Perearst ja ennetava meditsiini arst Sergey Saadi lööb häirekella: Eestis on 65% inimestest ülekaalulised! Riigil ei jätku enam raha kõigi patsientide raviks ja olukord läheb ainult hullemaks. Arst selgitas, kui palju vahendeid eraldatakse patsiendi ravile, miks perearst ei anna saatekirja ja mida igaüks meist peaks haigustest vabanemiseks ette võtma.
– Milliste probleemidega naised teie poole kõige sagedamini pöörduvad?
– Liigne kehakaal, menstruaaltsükli häired, rauapuudus, juuste väljalangemine, nahaprobleemid… Ärevus, depressioon, unehäired, energiapuudus, autoimmuunhaigused – näiteks kilpnäärmeprobleemid ja soovimatus hormoonravi saada. Need on peamised teemad.
– Ja nad tulevad teie juurde mitte kui perearsti, vaid kui ennetava meditsiini arsti vastuvõtule?
– Jah, nad soovivad põhjalikumaid uuringuid, näiteks täiendavaid analüüse, sest neile ei piisa sellest, mida ütleb perearst. Tema teeb tavaliselt standardanalüüsid ja määrab ravi reeglina nende põhjal.
Inimesed aga loevad, uurivad ja näevad, et kuskil on võimalik teha enamat, määrata täiendavaid uuringuid, püüda leida põhjuseid, midagi muuta – elustiili, toitumist… Kuid sellest räägitakse nendega harva.
Loomulikult on olemas perearste ja erialaspetsialiste, kes süvenevad probleemidesse põhjalikult. Enamasti aga napib inimestel arstilt saadavat teavet ja nad pöörduvad minu poole teise (või isegi kolmanda) arvamuse saamiseks.
On selge, et ma ei ole mingi geniaalne arst, kes alati kõike teab ja leiab iga probleemi põhjuse. Kuid ilmselt pöördutakse minu poole seetõttu, et pakun alati alternatiivseid variante ja rohkem võimalusi.
Lisaks ei tohi unustada, et inimesed otsivad mõistmist, empaatilist suhtumist, oma probleemide aktsepteerimist ja sügavamat analüüsi – mida nad riiklikus süsteemis sageli ei saa. Reeglina on vastuvõtuaeg väga lühike ja kehtivad ravistandardid, mis üldjuhul mingeid kõrvalekaldeid ette ei näe. Sealhulgas ka täiendavate uuringute osas. Kõik käib ainult standardi järgi.
Sealjuures ei ole oluline, kui vana on naine või kui palju ta kaalub – enamasti rakendatakse standardseid algoritme, mis on välja töötatud keskmise inimese jaoks. Individuaalsemat lähenemist ei järgita.
Rohkem võimalusi ja variante
– Milliseid uuringuid te määrate, mida perearst tavaliselt ei tee?
– 80% juhtudest on tegemist samade uuringutega, mis on iga perearsti valikus ja mida pakub Synlab. Kuid mina kasutan sagedamini kallimaid analüüse, mida perearst endale lubada ei saa, sest tal on limiit. Ta eeldab näiteks, et neid analüüse võiks teha eriarst haiglas või kliinikus. Kuid ka eriarst ei määra neid alati või inimene ei pääse tema juurde.
Lisaks mõned hormoonanalüüsid, täiendavad uuringud põletike, autoimmuunhaiguste ja infektsioonide tuvastamiseks. Samuti määran sageli geneetilisi analüüse – eelsoodumuste väljaselgitamiseks ja metüülimist geenimutatsioonide kindlakstegemiseks (see on protsess, mille käigus muudetakse erinevad ained aktiivseteks või utiliseeritakse hormoone ja toksiine – toim.), mis on praegu väga populaarne.
Erinevatel andmetel on 40–50% inimestest mutatsioone – see tähendab, et see oluline protsess on neil häiritud. Seetõttu võib inimese organismis olla kõrgem põletikutase, tema detoksikatsioon on häiritud, ta võib olla kergesti ärrituv, kalduvusega ärevusele, depressioonile…
Vajadusel saame tellida mikrobioomi analüüse või paigaldada glükoosimonitori – nii tervetele kui ka ülekaalulistele inimestele. Nii teist tüüpi diabeediga kui ka diabeedikahtlusega patsientidele. Nii saavad nad jälgida oma veresuhkru taset ja parandada toitumisharjumusi.
Samuti hindan stressitaset nutikella andmete analüüsi põhjal. Nutikellad suudavad hinnata une kvaliteeti ja ma analüüsin ka neid andmeid.
