Peaaegu iga kolmas Eesti täiskasvanu on depressiooniriskis, iga viies kannatab ärevushäire all ning ligi pooltel esineb vaimse kurnatuse ilminguid. Selliseid andmeid esitab “Eesti inimarengu aruanne 2023”, mis põhineb vaimse tervise uuringu tulemustel. Probleem seisneb aga selles, et tasuta psühhiaatri vastuvõtule on peaaegu võimatu pääseda. Miks on süsteem ülekoormatud, millised on sellise abipuuduse tagajärjed ning millised riskid kaasnevad olukorraga, kus vestluspartneri rolli võtab üle tehisintellekt, uuris MK-Estonia.
Tööinspektsiooni aastaaruande kohaselt kasvas 2024. aastal järsult tööalase läbipõlemise tõttu väljastatud haiguslehtede arv.
Statistika näitab kasvu kõigis vanuserühmades: 2024. aastal registreeriti 275 465 psüühikahäirete ravijuhtu, mis on 157 406 võrra rohkem kui aasta varem.
Probleemid süvenevad, aga raha ei ole
Abivajajate arv muudkui kasvab, kuid erialaspetsialisti juurde pääsemine on endiselt keeruline – eriti juhul, kui on vaja psühhiaatrit või psühholoogi.
Ja seda kõike Tervisekassa eelarvepuudujäägi taustal, mis ulatub sel aastal 100 miljoni euroni. Puudujääki plaanitakse katta varem kogutud reservide arvelt.
Sotsiaalminister Karmen Joller kinnitas ERR-i saate “Nädala intervjuu” stuudios, et arstiabi kättesaadavust see ei mõjuta: see “jääb eelmise aasta tasemele”.
Siiski tähendab vaimse tervise valdkonnas “eelmise aasta tase” endiselt lahendamata probleeme. Arstid ja organisatsioonid räägivad regulaarselt ressursside nappusest ning sellest, et nõudlus kasvab kiiremini kui süsteemi võimekus.
Nii tunnistasid näiteks sotsiaalprojekti Peaasi.ee, mille raames pakutakse tasuta konsultatsioone, psühholoogid ja psühhiaatrid hiljuti Eesti Ekspressile antud intervjuus, et rahapuudus ei võimalda neil täies mahus abi osutada. Nende eesmärk on vastu võtta kuni 10 000 noort aastas.
Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse psühhiaater Ere Vasli tõi esile hirmutavad andmed: “Me võtame iga päev vastu keskmiselt kaks-kolm enesetapukatse teinud noort.”
Tervendav vestlus
Kujunenud olukorras otsivad paljud tuge sealt, kus see on kättesaadav ilma saatekirjata – vestlustest tehisintellektiga, mis on tasuta, alati kättesaadav ja töötab ööpäevaringselt.
Sotsiaalminister märkis ühes intervjuus, et arstina ei näe ta probleemi selles, kui inimene “guugeldab” sümptomeid ja tunneb huvi oma tervise vastu. Küll aga teatud mööndusega: infot tuleb hinnata kriitiliselt ja allikaid kontrollida.
Samas ei ole tehnoloogiahiid Google oma kasutajate kriitilises mõtlemises sugugi nii kindel: pärast väljaande The Guardian uurimust eemaldas otsingumootor tervisega seotud otsingupäringute puhul funktsiooni AI Overviews (tehisintellekti lühivastused) või piiras selle kasutamist, kuna vastused võisid kasutajaid ohtlikult eksitada.
Digitaalne usaldus
Kui täiskasvanu suudab saadud teavet vähemalt osaliselt filtreerida, siis lastega on olukord märksa keerulisem. Samas on just lapsed ja teismelised tänapäeval digikeskkonna kõige aktiivsemad kasutajad. See aga muudab tehisintellekti mõju nende vaimsele tervisele eriti teravaks probleemiks.
