Alates 2026. aastast tõuseb hooldekodude klientide omaosalus, mis tähendab, et osa kuludest veeretatakse nende õlule, kes elavad niigi vaesusriski piiril. Riik räägib kompromisside vajalikkusest, teenuseosutajad viitavad süsteemsele kriisile, perekonnad aga kurdavad, et üksinda hooldamisega toime tulla on võimatu. Mis hooldusteenuste süsteemis tegelikult toimub ja milleni viivad uued reeglid, uuris MK-Estonia.
Eestis vajavad tuhanded inimesed raske puude, dementsuse ja teiste tõsiste haiguste tõttu ööpäevaringset hooldust. Nende jaoks ei ole hooldekodu mitte valik, vaid ainus võimalus elada pideva toega.
Sügisel teatas Sotsiaalministeerium, et alates 2026. aasta aprillist tõuseb raske puude ja psüühikahäirega inimeste omaosalus hooldekodudes 10%. Elanike omaosalus katab elamiskulud, riik aga maksab hooldusteenuse eest, sealhulgas personali palgad.
Teenuseosutajad väidavad aga, et isegi need kaks rahastusallikat katavad vaid umbes 60% nende tegelikest kuludest ning puudujääk püsib. Hooldekodude juhtide sõnul töötavad paljud asutused juba praegu kahjumiga ning väikesed ja erahooldekodud ei pruugi täiendavale finantskoormusele vastu pidada. See võib kaasa tuua teenuste mahu vähendamise või asutuste sulgemise.
Hooldusteenuse kallinemisest on saanud ka poliitiline küsimus: Riigikogu opositsioon üritas avaldada umbusaldust sotsiaalministrile Karmen Jollerile, süüdistades teda süsteemsete lahenduste puudumises. Umbusaldusavaldus kukkus siiski läbi.
Tulemusena kallinevad 2026. aasta jaanuarist paljude hooldekodude teenused ning alates aprillist suureneb ka omaosaluse määr. Samal ajal püsib teravana teenuse kättesaadavuse probleem: järjekorrad kohtadele pikenevad ning ka kõige raskemate diagnoosidega inimesed jäävad sageli nimekirjade lõppu.
Eksperdid hoiatavad, et abi saabub sageli liiga hilja ning vastutus valdkonna eest on sisuliselt hajutatud omavalitsuste, hooldusasutuste ja perede vahel – kusjuures riigi osalus on ilmselgelt ebapiisav.
Probleem on märksa sügavam
„Erihoolekandeteenuste probleemistik on oluliselt laiem kui üksnes omaosaluse tõus,“ rõhutab Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja Kristi Kähär. Tema sõnul jääb üheks tõsisemaks murekohaks riigipoolne rahastus, mis ei vasta kulumudelile, samuti teenuskohtade puudus.
„Järjekorras ootab täna üle 2000 inimese,“ osutab Kähär. Ta juhib tähelepanu ka sellele, et iga-aastaselt väljub haridussüsteemist noori inimesi, kes vajavad pärast kooli lõpetamist püsivat tuge ja hooldusteenuseid, sealhulgas autismispektrihäirega inimesi, kelle teenusevajadus ajas kasvab.
Eriti keeruline on olukord tema sõnul ööpäevaringsete teenustega autismispektrihäirete ja keerulise käitumisega inimestele.
„Juba praegu on teenustel järjekorras ligi 30 inimest, kuid kogu Eesti peale on selliseid teenuskohti ainult 12,“ nendib ta. Järgnevatel aastastel plaanib riik luua täiendavalt 12 kohta, kuid nagu Kähär rõhutab, ei kata see tegelikku teenusevajadust.
Ta märgib, et antud sihtgrupile on keeruline pakkuda alternatiivseid teenusevorme. „Teenuse saajad vajavad väga struktureeritud keskkonda, kvalifitseeritud ja püsivat personali,“ selgitab spetsialist.
Samas on Riigikontroll hinnanud, et osa inimestest ei pruugigi elu jooksul teenusele jõuda.
