Tänapäeval võib apteekide ja spordipoodide riiulitelt leida sadu toidulisandeid. Tootjad lubavad tugevat immuunsust, terveid liigeseid, ilusat nahka, selget mõistust ja isegi vananemise aeglustamist. Kollageen, berberiin, vedel klorofüll, lõvilakk-siilsuu, ashwagandha – moekate toidulisandite nimekiri kasvab pidevalt ning koos sellega suurenevad ka ostjate kulutused. Kuid kas need lisandid tegelikult töötavad, kellele need võivad kasulikud olla ja kus lõppevad teaduslikud tõendid, andes maad turundusele, selgitas «MK-Estonia».
Veel mõne aasta eest piirdus enamik ostjaid harjumuspäraste vitamiinidega – näiteks kalatõlje või magneesiumiga. Tänapäeval on toidulisandite tootevalik muutunud märgatavalt laiemaks. Tootjad pakuvad kümneid vahendeid mälu parandamiseks, immuunsuse tugevdamiseks, liigeste taastamiseks, töövõime tõstmiseks, stressiga võitlemiseks, vananemise aeglustamiseks ja isegi organismi «puhastamiseks».
Apteekides, sporditoitude kauplustes ja internetis võib leida sadu selliseid tooteid ning nende reklaam lubab lahendada kõige erinevamaid terviseprobleeme.
Seejuures ei ole kaugeltki alati arusaadav, millel sellised väited põhinevad. Ühed spetsialistid leiavad, et mõned lisandid võivad teatud seisundite või defitsiitide korral tõesti kasulikud olla. Teised hoiatavad, et paljude populaarsete toidulisandite tõhususel ei ole veel veenvaid teaduslikke tõendeid ning tootjate kõlavad lubadused käivad sageli uuringutulemustest ees.
Mille poolest siis toidulisandid ravimitest erinevad, kes ja kuidas kontrollib nende ohutust, millised neist võivad tõesti kasu tuua ja millistel juhtudel on parem mitte raisata raha ilusatele lubadustele?
Kõik pole ravim
Paljud on veendunud: kui toidulisandit müüakse apteegis, tähendab see, et see on läbinud sama range kontrolli nagu ravimgi. Kuid see pole nii. Spetsialistid rõhutavad, et ravimpreparaatide ja toidulisandite vahel on põhimõtteline erinevus juba toote turule toomise etapis.
Ravimiameti järelevalveosakonna juhataja Liis Prii selgitab, et enne kui ravimpreparaat müügile jõuab, peab see saama müügiloa.
«Sellele eelnevad kliinilised uuringud, samuti ulatusliku teadusliku dokumentatsiooni ettevalmistamine, mis kinnitab preparaadi kvaliteeti, ohutust ja tõhusust ning mida hindavad Euroopa ravimiregulaatorid,» ütleb ta.
Sellega kontroll ei piirdu. Spetsialisti sõnul kehtivad ranged nõuded ka preparaadi tootmisprotsessile.
«Lisaks peab ravimitootjal, hulgimüüjal ja apteigil olema vastav tegevusluba. Ravimite tootmisel kasutatavat toorainet analüüsitakse juba enne tootmise algust ning iga preparaadi partii läbib pärast valmistamist ja enne turule jõudmist kontrolli. Lisaks kontrollivad ravimite kvaliteeti valikuliselt sõltumatud laborid, mis tegutsevad ravimiregulaatorite juures,» märgib ta.
Toidulisandite puhul kehtib täiesti teistsugune kord.
Nagu Prii selgitab, vastutab toote ohutuse, nõuetele vastavuse ja kvaliteedi eest tootja või müüja. Enne toidulisandi esmakordset turule toomist tuleb sellest vaid teavitada Põllumajandus- ja Toiduametit (PTA).
«Iseenesest fakt toidulisandi turuletoomisest teavitamise kohta ei tähenda selle heakskiitmist ega kontrollimist enne müügi algust,» rõhutab ta.
