Käesoleva aasta juulis hääletasid pealinna volikogu saadikud Vene Kultuurikeskuse (VKK) ja Salme Kultuurikeskuse ühendamise poolt sihtasutuse Kultuurikatel juhtimise alla. Vokaalstuudiod, koorid, teatrid, laste- ja noorteorganisatsioonid – need, kes on aastaid loonud VKK-s kultuurikeskkonda, hoidnud traditsioone ja kasvatanud põlvkondi – seisavad täna silmitsi ebakindla tulevikuga. MK-Estonia andis loomeliitude esindajatele võimaluse sõna võtta: küsisime, milles seisneb nende tegevuse unikaalsus, milline tähendus on nende jaoks VKK-l ja miks on nii oluline säilitada see ühtse ruumina.
Pea võimatu on üheainsa artikli raames rääkida kõigist VKK-s tegutsevatest loomeliitudest. See ei ole lihtsalt laialipillutatud huviringide kogum, siin on välja kujunenud elav kultuurikogukond, kus kollektiivid teevad koostööd, loovad ühisprojekte ja täiendavad üksteist.
Elvira Kalitseva, Vokaalstuudio EHO juht
Meie kollektiiv, vokaalstuudio EHO, on Eesti katusorganisatsiooni – Vene Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis – liige. Ja stuudio eesmärk on vene vokaalkultuuri säilitamine Eestis, mineviku vokaalse pärandi hoidmine ja selle edasiandmine noorele põlvkonnale. Hetkel on stuudios 10 inimest.
Stuudio tegutseb alates 2008. aastast. Ja kogu selle aja on meie loominguline tegevus olnud seotud VKK-ga. Tänu VKK-le on meil olnud võimalus tegeleda laulmisega ja esineda laval, oleme korraldanud hulgaliselt kontserte ja meistriklasse ning osalenud ühisüritustel, nagu slaavi kirjakeele ja kultuuri päevad ning Eestimaa rahvuste päevad. Nende sündmuste tähtsust on raske üle hinnata – need rikastavad pealinna kultuurielu, tugevdavad sõprussidemeid ja soodustavad rahvaste lähenemist.
Seetõttu ei ole meil Vene Kultuurikeskuse tulevikust ükskõik, me tahame ja loodame, et sidemed, mida VKK on kõik need aastad meiega hoidnud, ei katke.
Anna Makarenkova, naiskoori Viva Musica juht
Sel aastal tähistas kollektiiv Viva Musica oma 15. aastapäeva. Vene Kultuurikeskus on saanud meile koduks.
Naiskoor Viva Musica loodi 2010. aastal Tallinna Vene Kultuurikeskuse ja Pille Lill (PLMF) poolt korraldatud täiendava muusikaõppe keskuse ühiste jõupingutustega. Tänaseni jätkab kollektiiv järjepidevat tööd eesti ja vene kogukondade ühendamisel muusika ja ühisloome kaudu. Repertuaaris on klassikalised, vaimulikud ja rahvalikud teosed.
Koori tegevust toetas algselt Euroopa Integratsioonifond, samuti Vene Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis.
Viieteistkümne aasta jooksul on koor töötanud dirigentide Andres Heinapuu, Svetlana Zaugarova ning Stanislav Šeljahhovski juhendamisel. Viimased kaks aastat on dirigent ja kunstiline juht Sergei Mironov.
Suur eelis töös on Pille Lille algatatud traditsioon – individuaalsed vokaaltunnid hääleseadeks kooriliikmetega, mis on andnud võimaluse solistide ettevalmistamiseks. Ja kõik see on toimunud VKK seinte vahel.
Rõõmustav on, et viimasel ajal on kollektiivi laulma tulnud üha rohkem noori.
Viva Musica on mittetulundusühing. Selle liikmed ei saa tulu oma kontserttegevusest, festivalidel ja konkurssidel osalemisest. Nad teenivad kunsti, mis ühendab erinevate kultuuride inimesi.
Koorilaul on iga rahva kultuuripärandi oluline osa. Koorilaulu traditsioonide säilitamine aitab põlvest põlve edasi anda muusikateoseid, stiile ja esitustehnikaid, mis peegeldavad ühiskonna ajalugu ja kultuuri.
Meie kollektiivi tegevus VKK-s on väärtuslik võimalus olla osaline selle riigi kultuuririkkuse loomisel, kus me kõik elame.
