Soovin jagada oma mõtteid. Hiljuti hakkas mu pojal kõht valutama – lausa nii tugevalt, et pidime kutsuma kiirabi, kirjutab toimetusele lugeja Viktoria Tallinnast.
Kiirabibrigaad saabus kiiresti: kaks arsti ja praktikant. Olukord iseenesest oli tavapärane, kuid üks detail tundus ebatavaline – praktikant kandis sõjaväevormi.
Praegu on palju muutumas: Eesti suurendab kaitsekulutusi, ilmuvad teated Ukraina droonide rünnakutest ja üleüldine olukord on pingeline. Selle taustal tundub sõjaväelasest praktikandi viibimine kiirabibrigaadi koosseisus küll harjumatu, aga samas loogiline – ka sõjaväearstidel on vaja kuskil kogemusi omandada.
Siiski puges mulle hinge teatav ärevus.
Ma ei hakanud üksikasju uurima – sel hetkel polnud selleks lihtsalt mahti. Samuti jäi mulle mulje, et praktikant ei osanud ei vene ega eesti keelt: ta peamiselt vaikis ja vaid noogutas.
Ma ei välista, et ta võis olla seotud NATO üksustega, kuid see on vaid minu oletus.
Võimalik, et tegemist ongi tavalise praktika või stažeerimisega ning selles ei ole midagi erilist. Ometi ei ole ma kogu oma elu jooksul, hoolimata sellest, kui mitu korda on tulnud kiirabi kutsuda, sõjaväevormis praktikante kohanud…
Toimetuselt:
„Tallinna Kiirabil on juba aastaid kestnud koostöö Eesti Kaitseväega,“ selgitab Tallinna Kiirabi peaarst Raul Adlas. „Pärast teoreetilist ettevalmistust läbib suur osa Kaitseväe parameedikutest kiirabipraktika meie asutuses“.
