Talipüük Eestis ei tähenda lihtsalt jääpuuri ja kastiga jääle minekut. See eeldab veekogu tundmist, kala käitumise mõistmist pakasega, oskust jääd lugeda ja õige taktika valimist. Talvise kalapüügi välise vaikuse ja liikumatuse taga peitub aastatega kogunenud elav kogemus: õnnestumised, pettumused, toimivad võtted ja kalamehehuumor, milleta ei möödu ükski jäälkäik. Milles seisnevad talipüügi eripärad meie tingimustes, kus ja kuidas Eestis kala püütakse ning millele tasub hooajaks valmistudes tegelikult raha kulutada, uuris MK-Estonia.
Talipüük andestab harva kiirustamist ja juhuslikke otsuseid. Aja jooksul kujunevad igal regulaarsel jääl käijal välja oma reeglid – kuhu puurida esimene auk, millal vahetada lanti ja millisel hetkel on parem lihtsalt paigal püsida. Neid teadmisi ei ammutata juhenditest: need kujunevad kümnete kalalkäikude kogemusest, olgu need siis edukad või mitte. Oma tähelepanekuid ja nippe – ilma teooria ja reklaamlubadusteta – jagasid kohalikud kirglikud kalamehed ja Facebooki grupi „Rõbalka v Estonii“ liikmed.
Ootamise asemel otsimine
„Talvel püüan ma juba ammu ainult röövkala,“ räägib Dmitri Barkov (42). „Kas sikut või taliund – teisi variante ma enda jaoks lihtsalt ei kaalu.“
Ta rõhutab, et just talvel on tema arvates eriti oluline olla maksimaalselt mobiilne ja seda sõna otseses mõttes kõiges. Jutt ei käi ainult püügivahenditest, vaid ka riietusest ning valmisolekust igal hetkel vahetada püügikohta või isegi veekogu.
„Talvine röövkala püük on eelkõige otsimine,“ nendib Dmitri. „Ja minu meelest sõltub 70 protsenti kogu kalapüügist just sellest, kas leidsid kala üles või mitte.“
Rääkides sellest, kuidas kõik algas, mees naeratab ja tunnistab, et talvise röövkala pisiku sai ta just Peipsi järvelt. Kohtla-Järvelt pärit Dmitri nimetab seda veekogu liialdamata oma koduveeks – täpselt nagu ka Narva jõge.
„Just seal õppisin ma kala püüdma,“ ütleb ta. „Kuid suures plaanis on tehnika ja taktika igal pool samad: otsimine, otsimine ja veel kord otsimine. Pidev liikumine.“
Dmitri lisab: „Kui kala on lõpuks leitud ja seisab otse augu all, siis hakkavad tööle pea ja käed. Kala leidmine on vaid pool võitu. Ta tuleb veel „ära rääkida“, et ta ka näkkaks.“
Soe ka ilma saja püksipaarita
Ta märgib, et just sellise püügifilosoofia tõttu valib ta ka vastava varustuse. Tema talvekostüüm on mõeldud umbes kuni 20-kraadisele pakasele: pealtnäha küll kerge, kuid tegelikult täiesti tuule- ja veekindel.
„See on kriitiliselt tähtis,“ rõhutab Dmitri. „Kuid veel olulisem on see, mis sul kostüümi all seljas on.“
Ta selgitab, et tänapäevased talvekostüümid on reeglina membraanist ehk „hingavad“. Seetõttu pole tema sõnul selle alla “saja paari pükste ja kahesaja kampsuni” panemine üldse variant.
„Mul on õhuke termopesu ja termopluus,“ räägib ta. „Need juhivad higi suurepäraselt välja ja see tõesti toimib.“
Samasugust minimalismi filosoofiat rakendab Dmitri ka ülejäänud varustuse puhul. Ta püüab kalal käia nii, et absoluutselt kõik mahuks ühte seljakotti.
„Käes on mul ainult puur, seljas seljakott, ja edasi – jääle,“ ütleb ta naeratades.
Muidugi, märgib Dmitri, käivad paljud kalamehed kelkudega, millega saab vedada palju rohkem asju. Kuid tema on harjunud vanaviisi ja meenutab oma retki Peipsi järvele, 6–7 kilomeetri kaugusele kaldast.
