Geneetiliselt muundatud organismide mainimisel manab kujutlusvõime ette midagi ulmefilmist: kuue tiivaga kana, kõrvitsasuurused tomatid… Kuid küsimus on täiesti reaalne: kas GMO-st saadud toit võib tervist kahjustada? Kui teaduslik progress puudutab otseselt meie elu, on murest raske käega vehkides mööda vaadata. Ja siin kiitis Euroopa Parlament lisaks heaks reeglite lihtsustamise osale taimedele, mis on aretatud uute genoomitehnoloogiate (NGT) abil. MK-Estonia ajaleht selgitas välja, mida on teada võimalikest riskidest ja kas ostja suudab pakendi järgi aru saada, et tema ees on teadlaste kätetöö.
Ulme ulmeks, kuid tehnoloogia ajalugu on täiesti maapealne. Geenitehnoloogia hakkas arenema möödunud sajandi 1970. aastatel, esimesed GM-tooted ilmusid müügile alles 1990. aastatel. Täna on see tavapärase selektsiooni kõrval üks viise taimede ja loomade uute omaduste saamiseks.
Organisme, mille geneetilist materjali on muudetud viisil, mida looduses ristamisel ja/või loomulikul rekombinatsioonil ei esine, nimetatakse “geneetiliselt muundatud organismideks” (GMO).
Milleks üldse oli vaja geenimuudatusi?
Esimesed GM-kultuurid loodi eelkõige põllumajanduse vajadusteks. Sortide tavapärasele ristamisele kuluvad aastad, kuid vajalikku omadust ei õnnestu alati saada. Geenitehnoloogia võimaldab töötada üksikute geenidega: näiteks selleks, et anda taimele vastupidavus teatud kahjuri või haiguse suhtes.
Nii talusid mõned taimed tänu geenitehnoloogiatele paremini töötlemist herbitsiididega, teised olid kaitstud kahjurputukate eest. Põllumeeste jaoks tähendas see väiksemaid saagikaotusi ja putukakindlate kultuuride puhul vähem töötlemist insektitsiididega.
Geenitehnoloogiaga sidusid teadlased ka suuri lootusi – et uued kultuurid aitavad tagada toidu planeedi kasvavale elanikkonnale ja lahendavad sel viisil näljahäda probleemi (ÜRO hinnangul puutus 2024. aastal näljaga kokku umbes 673 miljonit inimest ehk 8,2% maailma elanikkonnast).
Tõsi, nagu selgus, ei taga tehnoloogia ise veel saaki: tulemus sõltub konkreetsest taimest ja selle kasvatamise tingimustest.
Hilisemalt pöördus teadlaste tähelepanu ka sellele, milliseid hüvesid saab lõpptarbija: kas on võimalik tõsta kultuuri toiteväärtust, muuta rasvade koostist või vähendada mittesoovitavat reaktsiooni põhjustavate ainete sisaldust? Seda suunda nimetatakse sageli GM-kultuuride teiseks põlvkonnaks.
Uued reeglid
Euroopa Liidus (EL) on alati suhtutud väga ettevaatlikult taimedesse, mis on loodud geenitöötlemise tehnoloogiate abil. Juba 1990. aastate alguses töötati EL-is välja reeglid, mis reguleerivad GMO-de kasutamist ning on suunatud inimese tervise ja keskkonna kaitsmisele potentsiaalsete riskide eest.
Selle aasta juunis kiitis Euroopa Parlament heaks uue määruse taimedele, mis on aretatud uute genoomitehnoloogiate (NGT) abil. Osa selliste kultuuride puhul muutub heakskiitmise protseduur lihtsamaks.
Uued reeglid ei sobinud kaugelgi kõigile EL-is. Vastu astusid keskkonnaorganisatsioonid ja osa põllumeeste ühendustest: nad pelgavad, et reeglite lihtsustamine suurendab suurte biotehnoloogiaettevõtete mõju.
Nagu kirjutab väljaanne Deutsche Welle, teatas pärast hääletust Euroopa Parlamendis aktivist ja organisatsiooni “Maa Sõbrad” esindaja Mute Schimpf, et seadusandjad seadsid nende ettevõtete kasumi kõrgemale toitu tootvate inimeste õigustest.