Seejuures hinnatakse toidulisandite koostises kasutatavate üksikute ainete ohutust siiski Euroopa tasemel.
«Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), samuti riiklikud riskihindamise organid viivad läbi toidulisandite koostises kasutatavate ainete ohutuse teaduslikku hindamist ning kehtestavad vitamiinide ja mineraalainete maksimaalselt lubatud tarbimistasemed,» selgitab spetsialist.
Vast veel üks levinud eksiarvamus on seotud toidulisandite müügiga apteekides.
«Apteegis müüdavatele toidulisanditele ei ole kehtestatud mingeid erinõudeid. Fakt ise, et toidulisandit ei müüda mitte ainult toidupoes või bensiinijaamas, vaid ka apteegis, ei tee seda kvaliteetsemaks, tõhusamaks ega ohutumaks,» rõhutab Prii.
Mis on trendis?
Kui veel mõne aasta eest huvitusid ostjad peamiselt harjumuspärastest vitamiinidest ja mineraalidest, siis tänapäeval ilmuvad turule üha sagedamini uued «tähed». Kollageen, berberiin, ashwagandha, lõvilakk-siilsuu, vedel klorofüll, must küüslauk, tähis-sipelgapuu koor (pau d’arco) – populaarsete lisandite nimekiri kasvab pidevalt. Kusjuures tihti tulevad inimesed poodi või apteeki juba konkreetse toote järgi, millest said teada internetist.
Loodustoodete kaupluse Bio4You juhatuse liige Jane Pappel märgib, et ostjate huvi taimsete lisandite vastu on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud.
«Lisaks klassikalistele vitamiinidele ja mineraalidele on oluliselt suurenenud nõudlus taimsete valgupulbrite, kollageeni ja hüaluroonhappega lisandite, samuti erinevate funktsionaalsete taimsete toodete järele, mida positsioneeritakse vahenditena üldise heaolu toetamiseks,» ütleb ta.
Pappeli sõnul küsivad ostjad üha sagedamini ka vähem tuntud tooteid, näiteks maarjaohakat, psülliumi, Tseiloni kaneeli ja erinevaid mineraalide segusid. Kõige sagedamini ostetakse neid seedimise, soolestiku normaalse töö ja üldise enesetunde toetamiseks.
«Oluline on rõhutada, et toidulisandid ei ravi haigusi. Need võivad olla tasakaalustatud toitumise ja tervisliku eluviisi osa, kuid ei asenda neid,» rõhutab spetsialist.
Apteekides märgitakse samuti ostuharjumuste muutumist. Põhja-Eesti Regionaalhaigla juures asuva Benu apteegi proviisor Kerli Valge-Rebane räägib, et tänapäeval tulevad inimesed üha sagedamini juba konkreetse preparaadi nimetusega.
«Kui varem küsiti peamiselt hästi tuntud vitamiine ja mineraale, siis nüüd huvituvad ostjad tihti kollageenist, berberinist, lõvilakk-siilsuust, ashwagandhast, takjajuurest, jukast ja teistest adaptogeenidest, millest kuuldi sotsiaalmeedias,» ütleb Valge-Rebane.
Ta märgib veel üht suundumust: vahel huvituvad külastajad lisanditest, mida tavalistes apteekides üldse polegi.
«Juhtub ka nii, et inimene on toidulisandi juba veebipoest või kuskilt mujalt ostnud ning tuleb seejärel spetsialisti juurde, et konsulteerida selle kasutamise osas,» räägib proviisor.
Südameapteegi proviisor Gerda Nelis pöörav samuti tähelepanu sellele, et ostjate valikut mõjutavad tänapäeval mitte ainult sotsiaalmeedia, vaid ka uued teabeallikad.
«Üha enam mõjutavad inimeste valikut sotsiaalvõrgustikud, taskuhäälingud, tehisintellekt ja rahvusvahelised terviseteemalised trendid. Kuid suunamudija isiklik kogemus või tehisintellekti üldine soovitus ei asenda tervishoiutöötaja konsultatsiooni, kuna vajadus ühe või teise toidulisandi järele sõltub inimese vanusest, terviseseisundist, võetavatest ravimitest, analüüside tulemustest, toitumisest ja organismi tegelikest vajadustest,» loetleb Nelis.