Lisaks teen tihti farmakogeneetilist analüüsi – uurime, kuidas teie keha ravimeid töötleb. Inimene võib olla kiire, keskmine või tavapärane metaboliseerija. See on väga oluline, sest näiteks 30% antidepressante tarvitavatest inimestest need ei toimi, kuna nende organism töötleb ravimeid liiga kiiresti ja määratud annus ei sobi. Või vastupidi – nad on liiga aeglased metaboliseerijad ja nende jaoks on ravimid sellises annuses toksilised.
Geneetilisest testist on võimalik saada inimese profiil – need võivad olla kütid-korilased ja põlluharijad. See aitab paremini mõista, kuidas lahendada probleemi, millega inimene on pöördunud.
– Rääkige neist profiilidest lähemalt.
– Kütid-korilased taluvad süsivesikuid väga halvasti ning neil esineb sageli insuliiniresistentsust ja ülekaalu. Seetõttu peaksid sellise profiiliga inimesed sööma peamiselt liha, kala, mune, seeni, maapealseid köögivilju, seemneid, marju ja pähkleid. Kuid mitte pastat, pitsat ega riisi.
Kui inimesel on aga põlluharija profiil, on ta paremini kohastunud süsivesikute tarbimiseks. Selline inimene võtab vähem kaalus juurde.
Rahaküsimus
– Te mainisite, et perearstil on uuringutele limiit – kes ja kuidas selle kehtestab?
– Igal perearstil on uuringufondis kindel summa, millest peab talle aastaks jätkuma. Ja kuna perearst on sisuliselt eraettevõtja, peab ta selle summa oskuslikult ja õigesti jaotama, et saaks vajadusel patsiente probleemideta uuringutele suunata. Seetõttu saavad perearstil patsientide analüüsideks ettenähtud vahendid sageli juba poole aastaga otsa. Siis määrab ta juba väga vähe uuringuid.
Kuid see ei ole perearsti süü. See on süsteemi süü, mis ei arvesta piisavalt hästi patsientide vajadustega. Jah, riik eraldab igale patsiendile teatud summa, kuid meil on solidaarsussüsteem. Seetõttu ei saa öelda, et selle inimese jaoks on ette nähtud just nii palju raha. Kõik läheb ühisest katlast. Ja perearst peab selle rahaga ravima neid, kes tema poole probleemiga pöörduvad.
Näiteks kui inimene ei ole viis aastat arsti juures käinud, siis see raha, mis justkui temale eraldati, on läinud teiste patsientide ravimiseks. Kui aga tema tuleb arsti juurde tõsise probleemiga, lähevad juba teiste patsientide rahad tema ravile.
Kuid tuleb meeles pidada, et kui midagi peaks üle jääma, siis see ei ole raha, mille arst endale tasku paneb. See on virtuaalne raha, mida ta kunagi kätte ei saa, kuid ta peab oskama seda kasutada, et säilitada võimalus suunata patsiente analüüsidele ja uuringutele.
Ja perearsti kohal ripub alati Damoklese mõõk, et ta ei pruugi oma limiiti mahtuda.
– Vaatame näite abil. Perearsti nimistus on 2000 patsienti. Aga neist on aasta jooksul vastuvõtul käinud vaid veerand. Kuidas arst neid summasid, mis talle eraldatakse, jaotab?
– Veerand on ebatõenäoline, tavaliselt käib pool ja rohkemgi.
Summad jaotatakse järgmiselt: riik eraldab perearstile iga patsiendi kohta „pearaha“ ja lisaks veel teatud virtuaalse summa uuringufondi. Arst teab, et talle on kvartaliks eraldatud teatud summa ja eelmisel aastal kulus tal umbes selline summa. Sellest lähtuvalt arvestab arst, kui palju patsiente ja millistele uuringutele ta saab suunata.
Õnneks on juba mitu aastat kallimad uuringud – näiteks koormustest (jalgrattal või jooksurajal), südame ultraheli, gastroskoopia, koloskoopia ja teised – üldisest uuringufondist eraldi fondi viidud. Arst saab patsiente neile uuringutele suunata eelarvepiiranguteta.
Edasi lööb ta kord kuus oma arved kokku ja vaatab, kui palju on kulutatud. Reeglina kulub rohkem raha eakatele inimestele ja krooniliste haigustega patsientidele, kes vajavad tavaliselt rohkem uuringuid ja analüüse.
Ja kuigi riik eraldab eakatele ja lastele veidi rohkem raha kui keskealistele, ei piisa sageli ka nendest vahenditest.
