Paljud kurdavad, et kaasaegsed seadmed hakkavad tõrkuma juba pärast mõneaastast kasutamist, ning nende taastamise hind on peaaegu võrdne uute mudelite maksumusega. „MK-Estonia“ selgitas, mis põhjusel on seadmetest saanud piiratud kasutusajaga kaubad ja kuidas Euroopas üritatakse seda olukorda muuta.
Kunagi töötasid pesumasinad vannitubades aastakümneid järjest. Noorpaarile pulmadeks kingitud külmkapid teenisid ustavalt aastaid. Telerid elasid üle kolimised, pallitabamused, kassid, pingekõikumised ja suvilahooajad. Triikrauad – need tundusid üldse surematud.
Aga nüüd? Ostsid moeka veekeetja – ei jõudnud veel nuppudega harjudagi, kui juba midagi vilgub, piiksub ja nõuab remonti. Kolm aastat. Kui väga vedas – viis.
Kaasaegne tehnika ei ole enam lihtsalt „mootoriga raud“. Isegi banaalne röster meenutab seestpoolt miniatuurset kosmoselaeva: trükkplaadid, andurid, elektroonika.
Aga nutitelefonid? Sisuliselt on need väikesed arvutid, mis on pressitud õhukesse korpusesse nii tihedalt, nagu oleksid insenerid mänginud tetrist maksimaalsel kiirusel.
Odavam osta kui remontida
Vanad remondiprofessionaalid meenutavad endisi aegu vahel peaaegu igatsusega. Varem olid seadmetega kaasas skeemid, teeninduses leiti rike kiiresti üles, vahetati detail, küsiti mõistlikku raha – ja oligi kõik. Sealjuures anti katkine varuosa omanikule ausalt kätte – pisiasi, kuid see tekitas usaldust.
Nüüd kuuleb klient, kellel kodutehnika on katki läinud, pärast diagnostikat sageli remondisummat, mis on võrreldav uue samasuguse elektriseadme ostuhinnaga. Paljud kurdavad – remont on aja jooksul lakanud olemast tasuv.
„Selline olukord sai alguse pärast 2008.–2010. aasta kriisi,“ räägib 30-aastase staažiga meister Vitali Lomaško ettevõttest Vitaservis Grupp. „Siis hakati tootma tehnikat, mis ei teeni kaua. Seejuures tehakse ka remont maksimaalselt kalliks. Varem olid näiteks nõudepesumasinates pump ja küttekeha paigaldatud eraldi detailidena – ja need maksid odavamalt. Nüüd on need koondatud ühte plokki ning vahetamise hind kujuneb juba kolm korda kõrgemaks.“
Tema sõnul harrastatakse sarnast lähenemist peaaegu kõigis tootmisvaldkondades: „Näiteks mõnedes pesumasinates on võimatu laagreid vahetada, sest paak on kinni joodetud ja seda ei saa lahti võtta. Ja siis tuleb inimestele selgitada, et laagrite vahetamise asemel on vaja välja vahetada kogu paak, ning selline remont võib maksta peaaegu sama palju kui uus pesumasin. Loomulikult nõustuvad sellega vähesed.“
Seejuures ei sõltu 15–20 aastat tagasi välja lastud koduste abiliste kasutusiga mudelist ega kaubamärgist.
„Minul on kodus kaks külmkappi – Itaalia Bompani aastast 1995 ja Candy aastast 2000. Ja mõlemad töötavad siiamaani,“ ütleb Lomaško. „Seepärast ei soovita ma tehnikat välja vahetada seni, kuni see on töökorras.“
Triks-traks, meie triikraud katki läks…
Väikesed kodumasinad satuvad tänapäeval töökodadesse üsna harva. Kallid veekeetjad ja kohvimasinad on aga ehitatud nii, et lihtsam on need jäätmejaama viia.
Sealjuures ei tähenda kaasaegse tehnika kõrge hind meistri sõnul sugugi alati kvaliteetsemat „sisu“.
„Kallite väikeseadmete kõrge hind ei tulene kvaliteedist. Inimesed maksavad disaini ja brändi eest, kuid sees on kõik enam-vähem samasugune nagu odavatel mudelitel. Juhtub, et helistatakse teenindusse ja öeldakse: „Mul on 300–400-eurone veekeetja, tahan seda parandada.“ Aga seal pole sisuliselt midagi remontidagi,“ räägib meister.
Kõige sagedamini võetakse töökodades ette elektripliitide, nõudepesumasinate ja pesumasinate parandamist.
