, siis üks kraad moodustab sellest erinevusest ühe kahekümnendiku ehk 5%,“ ütleb Thalfeldt. Kuid tulemus sõltub hoonest endast.
„Vanades renoveerimata majades on küttevajaduse suhteline muutus väiksem, kuna päike ja muud korterisisesed soojusallikad – kodumasinad ja inimesed ise – katavad vaid väikese osa üldisest küttekulust. Hästi soojustatud hoonetes on olukord vastupidine: seal võib temperatuuri alandamine ühe kraadi võrra vähendada küttevajadust kuni 10%,“ selgitab professor.
Oluline on aga see, et jutt käib küttevajaduse vähenemisest, mitte automaatselt samaväärsest arve vähenemisest 5–10%. Arve summa sõltub muuhulgas majas vastuvõetud kulude jaotamise korrast.
Madalam ei tähenda enam kokkuhoidu
Kütte pealt ei saa kokku hoida lõpmatuseni: ruumi liiga suur jahutamine võib viia niiskusprobleemide ja hallituseni. Kus on mõistlik piir?
Thalfeldt selgitab, et kõigile korteritele ühtset ohutut temperatuuri ei ole: palju sõltub maja seisukorrata, niiskusest ja ventilatsioonist. „Riski ei määra mitte ainult õhutemperatuur, vaid ka väliskonstruktsioonide sisepindade soojenemise aste, külmasillad, õhuniiskus, ventilatsioon ja korteris tekkiv niiskushulk. Eluruumi ülemäärane jahutamine ei ole mõistlik viis energia säästmiseks. Minimaalne temperatuur on umbes +18 kraadi,“ selgitab Thalfeldt.
Sealjuures ei seisne probleem vaid selles, et inimesel hakkab külm. „Ruumitemperatuuri langemisel suureneb õhu suhteline niiskus. Külmadel välisseintel, aknapalgedel ja mööbli taga võib kondensaadi või hallituse tekke risk ilmneda juba siis, kui ruumi keskmine õhk on veel piisavalt soe,“ selgitab Thalfeldt. „Risk on suurem halvasti soojustatud hoones, külmasildade olemasolul ning korteris, kus tekib palju niiskust või ventilatsioon ei tööta piisavalt hästi.“
Seetõttu soovitab professor säästa järk-järgult. „Praktiline kompromiss on valida madalaim kütetase, mille juures inimesed tunnevad end tavariietes mugavalt ning ei teki probleeme külmade pindade ja liigse niiskusega. Mõistlik on proovida kütet vähendada näiteks ühe kraadi võrra ning jälgida mugavust, õhuniiskust ja külmade pindade seisukorda,“ ütleb ta.
Ventilatsiooni pealt säästmine on aga halb mõte. „Energia säästmise nimel ei tohiks ventilatsiooni välja lülitada. Õhuvahetuse vähendamine võib tõesti soojuskadu vähendada, kuid suurendab samal ajal niiskuse, õhu saastatuse ja hallituse ohtu. Püsiv lahendus on õigesti töötav ventilatsioon, eelistatult soojustagastusega, mitte värske õhu sisselaskeavade sulgemine,“ rõhutab Thalfeldt.
Palav ka suletud radiaatoritega
Veel üks paljudele tuttav olukord: korteris on +24–25 kraadi, ehkki radiaatorid on praktiliselt kinni keeratud. Mida sellisel juhul kontrollida?
„Kõigepealt tuleb veenduda, kas ruumi temperatuuri mõõdetakse õigesti. Termomeeter ei tohi asuda otsese päikesevalguse käes, radiaatori, kodumasina või muu soojusallika lähedal,“ soovitab professor.
Järgmine “kahtlusalune” on termostaat. „Kui pärast termostaadi sulgemist jääb radiaator kuumaks, võib ventiil olla kinni kiilunud, valesti reguleeritud või ei sulgu täielikult. Termostaadi pead ei tohi katta kardina, mööbli ega radiaatorikattega – muidu ei hinda see õigesti ruumi soojust,“ selgitab Thalfeldt.
Kuid juhtub, et radiaatorid on juba külmad, aga korter siiski üle kuumenenud. „Siis võib soojus pärineda küttetorudest, päikesest, kodumasinatest või naaberkorteritest. Kui aga ülekuumenemist täheldatakse paljudes korterites, on probleem tõenäoliselt terve hoone tasemel: kütterežiim võib olla seatud liiga kõrgeks, süsteem võib olla tasakaalustamata või üksikute ruumide kütte reguleerimine ei tööta õigesti,“ ütleb professor.
Sellisel juhul peaks korteriühistu pöörduma küttesüsteemi hooldusspetsialisti või kvalifitseeritud inseneri poole.
Radiaator kuum, aga kodus külm
Ja nüüd vastupidi: radiaator on kuum, kuid temperatuur toas ei tõuse üle 18–19 kraadi.