Raske on VKK-d ette kujutada ilma selle jõulu- ja uusaastapidudeta lastele, muusika-, teatri-, instrumentaal- ja koorifestivalideta. Kõige eredamatest projektidest tahaks esile tõsta slaavi kultuuri ja kirjakeele päevi ning juba traditsiooniks saanud festivali “Ühe taeva all”.
Tänasel majanduslikult keerulisel ajal ei tahaks piirata kultuuriürituste kättesaadavust Eesti elanikele – ja mitte ainult venekeelsetele.
Nina Popova, Teater Junost juht
Junost on noorteühendus, mis eksisteerib selle nime all alates 1994. aastast endise Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja Rahvateatri baasil. Saime 65-aastaseks – see on terve ajastu.
Nende aastate jooksul on teater kutselavale välja lasknud üle 150 inimese: näitlejaid, režissööre, stsenariste, valgustajaid, kunstnikke, muusikuid, grimeerijaid. Paljudel neist on aunimetused, nad töötavad üle kogu maailma – võimatu on kõiki nimepidi üles lugeda.
Me oleme kuue põlvkonna teater.
Teatri juures tegutseb stuudio – alates 1973. aastast, igal aastal tulevad siia eri rahvustest lapsed ja noored, igas vanuses lapsed tegelevad laulmise, tantsu, plastika, näitlejameisterlikkuse, lavakõnega… Teater korraldab konkursse, festivale, ülevaatusi, luuleõhtuid, osaleb kõigil linnaüritustel ja rahvusvahelistel festivalidel, kaitstes meie armastatud Tallinna ja kogu riigi au.
Teatril on eriline missioon. See on kultuurikandja, eriti laste ja noorte jaoks. Noored otsivad meelsasti arenguvõimalusi ja me püüame aidata neil leida iseennast, tunda end vajalikuna ja osalisena neis olulistes ülesannetes, mis on vajalikud isiksuse kujunemiseks ning seega ka võtta vastutus usaldatud ülesande eest. Kas pole mitte selliseid inimesi, keda me tahame oma ühiskonnas näha?
Meie teatrit tunneb kogu Eesti. Kas me siis tohime kõiki alt vedada, jääda rahulikuks, kui kõik meie pingutused ja püüdlused, mis on loodud pikkade aastate, armastuse ja raske tööga, tahetakse kustutada ja meie lapsed kõigest ilma jätta? Kas tõesti on raha tähtsam kui lapsed ja nende areng?
Meie kollektiivi lõid suured inimesed ja meie mentorid, pedagoogid – teeneline artist I. Rassomahhin, rahvakunstnik V. Arhipenko, G. Tugolessov, P. Ljubarov… Nad pärandasid meile ülesande hoida teatrit ja selle traditsioone ning me lubasime nende ustavate õpilastena, et peame oma sõna! Aga mis nüüd?
Tatjana Bakanina, Vene Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis juhatuse liige
MTÜ Vene Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis on üks suurimaid (üle 65 liikme) ja vanimaid (asutatud 1923. aastal) rahvusvähemuste organisatsioone Eestis. VKK-s on liit ruume rentinud üle 30 aasta. Mere pst 5 asuva maja nimi on muutunud, selle juhid on vahetunud, kuid koostöö ei ole katkenud.
Me võime rääkida mitte kahest aastast, vaid aastatepikkustest traditsioonidest. Nagu näiteks slaavi kirjakeele ja kultuuri päevade korraldamine. Traditsiooniliselt toimuvad igal aastal mai lõpus 9–10 päeva jooksul sellele teemale pühendatud üritused. Praktiliselt kõik vabad seinad ja ruumid on kasutusel kunstnike ja kunstistuudiote näituste jaoks. Esinevad kulturoloogid, kunstnikud, luuletajad, kirjanikud. Suures ja Väikeses saalis rõõmustavad vaatajaid igapäevaselt tantsijad, muusikud, lauljad.
Traditsiooniliselt tähistame iga aasta septembris Eestimaa rahvusvähemuste päevi. See on samuti suur sündmus linnale ja osalejatele. Osaleb kuni 30 loomingulist kollektiivi ja solisti.
Reeglina on kõik üritused tasuta. Pärast suvepuhkust väsinud publik koguneb sügisel VKK-sse, et alustada uut teatri- ja kontserdihooaega soojas ja harjumuspärases õhkkonnas. Meie pingutusi hindab üle 2000 vaataja ning üle 100 esineja saab uue impulsi rahvuskultuuride arendamiseks ja hoidmiseks Eestis.
Vladimir Barsegyan, Vene Nukuteatri kunstiline juht
Mulle tundub kummaline juba ühendamise ettepanek ise, eriti selles vormis, mida praegu arutatakse. Ühendatakse ju asutused, mis on oma olemuselt ja funktsioonidelt täiesti erinevad.