Mõned levinud müüdid kaasaegsete kodumasinate kohta ei vasta meistri sõnul päris tõele.
Näiteks arvatakse, et pesumasinate paake on hakatud tegema vähem vastupidavast materjalist kui varem. Nagu spetsialist selgitab, on paake tõepoolest juba ammu plastikust tehtud. Kusjuures sellist materjali peab ta isegi õnnestunumaks: need teevad vähem müra ja teenivad mitte halvemini kui metallist paagid, mille tootmine lõpetati juba umbes kakskümmend aastat tagasi.
Tõeliselt „pommikindlat“ tehnikat on Vitali Lomaško arvates tänapäeval järele jäänud väga vähe.
„Mina ei soovitaks praegu osta liiga kalleid ja paljude lisafunktsioonidega seadmeid – seest ei erine need sageli peaaegu üldse odavamatest mudelitest,“ ütleb ta. „Kuid ka ilmselgelt säästuvariante ei tasu võtta. Sageli tellivad tuntud kaubamärgid kõige lihtsamaid mudeleid Hiina tootjatelt, vahetavad paneeli, panevad oma logo peale ja müüvad oma margi all. Tulemusena on tehnika küll odav, kuid ka selle kvaliteet on vastav. Seetõttu on parem valida midagi keskmist – ilma brändi eest üle maksmata, kuid mitte ka kõige odavamat varianti.“
Lomaško märgib samuti, et viimastel aastatel on märgatavalt kallinenud ka varuosad.
„Enamiku detaile saavad teenindused Saksamaalt ja Itaaliast, ning Hiinast pärinevad odavamad analoogid,“ tõdeb spetsialist, „jäävad sageli kvaliteedilt alla. Lisaks ei ole sääst tarneid ja logistikat arvestades kokkuvõttes nii suur, kui esmapilgul tundub.“
Lisaks on kaasaegsed seadmed varustatud elektroonikaga. Kui varem töötasid paljud seadmed mehaaniliste detailide abil, siis nüüd paigaldatakse elektroonilisi plaate praktiliselt igale poole – iseäranis triikraudadesse.
„Kui vajalik on elektroonika vahetus, siis pole parandamisel mõtet – selline remont maksab rohkem kui poole mis tahes tehnika hinnast,“ selgitab meister.
Hooldus ja hoolitsus
Nagu ütleb Vitali Lomaško, tekivad paljud rikked ebaõige kasutamise tõttu.
Nii on pesumasinaomanike kõige sagedasem viga katse pesta seal raskeid asju, näiteks tenniseid või põrandavaipu.
„Kaasaegsete masinate jaoks on see väga suur koormus. Tekib tasakaalutus, detailid satuvad tugeva mehaanilise pinge alla ja masin läheb kiiremini rivist välja,“ täpsustab meister.
Tema sõnul aitavad kasutusiga pikendada kõige lihtsamad hooldusreeglid, mis on tavaliselt juhendis kirjas, kuid mida paljud eiravad.
Näiteks tuleb pesu- ja nõudepesumasinaid regulaarselt katlakivist puhastada ning mitte unustada filtreid.
Samuti soovitab ta enne nõude masinasse panemist kindlasti toidujäägid eemaldada.
„Alles hiljuti oli klient: nõudepesumasin lõpetas normaalse pesemise ja vee soojendamise. Selgus, et filter oli lihtsalt täielikult ummistunud – seda polnud mitu aastat puhastatud,“ räägib Lomaško.
Tema sõnul luuakse kaasaegseid seadmeid üha enam arvestusega, et neil on piiratud eluiga.
Näiteks toob ta oma telefoni: seade on vaid kaks aastat vana, kuid on juba hakanud märgatavalt aeglasemalt töötama.
„Ja asi pole selles, et see on vana – need on tarkvaralised piirangud,“ leiab meister.
Tema arvates kasutatakse sarnast põhimõtet tänapäeval ka tootmises üldiselt. Kaasaegsed pesumasinad, pliidid ja nõudepesumasinad sõltuvad peaaegu täielikult elektroonikast ja tarkvaralisest juhtimisest.
„Tootjatele ei ole kasulik, et seadmed töötaksid 30 aastat nagu vanad külmkapid. Sel juhul lõpetaksid inimesed lihtsalt uute mudelite ostmise,“ kommenteerib Vitali Lomaško.
Ta lisab, et probleeme kodutehnikaturul on tunda juba praegu. Meistri sõnul müük langeb ning mõned suured tarnijad ja laod sulgevad nõudluse vähenemise tõttu uksi.