„Ja see pole nali,“ naerab ta. „Kusjuures praegugi käin ma umbes samamoodi, lihtsalt selliseid rännakuid enam ette ei võta. Ja tagasi tulla on raskem – kala tuleb ju lisaks!“
Oma tähelepanekuid talvevarustuse kohta jagas ka Igor (35). Talvejalatsitest rääkides rõhutab ta kohe, et tingimata kalleid saapaid osta pole vaja.
„Odavad talvesaapad – neli numbrit suuremad – ja palju sokke: algul õhukesed, siis kaks-kolm paari villaseid,“ selgitab Igor.
Tema sõnul ei pane ta pikkadel jääretkedel – näiteks Peipsi järvel, kui püügikohani tuleb kõndida 30–40 minutit või kauem – end teadlikult liiga soojalt riidesse.
„Püügikohani kõnnin õhukestes sokkides, ilma mütsita ja lahtise jopega. Muidu ajab kohalejõudmine kindlasti higistama,“ ütleb ta.
Kohale jõudes ja keha jahtudes lisab Igor järk-järgult villaseid sokke, paneb jope kinni ja mütsi pähe.
Eraldi rõhutab ta talvetelgi vajalikkust, märkides, et isegi kõige lihtsam mudel võib mugavust jääl kardinaalselt muuta.
„100–150-eurone telk, isegi soojustamata, hoiab tuule kinni ja pakub külmavarestele hindamatut mugavust. Sees võib istuda ilma kinnaste, jope ja mütsita,“ räägib ta.
Tema kinnitusel on see parim lahendus ja tema elu parim kalastusost. Rääkides püügi ajal istumisest, soovitab Igor valida madalama tooli.
„Vähem selja küürutamist. Kui aga telki pole, siis on parem istuda kasti peal: see varjab püügiauku tuule eest ja ka istumise alla tuul ei puhu,” selgitab ta.
Tõeliselt õnnestunud ostu näitena toob Igor esmapilgul eksootilise variandi – nõukogudeaegse rulli “Nevskaja”, mida kasutatakse siiani Pärnu või Peipsi kombaini nime kandva rakenduse puhul.
„Praegu maksab see 10–15 eurot ja paljud kasutavad seda siiani. Selle raha eest midagi paremat ei saa. See tundub peaaegu absurdne,“ naeratab Igor, „kuid parim püügivahend minu arsenalis on valmistatud veel Nõukogude Liidus.“
Ja lisab, et kuigi tema varustuse kogumaksumus ulatub tuhandetesse eurodesse, on just see rull tema kollektsioonis ainus nõukogudeaegne toode.
Ahven, haug ja toimivad peibutised
Kirde-Eesti peamiseks talviseks püügikalaks nimetab Dmitri Barkov ahvenat. Kusjuures sellist, mida on täiesti reaalne püüda suurtes kogustes – kuni lubatud 15-kilose püüginormini välja.
Rääkides lantiest, tunnistab ta, et on enda jaoks ammu teinud valiku põiklantide kasuks.
„Algselt kasutan neid otsingulandina,“ selgitab ta. „Kuid reeglina püüan just nendega püügi lõpuni.“
Kui aga jutuks tulevad pealinna ja selle lähiümbruse veekogud, seab Dmitri prioriteedid teisiti.
„Siin on minu jaoks esikohal haug,“ ütleb ta. „Ahven on juba kaaskala, kuid see-eest sageli suur.“
Sellistes tingimustes kasutab ta eelkõige undasid. Tavaliselt paneb ta üles kaks unda ja jätkab ise aktiivset otsingut sikutiga suure röövkala tabamiseks.
Mõnikord, lisab Dmitri, paneb ta üles korraga kolm unda ja tõstab neid lihtsalt sagedamini ümber. Vahepeal aga lubab ta endal veidi lõõgastuda.
„Võib rahulikult istuda, teed juua,“ muigab ta. „Ja mõnikord isegi otse jääl väikesel matkagrillil šašlõkki küpsetada. Kas pole mitte puhas nauding?“
Siin on teksti tõlge eesti keelde.
Enda mugavuse huvides nummerdab Dmitri oma undade lipud eelnevalt ära.
„See aitab neid eristada teiste kalameeste täpselt samasugustest undadest,“ selgitab ta.
Veekogudest rääkides märgib ta, et praktiliselt igas kohas, kus püük on lubatud, on nii haugi kui ka ahvenat. Endale lähimatest toob ta eriti esile Raku ja Männiku karjäärid.