EU Kids Online 2025 on esimene uuring Eestis, milles käsitleti tehisintellekti kasutamist õpilaste seas. Teadlased keskendusid peamiselt sellele, kuidas Eesti koolilapsed digitehnoloogiaid kasutavad, ning internetis viibimisega seotud riskidele.
Uuringu andmetel on 15–16-aastastest 83% juba proovinud tehisintellekti kasutada. Kuid ka nooremad koolilapsed ei jää neist maha.
“Meie andmed lubavad konkreetselt väita, et EU Kids Online’i 2025. aasta uuringus osalenud 9–16-aastastest õpilastest 11% oli küsitlusele eelnenud kuu jooksul kasutanud tehisaru selleks, et rääkida enda muredest ja saada nõu, ning 9% selleks, et rääkida enda füüsilisest tervisest või vormist ja saada selle kohta soovitusi,” räägib Tartu Ülikooli sotsioloogia professor ja uuringu juhtivautor Veronika Kalmus.
on vähemalt iga kümnes õpilane tehisarult tervisealast nõu küsinud. Ja see, nagu märgib Kalmus, on küllaltki arvestatav osa. Tema sõnul selgus noortega tehtud intervjuudest, et mõnikord võib tehisarult saadud esmasest soovitusest kasu olla.
Näiteks oli üks noor pöördunud just tehisintellekti soovitusel arsti poole ja saanud abi rauapuuduse leevendamiseks. Mõnikord on tekstirobot aidanud õpilastel keerulisi suhtlusolukordi turvaliselt järele proovida ja niimoodi päris vestlusteks ette valmistuda.
“Ühel juhul aitas tehisaru koostada vabanduskirja, kuid sellest polnud väga palju abi,” toob Kalmus näiteid.
Miks aga kasutavad lapsed üha sagedamini tehisintellekti vestluskaaslasena , kellega oma läbielamisi jagada?
“Minu hinnangul on probleem see, kui lastel ja noortel polegi muud võimalust, kui pöörduda tehisaru poole,” ütleb Veronika Kalmus. ” Suhtlemisoskuste treenimiseks, etiketi õppimiseks ja keeruliste suhtlusolukordade puhul esmase nõu küsimiseks võib tehisaru kasutada, eriti kui noor juba oskab saadud vastuseid kriitiliselt hinnata.”
Kuid, rõhutab uuringu autor, tõsisemate murede puhul vajab iga laps või noor usaldusväärse inimese, psühholoogiliste probleemide korral ka professionaali tuge ja abi, seda tehisintellekt ei asenda.
Samal arvamusel on ka psühholoog ja Cerveau psühholoogiakliiniku asutaja Mihhail Beljajev.
“Antud juhul tuleks ehk küsida hoopis midagi muud: miks eelistab laps tehisaru elusale inimesele? Ja see küsimus pole suunatud mitte ainult vanematele, vaid kogu ühiskonnale tervikuna,” ütleb ta.
“Tehisaru pakub neutraalseid ja toetavaid vastuseid – just selliseid, mida inimene ootab. Lapse jaoks, kes puutub kokku oma murede pisendamisega („depressiooni pole olemas“, „sa oled lihtsalt laisk“), võib selline formaat tunduda palju turvalisem.”
Miks on spetsialistidest puudus?
“Üheks teguriks on asjaolu, et see töö on oma olemuselt üsna raske,” ütleb Mihhail Beljajev.
“Kui me töötame lapsega, töötame paratamatult ka tema vanematega. Mõnikord saab vanematest väga võimas ressurss: piisab vaid peresisese suhtluse kergest korrigeerimisest ja isegi siis, kui nooruk ise erilist motivatsiooni üles ei näita, on muutused täiesti võimalikud. Tuleb ette, et laps vaikib konsultatsioonidel, ent tänu koostööle vanematega saavutatakse siiski häid tulemusi.”
Kuid võimalik on ka vastupidine olukord: kui spetsialisti ja vanemate vahel tekib arusaamatus, muutub protsess oluliselt keerulisemaks.