Algselt tekkis eelarvamus GMO suhtes suuresti tänu transgeneesi tehnoloogiale, mille puhul saab taimele üle kanda teise liigi geeni. Mitte asjata ei kleebitud GM-toodetele omal ajal külge silti “Frankensteini toit”.
NGT olemus on teistsugune: võõrgeeni ei lisata, vaid muudetakse taime enda DNA lõike. Üks sellistest tööriistadest on CRISPR, mille väljatöötamise eest pälvisid 2020. aastal Nobeli keemiaauhinna kaks silmapaistvat naist – Prantsuse mikrobioloog Emmanuelle Charpentier ja Ameerika biokeemik Jennifer Doudna (ehkki meetod ise avastati juba 2012. aastal).
Nende tehnoloogiat nimetati “molekulaarseteks käärideks” – selle eest, et see aitab DNA-d kindlas kohas “lõigata”. CRISPR-i abil saab redigeerida genoomi ning muuta loomade, taimede ja mikroorganismide DNA-d.
Maaelu Teadmuskeskuse taimebiotehnoloogia osakonna vanemteadur ja juhataja Kristiina Laanemetsa sõnul ei kasvatata Eestis geneetiliselt muundatud põllukultuure, sest GMO-põllukultuuride aretust on tehtud valdavalt USAs ja reeglina pole seal aretatud sortidele taotletud vajalikku luba Euroopas kasvatamiseks. Need üksikud sordid, mida oleks lubatud kasvatada ELis, ei ole Eesti kliimasse sobilikud.
Euroopa Parlamendi heakskiidetud uute reeglite kohaselt jagatakse uute genoomitehnoloogiate abil saadud taimed kahte kategooriasse: NGT-1 ja NGT-2.
“NGT1 taimed on looduslähedaste muudatustega laborimeetoditega muudetud taimed”, selgitab Kristiina Laanemets. “Näiteks on tekitatud deletsioon või lisatud nii väike DNA lõik, et see oleks saanud juhtuda ka loodusliku mutatsioonina, või on lisatud geen sugulasliigist, näiteks kartuli rahvaaretisest uude kartulisorti. Varem klassifitseeriti GMO-taimedeks ja praktiliselt keelati kõik geneetiliselt muundatud põllukultuurid, sõltumata sellest, kas taime on viidud võõrgeenid või on valikuliselt kustutatud mõni üksik nukleotiid”. (Nukleotiidid on mikroskoopilised ühendid, millest koosnevad DNA ja RNA ahelad – toim.).
Kategooriasse NGT-2 kuuluvad taimed, mis on läbinud ulatuslikumaid muudatusi – ja need jäävad jätkuvalt GMO-dele kohaldatavate rangemate reeglite kontrolli alla.
Uus määrus jõustub 2028. aastal.
“Esimesena jõuavad toidulauale toidutaimed, mille muutused on tehtud uute genoomitehnikate abil, aga mida oleks seni klassifitseeritud GMOks”, räägib Kristiina Laanemets. “See saab juhtuda siis, kui uued regulatsioonid on jõustunud ja sobivale sordile on edukalt taotletud NGT1 kategooria taime luba”.
Tema sõnul on mitmetes ELi riikides laboris aretatud taimeliine, mis võiksid täita NGT1 kriteeriumid.
“Seoses varasemate piirangutega on neid paljundatud valdavalt kasvuhoones, mistõttu seemnepartiid on väga väikesed. Samuti ei ole need veel läbinud sordivõrdluskatseid ega registreeritud sordiks”, selgitab spetsialist.
Ta märgib, et sordivaliku teevad üldjuhul põllumajandustootjad vastavalt oma vajadustele. Näiteks oleks suur huvi taimede järgi, mis sõltuvad vähem taimekaitsest. Tarbijate nõudlus mõjutab, kui palju aretatakse edaspidi sorte, mis parandavad taime enda omadusi, sealhulgas kvaliteeti ja säilivust.