Eraldi probleemina nimetab Kähär kehtivat rahastusmudelit. Riigikontrolli viimaste andmete kohaselt rahastab riik erihoolekandeteenuseid umbes 64% ulatuses.
„Sellises olukorras ei ole teenuseosutajatel motivatsiooni uusi teenuskohti luua,“ märgib ta.
Kähär juhib tähelepanu ka kaadriprobleemile. Erihoolekandeteenuste eesmärk on tema sõnul psüühilise erivajadusega inimest toetada ja arendada, et ta saaks iseseisvamalt hakkama. Praegune rahastusmudel aga võimaldab pakkuda peamiselt järelevalvet.
Päevases ajavahemikus on tema selgitusel 30 inimese kohta vaid kaks tegevusjuhendajat ning keerulisema puude korral kaks töötajat 15 inimese kohta.
„Võrdluseks – sama sihtgrupi laste teenustel on suhe 5 inimest ühe töötaja kohta,“ rõhutab Kähär.
Käib üle jõu
Omaosaluse tõstmist 10%-ni nimetab Kristi Kähär märkimisväärseks, eriti arvestades, et töövõimetoetus tõuseb hinnanguliselt 4–5%. Tema sõnul tähendab see, et omaosalus kasvab oluliselt kiiremini kui inimese sissetulek.
Ta tuletab meelde, et viimase kolme aasta jooksul on omaosaluse kasv olnud järgmine: 2024. aastal 15%, 2025. aastal 10% ja 2026. aastal 10%.
Kuigi seaduses on ette nähtud kaitsemeede, mille kohaselt peab pärast omaosaluse tasumist jääma inimesele alles vähemalt 15% tema sissetulekust, tuleb tal selle summa eest katta kõik muud kulud.
„Need on riided, jalanõud, hügieenitarbed, ravimid, muud puudest tulenevad lisakulud ning võimalusel ka kultuurielust osavõtt,“ loetleb Kähär.
Seega ei ole hinnatõusu mõju tema sõnul ainult rahaline, vaid see piirab inimese võimalusi elada ühiskonnas väärikalt ja täisväärtuslikult.
Eraldi toob Kähär välja, et Eesti Puuetega Inimeste Koja esindajaid ei kutsutud isegi omaosaluse tõstmise arutelule. „Meid teavitati vaid juba vastuvõetud otsusest,“ nendib ta.
Eesti Puuetega Inimeste Koda soovitab peredel esitada teenusetaotlused ja panna end järjekorda.
Kristi Kähär selgitab: teenust saab alates 18. eluaastast, järjekorda võib astuda juba 16-aastaselt, andes seeläbi riigile varakult märku, et sellist abi läheb varsti vaja.
Kohti ei ole
Tallinna abilinnapea Riina Solmani sõnul ei avalda omaosaluse tõus otseselt kohaliku omavalitsuse eelarvele mõju.
Ta selgitab, et vastavalt seadusele hüvitatakse omaosaluse puudujääv osa piirmäära ulatuses riigieelarvest.
Samas märgib Solman, et koormus võib tekkida olukordades, kus teenuseosutaja kehtestab omaosalusele kõrgema hinna kui riiklik piirmäär ette näeb.
„Sellisel juhul tuleb see vahe katta kas inimese enda rahalistest vahenditest, lähedaste panusest või toetab kohalik omavalitsus,“ selgitab ta.
Rääkides teenuste kättesaadavusest, nendib Solman, et järjekorrad on endiselt väga pikad. 1. juuli 2025 seisuga oli riiklikus erihoolekandeteenuste järjekorras 2217 inimest, nendest 720 Tallinna elanikud.
Abilinnapea märgib ka, et personalipuuduse tingimustes on asutused üha sagedamini hakanud kliente valima. „Eelistatakse kergema toevajadusega inimesi,“ tõdeb ta.
Kellegi teise vastutus
Riina Solmani sõnul on erihoolekandeteenused, eriti ööpäevaringsed, olnud aastaid alarahastatud, mistõttu on süvenenud kohtade puuduse probleem.