“Lastepsühholoogias ei tööta me ainult konkreetse lapsega, vaid terve peresüsteemiga. Ja see süsteem võib olla nii toetav kui ka vastupidi,” märgib ekspert.
Teine tegur, millele Mihhail Beljajev tähelepanu juhib, on kvalifikatsioon.
Praegu võib Eesti Psühholoogide Liidu hinnangul meie riigis psühholoogiks nimetada inimest, kellel on magistrikraad.
“Nüüd aga on tekkinud vahepealne variant – „psühholoog-nõustaja“ kutse. Tegemist ei ole kliinilise psühholoogiga, vaid spetsialistiga, kes tegeleb nõustamisega. Võimalik, et just selle suuna arendamine aitaks osaliselt lahendada abi kättesaadavuse probleemi,” selgitab Mihhail Beljajev.
“Meie riigis on üsna palju perepsühhoterapeute. Need on spetsialistid, kes läbivad pikaajalise ettevalmistuse: mitu aastat õpinguid, seejärel – kohustuslik supervisioon ja praktika. Kokku kestab väljaõpe umbes kuus aastat – mis on sisuliselt võrreldav meditsiiniharidusega,” märgib Beljajev. “Minu arvates oleks mõistlik see küsimus üle vaadata ja leida viis, kuidas nende pädevusi abiosutamise süsteemis, täpsemalt meditsiinis, ametlikult tunnustada. See võimaldaks laiendada psühhoterapeutilise toe kättesaadavust, langetamata sealjuures kvaliteedinõudeid.“
Kliinilised psühholoogid on aga ametlikult võrdsustatud meditsiinitöötajatega, perepsühhoterapeudid aga mitte.
On veel üks probleem, mida Mihhail Beljajev mainib: “Ühelt poolt on kindlustusmehhanismide olemasolu kaitse nii spetsialistidele kui ka patsientidele. Kuid teiselt poolt on tekkinud suundumus kaebuste esitamisele. Kui lapsevanem leiab, et lapsele tehakse vastuvõtu käigus kahju, saab kohtumise koheselt katkestada.”
Psühholoogi sõnul ei ole see küll massiline nähtus, kuid selliseid pretsedente siiski esineb.
“Sellised olukorrad tekitavad spetsialistide töös lisapingeid ja mõjutavad nii mõnegi valmisolekut süsteemis töötada,” leiab ta.
Samuti on Beljajevi sõnul oluline, et vaimse tervise keskused tegutseksid ka regioonides, mitte üksnes suurlinnades. Erilist tuge vajavad seejuures noored, alles alustavad organisatsioonid.
“Kui stabiilne rahastus puudub, on spetsialistidel sageli lihtsam avada erapraksis ja töötada iseseisvalt. Mõnikord on aga isegi erapraksise avamise järel organisatsioonil end rahaliselt väga keeruline ülal pidada. Teenuste hinnad võivad teinekord tunduda üle mõistuse kõrged, ent praktikas – arvestades vajadust maksta üüri, makse ja osta vajalikke töövahendeid, saab selgeks, et see kõik pole rahaliselt sugugi lihtne. Ja see kõik mõjutab samuti abi üldist kättesaadavust,” märgib psühholoog.
Palju sõltub ka patsientidest endist, ütleb Beljajev: “Kui vastutustundlikult suhtutakse nende organisatsioonide töösse, mis pakuvad abi riikliku rahastuse toel. Tuleb ju sageli ette, et inimesed panevad aja kirja, ent vastuvõtule ei ilmu.”
E-konsultatsioonid
Ta tunnistab, et abivajadus on praegu tõepoolest suur: “Pöördumisi on ohtralt nii e-konsultatsioonideks kui ka kontaktvastuvõttudele.”
E-konsultatsioonid pidid süsteemi koormust vähendama , kuid ka siin esineb lünki.
