Detsembris asus pealinna suurima elanike arvuga linnaosa etteotsa Miroslav Berezovski – ning sattus koheselt linnamurede epitsentrisse: tegeleda tuli nii lumetormide tagajärgede kui ka veevarustuse häiretega. Intervjuus MK-Estoniale rääkis ta, mille poolest erineb munitsipaaljuhtimine ärist, milliseid projekte peab ta linnaosa jaoks võtmetähtsusega olevaks ning miks näeb ta kõigile raskustele vaatamata Lasnamäel tohutut arengu- ja investeerimispotentsiaali.
– Olete olnud linnaosavanema ametis juba kuu aega. Kas reaalsus osutus oodatust keerulisemaks?
– Ei saa öelda, et keerulisemaks. Mõistsin, et kooskõlastusring on siin tunduvalt pikem kui erasektoris, ja see ei tulnud mulle üllatusena.
Olen inimestele tagasiside eest tänulik – nad kirjutavad, saadavad fotosid, teavitavad probleemidest lumekoristuse, prügiveo ja muuga. Et väljakutseid paremini mõista ja tõhusate lahendusteni jõudmist kiirendada, osalen neis protsessides meeleldi vahetult – sõidan sageli ise kohale: vaatan üle ja kohe on selge, kellele helistada ning mida on vaja teha.
Lisaks tegutseme koostöös linna lepingupartneritega juba sõlmitud lepingute raames, kus on muuhulgas kirjas ka sanktsioonid kohustuste täitmata jätmise eest.
Vastupidavuse proovikivi
– Pikka aega olete sisuliselt olnud n-ö teisel pool barrikaade – tegelesite ettevõtlusega. Mis teid Mihhail Kõlvarti ettepanekus linnaosa juhtima asuda ja munitsipaaljuhtimisse siirduda köitis?
– Te ütlesite õigesti – „teisel pool barrikaade“. Just see mind köitiski.
Ütlen ausalt: alguses olin üllatunud. Ja tõtt-öelda oli mul seda ettepanekut meeldiv kuulda.
Mihhail Kõlvart on suure kogemusega inimene ja niisama ta selliseid otsuseid ei langeta. Me vestlesime, arutasime erinevaid aspekte. Mulle anti aega kõike kaaluda ja läbi mõelda.
Ettevõtluses töötades põrkusin sageli kokku süsteemiga: pöördud kuhugi – ja jooksed justkui vastu betoonseina. Seetõttu oli mulle oluline näha süsteemi seestpoolt.
See on ka sõnum, mida püüan praegu ka töötajateni viia: bürokraatiat peab olema võimalikult vähe, sest me oleme siin teenindav struktuur. Mina kaasa arvatud.
Jah, see on täiesti teine valdkond. Ja igav siin kindlasti ei hakka.
– Juhtus nii, et vaevalt jõudsite ametisse asuda, kui tuli lumi…
– Vedas! Aga kui tõsiselt rääkida, siis esimesed paar päeva olid väga keerulised. Oleks siis ainult lumi, aga lisaks puhus veel tugev tuul. Inimesed tegid tublisti tööd, tehnika oli väljas. Käisin ise olukorda vaatamas, ka koristuse eest vastutavad ametnikud käisid kontrollimas.
Töö käis – lihtsalt tuisk nullis tulemused väga kiiresti. Inimesed, kes kaks-kolm tundi hiljem samast kohast möödusid, kurtsid: linn ei tee midagi! Aga see ei vasta tõele. Mõistame elanike muret, kuid kinnitan – kujunenud olukorras tegime me kõik, mis võimalik.
– Kas teie hinnangul on linnaosal selliste olukordade jaoks piisavalt tehnikat ja inimesi?
– Kui on lihtsalt lumesadu ilma tuuleta, siis jagub. Ekstreemsete ilmastikuolude korral kasvab teenistuste koormus aga märgatavalt. Meil oli väljas isegi lisabrigaad, kuid territoorium on suur, teid on palju – kõigega korraga tegelemine on tõsine väljakutse.
