Sel õppeaastal elab Eesti haridussüsteem korraga üle mitu tõsist muutust. Koolikohustusliku ea pikendamine 18. eluaastani, uued põhikooli lõpetamise reeglid, lisaõppeaasta kehtestamine õpilünkadega lõpetajatele – kõik need meetmed pidid muutma haridustee arusaadavamaks. Praktikas on aga reform juba tekitanud terve rea teravaid küsimusi – alates ebaselgustest sisseastumisel kuni hirmuni, et osa noori võib „üleminekusüsteemi“kinni jääda. Samal ajal kui ametnikud räägivad uue mudeli paindlikkusest, viitavad tavainimesed hoopis ebakindlusele.
„ Jääb mulje, et reegleid muudetakse lausa käigu pealt,“ ohkab Jelena (39), kelle poeg lõpetab tänavu põhikooli.
Tema sõnul oli pere varem suhteliselt rahulik: laps õpib stabiilselt, parandab oma eesti keele oskust ja plaanib astuda gümnaasiumi. Viimased teated reformi kohta tegid ta aga murelikuks.
Jelena ütleb, et nüüd on tal korraga mitu küsimust. Kas poeg astub gümnaasiumi üldistel alustel? Mis saab siis, kui eesti keele tase loetakse ebapiisavaks? Kas laps võidakse suunata niinimetatud üleminekuaastale – ja ega ta sellega asjatult aega ei kaota?
„Kõige rohkem hirmutab teadmatus,“ tunnistab ta. „Oleme valmis pingutama, õppima, keeleoskust parandama. Kuid tahaksime mängureegleid juba varakult teada.“
Eraldi teeb lapsevanemale muret ka olukord sisseastumissüsteemi SAIS3 ümber, mis, nagu selgus, pole veel üldse valmis, kuigi aega selle käivitamiseni on jäänud väga vähe.
Mitu reformi korraga
Põhikoolireformi kavandati osana laiemast haridussüsteemi ümberkorraldamisest. Selle peamine eesmärk on vähendada nende noorte arvu, kes pärast 9. klassi õpingud katkestavad, ning tagada uue nõude täitmine: nüüdsest on noortel kohustus õppida vähemalt 18. eluaastani või kuni kesk- või kutsehariduse omandamiseni.
Selleks käivitas riik korraga mitu muudatust. Nende hulgas on uued põhikooli lõpetamise reeglid, ettevalmistava ehk „üleminekuaasta“ kehtestamine neile, kes vajavad eesti keele õppimisel lisatuge, ning katse ühtlustada koolidesse sisseastumise protsessi ühtse digisüsteemi SAIS3 kaudu.
Ent just suure hulga uuenduste samaaegne käivitamine on saanud peamiseks pingeallikaks. Koolijuhid, kohalikud omavalitsused ja lapsevanemad juhivad tähelepanu selgete juhiste puudumisele, lühikestele tähtaegadele ja teadmatusele – eriti gümnaasiumi sisseastumise ja üleminekuaasta korraldamise küsimustes.
Ka reformi ümbritsev poliitiline õhkkond on samuti teravaks muutunud. Opositsioonierakonnad – Isamaa, Keskerakond ja EKRE – algatasid haridusminister Kristina Kallase umbusaldamise, heites ministeeriumile ette liigset kiirustamist ja juhtimisvigu. Kuid katse minister ametist vabastada ei kogunud Riigikogus piisavalt hääli.
Eksamid ilma kordusvõimaluseta?
Haridus- ja Noorteameti (Harno) hindamiskeskuses rõhutatakse: põhikooli lõpueksam jääb oma olemuselt samaks – selle käigus hinnatakse, nagu varemgi, mida õpilane on 9 aasta jooksul õppinud. Uuendus seisneb muus: nüüd saab põhikooli eksamitulemusi kasutada järgmisele koolitasemele sisseastumisel.
Nagu Harno hindamiskeskuse juht Alge Ilosaar selgitab, annavad riiklikud lõpueksamid kõigile õpilastele ühtse ja objektiivse mõõdupuu, sõltumata koolist või piirkonnast. Tema sõnul pakuvad need seetõttu usaldusväärsemat alust vastuvõtuotsusteks kui ainult koolihinded või eraldi sisseastumiskatsed, mille sisu ja tase võivad olla väga erinevad.