Sotsiaalministri sõnul peitub kitsaskoht selles, et perearstid ei suuda sageli psühhiaatritele piisavalt kvaliteetseid haiguslugude kirjeldusi koostada.
“See on kommunikatsiooni küsimus,” arvab Mihhail Beljajev. “Vajadusel saame perearstiga ühendust võtta – nii nagu temagi meiega. On olemas telefon, e-post, võimalus detaile otse täpsustada.”
Tema sõnul piisab reeglina töö alustamiseks sellest, kui inimene tuleb konsultatsioonile ja tal on kaasas vähemalt perearsti koostatud seisundi kirjeldus. Edasi on juba psühholoogi ülesanne olukorda täpsustada ja detailidesse süveneda.
“Kui perearstid suunavad patsiendi meie juurde, kirjeldavad paljud neist olukorda väga üksikasjalikult,” ütleb psühholoog.
Ideaalis peaks abi algama võimalikult varakult – juba lapse varajase arengu etapis.
“Kui perearst märkab murettekitavaid märke, on oluline sekkumist mitte edasi lükata,” rõhutab Mihhail Beljajev. “Sellistel puhkudel kaasatakse multidistsiplinaarne meeskond: perearst, logopeed, eripedagoog, vajadusel – kliiniline psühholoog. Kui see süsteem kohe alguses üles ehitada, vähendaks see koormust nii meditsiinisüsteemile, koolidele kui ka peredele.”
Lood elust enesest
“Käisin kaks aastat vaimse tervise õe juures. Võtsin antidepressante, võtsin 25 kilo juurde ja lõpuks loobusin – muutus raskeks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Olen peaaegu kindel, et mul on ATH. Ma ei suuda keskenduda ega planeerida, unustan kõike. Isegi koristamine on tõeline kangelastegu … Minu suguvõsas on selliseid diagnoose varemgi olnud – vennal lapsepõlves. Küsimustiku tulemuste põhjal öeldi mulle, et mul on ‘bipolaarsuse tunnused’.” Olga, 45-aastane
* * *
“Olen alati pidanud end vastupidavaks. Töötasin 10–12 tundi päevas, võtsin lisaprojekte. Tundus, et tulen toime paremini kui kõik teised. Ent siis, ühel hetkel, lakkasin lihtsalt midagi tundmast. Ei mingit rõõmu ega viha. Ärkasin juba väsinuna, ajasin kõik vanuse süüks. Algasid unehäired. Arst otsis esmalt füüsilist põhjust – uuringud ei näidanud midagi. Siis aga kõlas sõna “läbipõlemine”. Mulle väljastati haigusleht. Oli täielik läbikukkumise tunne.” Marina, 55-aastane
* * *
“Pärast rasket lahutust olin sügavas masenduses. Psühholoogi juurde ma ei läinud. Küll aga kirjutas perearst mulle välja antidepressandid, millest oli üldjoontes abi. Lisaks aitas lähedaste tugi ja ülemuste mõistmine: alguses, kui ravimeid võtma hakkasin, tundsin end justkui udus. Psühholoogi läks aga vaja lapsel – lasteaiast anti soovitus ja perearst kirjutas välja saatekirja. Nii jõudsime kunstiteraapiasse.” Anna, 38-aastane
* * *
“Umbes 25. eluaastani oli minu elus kõik hästi. Siis aga muutus elu järsult. Räägitakse, et pidi olema mingisugune päästik, kuid mis see täpselt oli, ma ei tea. Kõigepealt tekkis pidev ärevus, seejärel paanikahood. Raskeks muutus isegi kodust väljumine ja inimestega suhtlemine. Olen mitmel korral püüdnud tööle asuda, ent pole kuskil pikemalt pidama jäänud – kas lahkusin ise, kuna ei suutnud koormust taluda, või ei läbinud katseaega. Hea psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks tuleb aga välja käia umbes 150, vahel isegi 200 eurot. Minu jaoks on see üle jõu käiv summa.” Valeri, 39-aastane.