Proviisori sõnul tulevad inimesed apteeki üha sagedamini juba valmis lahendusega, spetsialisti ülesanne aga on teha selgeks, kas valitud lisandit on neile tegelikult vaja.
«Proviisori roll on aidata hinnata, kuivõrd konkreetse toidulisandi kasutamine antud juhul on põhjendatud, ohutu ja kas sellel on teaduslik alus,» rõhutab Nelis.
Tervis purgis?
Tänapäeval on toidulisandite tootevalik niivõrd suur, et leida võib praktiliselt kõike: vahendeid immuunsusele, liigestele, nahale, uneks, kaalulangetuseks, mälule, hormonaalsele tasakaalule ja isegi organismi «noorendamiseks». Seejuures suunduvad paljud inimesed alguses mitte arsti juurde, vaid apteeki või poodi, lootuses ise valida vahend, mis aitab probleemi lahendada.
Laagri Perearstikeskuse perearst Triinu-Mari Ots ütleb, et küsimused toidulisandite kohta kõlavad vastuvõtul väga tihti. Veelgi enam, viimastel aastatel on huvi nende vastu märgatavalt kasvanud – suuresti tänu sotsiaalmeediale, suunamudijatele ja agressiivsele turundusele.
«Kõige sagedamini küsivad inimesed erinevate vitamiinide ja mineraalide, kollageeni, magneesiumi, omega-3 rasvhapetest, probiootikumide, viimasel ajal aga ka taimsete ekstraktide, seente, klorofülli ja teiste «supertoitude» kohta. Tavaliselt on nende küsimuste taga soov oma tervise eest paremini hoolitseda, ja see on iseenesest väga hea. Kahjuks ei ole teaduslikke tõendeid, mis kinnitaksid paljusid tootjate lubadusi, veel piisavalt,» ütleb Ots.
Arsti sõnul ei ole toidulisandid ise millestki halvad. Veelgi enam, on olukordi, kui nende kasutamine on tõesti õigustatud.
«Toidulisandite määramise peab alati tingima konkreetne vajadus, mitte reklaam või levinud veendumus, et «mida rohkem, seda parem»,» rõhutab doktor. – On olukordi, kui lisandite kasutamine on täiesti põhjendatud. Näiteks Eestis on sügis-talvisel perioodil soovitatav võtta D-vitamiini, raseduse planeerimisel ja selle alguses foolhapet, ning laboratoorselt kinnitatud defitsiidi korral raua-, B12-vitamiini või teiste vitamiinide ja mineraalide preparaate. Lisaks võivad lisandid olla vajalikud mõningate krooniliste haiguste, imendumishäirete, veganluse või teiste piiravate dieetide puhul.»
Palju rohkem teeb arstile muret teine tendents – kui inimene hakkab toidulisandeid võtma alternatiivina meditsiinilisele abile.
«Kahjuks on mul tulnud kokku puutuda olukordadega, kui inimesed lootsid toidulisandite abil lahendada probleeme kilpnäärmega, raua defitsiiti, depressiooni, liigeste haigusi ja isegi pahaloomulisi kasvajaid. Vahel kulutab inimene märkimisväärseid summasid erinevatele preparaatidele, vajalik diagnoosimine või ravi aga lükatakse kogu selle aja edasi,» räägib perearst.
Just seetõttu suhtuvad perearstid tavaliselt üsna ettevaatlikult soovitustesse võtta erinevaid lisandeid ilma eelneva uuringuta. Spetsialisti sõnul on selleks korraga mitu põhjust.
«Esiteks on paljude toidulisandite puhul endiselt vähe kvaliteetseid kliinilisi uuringuid. Sageli põhinevad reklaamilubadused vaid väikestel uuringutel, laboratoorsetel eksperimentidel või üksikutel positiivsetel tulemustel, mida ei saa laiendada kogu elanikkonnale,» ütleb Ots.