„Kohad on keerulised, see on fakt,“ nendib Dmitri. „ Kuid just see teebki nad huvitavaks.“
Ta rõhutab, et siin ahvenat kogusega võtta, nagu Peipsil, ei õnnestu. Seevastu mõnikord on trumbiks kvaliteet. Üht oma käiku meenutades jutustab Dmitri: “Suurim ahvenasaak päeva jooksul oli vaid seitse tükki. Seejuures puurisin ma üle 80 augu, kõndisin maha tohutu vahemaa ja proovisin läbi mitte ühe ega kaks lanti.“
Kuid tulemus oli tema sõnul seda väärt: ahvenad olid kaaluga 400 grammi ja rohkem.
„Rekordahven Männikul – 960 grammi, Rakus – 840,“ loetleb ta. „Minu meelest tasub sellise nimel joosta küll.“
Puur, jää ja ohutus
Jääpuuride teema juurde asudes rõhutab Dmitri taas, et siin on igaühel oma eelistused.
„Enamik puurib praegu akutrelliga – see on kiirem ja mugavam,“ arutleb ta. „Mina puurin vanaviisi, käsitsi. Lihtsalt vahetan sagedamini terasid. Seni sobib see mulle hästi.“
Erilist tähelepanu pöörab Dmitri ohutusele. Ta rõhutab, et nn jäänaasklid peavad kindlasti kaasas olema, seda eriti tundmatul veekogul.
„Esimene jää on väga petlik,“ räägib ta tõsiselt. „ Kui see on veel lumega kaetud, kasvab oht mitmekordselt.“
Jäätuur ja ujuvülikond on tema sõnul hooaja esimesel jääleminekul hädavajalikud. Kõik see on tal olemas, kuid enamasti eelistab ta jääle minna umbes nädal pärast ametlikku luba, kui olud on juba täpselt teada.
„Sest tuleb aru saada: sajaprotsendilist garantiid ei anna miski,“ rõhutab ta. „ Kahjuks isegi mitte päästevahendid.“
Mehe sõnul on kalapüük ettearvamatu ja tuleb ette päevi, mil jäädakse täiesti tühjade kätega.
„Kuid me ei lähe ju ainult kala pärast,“ naeratab ta. „Naudingut esimestest võttudest kerge taliõngega või unna lipu tõusmisest ei saa osta ühestki poest.“
Rääkides varustusest, rõhutab Dmitri, et pole sugugi vaja taga ajada tipptasemel ja ülikalleid asju.
„Mina võtan seda, mis sobib ja kätte istub,“ selgitab ta. „Juhtub, et komplekt on kallis, bränditoode, ilus, töökorras… aga ei tule välja – ja kõik.“
Tavaliselt läheb ta poodi, vaatab, võtab kätte, proovib – ning just nii langetabki otsuse.
„Iga kord, kui ma poodi sisenen, muutun lapseks, kes nägi uusi mänguasju – erksaid, säravaid, huvitavaid,“ naerab Dmitri. „Ja muidugi on need vaja kindlasti ära osta. Aga kas ma nendega kala saan või mitte – polegi nii tähtis. Peaasi, et need on olemas!“
Kogenud kalameeste nõuanded: mis tegelikult töötab?
Universaalseid retsepte talipüügiks ei ole: palju sõltub veekogust, ilmast, kalast ja kalamehest endast. Aja jooksul kujunevad aga igaühel välja oma töövõtted, püügivahendid ja lahendused, mis ei vea hooajast hooaega alt.
Rääkides varustusest, märgib Dmitri Barkov, et on aastatepikkuse talipüügi jooksul jõudnud lihtsa põhimõtteni: kui asi toimib ega vea alt, pole mõtet seda välja vahetada. Nii kasutab ta näiteks oma talvekostüümi juba mitmendat hooaega.
„See on Savage Gear brändi kostüüm. Püüan sellega vist juba neljandat hooaega. Mõnikord kannan seda ka hilissügisel ja olen väga rahul,“ ütleb ta.
Ahvenapüügil on Dmitri põhitööriistaks kompaktne mudel, mis on valitud spetsiaalselt seda kalaliiki silmas pidades.
„Minu põhiritv ahvenale on Salmo Diamond Perch Tele 52. See on kerge, kokkupandav, mahub hõlpsasti igasse seljakotti või isegi taskusse. See ritv on loodud just ahvenapüügiks,“ selgitab ta.