„Meil olid partnerid – suur tehnika hulgiladu. Nad ei töötanud mitte ainult Eestiga, vaid ka Soome, Venemaa, Valgevene ja Iraaniga. Hiljuti pandi kinni – müüki ei ole,“ räägib Vitali.
Osaliselt on seegi seotud sellega, et Eesti turg on omal käel väike ning osa ostjaid tellib tehnikat üha sagedamini otse Hiina veebiplatvormidelt, valides odavamaid brände.
Hiina tööstuse toodangusse suhtub remondimeister eelarvamusteta – „mõned tootjad lasevad välja täiesti kvaliteetseid kaupu“.
Kuid nagu märgib Lomaško, on turg tänapäeval korraldatud nii, et tuntud ettevõtted müüvad sageli tehnikat, mis on toodetud partnertehastes. Seetõttu on ostjal alambrändide ja lepingulise tootmise suure hulga tõttu üha raskem kindlaks teha, kes konkreetse seadme tegelikult valmistas.
„Tänapäeval ei ole enam alati aru saada, kus on päris Bosch, LG või mõni muu firma ja kus on tehnika, mis lasti lihtsalt välja ühes ja samas tehases eri nimede all,“ nendib spetsialist.
Inimesed lahkuvad
Remonditurg tõmbub järk-järgult kokku – nii jääb kliente vähemaks kui ka meistrid lahkuvad üha sagedamini ametist.
„Mulle tundub, et remonditeenindus sureb pikapeale välja. Mitte et poleks kedagi, kes töötaks – paljud lihtsalt ei taha sellega tegeleda, kuna sissetulekud on väikesed,“ kurdab Lomaško.
Lisaks pole tema sõnul Eestis praegu peaaegu kusagil võimalik kodutehnika remondispetsialisti eriala omandada. Ta räägib, et varem läbisid teeninduskeskuste töötajad koolitusi suurte brändide – näiteks LG või Samsungi – ametlikes esindustes. Selleks käisid meistrid kursustel ja stažeerimas, kus ettevõtted seda tööd õpetasid. Praegu sellist süsteemi tegelikult enam ei eksisteeri.
Sellest, et remondivaldkond elab läbi langust, räägib ka ettevõtte Starcom juht Aleksei Ljubimov.
„See on seotud nii tiheda konkurentsiga kui ka sellega, et tarbijad teevad tänu järelmaksudele ja teistele finantsinstrumentidele üha sagedamini otsuse uue toote kasuks,“ nendib ta.
Eriti märgatavad on need muudatused väikeelektroonika segmendis.
„Viimastel aastatel on Eestis suletud mitu suurt autoriseeritud teeninduskeskust. Põhjus on selles, et mobiiltelefonide ja arvutite remondimaht on jäänud märkimisväärselt väiksemaks,“ selgitab Aleksei Ljubimov.
Tema sõnul on see teema tema jaoks paljuski isiklik.
„Kunagi oli mul autoriseeritud teeninduskeskus, tegelesime LG telefonide garantiiremondiga – kuni hetkeni, mil ettevõte otsustas tootmise lõpetada. See oli töö, millele andsin pool oma elust. Maailm muutub,“ ohkab ta.
Sealjuures märgib Ljubimov, et kui jutt käib odavatest nutitelefonidest, niinimetatud low-end segmendist, kohanduvad Hiina tootjad tänapäeval aktiivselt uute turureaalidega.
„Hiljuti käivitas Xiaomi Hiinas mobiiltelefonide akude vahetusprogrammi. Sellise teenuse maksumus on umbes 10 eurot. Inimene tuleb kohale, talle paigaldatakse uus aku – ja telefon töötab edasi. See on huvitav näide sellest, kuidas tootjate lähenemine muutub,“ leiab ekspert.
Ta on nõus väitega, et tehnika on muutunud vähem remonditavaks, ja toob näite: „Arvutites või mobiiltelefonides on võtmeelemendiks emaplaat koos sellel asuva protsessoriga. Spetsialiste, kes suudaksid teha nii keerulist remonti komponentide tasemel, pole tänapäeval praktiliselt enam järele jäänud. Ja ka tarbijad ise pole enamasti valmis sellise töö eest maksma.“
Siiski tuleb ette ka erandeid. Vahel nõustuvad inimesed keerulise ja kalli remondiga seadmesse salvestatud andmete säilitamise nimel.