Lisaks tuletab arst meelde, et toidulisandid läbivad tarbijani jõudmiseks täiesti teistsuguse tee kui ravimpreparaadid.
«Erinevalt ravimitest ei ole toidulisandite tootjad kohustatud enne toodangu turule toomist kinnitama nende kliinilist tõhusust. Lisaks võivad erinevate tootjate kvaliteet, koostis ja toimeainete sisaldus märgatavalt erineda,» märgib ta.
Veel üks oluline moment – levinud arvamus sellest, et kuna lisandit müüakse vabalt, siis on see täiesti ohutu.
«Toidulisandeid ei saa pidada täielikult ohututeks. Need võivad põhjustada kõrvaltoimeid, mõjutada laboratoorsete analüüside tulemusi ja astuda vastastikmõjusse medikamentidega. Näiteks mõned ravimtaimed on võimelised vähendama retseptiravimite tõhusust või vastupidi, suurendama kõrvaltoimete riski,» hoiatab arst.
Tema meelest ei tohi unustada ka seda, et toidulisandite turg on tohutu äri.
«Inimestele on väga lihtne müüa lubadust paremast tervisest, noorusest, saledusest või kõrgemast energiatasemest, sest need on soovid, mis on peaaegu igaühel meist. Kahjuks mängib turundus tihti just nimelt inimeste hirmudel ja lootustel, mitte teaduslikel tõenditel,» leiab Ots. – Ma soovitan suhtuda kriitiliselt lubadustesse, mis kõlavad sotsiaalmeedias ja reklaamis. Eriti ettevaatlikult tasub võtta emotsionaalset turundust, mis mängib soovil olla parem vanem, tervislikum või noorem. Sellised sõnumid kõlavad veenvalt, kuid kõige sagedamini ei ole nende taga piisavat teaduslikku alust.»
Mitte kõik toidulisandid pole ühtmoodi kasulikud
Suhtumine toidulisanditesse on harva neutraalne. Ühed peavad neid peaaegu et imeravimiks ja püüavad asendada nendega ravimeid. Teised on veendunud, et kõik toidulisandid pole midagi enamat kui õnnestunud turunduskäik.
Kuid arstid kutsuvad üles mitte langema äärmustesse ja hindama iga lisandit tõenduspõhise meditsiini seisukohast.
Medicumi kliiniku endokrinoloog doktor Hiie Wipf ütleb, et puutub oma praktikas pidevalt kokku sarnaste äärmustega.
«Ühed peavad ravimeid «keemiaks», mida tuleks vältida mis tahes hinnaga. Teised suhtuvad kõikidesse toidulisanditesse kui pseudomeditsiini. Minu meelest ei ole kumbki neist äärmustest põhjendatud ega mõistlik,» ütleb Wipf.
Tema sõnul ei seisne peamine küsimus üldse selles, mida uskuda.
«Oluline on mõista, milline sekkumine toob konkreetsele inimesele kõige suuremat kasu vähima riski juures. Vahel on vajalikud ravimid, vahel piisab elustiili muutmisest või toidulisandist, parima tulemuse aga võib anda nende kombineerimine. Just nii ravitakse näiteks tänapäeval suhkurtõbe,» selgitab arst.
Veel üks levinud viga on Wipfi sõnul mõistete «looduslik» ja «sünteetiline» vastandamine.
«Tegelikult on kõik, mida me sööme või sisse võtame – keemia. Ja loodus on samuti keemia. Küsimus ei ole selles, kas see on looduslik või sünteetiline aine, vaid selles, kas selle toime, ohutus ja kvaliteet on teada. Samuti selles, kas selle kasutamine konkreetsel inimesel on õigustatud,» ütleb ta.
Arst tuletab meelde, et tõenduspõhine meditsiin ei lükka toidulisandeid tagasi, vaid hindab neid sama rangelt kui mistahes muid meetodeid.