Eraldi peatub Dmitri undadel, rõhutades, et siin on tema jaoks olulised lihtsus ja töökindlus.
„Kasutan Venemaa firma Tonar undasid. Konstruktsioon on lihtne, need on kerged, töökindlad ja odavad. Kasutan neid juba üle kaheksa aasta,“ räägib kalamees.
Tema sõnul on tal arsenalis alati kuus täielikult rakendatud unda. „See on, ütleme nii, erakorraliseks juhuks – et ei peaks külma ja tuulega rakendusi ümber siduma,“ lisab Dmitri.
Kogenud kalamees Maksim (50) püüab kala alates oma 6. eluaastast, ehk staaži on tal omajagu. Rääkides kasulikest asjadest, juhib ta kohe tähelepanu turundusele ja reklaamile, mis toimivad ka talilantide maailmas.
„Turundus ja reklaam – need puudutavad ju nii sikuteid, vibe kui ka põiklante,“ ütleb ta. „Reklaam läks käima, keegi ostis, sai kala – ja ongi kõik.“
Samas rõhutab Maksim, et poelante ta täielikult ei välista. „Muidugi on ka selliseid, mis püüavad – kuid neid on miinimum,“ märgib ta.
Tema sõnul töötavad kõige sagedamini käsitöölandid. „Põhiliselt püüavad just sellised landid. Ja selliseid on palju,“ ütleb Maksim.
Ta lisab, et aktiivse näkkamise perioodil olukord muutub. „Suure näkkeaja ajal võtab kala üldse kõike,“ tunnistab ta. „Kuid karmi valiku teel olen ma aastaid oma landikarpe komplekteerinud ja nüüd tean täpselt, mis töötab. Ja liigset raskust pole mõtet kaasas tassida.“
Maksim märgib, et kalapüügiaastate jooksul on olnud väga palju ritvu, kuid lõpuks on kasutusse jäänud vaid mõned variandid. „Põhiliselt püüan kolmega,“ räägib ta. „Narval Frost Stick, Narval ja Relax Frozen.“
Kõige mugavamaks variandiks nimetab ta aga isetehtud ritva. „Minu leivanumber on kerge ritv, mis on tehtud oma kätega,“ lisab Maksim.
Seevastu FishSport Jõhvi kaupluse esindaja Sergei Sergejev teab täpselt, mida ostjad eelistavad ja millised landid on tegelikult nõutud.
Hindadest rääkides märgib Sergei, et lantide hinnavahe tuleneb sageli pigem tootja nimest kui nende efektiivsusest.
„Hinnaerinevus on reeglina tingitud brändist. Rapala on tuntud Soome kaubamärk. On näiteks Lucky John – hoopis teine hinnaklass. Lõpuks taandub palju just nimele. Kuid mõlemad on väga head,“ selgitab ta.
Seejuures rõhutab ta, et kõrgem hind ei taga sugugi paremat tulemust jääl. Tema sõnul ei mängi otsustavat rolli hinnasilt ega isegi kaubamärk, vaid see, kuidas lant vees käitub ja kes ritva hoiab.
„Kõik sõltub landi mängust, kuid veelgi rohkem – kalamehest endast. See on üldse kõige tähtsam aspekt. Sellest, kuidas kalamees lanti pakub, kuidas ta sellele mängu annab,“ märgib ta.
Sergei lisab, et just seetõttu võivad ühed ja samad mudelid anda eri inimeste käes täiesti erineva tulemuse.
„ Võib osta kalli landi – ja püüda mitte midagi. Võib aga võtta lihtsa, odava – ja saada suurepärase saagi. Kõike otsustab kogemus ja pakkumine,“ resümeerib ta.
Millele ei tasu raha kulutada?
Ilus, kallis… ja kasutu
Kõige selle juures ei koosne talipüügi kogemus vaid õnnestumistest, vaid ka vigadest. Igal kalamehel koguneb aja jooksul terve hulk vahendeid ja lante, mis tundusid paljutõotavad, maksid palju, kuid jääl nii-öelda tööle ei hakanudki. Selliseid oste – ilusaid, bränditooteid ja kohati täiesti kasutuid – meenutavad kalamehed irooniaga ja tunnistavad ausalt, et just need asjad seisavad enamasti aastaid kastides, leidmata kasutust.