„Vististi on see üks peamisi põhjuseid, miks tehnikat tänapäeval püütakse otsesõnu elustada,“ märgib Ljubimov.
Väikeelektroonika segmendis on eksperdi sõnul viimasel ajal märgatav ka teine trend: meistrite kätte tuuakse nutikellasid ja seikluskaameraid, näiteks GoProsid.
„Need on üsna kallid seadmed, mistõttu omanikud eelistavad uue tehnika ostmisele remonti,“ ütleb ta. „Sama kehtib ka premium-klassi – kallite arvutite ja nutitelefonide – kohta.“
Sunnime!
Euroopas on juba mitu aastat vaieldud niinimetatud Right to Repair ehk „remondiõiguse“ üle.
Idee on järgmine: kui inimene on asja ostnud, peab tal olema võimalus seda normaalselt parandada, mitte visata see pärast esimest tõsist riket minema.
Sel suvel hakkavad Euroopa Liidu riigid, sealhulgas Eesti, juurutama direktiivi, mis kohustab kodutehnika tootjaid tagama selle remondivõimalused mõistlikel tingimustel ja mõistliku hinnaga.
„Uued regulatsioonid kohustasid tootjaid, sealhulgas selliseid ettevõtteid nagu Apple, tagama kolmandate osapoolte müügikanalite kaudu juurdepääsu originaalkomponentidele,“ selgitab Aleksei Ljubimov. „Jämedalt öeldes tekkis erinevatel teeninduskeskustel ligipääs varuosadele. Tervikuna liiguvad Euroopa õigusaktid kodutehnika kasutusaja pikendamise suunas ja ergutavad inimesi seadmeid parandama. Kuid reeglina on komponendid üsna kallid, mistõttu remont ei ole kliendile alati kasulik.“
Kui seadusandlikud algatused soosivad tehnika remontimist eelkõige „rohelise“ tegevuskava tõttu, siis tarbijad pöörduvad remondi poole peamiselt kokkuhoiu eesmärgil.
„Viimasel ajal olen märganud huvitavat tendentsi: suure kodutehnika – külmikute, pesumasinate ja nii edasi – komponentide põhilisteks tellijateks osutuvad rohkem kui pooltel juhtudel koduperenaised,“ jagab Ljubimov oma tähelepanekuid. „Hiljuti rääkis kolleeg mulle, et inimesed on hakanud tellima isegi pesumasinate ristisid. See on detail, millel trummel tegelikult püsib. Ehk siis tänapäeval püüavad paljud iseseisvalt parandada juba üsna keerulisi elemente.“
Eksperdi arvates tunnistab see inimeste püüdlust vältida liigseid väljaminekuid ja säästa raha pere-eelarves.
Kommentaar
Veiko Kopamees,
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) juures asuva tarbijavaidluste komisjoni esindaja
Tarbijavaidluste komisjoni laekub sageli kaebusi, mis on seotud kodutehnika ja muude elektroonikaseadmete riketega.
Näiteks registreeriti 2025. aastal kodutehnika osas 128 vaidlust, telefonide ja nende tarvikute osas 90 ning muude elektroonikaseadmete osas 86 vaidlust. Kaebused puudutasid nii defektseid kaupu, 14-päevast taganemisõigust kui ka kättetoimetamata kaupu.
Tarbija õigused sõltuvad sellest, kas rikke või kauba lepingutingimustele mittevastavuse avastamise hetkeks on möödunud kaheaastane pretensiooni esitamise tähtaeg.
Kui kaubal tuvastatakse defekt ja see ei ole seotud ostja tegevusega – see tähendab, et tarbija ise ei ole seadet kahjustanud (valesti paigaldanud, tekitanud mehaanilisi vigastusi vms) –, kannab puuduse eest vastutust müüja.
Sealjuures on esimese aasta jooksul (alates kauba ostjale üleandmisest) just müüja kohustatud tõendama defekti tekkimise põhjuseid.
Müüja ei vastuta kauba loomuliku kulumise, mehaaniliste vigastuste, ebaõige hoolduse tagajärgede ega muude sarnaste puuduste eest.
Kui defekt ei ole tekkinud tarbija süül, on müüja kohustatud katma ka kauba veo-, remondi- või asenduskulud ning tagastama parandatud või asendatud seadme ostjale esimesel võimalusel. Kui remont või asendamine võtab põhjendamatult kaua aega, sellest keeldutakse alusetult või kui see põhjustab tarbijale põhjendamatuid ebamugavusi, on ostjal õigus müügilepingust taganeda ja nõuda raha tagastamist.