Meie eksperiment
Simuleerisime väljendunud emotsionaalse kurnatuse ja depressiooni tunnustega inimese pöördumist kolme populaarse tehisintellekti mudeli poole: Gemini, DeepSeek ja ChatGPT.
Kõigile süsteemidele esitati üks ja seesama üksikasjalik päring, milles kirjeldati ärevust, unetust, elurõõmu kadumist, süütunnet ning mõtteid isiklikust läbikukkumisest.
Kõik kolm tehisaru tuvastasid seisundi kui võimaliku läbipõlemise või depressiivse episoodi, selgitasid sümptomid põhjalikult lahti ja soovitasid pöörduda spetsialistide poole.
Enesetapumõtete mainimisel muutusid vastused direktiivsemaks: tehisintellekt lõpetas olmenõuannete andmise ning suunas kasutajat tungivalt reaalelus abi poole – nii kriisiabitelefonidele kui ka hädaabiteenustesse.
Psühholoog Nikita Grigorjevi kommentaar:
Oluline on märkida, et praktiliselt kõik juturobotid mainivad vajadust pöörduda professionaalse abi saamiseks spetsialistide või tugiliinide poole. Väljapakutavad lahendused kujutavad endast eneseabi baastehnikaid, mis võivad teatud juhtudel ka kasuks tulla.
Siiski esinevad siin põhimõttelised piirangud.
Esiteks, tehisintellekt ei esita täpsustavaid küsimusi ega tööta kontekstiga. Psühhoteraapias ei ole oluline mitte ainult sümptomite leevendamine, vaid ka seisundi algpõhjuste mõistmine – mis täpselt selleni viis. Ilma selleta on pikaajalised muutused ebatõenäolised.
Teiseks, suhtlemine tehisintellektiga tundub sageli väga empaatiline: toetav toon, sellised fraasid nagu “ma olen su jaoks olemas” ja “sa teed kõike õigesti”. Haavatavas seisundis inimesele võib see luua tunde, et teda mõistetakse tõeliselt. Nii tekib emotsionaalse kiindumuse ja järkjärgulise fookuse nihkumise oht – olukord, kus inimene hakkab üha enam lootma tehisarule ning üha vähem päris inimestele või spetsialistidele.
Kordan: probleem pole tööriistas endas, vaid selle piirides. Tehisintellekt ei suuda välja selgitada seisundi sügavaid põhjuseid ja pakub reeglina universaalseid ja pealiskaudseid soovitusi. Need võivad küll leevendada kerget ärevust, kuid ei asenda terviklikku abi. Keerulisemate juhtumite puhul võib sellest väheks jääda ja olukord võib hoopis halveneda.
Kasulikud telefoninumbrid
- Lasteabi telefon: 116111 (ööpäevaringselt)
- Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123 ja veebinõustamine (iga päev 10:00-24:00)
- Ohvriabi kriisitelefon: 116 006 (ööpäevaringselt)
- Eluliin: 655 8088 (eesti keeles), 655 5688 (vene keeles) iga päev 19:00-07:00
- Kiirabi 112 (ööpäevaringselt)
Ööpäevaringne vältimatu abi:
- Tallinnas: 6172 650 – Paldiski mnt 52
- Tartus: 731 8764 – Raja tn 31
- Viljandis: 435 4255 – Jämejala, Pargi tee 14
- Pärnus: 447 3281– Ristiku tn 1
- Narvas: 357 1795 – Haigla 1
- Ahtmes: 331 1074 – Ahtme mnt 95
Koolipsühholoogide nõuandeliin:
- 1226 (tööpäeviti 16:00-20:00) Helistada saavad õpilased, kooli- ja koolieelikute vanemad, õpetajad ja teised laste ning noortega töötavad spetsialistid.
- Tallinna Perekeskus: 6 556 970 – Asula 11
STEP-programm 14–29-aastastele noortele (õigusrikkumise taustaga):
- tel: 5860 2686
- e-post: step@step.ee