„Eesmärk ei ole eksamite rolli laiendamisega õpilaste jaoks survet suurendada, vaid kasutada juba olemasolevat, kvaliteetset ja usaldusväärset hindamist targemalt,“ rõhutab Ilosaar.
Eraldi tundlik teema on hindamise võrreldavus eri koolide ja piirkondade vahel, kuna enamikul juhtudel parandavad eksamitöid koolid ise. Harnos kinnitatakse, et hindamise ühtlustamiseks kasutatakse mitut konkreetset mehhanismi: aineõpetajaid toetatakse järjepidevalt infopäevade, veebiseminaride ja spetsiaalsete hindamiskoolituste kaudu, eksamitööd ja hindamisjuhised läbivad ekspertide kontrolli, ning seejärel tehakse igal aastal valimi alusel järelkontrolli hinnatud eksamitööde üle.
Kui tuvastatakse tõsisemaid kõrvalekaldeid või rikkumisi, siis võetakse koolidega otse ühendust ja selgitatakse olukorda.
Korduseksami kaotamine on Haridus- ja Teadusministeeriumi otsus ning Harnos rõhutatakse, et nad ei saa kommenteerida, milliste analüüside või kaalutluste alusel see otsus tehti. „Lisaeksam on mõeldud erandlikeks olukordadeks, mitte korduseksamiks,“ selgitab Ilosaar.
Pimesi reformimine
„Omavalitsused on 2026. aasta muudatusteks formaalselt valmis, kuid nende tegelikku valmisolekut on praegu objektiivselt hinnata võimatu,“ nendib Eesti linnade ja valdade liidu haridus- ja noorsootöö valdkonna nõunik Robert Lippin.
Tema sõnul sõltub kohaliku tasandi töö kvaliteet paljuski protsesside selgusest, toimivast andmevahetusest ja sellest, kui lihtsalt õnnestub leida õppekoht noorele, kes ei pruugi tahta õpinguid jätkata. „Täna ollakse valmis kõigeks ja püütakse kohaneda,“ kinnitab ta.
Rääkides ettevalmistavast õppest – niinimetatud üleminekuaastast – rõhutab Lippin, et täna saab rääkida eelkõige prognoosist, mitte kindlast vajadusest. Riigi hinnangul on 2026/2027 õppeaastal ettevalmistava õppe vajadus kokku 918 kohta, millest Harjumaa (sh Tallinn) 467 ja Tartumaa (sh Tartu linn) 122 – ehk vajadus on väga koondunud teatud piirkondadesse.
Ta ei välista ka seda, et lisaks kuni 18-aastastele võivad vabade kohtade olemasolul programmiga liituda ka kuni 26-aastased noored, kelle haridustee on piirdunud põhiharidusega. Samas on omavalitsuste vaates suurim risk see, et reaalne vajadus selgub alles siis, kui vastuvõtt ja väljalangemise mustrid päriselt käima lähevad – ning siis peab süsteem suutma kiiresti kohti ja tuge juurde tekitada.
Praktilistest probleemidest nimetab Lippin esimesena raskusi õigeaegse info esitamisega selle kohta, millised noored tegelikult ei õpi. Seadus kohustab omavalitsusi igakuiselt seirama EHISest õppimiskohustuse täitmist ning põhikooli lõpetanute puhul tagama õppimiskohustuse täitmine hiljemalt 1. novembriks. See eeldab, et andmed on ajakohased ja omavalitsuses on selge tööjaotus.
Teine kitsaskoht on individuaalne töö nende noortega, kes on 9. klassi lõpuni „kuidagi välja vedanud“. Kui lõpueksamite tulemus on alla 50%, vajab noor järgmisel tasemel õpingute jätkamiseks tuge. „See tugi ei teki iseenesest, seda peab keegi koordineerima,“ rõhutab Lippin.
Eraldi risk on seotud ligipääsetavuse ja logistikaga. Prognoos ei arvesta ettevalmistava õppe puhul täiendavaid transpordi- ja majutuskulusid, aga just see otsustab väikestes ja hajusates piirkondades, kas koht on noore jaoks päriselt olemas. Vastates küsimusele, kuidas tagada koht, kui koduomavalitsuses sellist võimalust pole, tunnistab Lippin, et tegelik lahendus on täna teadmata.