Ettevõttelt ei saa nõuda, et neil oleks „igaks juhuks“ pidevas valmisolekus näiteks sada brigaadi. See on ebareaalne. Ma ei kujuta isegi ette, kui palju see linnale maksma läheks.
Loomulikult on meie prioriteediks peamised liikumisteed, koolid ja lasteaiad.
– Ei saa jätta küsimata hiljutise veekatkestuse kohta Tallinnas. Vesi kadus järsku ning Lasnamäel polnud seda üldse, samal ajal kui mõnes teises linnaosas veevarustus säilis. Kas on plaanis see probleem tulevikus lahendada nii, et ka Lasnamäel oleks teatud reserv?
– See olukord tegi mind väga murelikuks – ja mitte ainult mind. Sattusime sisuliselt infovaakumisse.
Mina, nagu ka teised kolleegid linnaosavanemad, hakkasin saama infot sotsiaalmeediast: inimesed kirjutasid ja arutasid toimuvat. Tallinna Veelt aga ei tulnud mingit teavet. Ja tegelikult ootame selgitusi siiani.
Põhiküsimus on – mida teha järgmine kord? Milliseid samme astuda? Millised võimalused on Tallinnal? Kas on reservuaare, varuallikaid?
Meile selgitati, et selline olukord võib tekkida kord 50 aasta jooksul. Hea küll, me mõistame seda. Kuid konkreetsetest lahendustest pole me siiani kuulnud. Kuidas peaksid inimesed tegutsema?
Üks asi on see, et me võime (ja kutsume elanikke üles) hoidma kodus väikest veevaru. Minul on see näiteks kodus olemas, vaatamata isiklikule puurkaevule. Aga mida peaksid tegema teised näiteks pikema katkestuse korral, on hetkel selgusetu. Sooviksin sellele küsimusele väga vastust saada.
Valukohad
– Elate Pirital. Kui tihti käisite varem Lasnamäel?
– Üsna tihti – nii läbi sõites kui ka eesmärgipäraselt. Siin on näiteks kolm head ehituspoodi. Tegelesin kinnisvaraarenduse ja ehitusega, käisin siin sageli hindu võrdlemas ja töövõtjate pakkumisi vaatamas.
– Kuidas te hindate linnaosa plusse ja miinuseid? Küllap olete probleemkohad juba kaardistanud?
– Üks linnaosa peamisi plusse on suur hulk linna- ja riigimaad. Siin ruumi linna arendamiseks. Ei teki olukorda, kus kõik jääb eraomandi taha pidama ning tuleb manööverdada erinevate omanike, planeerimispiirangute ja nõuete vahel.
Lasnamäel on linnal tegutsemiseks rohkem vabadust ja tänu sellele saab planeerida huvitavaid, ilusaid ja mastaapseid projekte. See on linnaosa tohutu eelis.
Valus teema on parkimine. Kusjuures Lasnamäe kaugemas osas, Läänemere ja Linnamäe piirkonnas, pole see nii terav. Seal on linnamaad, mis on ette nähtud tänavavõrgu arendamiseks. Osa parkimisalasid on juba operaatoritele üle antud ning üldiselt on küsimus seal lahendatav – ruumi on.
Kesklinnale lähemal on olukord aga teine: vabu territooriume peaaegu pole. Me põrkasime sellega kokku isegi lume väljaveol – lund pole lihtsalt kuhugi panna.
Hiljuti arutasime seda teemat kohtumisel korteriühistute esimeestega. Eelmise linnavõimu ajal tekkis ebakindlus: polnud selge, kas parklate all olevate maade lepinguid pikendatakse.
Kui olin linnavolikogus, otsustati need lepingud lõpetada ja avada parklad kõigile. Minu arvates on see vale: paljudel juhtudel on elanikud ise investeerinud ja rajanud linnamaale ajutised parklad. Oleks ebaõiglane muuta need nüüd kõigile kättesaadavaks.