«Vitamiinide, mineraalide ja bioaktiivsete ühendite kasutamist kinnitab kvaliteetne teaduskirjandus, ning mõned neist on teatud näidustuste korral isegi lülitatud kliinilistesse soovitustesse. Näiteks D-vitamiini, B12-vitamiini, foolhappe, raua ja omega-3 kasutamine on reas juhtudest hästi uuritud ja teaduslikult põhjendatud. Mõnede toidulisandite puhul on teaduslikud tõendid piisavalt tugevad, teiste ümber aga tekitatakse ažiotaaži peamiselt tänu sotsiaalmeediale ja turundusele,» ütleb Wipf.
Eriti ettevaatlikult tasub arsti sõnul suhtuda erinevatesse taimsetesse preparaatidesse, kuna isegi sama nimetusega vahendid võivad üksteisest oluliselt erineda.
«Selliste vahendite koostis sõltub taime liigist, selle kasvatustingimustest ja tootmise eripäradest. Seetõttu võivad kaks sama nimetusega toodet sisaldada täiesti erinevat toimeainete hulka. Ei tasu oodata, et kõik ühe ja sama nimetusega toidulisandid on koostiselt, kvaliteedilt ja tõhususelt ühesugused,» hoiatab Wipf.
Mida ütleb teadus?
Tartu Ülikooli Kliinikumi apteegi kliinilise farmatsioonisüsteemi juhataja, vanemproviisor Marika Saar märgib, et kaugeltki mitte kõigil tänapäeval populaarsetel toidulisanditel ei ole ühesugust tõenduspõhja nende tõhususe kohta.
«Kaasaegne teaduskirjandus ei kinnita paljusid väiteid, mille abil reklaamitakse näiteks kollageeni, lõvilakk-siilsuud, berberiini või ashwagandhat,» ütleb ta.
Seejuures, rõhutab spetsialist, ei saa selliste lisandite kasu ka täielikult eitada.
«Näiteks uuringud tõesti osutavad sellele, et kollageen võib avaldada mõõdukat positiivset mõju naha niisutatusele ja liigesevalu vähendamisele. Kuid tõendeid selle kohta, et kollageen noorendab nahka või on võimeline peatama liigeste kulumist, tänapäeval ei ole,» selgitab ta.
Saare sõnul on teatud väljavaated olemas ka berberiinil.
«Uuringud on näidanud selle võimalikku soodsat mõju vere suhkru- ja rasvatasemele. Kuid olemasolevatest andmetest esialgu ei piisa, et soovitada berberiini ravimite asemel. Lisaks võib see astuda vastastikmõjusse näiteks preparaatidega, mis mõjutavad vere hüübivust, samuti medikamentidega, mida võtavad elundisiirdamise läbinud patsiendid. Seetõttu ei saa seda pidada täielikult ohutuks,» hoiatab spetsialist.
Seepärast on Saare sõnul väga oluline meeles pidada, et mõned populaarsed lisandid on võimelised astuma vastastikmõjusse ravimitega.
«Üks tuntumaid näiteid – naistepuna, mida kasutatakse meeleolu parandamiseks, stressi ja ärevuse vähendamiseks. Teaduslikult on tõestatud, et see on võimeline vähendama rea oluliste ravimite tõhusust, sealhulgas medikamentide, mis suruvad immuunsust maha pärast elundisiirdamist, samuti mõningate kasvajavastaste vahendite oma,» ütleb spetsialist.
Ta toob ka teise näite.
«Ginkgo biloba preparaate reklaamitakse tihti kui vahendeid mälu, peaaju verevarustuse ja tähelepanu kontsentratsiooni parandamiseks. Kuid on hästi teada, et koosvõtmisel preparaatidega, mis mõjutavad vere hüübivust, võivad need suurendada verejooksude riski,» hoiatab Saar.
Vanemproviisori sõnul on sarnaseid olukordi tema praktikas tihti.