Avatuks jääb ka üleminekuaasta programmi rahastamise küsimus. Riik on kehtestanud prognoositava maksumuse – 7224 eurot õpilase kohta aastas, kuid see summa ei arvesta ligipääsetavusega seotud lisakulusid ning tegelikud kulud sõltuvad sellest, kui suur on abivajadus ja kui palju on vaja tugispetsialistide aega. „Kas tegelikkuses jätkub raha ja spetsialiste, selgub alles rakenduses,“ ütleb Lippin.
Omavalitsused: valmisolek on erinev
Tallinnas jälgitakse põhikoolilõpetajate olukorda juba süsteemselt. Nagu Tallinna Haridusamet hariduskorralduse osakonna juhataja Krista Keedus selgitab, kasutab linn sotsiaaltoetuste andmeregistri noortegarantii liidest, seiramaks noori, kes ei ole peale põhikooli lõpetamist edasi õppima läinud.
2025. aasta oktoobri seisuga oli mitteõppivaid ja töötavaid kevadel põhikooli lõpetanud noori Tallinnas 424. Keeduse sõnul on umbes 30% neist tegelikult asunud õppima välismaal.
„Kui noorel ei õnnestu asuda õppima gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, peab riik tagama sügisest kõigile võimaluse jätkata õppimist ettevalmistavas õppes üldjuhul kutseõppeasutuste juures,“ märgib Keedus.
Pealinnas on juba üles ehitatud ulatuslik tugivõrgustik. Koolides töötavad tugispetsialistid ja karjäärikoordinaatorid, omavalitsuse süsteemis aga ligikaudu 80 laste heaolu spetsialisti, lisaks noorsootöötajad noortekeskustes ja programm “Hoog sisse”.
Kui kooli toest ei piisa, kaasatakse laste heaolu spetsialistid ja NEET-noored (Not in Employment, Education or Training) suunatakse Tallinna linna noorteprogrammi „Hoog sisse“.
Teistes linnades võivad aga tekkida probleemid.
Pärnu linnavalitsuse esindaja Teet Roosaar tunnistab: omavalitsusel pole veel täpset pilti õpinguid mittejätkavatest lõpetajatest – seirega alustatakse alles 2026. aasta kevadel.
Linnas tegeleb noortega lai ring spetsialiste – haridusosakonna spetsialistid, noorsootöötajad, noortekeskused, heaoluspetsialistid, karjäärinõustajad, koolide tugispetsialistid. Koormus ja ressursid on ülevaatamisel, kuid esialgsel hinnangul ei ole piisavalt ressurssi, tunnistab Roosaar.
Narvas pööratakse tähelepanu eelkõige lõhele uute kohustuste ja kohapealsete reaalsete võimaluste vahel. Narva linnavalitsuse Kultuuriosakonna juhataja asetäitja haridusalal Irina Tabakova sõnul näitavad analüütilise platvormi Haridussilm andmed, et 2024/2025. õppeaastal ei jätkanud Narva munitsipaalkoolide lõpetajatest õpinguid 3,8%, mis on vähem kui eelmisel aastal (2023–2024. õppeaastal ei jätkanud õpinguid 4,4% lõpetajatest).
Samas, rõhutab ta, omavalitsuste monitoorimisvõimalused laienevad tehniliselt: Haridus- ja Teadusministeeriumi teabe kohaselt on EHIS-e andmetel põhinev jälgimine Haridussilmas kättesaadav alates 7. juulist. Kohalikele omavalitsustele ei ole aga tema sõnul täiendava kohustuse täitmiseks lisavahendeid eraldatud.
Tabakova märgib, et linna ressursid on jäänud samaks, samal ajal kui koormus kasvab. Narva linnavalitsuses töötab haridusteenistuses 3 inimest, kelle töökoormus on alati olnud suur ja on viimastel aastatel kasvanud seoses eestikeelsele õppele üleminekuga veelgi suuremaks.
„Iga reform peab olema läbimõeldud ning kõik osapooled peavad oma kohustusi, nende täitmise vahendeid ja võimalusi täpselt ette teadma,“ rõhutab ta.
Maardus, kus koole on tunduvalt vähem, tundub olukord rahulikum – kuid ka seal kõlavad ettevaatlikud hinnangud. Linnavalitsuse esindaja Jelena Katsuba märgib: igal aastal loetakse linnas kokku kümmekond 9. klassi lõpetajat, kes ei jätka kohe õpinguid järgmises haridusastmes.