Seetõttu me pikendame lepinguid. Idee panna kõik inimesed sunniviisiliselt jalgratta või ühistranspordiga sõitma ei ole realistlik.
Lisaks peame läbirääkimisi ka kaubanduskeskuste omanikega. See pole lihtne – ettevõtjad pole huvitatud lähiümbruse elanike lubamisest oma territooriumile, sest keegi peab kõige selle eest vastutama ja parkimisala hooldama.
– Igal nädalal saame kaebusi uute bussiliinide kohta. Kas linnaosavalitsus saab neid otsuseid kuidagi mõjutada?
– Ütlen rohkemgi: sel teemal on meil juba kahel korral toimunud kohtumised transpordi eest vastutava abilinnapea Joel Jessega. Juttu oli muuhulgas liini nr 65 sulgemisest – paljud elanikud soovivad selle taastamist. Ta on olukorraga kursis. Arvan, et lähiajal selgub, kuidas bussiühendus korraldatakse.
Küsimusi on ka Laagna teel liikuvate busside kohta. Näiteks puudub seal üks peatus kesklinnast väljuval suunal – Mehaanikakooli peatuse vastas. Spetsialistid, kes selle eest vastutavad, arvutavad praegu läbi kõiki võimalikke variante.
– Pae promenaad ja Tondiraba park: Teie eelkäijat Julianna Jurtšenkot kritiseeriti sageli selle pärast, et seal koguneb probleemne kontingent…
– See on tõepoolest üks teravaid küsimusi. Kuidas seda lahendada? Väga lihtsalt: turvafirma peab tegema kvaliteetset tööd – see peab olema ettevõte, millest on päriselt kasu.
Erinevatel aegadel on seal töötanud erinevad ettevõtted ja meil on elanikelt palju tagasisidet. On ka positiivseid kogemusi – oli neid, kes tõesti lõid korda ja tagasid turvalisuse. Juba selle kuu lõpus või järgmise alguses kuulutame välja uue hanke turvateenuse osutamiseks. Tingimustes on selgelt kirjas nõuded, millele ettevõte peama vastama.
Jutt ei käi ainult Pae turust ja Tondiraba pargist – linnaosas on veel kuus-seitse sarnast kohta, kus on vajalik turvafirma pidev kohalolu.
Valime ettevõtte, mis teeb päriselt tööd. Mitte nii, et korrakaitsjad sõidavad kohale, istuvad autos, „tiksuvad“ oma 15 minutit täis ja sõidavad minema. Sellisest valvest pole kasu ja me ei hakka sellele raha raiskama.
Projektid ja tulevikuplaanid
– Ühes intervjuus nimetasite oma uue ameti prioriteetide seas olümpiaujulat. Projekt on ammu kavandatud, selle ümber on olnud palju vaidlusi: kas see on vajalik, kas see tasub end ära…
– See projekt on kirjas Keskerakonna ja Isamaa koalitsioonileppes, seega olen üsna kindel, et see läheb töösse.
Ma ei karda, et see end ära ei tasu. Olgem realistid: Lasnamäel elab peaaegu 120 000 inimest. Viimsis näiteks pole ujula külastatavusega probleeme – sinna sõidavad inimesed teistest linnaosadest, sealhulgas Lasnamäelt. Nii et selles osas mul kartusi pole.
Projekti variant, mida mina nägin, näeb ette 50-meetrist olümpiaujulat, spaa-ala ja hotelli. See kõik paikneks kompaktselt koos – hea spordi- ja vabaajakompleksi. Kui projekt realiseeritakse sellisel kujul, nagu ma seda viimati nägin, olen kindel, et see meeldib inimestele.
Ja kahtlemata on siin vaja investeeringuid, sealhulgas erasektorist. Varasematel aastatel oli probleemiks selge lõpliku otsuse puudumine – millise projektiga täpselt edasi liikuda. Selguse puudumine lõplikus kontseptsioonis peletab muidugi investoreid.