«Näiteks mõned preparaadid südame-veresoonkonna haiguste raviks tõstavad organismi kaaliumitaset. Kui samal ajal hakkab inimene võtma kaaliumi sisaldavaid vitamiine või toidulisandeid, võib selle kontsentratsioon muutuda liiga kõrgeks, see aga on võimeline viima tõsiste tagajärgedeni,» selgitab ta.
Hind kõrgem, usaldusväärsus madalam
Toitumisnõustaja ja nutritsioloog Külli Holsting leiab, et ei tasu teha järeldusi taimsete preparaatide kohta vaid seepärast, et need ei kuulu ravimite hulka.
«Fitoteraopia oli esimene raviviis, mille abil inimesed õppisid end aitama, ning võtab seniajani olulise koha rahvameditsiinis. Paljusid taimi on teaduslikust seisukohast juba piisavalt hästi uuritud,» ütleb ta.
Seejuures, märgib Holsting, erinevad teaduslikud andmed erinevate taimede kohta oluliselt.
«Näiteks ingver, jõhvikas ja psüllium on saanud oma tõhususele piisavalt veenva teadusliku kinnituse. Berberiin on samuti hästi uuritud ja sellel on mõõdukas tõenduspõhi suhkurtõve ning mõningate ainevahetushäirete puhul. Kuid selliste vahendite lülitamiseni ametlikesse kliinilistesse soovitustesse kulub tavaliselt üsna palju aega, kuna vajalikud on täiendavad suured uuringud,» selgitab spetsialist.
Holstingi sõnul seisneb probleem veel selleski, et paljud inimesed võtavad taimseid preparaate kui garanteeritult ohutuid.
«Toidulisandid on laialdaselt kättesaadavad, neid reklaamitakse aktiivselt ja tihti maksavad need rohkem kui ravimid. Seejuures on nende usaldusväärsus oluliselt madalam: neid kontrollitakse palju nõrgemalt ning pakendi sisu ei vasta alati täielikult teabele etiketil. Lisaks võivad koostises olla mittesoovitavad lisandid, mis on seotud taimede kasvatustingimuste või tootmise eripäradega,» hoiatab ta.
Seetõttu, rõhutab Holsting, tasub enne mistahes populaarsete lisandite võtmise algust saada kõigepealt professionaalne konsultatsioon.
KOMMENTAAR
Getter Hark,
Tervisekassa ravimite hüvitamise osakonna juhataja
Ravimipreparaatide rahastamise otsuste tegemisel lähtub Tervisekassa ravikindlustuse seaduses kehtestatud kriteeriumidest.
Üks olulisemaid tingimusi – tõestatud meditsiinilise tõhususe ja preparaadi ohutuse olemasolu patsiendile.
Seejuures aitavad Tervisekassat sõltumatud eksperdid, soovitusi aga annab spetsiaalne ravimikomisjon. Me hindame alati tervisliku kasu, mida preparaat annab, ja selle maksumuse suhet.
Samal ajal on olemas eraldi erandid. Ravimipreparaatidega võrdsustatakse spetsialiseeritud raviomadustega toidutooted, samuti mõned toidulisandid, mis on ette nähtud kaasasündinud ainevahetushäirete raviks.
Seetõttu, kui konkreetse lisandi kasutamine on meditsiinilisest seisukohast põhjendatud, võib Tervisekassa erandjuhtudel hüvitada kulutused sellele.
KOMMENTAAR
Mare Oder,
toksikoloog, Eesti Mürgistusteabekeskuse juht
Viimastel aastatel täheldame me selgelt toidulisanditega seotud pöördumiste arvu kasvu. 2025. aastal laekus Mürgistusteabekeskuse infoliinile umbes 1700 pöördumist ravimite ja looduslike vahendite kohta, ning peaaegu iga viies neist oli seotud just nimelt vitamiinide, mineraalide ja teiste toidulisanditega.
Kõige suurema riskirühma moodustavad alla kuueaastased lapsed – nende arvele langeb 38% kõikidest juhtudest, mis on seotud toidulisanditega.
