Turvafirma G4S tellitud uuringu kohaselt ei tea peaaegu kolmandik Eesti elanikest, et vingugaasi ei saa meeleorganitega näha, tunda ega muul viisil tuvastada ning selle avastamiseks on vaja vingugaasiandurit. Sellest teatab BNS.
68 protsenti vastanutest teadis, et inimene ei saa iseseisvalt meeleorganite abil vingugaasi tuvastada, ülejäänud 32 protsenti aga kas ei teadnud seda või jäid vastuse võlgu.
Vingugaas ehk süsinikmonooksiid tekib mittetäielikul põlemisel ja võib koguneda ruumi näiteks ahju, kamina, pliidi, gaasikatla või gaasiveesoojendi kasutamisel. Oht suureneb eriti siis, kui seade on rikkis, korstnad on puhastamata, ventilatsioon on ebapiisav või põlemiseks ei jätku õhku.
G4Si erakliendiüksuse juhi Tarmo Pärjala sõnul seostavad inimesed vingugaasiohtu sagedamini tahkeküttel kütmisega ega pruugi samal määral teadvustada anduri vajalikkust gaasiseadmetega kodudes.
“Tegelikult võib oht tekkida kõikjal, kus toimub põlemine: ahju, kamina, pliidi, gaasikatla, gaasiveesoojendi või muu kütust põletava seadme läheduses. Risk suureneb, kui seade on rikkis, korstnad on puhastamata, ventilatsioon on halb või õhu juurdevool ebapiisav,” ütles Pärjala.
Uuringu kohaselt seostavad inimesed vingugaasianduri vajalikkust kõige sagedamini majapidamistega, kus on tahkekütteseade. Gaasiküttel majapidamisi mainitakse märgatavalt harvemini, kuigi vingugaas võib tekkida ka gaasiseadmete mittetäielikul põlemisel.
Samal ajal on suitsuandur Eesti kodudes palju sagedasem kui vingugaasiandur. Uuringu kohaselt on suitsuandur paigaldatud 89% peamistes elukohtades, vingugaasiandur aga 44%.
Tahkekütte või gaasiseadmega kodudes, mis on peamine elukoht, on vingugaasiandur paigaldatud 80% vastanutest. See aga tähendab, et iga viies selline kodu ei ole anduriga varustatud.
Vingugaasiohtu süvendab see, et enesetunne ei anna alati õigeaegselt ja selgelt märku mürgise gaasi olemasolust ruumis. Vingugaasimürgistuse sümptomiteks võivad olla peavalu, pearinglus, iiveldus, nõrkus, väsimus ja segadustunne, kuid neid võib segi ajada teiste tervisehäirete tunnustega. Lisaks võib vingugaas põhjustada inimesel uimasust ja desorienteeritust, mistõttu ei pruugi kannatanu ohu süvenedes olla võimeline adekvaatselt reageerima.
“Vingugaasi puhul ei ole küsimus tähelepanelikkuses. Isegi kõige tähelepanelikum inimene ei ole võimeline ise värvitut ja lõhnatut gaasi märkama. Seetõttu on vingugaasiandur ainus viis oht kodus õigeaegselt avastada,” selgitas Pärjala.
Sealjuures täidavad suitsu- ja vingugaasiandurid erinevaid funktsioone: suitsuandur reageerib suitsule ja vingugaasiandur vingugaasile. Seetõttu ei tähenda suitsuanduri olemasolu, et vingugaasiga seotud oht avastatakse.
Vingugaasiandur tuleb paigaldada vastavalt tootja juhistele ning selle töökorras olekut ja eluiga tuleb regulaarselt kontrollida. Anduri häire rakendumisel tuleb ruumist lahkuda, võimalusel avada uksed ja aknad ning kutsuda abi, mitte jääda kohapeale iseseisvalt mürgistuse põhjust otsima ega pöörduda tagasi ohtlikku ruumi.
G4Si uuringu kohaselt kasutatakse suvilates andureid harvemini kui alalistes elukohtades. Lisaks ei tea inimesed alati, millised andurid on paigaldatud nende eakate sugulaste kodudesse.