Kui Kultuurikatel on rendipindadele orienteeritud platvorm, siis Vene Kultuurikeskus täidab hoopis teist rolli. See on sisuliselt kultuuri- ja haridusasutus. Selle ülesanded on kasvatamine ja harimine, mitte raha teenimine. Kui rääkida moraalsest või vaimsest vaatepunktist, siis VKK on seotud kultuuri ja sisuga, Kultuurikatel aga pigem äriga. Neid asju on raske ühendada.
Ärevust tekitab see, et kohtumisel linnapea ja tema nõunikega mainiti mingit ekspertnõukogu, mis olevat olukorda analüüsinud ja selle ühendamismudeli välja pakkunud. Ma küsisin: miks need eksperdid ei pidanud vajalikuks kohtuda nende asutuste esindajatega, keda see otseselt puudutab? Kuidas saab teha otsuseid, teadmata olukorda seestpoolt?
Veel üks murettekitav moment on igasuguste ametlike dokumentide puudumine. Meile ei ole näidatud ei lepinguid ega konkreetseid tingimusi, mille alusel me ühendamise korral töötama hakkame. Ainult sõnad.
Meie teater on VKK-s töötanud juba 22 aastat. Oma ruumi Keskuses oleme sõna otseses mõttes oma kätega ehitanud. See on meie kodu. Ja kui meil peaks äkki tulema sealt lahkuda, on see tõeline tragöödia.
Seetõttu tekitab ühendamise idee minus tugevat sisemist vastumeelsust. Mis puudutab VKK ümbernimetamist, siis ma ei näe selles üldse mõtet. Meie, näiteks, kanname siiani nime Vene Nukuteater – ja ei arva, et see on põhjus häbenemiseks. Miks me peaksime midagi häbenema? Milles on siin elavad inimesed süüdi?
Kahjuks on hetkel kõik lahtine. Uusi lepinguid meiega sõlmitud ei ole, ainult suulised lubadused. Praegune leping kehtib aga ainult aasta lõpuni. Mis saab pärast 1. jaanuari – keegi ei selgita. Kõik see jätab mulje läbimõtlematust ja äärmiselt kummalisest otsusest.
Tatjana Beljatskaja, kammerkoori Elegia liige (juht ja dirigent – Svetlana Zaugarova)
Rahvusvähemused on paljudes riikides kaasaegse ühiskonna lahutamatu osa. Rahvusvähemuste võimalusi saab kasutada rahu, julgeoleku, kultuurilise ja majandusliku arengu ideede edendamiseks nii riigisiseselt kui ka väljaspool.
VKK tähtsus selles teemas on väga suur. Dirigent Svetlana Zaugarova juhendamisel ühendab meie koor kõrge vaimsusega ja muusikaliselt haritud inimesi. Teadmised ja armastus muusika vastu, selle rolli ja väärtuse mõistmine iga inimese elus antakse kontsertide kaudu edasi paljudele vaatajatele, kes külastavad meie esinemisi, enamasti VKK hoones.
Suurt rolli mängib asjaolu, et meil on võimalus kohtuda ja pidada ühiseid proove teiste kollektiividega, nagu näiteks koor Rus, lastekoor Allegro, V. F. Ignatovi juhendatava lasteooperi osalejad jne.
Ma ei saa esile tuua vaid ühte projekti… See on terve kompleks üritusi, festivale, kontserte, etendusi. Kõik need üritused on suunatud osalejate ja vaatajate kultuurilisele ja üldhariduslikule arengule, mis omakorda ongi integratsiooniprotsessi lahutamatu osa.
Alina Klotškova, naiskoori Slavjanka kunstiline juhendaja ja peadirigent
1992. aastal loodi Tallinnas Vene Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis juurde naiskoor Slavjanka, mis tasapisi kasvas lauluhuviliste ringist akadeemiliseks kooriks.
Looming on mitmekesine: vene ja välismaine kooriklassika, vaimulik muusika, eesti heliloojate teosed, lauluklassika, erinevate maade rahvalaulude töötlused, mida esitatakse originaalkeeles – vene, eesti, ukraina, valgevene, armeenia keeles.
Üle 30 aasta on koori elu olnud seotud VKK-ga. Siin toimuvad regulaarsed proovid ja enamik kontsertesinemisi. Kuid selle kontserttegevus ei hõlma ainult Tallinna, vaid ka teisi Eesti linnu. Samuti esineb koor vaimuliku muusika kontsertidega Tallinna kirikutes.