„Sellisel juhul ületavad ruumi soojuskoad tõenäoliselt kütteseadme tegelikku soojusloovutust,“ selgitab Thalfeldt. „Tuleks kontrollida akende ja välisuste tihedust, ega aknad pole pidevalt avatud, väliskonstruktsioonide külmi pindu ning seda, kas ventilatsiooni töö vastab ette nähtud lahendusele.“
Kontrollida tuleb ka radiaatorit ennast. „Tuleb vaadata, kas see on soe kogu pinna ulatuses, kas termostaatventiil on täielikult avatud ega ole radiaatori ees mööblit, tihedat kardinat või katet, mis takistab soojuse levikut ruumis. Kui radiaator jääb osaliselt külmaks, võib see viidata õhu olemasolule süsteemis, mis takistab vee ringlust,“ ütleb professor.
Kui külm on aga ainult ühes korteris või probleem tekib hoone kõige kaugemas osas, võivad põhjused olla juba tehnilised. „See võib olla seotud küttesüsteemi tasakaalustamatusega, radiaatori ebapiisava võimsusega või omavoliliselt vahetatud kütteseadmetega. Korterelamus ei tohiks radiaatoreid vahetada ilma pädeva spetsialistiga konsulteerimata, sest valesti valitud radiaator või ventiil võib mõjutada kogu püstiku tööd,“ hoiatab Thalfeldt.
Osa kontrollist saab omanik ise teha. „Võib kontrollida termostaate, ruumi radiaatorite ümber, akende sulgumist, võrrelda soojust eri tubades ja arutada olukorda naabritega. Kuid küttesüsteemi tasakaalustamist, selle töörežiimi, pumpade tööd ja radiaatorite arvestuslikku võimsust peab hindama korteriühistu kutsutud spetsialist,“ lõpetab professor.
Kõige odavamast kõige kallimaks
Eriti järsult muutus aasta jooksul olukord Ovaal Maja võrgupiirkonnas. Veel „MK-Estonia“ eelmises võrdluses oli see esikohal kõige odavamate seas: kooskõlastatud soojuse piirhind oli 48,42 eurot/MWh ilma käibemaksuta.
Nüüd kooskõlastas Konkurentsiamet Ovaal Maja piirhinnaks 128,85 eurot/MWh. See on 80,43 eurot ehk umbes 166% rohkem kui varasem tase. Teisisõnu tõusis hind umbes 2,7 korda. Praeguses tabelis on kõrgem piirhind vaid Narvas – 137,69 eurot/MWh.
Seejuures ei ole Ovaal Maja eraldi asula ega pealinna tavaline elamupiirkond. See on eraldiseisev võrgutsoon, mis on seotud Tallinnas Veerenni tänaval asuva Ovaal Maja büroohoonega. Seetõttu ei saa seda näitajat otse üle kanda Tallinna tavaliste korterite küttekuludele.
Niivõrd järsk hüpe näitab aga hästi, kui palju võib üksiku soojusvõrgu positsioon hinnareitingus aja jooksul muutuda: möödunud aasta odavaimast liidrist on nüüd saanud kalliduselt teine.
KOMMENTAAR
Margo Külaots,
greni juht Eestis
Soojuse hinnad erinevad mitte ainult Greni võrgupiirkondades, vaid üldse eri linnades. Neid mõjutavad paljud tegurid: millistesse kütuseliikidesse on soojusettevõte investeerinud, kui hästi kontrollitakse võrgukadusid, kas kasutatakse kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi (näiteks soojussalvesteid), kas on õnnestunud leida soodsaid heitsoojuse allikaid. Mõjutavad ka välisasjaolud – näiteks elanikkonna vähenemine ja sellega seotud energiatarbimise tiheduse langus.
Tartus on kaugküttesüsteem suur, klientide tihedus kõrge ning märkimisväärne osa energiast toodetakse biomassist. Pärnus on põhikütuseks samuti hakkepuit ning gaasi kasutatakse vajadusel külmadel päevadel ja põhiseadmete hoolduse ajal. Kohtla-Järve–Jõhvi piirkonnas aitab soodsat hinda tagada tööstusest ostetav heitsoojus, kuigi seal tuleb omakorda rohkem investeerida soojusvõrgu parandamisse.
Teoreetiliselt saab investeeringute abil gaasi osakaalu vähendada nullini. Kuid võib selguda, et sellised investeeringud lähevad tarbijatele kallimaks kui gaasi kasutamine väga külma ilma perioodidel.
Lisaks sõltub uus gaasivõrgutasut nõnda mitte ainult selle tarbimise mahust. Alates septembrist lisandus äriklientidele võimsustasu, mida tuleb maksta ka siis, kui gaasi otseselt ei kasutata. Sisuliselt makstakse valmisoleku eest tarnida lühikese aja jooksul suur kogus gaasi. Seetõttu võivad võrgukulud mõjutada küttekulusid isegi suhteliselt väikese gaasikasutuse korral.
Seda on hästi näha Tartu näitel. 2025. aastal oli gaasi osakaal linna soojusvarustuses umbes 8%, kuid üksikul külmal talvepäeval võib gaasi arvele langeda kuni 50% tootmisest.
Seejuures ei tähenda külm talv iseenesest seda, et hinda tuleks muuta keset küttehooaega. Selle üle, kas talv oli keskmisest külmem, saab otsustada alles pärast selle lõppemisti, ning hinna reguleerimisel võetakse arvesse viimase kolme aasta ilmastikutingimusi. Et tekiks vajadus muuta hinda vahetult küttehooaja jooksul, peab toimuma mõni tõsisem kriisisündmus, mitte lihtsalt külm ilm.