Kui me nüüd pöördume tagasi algse idee juurde – ja minu teada on selline otsus vastu võetud – koos täiemõõdulise hotelliosa ja spaaga, siis tekib ruumi erakapitali osaluseks. On, mida arendada. Kõik muu on kokkulepete küsimus.
– Mitte vähem oluline projekt on Rail Baltica. Mida see Lasnamäele anda võib ja milliseid riske Te näete?
– Ühest küljest on see muidugi transpordiühendus. Faktiliselt tekib Lasnamäe algusesse suur raudteesõlm. Ei taha kasutada suuri sõnu, aga sisuliselt saab rongiga sõita kaugele: esmalt Leetu, siis Varssavisse ja perspektiivis reisida mööda kogu Euroopat.
Kuidas see praktikas tööle hakkab, ei tea keegi. Ütlen ausalt: ma ei mõista lõpuni, mille arvelt see süsteem edukas on. Kas Läti loobub investeeringutest või mitte – see küsimus on samuti alles arutlusjärgus.
Mitmes Rail Balticaga seotud aspektis olen üsna skeptiline. Ma ei mõista, kust peaks tulema tulu, et projekt suudaks konkureerida teiste transpordiliikidega? Mis on selle peamine eelis? Kus on majanduslik loogika, kus on tasuvus?
On lennukid, bussid, mereveod, kaubatransport. Seni ma ei näe seda suurt plussi, mida meile üritatakse esitleda.
Üks asi on ehitada, aga iga-aastane hooldus nõuab samuti märkimisväärseid summasid. Kust see raha tulema peaks?
Meil on riikliku lennufirmaga juba kogemus olemas. Teame, millega see lõppes: tohutud summad raisati tühja.
Ei tahaks, et Rail Balticuga juhtuks sama – et mõne aja pärast nendime, et suurejooneline projekt andis kaheldava praktilise tulemuse.
– Milliseid suuri infrastruktuuriprojekte on lisaks ujulale Lasnamäel lähiajal plaanis?
– Eelkõige Peterburi tee rekonstrueerimine. Ühest küljest muudab see palju paremuse poole, kuid teisest küljest raskendab see ajutiselt tõsiselt liikluskorraldust ja elanike igapäevast logistikat. Kui tööd Peterburi teel ja Rail Balticu ehitusel käivad samal ajal, jääb linnaosa faktiliselt kahe mastaapse ehitustandri vahele.Sooviks, et tähtaegade saabuks võimalikult kiiresti selgus – mis ja millal toimuma hakkab.
Eraalgatustest rääkides – linnaossa kerkib veel üks padelikeskus, mille projekt on juba ettevalmistusjärgus. Lisaks on plaanis uus Depo kauplus – Lasnamäe Centrumi ja Tallink Tennisekeskuse vahelisel alal.
Erainvestorid jälgivad eelkõige turgu ja inimeste liikumist. Rahvaarvu poolest on Lasnamäe ju sisuliselt võrreldav Eesti suuruselt teise linnaga, kui nii võib väljenduda.
– Haiglat linnaossa siiski ei tule?
– Praeguse seisuga – ei. Linnale üksinda käib selline projekt üle jõu.
Korteriküsimus
– Paljusid meie lugejaid huvitab, mis saab Raadiku munitsipaalelamutest: kas lepinguid pikendatakse ja ega üürihinda ei tõsteta?
– Munitsipaalelamispinnad jäävad alles, sest leping linnaga kehtib. Mingil hetkel tekkisid elanikel küsimused – justkui hakataks lepinguid lõpetama ja inimesi välja tõstma. See ei vasta tõele.