Määrus näeb ette ka nõuded märgistamisele ja riskide hindamisele.
“Siinkohal rõhutaks, et NGT1 kategooria juba ise kinnitab, et muudetud taim on looduslähedane ja sama ohutu kui iga teine sort”, ütleb Kristiina Laanemets. “Igas suutäies toidutaimedes on toimunud geneetilisi muutusi, mutatsioone, mis on vähemalt sama ulatuslikud, kui need, mida võiks leida NGT1 taimedest. NGT1 toodete märgistamisega kaasneks väga märkimisväärsed kulud ja lisategevused toidutootjatele”.
Selliste toodete märgistamine tooks tema hinnangul kaasa märkimisväärseid kulutusi ja lisatööd toidutootjatele.
Muuta või jätta?
Uute genoomitehnoloogiate uurimise tulemusena jõuti Euroopa Toiduohutusametis (EFSA) järeldusele, et võrreldes traditsioonilise selektsiooniga ei ole suunatud mutageneesiga spetsiifiliselt seotud uusi ohte.
EFSA järeldas ka, et suunatud mutageneesi abil genoomi muutmisel tekkivad ettenägematud tagajärjed on sama laadi ning esinevad harvemini kui traditsiooniliste aretusmeetodite puhul.
Kuid teadusringkondades ei kõla need järeldused kõigi jaoks veenvalt. Uute reeglite kriitikute üks argumente on see, et genoomne redigeerimine võib põhjustada DNA ettekavatsematuid muudatusi. Selle eest hoiatab muuhulgas tuntud molekulaargeneetik, Londoni King’s College’i professor Michael Antoniou – tema leiab, et CRISPR-tehnoloogiaga seotud riske pole veel piisavalt uuritud.
Kui põhjendatud on sellised kartused?
Mikrobioloogi ja biotehnoloogi Konstantin Dolski sõnul kasutati taimearetuses aastakümneid palju vaieldavamaid meetodeid, hoolimata kõigist geenimuudatusi puudutavatest määrustest.
“Koos GMO-määrusega ilmus EL-i seadusandlusse auk, mida suured korporatsioonid kasutavad tänapäevani. Nimelt – juhuslik mutagenees on lubatud”, räägib Dolski. “Mida need ettevõtted tegid? Näiteks kiiritasid seemneid radiatsiooniga, oodates täiesti juhuslikke mutatsioone. Pärast külvati need seemned maha ja vaadati, millised neist paremini kasvavad. Ja miks on see ohutum kui see, mis praegu lubati?”
See nüanss on märgitud ka Euroopa Komisjoni veebilehel vastavates dokumentides: “Organismid, mis on saadud klassikalise mutageneesi teel kiiritamise või keemiliste mutageenide abil, on GMO-d, kuid vabastatakse GMO-alase seadusandlusega ette nähtud kohustustest tänu pikaajalisele ohutu kasutamise ajaloole selle seadusandluse vastuvõtmise hetkel 2001. aastal”.
Kuid nagu märgib Konstantin Dolski, on juhuslikud mutatsioonid just seepärast juhuslikud, et keegi ei tea, mis kiiritamise tulemusel lõpuks välja tuleb. Sellise meetodi rakendamisel on tema sõnul tahtmatute mutatsioonide tekkimise riske DNA-s palju rohkem kui täpsemate geenitehnoloogiate kasutamisel.
“USA-s kasutatakse CRISPR-tehnoloogiaid juba ammu. Vigu tuleb ette, nagu meil kõigil. Kuid selle tehnoloogia eelis on see, et kui viga ongi olemas, saavad teadlased seda näha ja parandada palju lihtsamalt ja tõhusamalt kui juhuslike mutatsioonide otsimisel”, selgitab spetsialist.
Sealjuures kuuluvad ulatuslikumad, tõsisemad geneetilised muudatused veel rangete GMO-määruse reeglite alla.