Koori esinemised meelitavad alati ligi akadeemilise koorilaulu austajaid, kelle ring ei ole aja jooksul vähenenud, millest annab tunnistust hea saalitäituvus esinemiste ajal ja publiku soe vastuvõtt.
Eelseisev VKK reorganiseerimine ja selle üleandmine Kultuurikatlale teeb kollektiivile suurt muret. Kuna koor ei ole kommertsorganisatsioon, on rendihinna olulise tõusu korral koori eksistents suure küsimärgi all.
Pakutud nimi “Mere kultuurikeskus” on üsna üldsõnaline, ei rõhuta ühtegi rahvust, nii et antud olukorras on see meie arvates vastuvõetav.
Mitme aastakümne jooksul on VKK olnud baasiks muusika-, koori-, koreograafia-, draama-, kunsti-kollektiividele ja -stuudiotele, mille osalejad – eri vanuses ja rahvusest inimesed – on loonud ja edastanud publikule kultuuriväärtusi, rikastades seeläbi riigi kultuurielu.
Selle kultuuripärandi säilitamiseks peaksid kõik loomingulised kollektiivid meie arvates jääma ühte keskusesse. Sest kui nende aastakümnete jooksul loodud kultuuriruum lõhutakse ja omandatud kultuuririkkus kaob, vaesestab see oluliselt Eesti ühiskonna märkimisväärset osa vaimset elu ja riigi kultuurilist mitmekesisust.
Vladimir Ignatov, muusikastuudio Lasteooperi Teater juht, Vene Filharmooniaühingu (VFÜ) esimees
VFÜ-s on 30 inimest: eri rahvustest vokalistid ja instrumentalistid, erinevate konservatooriumide – Tallinna, Odessa, Jerevani, Peterburi jt – lõpetajad. Need on spetsialistid, kellel on diplomi järgi õigus, kuid mitte alati võimalus kontserdilavale pääseda. VKK on alati vastu tulnud. VFÜ on oma olemasolu jooksul alates 1996. aastast korraldanud tohutul hulgal kontserte. VFÜ tegevus on tihedalt seotud Vene Kultuurikeskuse, selle majaga.
Lasteooper, sellisel kujul nagu see Vene Kultuurikeskuses eksisteerib, ei oleks saanud tekkida ilma keskuse toetuseta, mis pakub kollektiivile režissööri, kostüümikunstniku ning koori Allegro nooremat ja vanemat rühma.
VKK-lt saame soodustingimustel suure lava, mis on kavandatud projekti mastaapide jaoks hädavajalik.
Kõige olulisem väärtus lavastuse jaoks on professionaalsete muusikute kaasamine ooperi saateks.
Oleme lavastanud seitse lasteooperit ja oleme valmis tööd jätkama – repertuaari hoidma, kuni on võimalus keskuses töötada. Enamikku lavastatud ja ka planeeritavatest ooperitest saab esitada nii vene kui ka eesti keeles.
Mitte vähem oluline projekt on 10-tunnine muusikamaraton, mida VKK koos VFÜ-ga korraldab rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril. See maraton on Vene Kultuurikeskuse pikaajaline traditsioon.
Kommentaar
Jevgeni Ossinovski, Tallinna linnapea
Mere kultuurikeskus on avatud ruum kõikidele kultuuridele, kohtumispaik koostööks ja vastastikuseks mõistmiseks.
Ma mõistan kollektiivide muret ja pean oluliseks anda selge signaal: täna selles hoones tegutsevad loomingulised ühendused jätkavad oma tegevust. Linn väärtustab nende panust Tallinna kultuurielu rikastamisel ja meie eesmärk on tagada neile stabiilsed ning etteaimatavad tingimused edasiseks tegevuseks.
Kuna hoone haldamine läheb üle uuele rendileandjale, jäävad sellega koos automaatselt kehtima ka kõik senised rendilepingud – need kehtivad tähtaja lõpuni samadel tingimustel, sealhulgas ei muutu rendihinnad.
28. mail kohtusin isiklikult kollektiivide esindajatega, vastasin kõikidele esitatud küsimustele ja kinnitasin, et üheltki praeguselt kollektiivilt ruume ära ei võeta.
Kultuuri- ja Spordiamet on avatud dialoogiks ja alati valmis tekkivaid küsimusi otse arutama. Meie soov on, et muudatuste protsess kulgeks rahulikult ning austusega nende inimeste vastu, kes on aastaid teinud olulist kultuuritööd.