„Tegemist ei ole suure arvuga, kuid iga noore edasine haridustee on meie jaoks oluline ning püüame võimalusel nendega kontakti hoida ja toetada neid sobiva lahenduse leidmisel,“ rõhutab ta.
Igas koolis on määratud vastutav töötaja, kes jälgib regulaarselt võimalikus väljalangemisohus õpilasi. Kui kooli meetmetest ei piisa, kaasatakse noorte heaolu spetsialist ja keerulisemates juhtumites on kaasatud ka lastekaitse spetsialistid.
Samas tunnistatakse ka Maardus: „Ressursid on piiratud, kuid püüame olemasolevate võimaluste piires tagada, et ükski abivajav noor ei jääks tähelepanuta.“
Kommentaar
Madis Kallas, Riigikogu kultuurikomisjoni liige ja endine regionaalminister, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Kui Riigikogus hakati koguma allkirju haridusministri umbusaldamiseks, oleks tulnud arutada mitte üksikute ministrite, vaid kogu valitsuse väljavahetamist. Reformierakonna poliitika süvendab minu hinnangul ebavõrdsust ega paku lahendusi elukalliduse kriisile – probleeme erinevates valdkondades on kuhjunud palju rohkem kui vaid üks infosüsteem.
Seejuures on ebatõenäoline, et kord kuus järjekordsele ministrile avaldatav umbusaldus tooks valitsuse vahetumise kuidagi lähemale. Veelgi enam, tekib oht, et umbusaldusavalduse kui tööriista enda väärtus hakkab devalveeruma.
Kolm küsimust Haridusministeeriumile
– Milline oli ministeeriumi otsuste langetamise loogika, kui mitmed põhikooli lõpetamise ja õpingute jätkamisega seotud reeglid ja juhised kujunesid välja alles õppeaasta teises pooles?
– Hariduspoliitiliste muudatuste elluviimisel tuleb sageli tasakaalustada kahte vajadust: ühelt poolt ootavad koolid ja pered võimalikult varajast selgust, teiselt poolt eeldab vastutustundlik otsustamine, et rakenduslikud detailid oleksid põhjalikult läbi analüüsitud. Seekordse ajastuse puhul mõjutasid protsessi mitmed paralleelsed tegurid.
Olulist rolli mängis seadusemuudatuste menetlus, mille käigus täpsustusid mitmed normid ja põhimõtted. Samal ajal kogus ministeerium koolidelt, omavalitsustelt ja erialaliitudelt tagasisidet, mis tõi esile rea praktilisi küsimusi – näiteks kuidas siduda lõpetamistingimused, edasiõppimise kohustus ja tugimeetmed nii, et need moodustaksid tervikliku süsteemi. Mitmed rakenduslikud otsused sündisid just sellest vajadusest tagada, et regulatsioonid ei oleks omavahel vastuolus ega looks noorte jaoks ootamatuid kitsaskohti.
Me mõistame, et õppeaasta teises pooles tehtud täpsustused võisid tekitada ebakindlust. Tagasiside põhjal võib öelda, et suurimaks väljakutseks ei olnud niivõrd muudatuste sisu, vaid nende koondumine suhteliselt lühikesse ajaperioodi. See tõi koolidele kaasa vajaduse kiiresti kohandada protsesse ning peredele vajaduse teha otsuseid olukorras, kus osa detailidest alles selgines. Samas oli ministeeriumi eesmärk vältida olukorda, kus kiirustades tehtud või ebapiisavalt läbi kaalutud lahendused oleksid pikemas perspektiivis noorte jaoks veel keerulisemad.
– Miks tekkisid probleemid SAIS3-ga?
– Riikliku infosüsteemi kasutuselevõtt hariduses tähendab väga suurt vastutust, sest süsteemi töökindlusest sõltub tuhandete noorte ja koolide igapäevane toimimine. SAIS-3 arenduse käigus viidi läbi mitmeid testimisi ja koormusproove, mille eesmärk oli hinnata keskkonna stabiilsust, turvalisust ja kasutusmugavust.