Konstantin Dolski toob näite: “Ütleme, et tahan kasvatada nisu, mis võiks kasvada kaugel põhjas – praegu on see väga aktuaalne. Ma ei saa lihtsalt võtta ja sisestada geeni, mis teadaolevalt annab vajaliku omaduse: see oleks juba GMO. Kuid olemasolevate geenide tahtlik muutmine on lubatud. Miks oli see varem keelatud? Lihtsalt võeti soovitud geen ühest liigist ja segati teise genoomiga, omamata aimu, kuidas need täpselt omavahel ühinevad ja mis sellest välja tuleb. Täppistehnoloogiate abil saab aga muuta geeni seal, kus vaja, ja pärast kontrollida, ega ei tekkinud viga. Ja see on pluss”.
Spetsialist lisab, et õigesti tehtud geneetiliselt muundatud toode ei kujuta endast ohtu, sest see on samasugune bioloogiline materjal, mis on kokku pandud täpselt samadest „ehituskividest“.
Küsimusele, kas GM-tooteid peetakse põhimõtteliselt tervisele ohtlikuks, vastab mikrobioloog nii: “Kui GMO-d alles ilmusid, olid tehnoloogiad väga põlve otsas tehtud. Ja kindlasti oli palju teadmatust. Ning teadmatus tekitab hirmu. Ma mõistan inimesi, kes kardavad seda siis: uus tehnoloogia, pole selge, kuidas see käitub, millised tulevad mutatsioonid. Kuid praegu, kui kaasaegsete meetodite abil saab teha täpseid muudatusi ja neid kontrollida, tundub mulle, et see hirm on juba pinna kaotanud. Ma ütleksin, et see on iganenud nähtus”.
Teadlase arvates, kui näidata inimestele, kuidas kõik algusest lõpuni toimub, selgitada, mida tehakse tootmises ja laboris, näevad nad: mingit musta maagiat ega “musta kasti” siin ei ole.
“Kõik toimuv on meie kontrolli all. Mulle tundub, et see on peamine. Seetõttu tuleb rääkida ka näitest seemnete kiiritamisega selektsioonis, sest seda meetodit kasutatakse tänaseni. Inimesed ei tea, et nad söövad juba sellel viisil saadud tooteid. Ainult et erinevalt täpsest muundamisest tekivad muudatused seal juhuslikult. Minu meelest on see palju hullem”, leiab Konstantin Dolski.
Süüa või mitte süüa?
Geenireguleerimise peensustesse on lihtne takerduda, hoopis aktuaalsem on teada, mida tähendavad need uuendused tarbijatele.
Kas Eestis müüakse praegu toiduaineid, mis sisaldavad GMO-sid või on valmistatud geneetiliselt muundatud koostisosadest?
Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) toiduohutuse osakonna juhataja Triinu Allika sõnul on Eestis lubatud müüa geneetiliselt muundatud organisme sisaldavaid toite, mille valmistamisel on kasutatud vaid selliseid GMOsid, millele on Euroopa Toiduohutusameti riskihindajad teinud riskihindamise ja milleks Euroopa Komisjon on väljastanud loa.
“Kõik lubatud GMOd on koondatud Euroopa Liidu GMO registrisse”, lisab ta. “Vastava loa on saanud mõned GMO soja-, maisi- või rapsisordid või -liinid. Eestis ei ole GMOd sisaldavad tooted või neid koostisosi sisaldavad töödeldud tooted väga levinud”.
Kui toode sisaldab GMOsid või on valmistatud geneetiliselt muundatud toorainest, peab see olema märgitud toote pakendil.
“0,9% piirmäär tähendab, et kui GMO sisaldus on kuni 0,9% ning see on sattunud tootesse juhuslikult või olnud tehniliselt vältimatu, ei ole GMO märgistamine kohustuslik”, selgitab Allika. “Oluline on siiski teada, et 0,9% ei ole GMOde lubatud piirnorm, mis lubaks tootjal teadlikult kasutada GMO toorainet ja jätta see pakendil välja toomata. Kui tootja kasutab toidu valmistamisel teadlikult GMO toorainet, peab ta sellest tarbijale teada andma ka juhul, kui GMO sisaldus jääb alla 0,9%”.
Ta lisab, et Eestis teostatakse toidus GMO sisalduse kontrolli riskipõhise järelevalvena.