– Seaduses on kirjas, et praegu eraldatakse perearstile iga patsiendi kohta kindel summa: kuni 3-aastastele lastele – 9,96 eurot kuus, 3–7-aastastele lastele – 7,31 eurot kuus, 7–50-aastastele patsientidele – 4,33 eurot kuus, 50–70-aastastele inimestele – 6,14 eurot kuus ja üle 70-aastastele patsientidele – 7,50 eurot kuus…
– Jah, seda nimetatakse “pearahaks”. Kuid see ei tähenda sugugi, et perearst saaks patsiendi analüüsidele kulutada ainult 7 eurot. Arst võib talle määrata ka 500-eurose analüüsi, lihtsalt siis kasvab risk, et ta ei tule aasta lõpuni vahenditega välja.
Samuti eraldab riik virtuaalselt igale patsiendile kindla summa, mis läheb uuringufondi.
“Pearaha” on osaliselt mõeldud patsientide uuringutega seotud kulude katmiseks ja osaliselt läheb arsti muudeks vajadusteks: alates koolitustest kuni palgani.
Tervisekassa kannab üle ka nn “baasraha” – see on mõeldud perearstikabineti ülalpidamise põhikulude katmiseks: rent, seadmed, osaliselt personali palgad ja muud jooksvad vajadused.
See tähendab, et ainult “baasraha” ja “pearaha” on vahendid, mida ta tegelikult näeb ja mis kuluvad tema tegevuse tagamiseks.
Vale lähenemine
– Te ütlesite, et süsteem on perearstide suhtes ebaõiglane. Kuidas saaks teie arvates süsteemi parandada, et lahendada probleemid saatekirjade, uuringute ja raviga?
– Süsteem on ebaõiglane mitte ainult arstide, vaid ka patsientide suhtes. Riik ei soodusta tervislikke eluviise. Patsiendile, kes hoolitseb oma tervise eest ja teeb sporti, eraldatakse sama palju raha kui patsiendile, kes suitsetab ja joob.
Minu arvates on see ebaõiglane – see, kes enda eest rohkem hoolitseb, peaks alati rohkem saama.
Kuid ma näen, et erilist väljapääsu pole – tulevikus süveneb kriis veelgi, rahast jääb veelgi rohkem puudu. Ja tohutu probleem seisneb selles, et keegi ei tegele ennetusega, kuigi iga nurga peal karjutakse, et justkui tegeletakse.
Ennetus ei piirdu vaktsineerimiste, mammograafia ja sõeluuringutega. Tõeline ennetus on motivatsioon tervislikuks eluviisiks. Et lapsed lasteaedades ja koolides, üliõpilased kõrgkoolides ja inimesed igal töökohal teaksid, mida on vaja teha, et elada kaua ja seejuures tervena püsida.
See ei ole perearsti, vaid riigi kohustus. Ja see on minu arvates ainus, mis meie tervishoiu süsteemi päästab.
Siis ostab inimene poodi minnes endale saiakese asemel kümme muna ja tüki head liha. Kuid selleks peavad ka hinnad olema madalamad – ka see on riigi ülesanne.
– Te ütlesite, et riik ei soodusta tervislikke eluviise – mida konkreetselt peaks riik selle soodustamiseks tegema?
– Tagama kõigile tasuta sportimisvõimalused. Korraldama toimivaid programme suitsetamisest ja alkoholi tarvitamisest loobumiseks, kaalulangetusprogramme, võtma meetmeid, et tervislik toitumine oleks inimestele kättesaadav.
Premeerima neid, kes elavad tervislikult – näiteks pakkuma neile lisavõimalusi. Ja karistama neid, kes suitsetavad ja joovad – näiteks vähendama summat, mida ta saab arstiabile kulutada. See tähendab, et tema jaoks on arstiabi kättesaadavus halvem siis, kui ta ise enda eest ei hoolitse.
Kuid siis on vaja täiendavaid süsteeme, mis kontrolliksid, kuidas on inimesel lood kahjulike harjumustega, millised on tema analüüsid jne.
– Ehk siis tinglikult Vasja joob ja suitsetab, seega eraldab riik talle vähem raha kui Vanjale, kes käib spordisaalis ja elab tervislikult?
– Jah, kuid samal ajal peaks Vasjale olema tagatud abi ja programmid, mis aitaksid tal kahjulikest harjumustest vabaneda.