Jaanuaris läbiviidud koormustestimisel ilmnesid tehnilised riskid, mis ei puudutanud ainult üksikuid funktsioone, vaid süsteemi töökindlust tervikuna suure kasutuskoormuse tingimustes. Vastuvõtuperiood on ajaliselt väga kriitiline – keskkonda kasutab korraga suur hulk kasutajaid ning võimalikud tõrked võivad mõjutada nii õiglust, läbipaistvust kui ka kasutajate usaldust.
Otsus keskkonda mitte sel kevadel kasutusele võtta sündis hetkel, mil sai selgeks, et jaanuaris tuvastatud riskid ei ole vastuvõtuprotsessi ajaraamis piisava kindlusega maandatavad. Riskijuhtimine ei olnud formaalne tegevus, vaid sisuline protsess, milles hinnati nii tehnilisi kui ka kasutajamõjusid. Sellistes olukordades on prioriteediks süsteemi usaldusväärsus – ka juhul, kui see tähendab ajutiselt varasemate lahenduste kasutamist.
– Ettevalmistava õppe mõte ei ole noorte jagamine „edukateks“ ja „ebaedukateks“, vaid sihipärase toe pakkumine neile, kellel on üleminekul järgmisele haridusastmele täiendav toevajadus. Suunamine ei tugine üheleainsale näitajale, vaid tervikhinnangule.
Arvesse võetakse õpitulemusi, eesti keele oskust, õpetajate ja tugispetsialistide professionaalset hinnangut ning noore individuaalset olukorda. Oluline on mõista, et tegemist ei ole automaatse mehhanismiga, kus näiteks üks eksamitulemus määrab noore edasise tee. Otsused sünnivad koostöös kooli, noore ja lapsevanemaga.
Selline lähenemine võimaldab vältida jäiku lahendusi ning arvestada reaalseid vajadusi. Samuti on otsused vaidlustatavad tavapärases korras, mis tagab noorte ja perede õiguskaitse.
Kommentaar
Vadim Belobrovtsev, Riigikogu liige, Keskerakond
Ideel, mille kohaselt peaks iga 9. klassi lõpetaja õpinguid jätkama, on omad plussid ja miinused. Praegusel kujul ähvardab reform suurendada ebavõrdsust, sest laste starditingimused on erinevad: eesti keele oskuse tase, vanemate tugi, võimalus kasutada eraõpetajaid ja kooli lähedus. Ilma lisavahenditeta võivad sellised muudatused viia selleni, et „võrdsete võimaluste“ asemel saame hoopis erinevad eduvõimalused.
Kas on oht, et osa noori jääb „süsteemi äärealadele“? Paraku jah. Riskirühma kuuluvad eelkõige nõrga eesti keele oskusega, õpiraskustega, madala sissetulekuga peredest ja piirkondadest pärit lapsed, kus koolide valik on piiratud. On tõsine oht, et formaalne nõue „kuhugi sisse astuda“ toob kaasa formaalse vastuvõtu, kuid mitte reaalselt eduka õppimise. Sellisel juhul langeb osa noori paari kuu möödudes nagunii õppeprotsessist välja.
Nõrga eesti keele tasemega õpilased vajavad süsteemset keeletuge, mitte ühekordseid kursusi.
On oluline, et abi oleks kättesaadav kohe, mitte läbi bürokraatia ja „jääkprintsiibi“ alusel.
Ettevalmistav õpe on tööriist, mis võib ebavõrdsust vähendada juhul, kui see on kvaliteetne, paindlik, vabatahtlik viib arusaadava edasise haridusteeni. Kui aga üleminekuaasta muutub lihtsalt tühjaks ajaveetmiseks ilma tugeva programmi ja motivatsioonita, võib see lõhet veelgi süvendada ja kleepida noorele külge sildi “ei saanud hakkama”.
Keskerakond oli üks haridusminister Kristina Kallase umbusaldamise algatajaid, kuna minister ei tule ilmselgelt toime terve rea reformidega, mille ministeerium on viimastel aastatel käivitanud. Näeme korduvaid juhtimisvigu, selge ja ressurssidega tagatud plaani puudumist: alates korduvatest probleemidest digilahendustega (viimane piisk karikasse – sisseastumisavalduste süsteemi SAIS3 läbikukkumine) kuni vaieldavate reformideni, mida viiakse ellu kiirustades, läbimõtlematult ning mis tekitavad koolides, lapsevanemates ja õpilastes umbusku.