Praegu ei näe võlaõigusseadus ega tarbijakaitseseadus ostjatele ette täiendavaid hüvitisi või soodustusi remondi ajaks.
Lisaks astus 2024. aastal jõusse EL-i direktiiv 2024/1799 – niinimetatud remondiõiguse direktiiv, mille EL-i liikmesriigid peavad üle võtma hiljemalt 31. juuliks 2026.
Direktiiv tugevdab tarbijate õigust valida toote asendamise asemel remont ja kohustab teatud kaupade tootjaid tagama remondi mõistliku aja jooksul ja mõistliku hinnaga isegi pärast seaduses sätestatud garantii lõppemist.
Praegusel hetkel ei ole seadusandlust veel direktiivi põhimõtetega vastavusse viidud, kuid sellised muudatused on kahtlemata vajalikud.
KOLM KÜSIMUST SPETSIALISTILE
Küsimustele vastab kauplusteketi ONOFF lisagarantii suunajuht Kelly Kose.
Kas kodutehnika kasutusiga on viimastel aastatel lühenenud?
Võrreldes sellega, mis oli varem, on kasutusiga märgatavalt muutunud. Kui aastakümneid tagasi välja lastud seadmed võisid tõrketa töötada 20 aastat ja kauemgi, siis tänapäeval on aktiivse kasutuse keskmine periood umbes 5–10 aastat. See ei pruugi aga tingimata tuleneda kvaliteedi halvenemisest – tehnika olemus ise on muutunud teistsuguseks.
Kaasaegsed seadmed on muutunud märgatavalt „targemaks“: neisse on ilmunud andurid, Wi-Fi-ühendus, puutetundlikud ekraanid, intelligentsed moodulid. Ja mida rohkem on seadmes elektroonikat, keerulisi funktsioone ja nutikodu elemente, seda suurem on tõenäosus, et aja jooksul mõni komponent rikneb.
Ka tarbijate ootused on muutunud. Tänapäeval vajavad inimesed seadmeid, mida saab juhtida nutitelefonist ja millel on tehisintellekti funktsioonid – näiteks kui pesumasin doseerib ise pesuvahendit või föön reguleerib automaatselt temperatuuri.
Mitte harva uuendatakse tehnikat ka korteri remondi käigus, et see sobituks uue interjööriga.
Kui otstarbekas on tänapäeval tehnikat remontida või on kasulikum osta uus?
Tavaliselt sõltub see rikkest ja remondi maksumusest. Pärast seaduses sätestatud kaheaastase pretensiooni esitamise tähtaja lõppemist kannab kõik kulud tarbija.
Arvestades varuosade hindu, töö maksumust ja remondiks kuluvat aega, läheb isegi suhteliselt lihtsate elektroonikarigete kõrvaldamine – rääkimata mootori või ekraanipaneeli vahetusest – sageli maksma 50–80% uue seadme hinnast. Sellises olukorras eelistavad paljud osta uue tehnika.
ONOFF-is näeme me iga päev, et tõsised tehnilised rikked tekivad kõige sagedamini 3.–5. kasutusaastal – just pärast tehasegarantii lõppemist. Seetõttu soovitame ostjatel kaitsta end ootamatute kulutuste eest lisagarantii abil.
Kas vastab tõele, et tehnikatootjad näevad remondivõimalust ette üha harvem?
Ühest küljest on nad tõepoolest hakanud pakkuma tehnikale ja selle üksikutele komponentidele pikemaid garantiisid.
Näiteks Samsung ja LG annavad pesumasinate invertermootoritele 10-aastase garantii, külmikute tootja Haier lubab kompressorile kuni 25 aastat ning kaasaegsetele Samsungi teleritele on lubatud tarkvarauuendused seitsme aasta jooksul.
Teisest küljest on seadmed ise muutunud palju kompaktsemaks ja integreeritumaks, mis tähendab, et neid on ka keerulisem parandada. Tulemusena võib remondi maksumus ulatuda juba sadade eurodeni.
Ma ei arva, et tootjad püüavad tahtlikult remondivõimalust välistada. Pigem on tegemist tootmiskulude optimeerimise ja seadmete kaasaegse disainiloogikaga.
Sealjuures ei ole Euroopa Liidu nõuded tehnika remonditavusele, disainile ja varuosade kättesaadavusele jõudnud veel praktikas täielikult kanda kinnitada, kuid lähiaastatel peaks olukord muutuma.