Kuid loomulikult tuleb arvestada, et munitsipaaleluruumid on mõeldud eelkõige abivajajate aitamiseks. Kui on võimalus soetada oma kodu ja ära kolida, tervitame seda kahtlemata. Tegemist on manööverfondiga, mida linn vajab sotsiaalsetel põhjustel, seetõttu tahaksime, et inimesed mõtleksid võimaluse korral siiski ka oma kinnisvarale.
Kas üürihinda tõstetakse? Ütlen ausalt, et tänase seisuga mul sellist infot ei ole.
– Oma kodu on muidugi hea, aga kuidas seda osta, näiteks noorel perel? Kinnisvaravaldkonnas töötanud inimesena, millist lahendust Te eluasemeküsimusele näete?
– See on tõesti tõsine probleem. Korterid uusarendustes on noortele kättesaamatu hinnaga. Järelturul on eluase odavam, kuid sinna tuleb arvestada täiendavad remondikulud – see tähendab veel 15–20 tuhat eurot väljaminekut.
Ametlikes programmides pole see veel kinnistatud, kuid aruteludes on korduvalt kõlanud idee, et linn võiks omalt poolt olla noortele peredele käendajaks ja katta täiendavad 10% sissemaksest. Siis muutuksid sellised kliendid pankade jaoks atraktiivsemaks. Mina toetan seda ideed.
Sellise otsuse tegemine on muidugi väljaspool minu volitusi, kuid mulle tundub, et linna ja kohaliku võimu poolt oleks see mõistlik samm.
Pankade jaoks on kinnisvaralaen üks madalaima riskiga tooteid. Oma kodu, korter – see on viimane asi, millest inimene on valmis loobuma. Ta leiab pigem muid variante, kuid eluaset kaitsevad inimesed esmajärjekorras.
Seetõttu arvan, et ka linna jaoks ei oleks see risk liiga suur. Noortele oleks see aga tõsiseks toeks. Kui inimesed tajuvad kohaliku võimu tuge, vaatavad nad tulevikku palju kindlamalt.
– Lasnamäe koosneb peamiselt nõukogudeaegsest hoonestusest. Millised on linna plaanid linnaosa väljanägemise osas?
– Kõike saab moderniseerida, kuid igal asjal on piir. Lasnamäe on siiski uuem linnaosa kui näiteks Mustamäe. Kui kaua majad püsti seisavad ja millises seisukorras need on – see on omaette küsimus. Renoveerida võib, kuid mitte lõputult. Mingil hetkel tuleb vastu võtta otsus: kas ehitada vanade majade asemele uued või minna hoonestuse tihendamise teed.
Mingid lahendused igal juhul leitakse. Kuid ma ei usu, et on mõtet selliseid maju lõputult renoveerida. Jah, fassaade võib soojustada, muuta hooneid elamiskõlblikumaks ja tõsta energiatõhusust – see kõik on oluline.
Tänapäeval ei ehitata enam nii, nagu näiteks 14.–15. sajandi maju Vanalinnas, mis püsivad 500 aastat. Kahjuks pole paneelmajad nii pikaajaliseks kestmiseks mõeldud.
Tagasiside
– Pole saladus, et mõned tajuvad Lasnamäed venekeelse getona. Isegi hiljutise veekatkestuse ajal visati nalja, et ega seda linnaosa siis ilmasjata esimesena välja ei lülitatud. Kas selliseid kultuuridevahelisi probleeme saab lahendada linnaosa tasandil?
– Ma ei pea seda üldse probleemiks. Linnaosavalitsuse töökeel on eesti keel, kuid tõenäoliselt 95% töötajatest valdavad vabalt ka vene keelt. Ma ei näe siin konflikti.
Võib-olla on need mingid vanad stereotüübid sellest, nagu oleks Lasnamäe vaid venekeelne linnaosa. Eestlasi on siin väga palju.
Kohtumistel korteriühistute esimeestega räägin samuti peamiselt eesti keeles, kuid vahel lähen üle vene keelele – olenevalt olukorrast. Inimesed suhtuvad sellesse normaalselt. Ma ei näe probleeme.