“Kontroll keskendub eelkõige sellistele toidugruppidele, kus GMO tooraine kasutamine on maailmaturul levinum ning seetõttu tõenäolisem. Peamiselt võetakse proove soja- ja maisipõhistest toodetest. Igal aastal analüüsitakse ligikaudu 10 proovi. Proovid analüüsitakse Läti laboris. Analüüside eesmärgiks on teha kindlaks, kas toode sisaldab geneetiliselt muundatud koostisosi. Seni ei ole PTA tuvastatud lubamatute GMO koostisosade kasutamist toidus”, selgitab Triinu Allika.
Loomasöötades võivad samuti sisalduda geneetiliselt muundatud komponendid. Kas selle kohta saab teada liha, piima või munade pakendilt ja mida tähendab märge “GMO-vaba”?
Triinu Allika sõnul ei pea tarbija leidma liha, piima või munade pakendilt infot selle kohta, kas looma või lindu on söödetud GMO-söödaga.
“Märge “GMO-vaba” või “GMO-free” on vabatahtlik”, selgitab ta. “See tähendab tavaliselt, et tootja soovib näidata, et tootmisel ei kasutatud GMOsid või GMO-sööta, samas selline väide peab olema tõene ja seda peab tootja olema võimeline tõendama. Tarbijat ei tohi “GMO-vaba” väitega eksitada. Näiteks on mahetootmises GMOde kasutamine keelatud. Seetõttu võib mahetootel eraldi “GMO-vaba” rõhutamine olla eksitav, kui sellega jäetakse mulje, et see on eriline omadus. Kõik mahetooted peavad niigi olema toodetud ilma GMOsid kasutamata”.
Triinu Allika sõnul ei pruugi tarbija ELi kavandatavate uute reeglite järgi tulevikus pakendilt alati näha, kas toode on valmistatud uute genoomitehnikate abil aretatud taimest. NGT1 tähendab taimi, mille geneetilised muudatused on võrreldavad looduslikult või tavapärase sordiaretuse käigus tekkida võivate muutustega, mistõttu neile ei ole üldjuhul ette nähtud tavapärast GMO-märgistust.
“NGT2 alla kuuluvad keerukamate muudatustega taimed, mille puhul jäävad kehtima rangemad nõuded, sealhulgas märgistamine,“ selgitab PTA esindaja. „Tavatarbija jaoks tähendab see eelkõige seda, et osa sellistest toodetest võib jõuda poelettidele ilma eraldi pakendimärkuseta”.
………………………………………………………………………………………………
Neli küsimust eksperdile
Küsimustele vastab Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna juhataja Timo Kark.
- Millega Kliimaministeerium GMOdega seotud küsimustes täpsemalt tegeleb? Milline on ministeeriumi roll ja vastutus selles valdkonnas?
Ministeerium vastutab selle eest, et kui GMOd plaanitakse keskkonda viia, siis oleks tagatud ohutus looduskeskkonnale ja elurikkusele. Ministeerium annab lube GMOde keskkonda viimiseks, kui plaanitakse teha põldkatseid. Põldkatsete käigus võrreldakse GM kultuure tavakultuuridega ning selle põhjal hinnatakse, kas ja kuidas erineb GM kultuuri käitumine tavakultuuri omast. Veel annab ministeerium GMO turustamislube, kui GMOsid plaanitakse kasutada millekski muuks kui toiduks ja söödaks. Eesti ei ole siiani ühtegi sellist luba väljastanud ning Euroopa Liidus kuuluvad sellisesse kategooriasse ainult geneetiliselt muundatud nelgid, mida tuuakse liitu sisse lõikelilledena müümiseks. Toiduks ja söödaks kasutatavad GM kultuurid jäävad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi vastutusalasse.
2. GMOde võimalikest riskidest rääkides mõtlevad tarbijad tavaliselt eelkõige nende võimalikule mõjule inimese tervisele. Millised GMOdega seotud riskid kuuluvad Kliimaministeeriumi vastutusalasse ja miks on need olulised ka tavatarbija jaoks?