Kui abivajaja ei saa talle vajalikku teenust, sest riigi eelarves ei ole selleks vahendeid või ei ole teenusel vaba kohta, siis langeb abistamiskohustus kohalikule omavalitsusele.
„Sageli tuleb tegeleda kriisiolukordade lahendamisega, sest riiklik erihoolekandeteenus ei ole kättesaadav,“ ütleb ta.
Kui inimese tervislik seisund halveneb, vajab ta kulukaid psühhiaatrilise abi teenuseid, kiirabi või politsei sekkumist. Halvenenud terviseseisundi tulemusel võib inimene vajada eestkostet, paigutamist kinnisesse hoolekandeasutusse või sundravi, millega kaasnevad täiendavad kohtumenetluse kulud.
Need on tema sõnul ühiskonnale märkimisväärselt kulukamad lahendused kui sobiva erihoolekandeteenuse õigeaegne tagamine.
Arvud ja ooteajad
Sotsiaalkindlustusameti (SKA) andmetel kasutas 2025. aasta 30. juuni seisuga riiklikult toetatud erihoolekandeteenuseid 6215 inimest, järjekorras ootas veel 2133 inimest.
Rääkides ooteaegadest, viitab ameti esindaja Ksenia Repson-Deforge Riigikontrolli andmetele, mille kohaselt jääb erinevate teenuseliikide ooteaja mediaan vahemikku 14 kuni 53 kuud.
„Kõige pikemad ooteajad on kahjuks iseloomulikud kõige raskematele vormidele – ööpäevaringsetele erihoolekandeteenustele,“ rõhutab Repson-Deforge.
Lisaks märgib ta, et kohtade jaotust mõjutab üldine demograafiline olukord.
„Suurim kohtade puudus on praegu Tallinnas ja Harjumaal, Tartumaal ning Ida-Virumaal,“ nendib Ksenia Repson-Deforge.
Hüvitised ja vastutuse piirid
Rääkides omaosaluse tõusu võimalikest tagajärgedest, rõhutab amet, et on tehtud prognoosarvutused. Nende hinnangute kohaselt ei too riikliku piirmäära tõstmine alates 1. aprillist 2026 kaasa olulist kasvu nende inimeste hulgas, kelle eest riik peab puuduoleva osa hüvitama. 2024. aastal oli selliseid kliente 103.
Hüvitamise mehhanismi kommenteerides selgitab ameti esindaja, et teatud erihoolekandeteenuste puhul on inimene kohustatud ise majutuse ja toitlustuse eest tasuma ning riik on kehtestanud omaosalusele kindlad piirmäärad. Pärast selle summa tasumist peab inimesele kätte jääma vähemalt 15% sissetulekust – kui sellest summast jääb puudu, kompenseerib puudujääva osa riik.
„Seni ei ole olnud juhtumeid, kus riik oleks jätnud omaosaluse puudujääva osa teenuseosutajale hüvitamata,“ rõhutab Repson-Deforge.
Sotsiaalkindlustusameti esindaja lisab: „Jah, amet on teadlik olukorrast, kus teenuse tegelikud kulud ületavad riiklikku rahastust. Lisarahastuse taotlusi edastatakse Sotsiaalministeeriumile regulaarselt.“
Autorilt
Samal ajal kui ministeeriumid, ametid ja omavalitsused püüavad vastutust üksteise kaela lükata, ootavad tuhanded inimesed teenust – olles seisundis, mis tihtipeale ootamist sugugi ei kannata. Formaalselt on küll igaühel oma vastutusala, kuid praktikas toimib süsteem üha sagedamini nii, et lõpptulemuse eest – inimese eest, kes vajab abi siin ja praegu – ei vastuta keegi.
Riik räägib limiitidest ja mudelitest, omavalitsused ressursside nappusest, asutused tööjõupuudusest.
Nende arutelude vahele jäävad aga inimesed ja nende pered, kelle jaoks hooldus ei ole teenus ega kuluartikkel, vaid ellujäämise, väärikuse ja tuleviku küsimus.