– Kas linnaosavalitsuse poolt perioodiliselt korraldatav elanike “kuum liin” jääb alles?
– Minul on veidi teistsugune lähenemine. Loomulikult saab telefoni teel küsimusi esitada ja vastuseid saada, kuid leian, et isiklik kohtumine on sageli tõhusam: saab maha istuda, rahulikult olukorda arutada ja kohe lahendust otsima hakata.
Vastuvõtule saab registreerida telefoni teel. Minu vastuvõtt toimub igal esmaspäeval kell 15.00–18.00. Kui on vaja teist aega – helistage, leiame võimaluse kokku leppida. Kui küsimus on kiireloomuline, ei oota me esmaspäevani, vaid otsime lahendust kohe. Kui me ei jõua kella kuueks valmis, jääme kauemaks.
– Kas lähedased on Teie uueks töögraafikuks valmis?
– Jah, on valmis. Mul on väga usaldusväärne tagala.
– Kokkuvõtteks: kas Teil on juba tekkinud tunnetus, mis kujuneb kõige keerulisemaks?
– Info liikumine. Eraettevõtluses, kui oled juht, jookseb kogu info tahes-tahtmata sinuni. Sa näed üldpilti.
Siin aga jõuab see kohale üsna tihti killustatult – mitte kõik korraga. Mõnes olukorras vähendab see otsustamiskiirust, kuid sellega tuleb õppida töötama.
– Nimetage kolm sõna, millega Te iseloomustaksite Lasnamäed.
– Mastaap. Rahvastiku kontsentratsioon – heas mõttes. Ja atraktiivsus investeeringuteks.
Mina vaatan täna Lasnamäed hoopis teise pilguga: siin on linnal valikuvõimalusi – kus ja mida arendada, mida planeerida. Linn on peamine partner. Kui investoril on idee ja läbitöötatud projekt, siis sellega saab ja tuleb istuda läbirääkimiste laua taha.
Minu jaoks oli see, ausalt öeldes, avastus. Teistes linnaosades – näiteks Pirital – pole praktiliselt üldse linnamaad, sest ajalooliselt jäid need maareformi järel erakätesse.
Lasnamäel aga enne Teist maailmasõda tihedat hoonestust peaaegu polnudki: selle tingisid keerulised pinnaseolud, paekivine aluspõhi. Mastaapne arendus algas alles 20. sajandi teisel poolel, kui linnaosa hakati aktiivselt laiendama ja täis ehitama. Ma ei pea siinkohal silmas Sikupilli kandi vanu kvartaleid – need eksisteerisid ka varem – vaid just seda osa, mis kujunes välja suureks elamumassiiviks. Just seetõttu pandi siin paljud asjad paika tsentraliseeritud planeerimise käigus: nii tänavavõrk, kvartalid kui ka infrastruktuur.
TAUST
Miroslav Berezovski
- 21. jaanuar 1967 – sündis Ukrainas. Kui ta oli 5-aastane, kolisid vanemad Eestisse.
- 1983 – lõpetas kooli Viljandis.
- Alates 1983. aastast elab Tallinnas.
- 1983–1987 – Tallinna Merekool (kaugsõidutüürimees).
- 1998–2025 – asutas ja kuulus mitmete kinnisvaraarendusega tegelevate organisatsioonide juhatusse. Miroslav Berezovski sõnul ei ole praeguse seisuga ühelgi tema ettevõttel Tallinnas ärihuve.
- Alates 2001. aastast Keskerakonna liige.
- 2017 – Tallinna linnavolikogu (kolmanda koosseisu) liige, kuulus erinevatesse komisjonidesse.
- Detsember 2025 – määrati Lasnamäe linnaosa vanemaks.
- Perekonnaseis – vallaline, on olemas tütar.
Oluline info
Eelregistreerimine Lasnamäe linnaosa vanema vastuvõtule telefoni teel: 645 7715.