Kliimaministeeriumi vastutusalasse kuuluvad riskid, mis puudutavad GMOde keskkonda viimist. Juhtumipõhiselt hinnatakse riske, mis võivad keskkonnas reaalsuseks saada.
Hinnatakse:
- kas GM taim võib muutuda tavalisest taimest püsivamaks või invasiivsemaks;
- kas sisestatud geen võib risttolmlemise kaudu kanduda sama liigi või sugulasliigi taimedele;
- kas GMO võib mõjutada sihtorganisme või mittesihtorganisme, näiteks putukaid;
- kas GMO võib mõjutada elurikkust;
- kas GMO kasvatamisega seotud põllumajanduspraktika muutumine võib ise tekitada keskkonnamõju.
3. Kas GM-kultuuride kasvatamine võib mingil viisil mõjutada ka toitu, mis lõpuks meie lauale jõuab – näiteks taimekaitsevahendite kasutamise, risttolmlemise või muude tegurite kaudu?
GM kultuuride kasvatamisel on kindlad reeglid, mida järgides ei tohiks GM-kultuurid ristuda tavakultuuridega. Eestis on REMi määrusega kehtestatud reeglid GM-maisi ja kartuli kasvatamiseks (Geneetiliselt muundatud põllukultuuri kasvatamisest teavitamise ja käitlemise täpsustatud nõuded). Ka põldkatsete tegemiseks on kindlad reeglid vältimaks GM-kultuuride ristumist tavakultuuridega.
Taimekaitsevahendite kasutamine sõltub sellest, mis eesmärgil on GMO loodud. Täpsemat infot oskab anda REM. Näiteks putukakindlaid GM-kultuure ei pea nende putukate vastaste insektsiididega pritsima, mille vastu kultuuril resistentsus loodud on.
Euroopa Liidus on lubatud kasvatada ainult ühte GM-maisi ning seda kasvatatakse Hispaanias ja Portugalis. GM-põllukultuure kasutatakse palju loomasöödas, kuid enne turule lubamist tehakse neile põhjalik riskianalüüs, mille käigus hinnatakse ka toiduohutuse aspekte.
4. Kas võib öelda, et ELis kasutamiseks lubatud GMO puhul on hinnatud mitte ainult selle ohutust inimese tervisele, vaid ka võimalikku mõju keskkonnale? Kuidas selliseid keskkonnariske hinnatakse?
Kõigi EL-is kasutamiseks lubatud GMOde puhul on hinnatud selle võimalikku mõju keskkonnale, inimestele ja loomade tervisele. Kui keegi soovib Euroopa Liidus GMOsid turustada, siis tuleb teha keskkonnariski analüüs lähtuvalt direktiivis 2001/18 toodud nõuetest. Keskkonnariskide hindamisel kasutatakse võrdlusena neid organisme, millest GMO on loodud. Turustamisloa saamiseks tuleb teha ka põldkatsed, mille käigus kogutakse infot, et kuidas GMO käitub võrreldes tavataimega. Siiani on Euroopa Liidus lubatud turustada ainult taimi ning neid valdavalt toiduks ja söödaks.
—————————————————————————————————————-
TEADMISEKS
Kas on olemas geenmuundatud loomi?
Praegu ei ole EL-is lubatud geneetiliselt muundatud loomadelt saadud toiduainete ja sööda müük ning seni pole laekunud ühtegi taotlust. Neid on näiteks väljaspool Euroopa Liitu.
Lõhe AquAdvantage on maailma esimene GM-lõhe, mille lõi ettevõte AquaBounty Technologies (USA) 1989. aastal, lisades tšavõtša kasvuhormooni geeni ja emakala (Zoarces viviparus) geneetilise komponendi. Tänu teiste kalade geenidele eritab muundatud lõhe pidevalt kasvuhormooni. Tulemusena kasvab ta aastaringselt ja saavutab kaubandusliku kaalu vaid 16–18 kuuga tavapärase kolme aasta asemel. Geneetiliselt muundatud lõhe on söömiseks lubatud USA-s, Kanadas ja Brasiilias.