Viimastel aastatel leiab Eesti miljardeid riigi kaitsevõime tugevdamiseks ja tunneb õigustatult muret riigi julgeoleku pärast. Kuid julgeolek ei tähenda vaid tanke, droone ja rakette. See on ka kindlustunne, et vanaduses, puude või raske haiguse korral ei jää inimene üksi silmitsi süsteemiga, mis vaid lõputult selgitab, miks tal pole võimalik aidata.
Kui abi ja hooldus muutuvad kättesaamatuks neile, kes seda enim vajavad, pole küsimus enam ainult rahas. See on prioriteetide küsimus.
Kas riik on valmis tunnistama, et hoolitsemine kõige haavatavamate eest ei ole teisejärguline kuluartikkel, vaid jätkusuutliku ja turvalise ühiskonna oluline osa, millest kahjuks ainult räägitakse nii palju?
Kommentaar
Merike Merirand, hooldekodude keti Pihlakodu juhatuse esimees
Omaosaluse tõstmine aitab küll katta osa kuludest, kuid teenuse tegelik omahind on kasvanud palju kiiremini. Peamine põhjus on tööjõukulude ja sisendhindade (toit, energia, hooldusvahendid) kallinemine. Hooldustöötajate palk moodustab teenuse maksumusest väga suure osa, mistõttu ei ole võimalik kulusid oluliselt vähendada.
Meie kogemus kinnitab, et hoolduskulude katmine on praegu puudulik ning teenuse omahind ei kata kvaliteetse hooldusteenuse pakkumise kulusid, mis omakorda tekitab surve nii hinnakirjadele kui ka töötajate palgatasemele.
Vaatamata kulude kasvule ei plaani me 2026. aastal teenuse hinda tõsta. Viimane hinnatõus toimus 2025. aasta sügisel ning uutele klientidele hakkasid uued hinnad kehtima 1. jaanuarist 2026.
Teenus on juba täna paljudele raskesti kättesaadav ning täiendav hinnatõus süvendaks toimetulekuriske.
Samas on personalikulud vältimatud, sest tööjõudu ei ole võimalik asendada või vähendada-hooldus on vahetu ja kokkupuutepõhine töö.
Meie asutuses on personalipuudus olemas, kuid see pole kriitiline – pigem on see püsiv ja igapäevane väljakutse. Konkurents tööjõu pärast on väga tihe, sest võistleme nii haiglate kui ka teiste hooldekodudega. Hooldussektoris tervikuna on hinnanguliselt puudu 1000–1200 töötajat ning sotsiaalvaldkonnas laiemalt ligikaudu 4000 töötajat.
Meie töös on olnud üksikuid juhtumeid, kus teenusest loobutakse viidates hinnale või makseraskustele. Alati ei ole ise hooldamine aga kuigi jätkusuutlik lahendus. Seda eriti keerulisema hooldusvajadusega eakate puhul.
Pihlakodude järjekorrad ulatuvad piirkonniti 2 kuust kuni aastani. Nõudlus kasvab kiiresti, sest elanikkond vananeb. Samas on ka eakate vajadused muutunud spetsiifilisemaks, sest inimesed jõuavad teenusele vanemas eas ja keerulisemas seisundis.
Kui riiklik rahastus lähiaastatel ei suurene, võib ööpäevaringne hooldus Eestis muutuda paljudele peredele rahaliselt kättesaamatuks. Selle tagajärjel jääb üha rohkem hooldusvajadusega inimesi perede hooleks, mis omakorda sunnib omakseid loobuma tööelust või oma tervisest ja heaolust. Süsteemi kestlikkus on ohus.