Kuid peamised probleemid on praegu füüsiline passiivsus, liigne süsivesikute ja suhkru tarbimine ning see, et inimesed veedavad suurema osa päevast siseruumides. Just nendele tuleks mingid sanktsioonid kehtestada! Need ei pea olema drakoonilised meetmed – lihtsalt ebatervislike eluviiside maks, mida mõnes Aasia riigis juba praktiseeritakse.
Päike, jalutuskäigud ja toit
– Millega ähvardab füüsiline passiivsus pikas perspektiivis?
– Me oleme loodud liikumiseks ja peaksime hommikust õhtuni liikuma. Kuid paljudel meist on kõik kodutööd – pesupesemine, koristamine, toiduvalmistamine – automatiseeritud, käsitsi ei tee seda enam keeegi. Me ei korja enam saaki ega karjata loomi – sõidame autoga poodi ja ostame sealt kõik vajaliku.
Hommikul peseme hambaid elektrilise hambaharjaga, paneme robottolmuimeja tööle, et see koristaks, istume autosse ja sõidame tööle, kus veedame suurema osa ajast istudes. Ja siis sõidame väsinuna koju.
Kõik tsivilisatsiooni haigused on seotud liikumise, päikese, une puuduse ja ebatervisliku toitumisega. Sellele kõigele lisandub stress ning oma mõju avaldavad ka saasteained ja toksiinid.
Tänapäeva inimene veedab õues parimal juhul 25 minutit päevas, seejuures määrib end päikesekaitsekreemiga ja kannab päikeseprille.
Kuid päike on elu alus. See vastutab paljude protsesside eest organismis, normaalse hormonaalse ainevahetuse, endorfiinide ja D-vitamiini tootmise, söögiisu pärssimise, normaalse veresuhkru taseme eest… Ja paljudel meist on praegu katastroofiline päikesevalguse defitsiit. Kui me hakkame selle eest veel kreemi ja prillide taha peituma, on see lihtsalt kuritegu oma keha vastu.
Ei tasu karta seda, mis meie elu pikendab. Uuringud näitavad, et kõik inimesed, kes veedavad rohkem aega päikese käes, on tervemad, elavad kauem, nende hulgas on vähem vähijuhtumeid, neil on vähem kroonilisi haigusi.
Päike kui eraldiseisev tegur ei põhjusta nahavähki 100% elanikkonnast. Jah, uuringud on näidanud, et päike on nahavähi tekke riskitegur, kuid haiguse tekkimiseks peavad olema täiendavad faktorid. Näiteks korduvad päikesepõletused, häiritud ainevahetus, tugev rasvumine, kõrge veresuhkur, madal immuunsus…
Jah, kui sõidate mõnda palavasse riiki, on kreem ja prillid vajalikud. Kuid siin, Eestis – ei.
– Aga tervislik toitumine?
– Iga suutäis, mille me sööme, avaldab meie organismile mõju. Kuna ma tegelen praegu peamiselt eeldiabeedi, teist tüüpi diabeedi, rasvumise, hüpertooniatõve ja kõige ülekaaluga seonduvaga, on mul praktikas kümneid näiteid, kus inimene on muutnud toitumist ja vabanenud haigustest.
Peamised seisundi paranemised toimuvad siis, kui inimene hakkab sööma rohkem valke ja rasvu ning eemaldab menüüst pudrud, maiustused ja puuviljad. Ta sööb harvemini, peab periooditi paastu, teeb sporti, läheb varem magama, käib saunas, viibib rohkem aega looduses.
Ja poole aasta kuni aasta pärast kaob tal liigne kehakaal, kaovad meeleolumuutused, paraneb uni, naha, juuste ja küünte seisund.
On ka rida haigusi, mida saab ravida lihtsalt toitumise muutmisega. Inimestel normaliseerub vererõhk, kolesterooli, veresuhkru, kusihappe ja maksa näitajad.
Näiteks ühel minu patsiendil oli maksa steatoos (rasvmaks) – nüüd on see korras. Teine patsient norskas – enam ei norska. Oli kõrge vererõhk – nüüd on normaalne. Ilma ravimiteta – ainult elustiili muutus.
– Kas tõsistest haigustest nagu vähk saab vabaneda elustiili muutmisega?
– Praegu areneb laialdaselt kontseptsioon “vähk kui ainevahetushaigus”. Ning praktiseeritakse sellist lähenemist nagu “vähi metaboolne teraapia”. Toitumine ja elustiili muutmine kuuluvad samuti sinna juurde.
Mul ei ole ühtegi patsienti, kelle ma oleksin vähist terveks ravinud. Kuid kuna minu perekonnas on lähisugulastel esinenud vähijuhtumeid, rakendan ma iseenda peal kõiki neid strateegiaid, mida soovitan oma patsientidele krooniliste haiguste, sealhulgas vähi ennetamiseks.