Dmitri (47) nimetab mitte kõige õnnestunuma ostu näitena kajaloodi Praktik.
„Kasutasin seda umbes aasta,“ räägib ta. „Nüüd seisab see lihtsalt tegevuseta.“
Tema mõistis ta aja jooksul, et kajaloodi olemasolu ei muuda kalapüüki alati huvitavamaks või tulemuslikumaks. „ Näed küll kala, aga ta ei võta. Ja mis tolku sellest on?“ selgitab Dmitri.
Mingil hetkel loobus ta teadlikult seadmest. „Ilma kajaloodita on huvitavam – liigud ja otsid rohkem,“ lisab ta.
Aleksei (41) tunnistab, et üheks kõige kasutumaks ostuks said tema jaoks kallid talvesaapad. „Ostsin head, ülikallid saapad. Läksin reklaami õnge,“ räägib ta. „ Arvasin, et see on ideaalne variant.“
Kuid praktikas osutus kõik teisiti. „Ma liigun palju, puurin pidevalt, otsin kala. Lõpuks on neis kas palav või on nad liiga rasked. Aja jooksul mõistsin, et mul on lihtsam ja mugavam tavalisemate saabastega, ilma kõigi nende lisadeta,“ ütleb Aleksei.
Tema sõnul on saapad kvaliteetsed, kuid lihtsalt ei sobinud tema püügistiiliga, ja nüüd kasutab ta neid äärmiselt harva.
Stanislav (38) otsustas omal ajal investeerida maksimaalselt mugavasse istumisse jääl. „Ostsin kalli kokkupandava tooli – kõrge, pehme, korraliku seljatoega. Tundus, et see on must have,“ meenutab ta.
Aktiivsel talipüügil muutus aga tool kiiresti koormaks. „Kui oled kogu aeg liikumises, vahetad pidevalt auke, siis see tool ainult segab. Seda tuleb tassida, lahti võtta, kokku panna. Lõpuks jäi see sagedamini lihtsalt autosse,“ tunnistab Stanislav.
Aja jooksul loobus ta toolist täielikult. „Lihtsam on istuda kasti peal või üldse mitte istuda,“ naerab ta.
Kommentaar
Leonid (55), kogenud kalamees ja Facebooki grupi „Rõbalka v Estonii“ pikaajaline liige
Tinglikult võib kõiki talikalastajaid, keda sageli naljatamisi „pingviinideks“ kutsutakse, jagada mitmesse rühma. On neid, kes püüavad rahulikku kala – mormõskaga või taliõngega. On sikutimehi, kes jahivad eranditult röövkala talilantide ja balanssiiride abil. On ka neid, kes püüavad röövkala elussöödaga – undadega, kuid selliseid kalamehi on siiski vähem.
Peamine erinevus nende püügiviiside vahel seisneb sööda kasutamises. Mormõska või taliõngega püüdes pannakse konksule tingimata sööt, et kala ligi meelitada. Tuntuim sööt on muidugi uss, millest teavad kõik. Kuid tegelikult on variante palju rohkem: on taimsed söödad – tainas, leib, keedetud kruubid ja muud, ning looduslikud – sääsevastne, kärbsevastne, erinevat liiki ussid.
Seejuures püütakse mormõska ja söödastatud taliõngega alati just rahulikku kala, mitte röövkala.
Püük niinimetatud talispinninguga – talilantide, vibide ja balanssiiridega – on mõeldud ainult röövkalale. Siin on põhimõte lihtsam: pole vaja jännata söötadega ja külma käes külmunud sõrmedega sääsevastset pisikese mormõska otsa ajada – nauding on pehmelt öeldes kaheldav. Kasutatakse kunstlanti, mis lastakse auku ja millele antakse ridva abil mäng, kusjuures sageli otse kinnastega.
Kuid on veel üks oluline erinevus. Talispinninguga püüdes tuleb palju liikuda – pidevalt auke puurida ja kala otsida. See on aktiivne püük. Rahuliku kala püügil on liikumist vähem: jah, kala otsitakse samuti, kuid sagedamini leitakse perspektiivikas koht ja juba peibutussööda abil püütakse kala augu alla meelitada.
Talispinninguga püügil ei kasutata peibutussööta mitte kunagi – kala leitakse vaid aktiivse liikumisega.