Eraldi tähelepanu vajavad spetsialiseeritud asutused. Dementsussündroomi, psüühikahäirete, Parkinsoni tõve või mitmikdiagnoosidega eakad vajavad hooldust, mis põhineb erialastel teadmistel ning kohandatud ja turvalisel keskkonnal. Sellised teenused peavad olema tavahooldusest eraldi, sest nende inimeste vajadused, riskid ja toetamise viisid erinevad oluliselt ning üldhooldekodudel ei ole sageli vajalikku kompetentsi ega tingimusi nende nõuete täitmiseks. Ilma spetsialiseeritud teenuste ja väljaõppinud personalita jäävad paljud neist inimestest vajalikust toest ja kvaliteetsest hooldusest ilma. Need muudatused ei ole luksus, vaid vältimatus-tagamaks, et me kõik saame vananeda turvaliselt ja väärikalt.
Teadmiseks
Riigikontroll tuvastas terve rea probleeme
Riigikontrolli 2025. aasta 12. septembri otsus näitas, et riiklik erihoolekande- ja sotsiaaltoetuste süsteem psüühikahäire ja/või intellektipuudega inimestele ei tule toime abi tagamisega vajalikus mahus ja mõistliku aja jooksul.
Riigikontrolli peamised järeldused
▪ Järjekorrad teenustele kasvavad ja ooteajad on veninud liiga pikaks
▪ Järjekorras ootavate inimeste arv on aastatel 2018–2024 kasvanud ligi kaks korda.
▪ 2024. aasta lõpus oli järjekorras üle 2000 inimese, kusjuures paljud neist on kirjas korraga mitmele teenusele.
▪ Tegelikult tuleb abi oodata 14–53 kuud, samas kui kohtu senise tõlgenduse kohaselt on mõistlik ooteaeg umbes kolm kuud.
Kõige raskem on olukord ööpäevaringsete teenustega
▪ Eriti teravalt on tunda kohtade puudust suure ja liitvajadusega inimestele, sealhulgas autismispektrihäirete ja raskete psüühiliste seisundite korral.
▪ Teatud kategooriates on kohti niivõrd vähe, et Riigikontroll ütleb otsesõnu: osa abivajajaid ei pruugi teenust üldse ära oodatagi.
Rahastamise määr ei vasta tegelikule vajadusele
▪ Kuigi riiklikud kulutused erihoolekandeteenustele on viimastel aastatel peaaegu kahekordistunud, ei kata need reaalset nõudlust.
▪ Määrusega kehtestatud erihoolekandeteenuste hinnad katavad keskmiselt veidi üle 60% tegelikest kuludest, mis teeb teenuste spektri laiendamise teenuseosutajatele majanduslikult võimatuks.
Riik on süsteemselt tagasi lükanud lisarahastuse taotlused
Sotsiaalministeerium on esitanud riigi eelarvestrateegia läbirääkimistele erihoolekandeteenuste lisarahataotlusi igal aastal, kuid vaadeldaval perioodil on lisarahataotluste mahust rahuldatud kokku vaid 9%.
Järjekord asendab õigust abile
Formaalselt peaks teenuseid osutama individuaalse vajaduse alusel, kuid tegelikkuses määravad teenusele juurdepääsu vabade kohtade olemasolu ja rahastuse maht. Kindlate ooteaegade puudumine tähendab, et inimesed võivad olla järjekorras aastaid vaatamata kindlaks tehtud abivajadusele.
Süveneb tööjõu puudus
Madal töötasu ja suur koormus toovad kaasa personalipuuduse ja suure kaadrivoolavuse, mis piirab täiendavalt teenuste kättesaadavust ja alandab nende kvaliteeti.
Püsib piirkondlik ebavõrdsus
Märkimisväärne osa ööpäevaringset abi vajavatest inimestest on sunnitud saama teenust teistes maakondades, eemal perest ja harjumuspärasest keskkonnast, mis on erivajadustega inimestele eriti raske.
Üldine järeldus
Riigikontroll jõudis järeldusele, et probleem on süsteemne: ilma jätkusuutliku lisarahastuse ja planeerimispõhimõtete ülevaatamiseta ei suuda riik tagada elutähtsate sotsiaalteenuste kättesaadavust elanikkonna kõige haavatavamatele sihtrühmadele.
Allikas: riigikontroll.ee