Tüüpiline olukord näeb välja nii: laps leiab kodust järelevalveta jäetud toidulisandi ja peab seda kommiks. Enamikul juhtudest on tegemist tavaliste vitamiinidega – eelkõige D-vitamiiniga, või teiste toidulisanditega.
Mida teha sellistel juhtudel? Reeglina, kui lapsel sümptomeid pole, piisab kodus jälgimisest. Erandi moodustavad rauapreparaadid: isegi suhteliselt väike kogus neid võib osutuda väikelapsele toksiliseks ja nõuda viivitamatut haiglaravi.
Teismeliste puhul puutume sagedamini kokku tahtliku üleannustamisega, suurte kofeiiniannuste, raua või teiste lisandite tarbimisega pärast teabe saamist internetist või katsel endale kahju tekitada.
Täiskasvanutel tekivad probleemid tavaliselt soovitatavate annuste ületamise, mitme lisandi üheaegse võtmise, toidulisandite kombineerimise tõttu ravimipreparaatidega, samuti välismaistest veebipoodidest ostetud toodete kasutamise tõttu.
Me puutume regulaarselt kokku kaebustega tihenenud südamepekslemisele, iiveldusele, oksendamisele, ärevusele ja neuroloogilistele häiretele.
Möödunud aastal tuli meil konsulteerida ka inimest raske ägeda neeruprotsessi juhtumiga pärast välismaalt ostetud preparaadi kasutamist.
KOMMENTAAR
Diana Lints,
Tarbijakaitse ja Tehnulise Järelevalve Ameti teenuste järelevalve büroo juhataja
Toidulisandite suhtes kehtivad samad üldised reklaamiseadusandluse nõuded mis mis tahes muu toodangu suhtes. Peamine põhimõte jääb muutumatuks: reklaam ei tohi tarbijat eksitada.
Ametisse laekub regulaarselt pöördumisi ja signaale, mis on seotud toidulisandite reklaami ja müügiga. Kõige sagedamini on tegemist juhtudega, kui toidulisanditele omistatakse raviomadusi.
Kuna toidulisand ei ole ravimpreparaat, on väitmine, et see ravib haigusi, leevendab nende kulgu või hoiab neid ära, keelatud.
Need samad nõuded laienevad ka suunamudijate, blogijate ja teiste sisu autorite publikatsioonidele. Kui publikatsioonil on reklaami iseloom, peab see vastama seaduse nõuetele sõltumata sellest, kas seda paigutab ettevõte või eraisik.
KOMMENTAAR
Marja Joost,
Põllumajandus- ja Toiduameti esindaja
Euroopa Liidu seadusandluse kohaselt kuuluvad toidulisandid toiduainete hulka, kontrolli nende üle Eestis aga teostab Põllumajandus- ja Toiduamet.
Vastutust toodangu ohutuse, selle nõuetele vastavuse ja õige märgistuse eest kannab kaupa turule toov ettevõtja.
Enne müügi algust on ta kohustatud sellest ametit teavitama, misjärel me teostame riskianalüüsi ja laekuvatel signaalidel põhinevat riiklikku järelevalvet. See hõlmab märgistuse kontrolli, proovide laboratoorseid uuringuid ja vajadusel koostööd Euroopa Liidu teiste riikide pädevate organitega.
Iga aasta pöörame me erilist tähelepanu teatud tootekategooriatele. 2024–2025. aastatel olid need laste toidulisandid. Umbes 40% kontrollitud kaupadest ei vastanud nõuetele koostise või märgistuse osas. Seejuures ohtu tervisele ei tuvastatud, kuid osa toodangust tuli viia nõuetega vastavusse või turult eemaldada.
-
aastal kontrollis amet 453 toidulisandi märgistust ja teavet. Rikkumised tuvastati 380 juhul – see on umbes 83% kontrollitud toodangust. Kõige sagedamini olid probleemid seotud lubamatute väidete kasutamisega raviomaduste kohta, samuti kohustusliku teabe puudumisega koostise või toitainete sisalduse kohta.