Sest ennetus on kõige olulisem. Meie jaoks on oluline vältida vähi tekkimist.
Seetõttu vajame me mitokondreid, et need toodaksid rohkem energiat, et keha ei koguks liigset rasva, et see ei koguks liigset vedelikku, et see oleks pidevas liikumises, et vere- ja lümfiringlus oleks normaalne, et inimene käiks iga päev tualetis, et toit oleks maksimaalselt toitev ja tervislik, rikas vitamiinide, mineraalide ja antioksüdantide poolest.
Lihtsad reeglid
– Te aitate patsientidel ka kaalust alla võtta. Millises tempos see tavaliselt toimub?
– 1 kg kuus on juba hea tulemus. Suurim kaal, mille mu patsient on kaotanud, on 60 kg. Ja selleks kulus 2,5 aastat. Tema kaal langes 140 kilolt 80-le.
Keha kogub rasva ju pikka aega. Ja mõtleb kaua, kuidas seda koguda. Seepärast ei saa sellest ka kiiresti vabaneda.
Põhjuseid, miks keha rasva kogub, on palju. Reeglina on see stress, töökoha vahetus, pereprobleemid. See võib olla ka emotsionaalne söömine, kui inimene asendab toiduga mingit emotsiooni – näiteks sööb hirmu peletamiseks, asendab kurbust, tahab millegi eest põgeneda või ennast toidu abil kiita. Samuti ka situatsiooniline ülesöömine – kui inimene sööb seltskonna pärast, kuigi antud hetkel ei ole näljane – või muud toitumishäired.
Uuringud ütlevad, et kui inimene kaotab kuus rohkem kui 8% oma kehakaalust (näiteks inimene kaalub 100 kg ja võtab kuuga 8 kg alla), siis on see organismile liigne stress ja esimesel võimalusel võtab ta selle kaalu tagasi.
Seetõttu on peamine strateegia muuta elustiili nii, et keha mõistaks, et ta võib rasvast vabaneda. Ja siin rakendame kõiki ennetava meditsiini põhimõtteid.
– Mis puudutab füüsilist aktiivsust, siis milline peaks olema igaühe päevane miinimum?
– 7000–10 000 sammu. Otsige igat võimalust liikumiseks. Kõndige jalgsi, minge trepist üles-alla. Tehke 10 kükki, samal ajal kui valmib kohv.
Lisaks peaks 3–4 korda nädalas kodus või spordisaalis olema 10–15 minutit kestev jõutreening. Võib kasutada kummilinte, hantleid, oma keharaskust.
Lisaks aeroobsed treeningud – kaks tundi nädalas: kiire tempoga kõnd, kepikõnd, jalgrattasõit, jooksmine, sõudeergomeeter, ellips. See on vajalik mitokondrite töö toetamiseks, et keha saaks piisavalt energiat ja ei sooviks seda saada maiustustest.
Pidage meeles: teie keha toodab ise piisavalt energiat – tuleb lihtsalt selle tootmise “tehas” käivitada. Mitte osta seda energiat kahjuliku toidu näol.
Kõige parem on ühendada aeroobne treening õhtuse jalutuskäiguga. Õhtune päike on parim, see rahustab närvisüsteemi ja annab kehale signaali, et peagi tuleb magama minna.
Ennetava meditsiini põhireeglid
• igal võimalusel liikuda
• asendada kõik automaatne mehaanilisega
• tegeledaregulaarselt spordiga
• veeta vähemalt tund aega päevas päikese käes, värskes õhus – ilma päikeseprillide ja -kreemideta
• süüa madala süsivesikute sisaldusega toitu
• loobuda riisist, makaronidest, maiustustest, saiakestest, jogurtitest, kohukestest, šokolaadist, putrudest, müslidest
• süüa rohkem liha, kala, mune, hapendatud piimatooteid, pähkleid, seemneid, maapinnal kasvavaid köögivilju
• minna magama samal ajal, magada vähemalt 7 tundi järjest, 1–2 tundi enne magamaminekut mitte puutuda nutiseadmeid ega vaadata televiisorit, võib lugeda paberraamatut
• vähendada stressi jooga, meditatsiooni, laulmise, palvetamise, massaaži, sauna, hobide abil
• vähendada kasutatava kosmeetika kogust – ei ole vaja end pealaest jalatallani kreemitada. Eriti toksilised on juukse- ja küünelakid.
