Riigikaitseõpetuse laagrid peaksid valmistama vanemate klasside õpilasi ette kodanikuvastutuseks ja meeskonnatööks. Viimastel kuudel on aga MK-Estonia toimetusse saabunud mitu muret tekitavat signaali: lugejad kurdavad, et laagrites kasutatakse laste suunal solvanguid, rakendatakse küsitavaid motivatsioonimeetodeid ning laagri lõpuks lapsed haigestuvad massiliselt. Kes ja milliste reeglite järgi neid laagreid korraldab ning kes vastutab, kui midagi läheb valesti – seda uuris MK-Estonia.
Viimastel aastatel on koolinoorte osalemine riigikaitse laagrites muutunud gümnaasiumite ja kutseõppeasutuste õppekava lahutamatuks osaks. Laagrite eesmärk on anda noortele praktilisi oskusi, õpetada meeskonnatööd ja näidata, kuidas kodanikukaitse üles on ehitatud.
Kuid toimetusse saadetud pöördumistes kirjeldavad inimesed vahejuhtumeid – vaieldavaid, valulikke, vastuolulisi. Jutt käib konkreetsetest intsidentidest, kus osalejate või nende vanemate sõnul tekkis probleeme tingimuste, distsipliini ning instruktorite ja õpilaste vahelise suhtlusega.
Alina lugu (nimi muudetud)
MK-Estonia toimetusega võtsid ühendust Alina (11. klassi õpilane) ema Natalja ja tema noormees Juri. Mõlemad on siiani segaduses sellest, mis tüdrukuga kohustuslikus riigikaitseõppe laagris juhtus.
„See toimus 10. juunil,“ räägib Juri. „See oli õppelaager, kuhu tulid noored erinevatest koolidest. Sealhulgas Alina, kes õpib 11. klassis. Oli telgi püstitamise etapp. Tüdrukud nende grupist – loomulikult neis asjades kogenematud – sattusid raskustesse, sest maapind oli märg ja pehme. Telk pandi küll püsti, kuid veidi valesti.“
„Seejärel algas kontroll,” jätkab Natalja. “Üks instruktoritest hakkas tütre sõnul käituma väga ebaviisakalt. Ta ei piirdunud vaid märkustega, ta lausa alandas neid. “Ajudeta”, “juhmakad”, “madala IQ’ga” – selliseid väljendeid ta minu tütre sõnul kasutas. Alina sel hetkel ei vaielnud, ta isegi ei teadnud, kuidas reageerida.“
Juri kinnitab: „Ta lihtsalt vaikis. Seisis. Ühel hetkel võtsid instruktorid välja telliskivi – ja hakkasid tõsimeeli arutama, kellele see anda. Lõpuks kuulutati, et Alina “väärib individuaalset karistust” ja anti see telliskivi talle. Kästi see endaga kuni päeva lõpuni kaasas kanda. Hiljem ütles ta mulle: “Ma ei saanud aru, mille eest. Ma ei öelnud ju sõnagi.”
Natalja jätkab: “Minu lapse jaoks oli see kohutav alandus. Ta pandi kogu rühma ees (umbes viisteist inimest) piinlikku olukorda. Ta kandis seda kivi terve päeva. Õhtuks tõusis tal palavik ja algas peavalu. Kuid ta jätkas siiski ülesannete täitmist – kartis, et muidu ei saa arvestust.“
Tema sõnul oli Alina täielikus šokis: „Ta isegi ei rääkinud nendega, ei vaielnud, ei vastanud, lihtsalt seisis. Ja siis antakse talle äkki telliskivi ja teatatakse karistusest. Mille eest? Ta ei saa siiani aru.“
Juri sõnul ei suutnud Alina mingil hetkel sellist alandamist enam taluda – ta hakkas nutma ja läks koos sõbranna Viktoriaga tualetti. Seal hakkas ta pisarais sugulastele helistama. Sõbranna püüdis teda rahustada, kuid Alina oli hüsteerias.
„Sel momendil tuli tema juurde tema kooli õpetaja,” jätkab Juri. „Ta küsis, mis juhtus. Alina püüdis midagi selgitada, kuid oli sellises seisundis, et tal oli raske sidusalt rääkida.”
Natalja lisab, et vestluse ajal tuli tualetist välja üks laagri vanemaid ja alustas Alinaga dialoogi. Kuid minuti pärast tuli ka seesama instruktor, kes talle telliskivi andis.
„Tema hakkas jutustama oma versiooni,” ütleb Natalia. „Samal ajal jätkas Alina nutmist, kuid see ei peatanud teda. Ta rääkis valjult, püüdes selgelt end paremas valguses esitleda. Ning ühel hetkel jäi mu tütar lihtsalt vait – ta kartis. Ta tundis hirmu pikka kasvu täiskasvanud mehe ees ja ei tundnud, et saaks temaga võrdsetel alustel rääkida. Lõpuks oli Alina sunnitud vabandama. Ta tegi seda lootuses, et ka instruktorilt järgneb vabandus – kuid seda ei juhtunud.”
Hiljem kutsuti vestlusele tunnistajad õpilaste hulgast. Kuid Natalja sõnul ei viinud dialoog kuhugi: iga pool jäi oma arvamuse juurde.
Samal päeval saadeti Aline meditsiinipunkti. Seal fikseeriti palavik, kaebused üldisele enesetundele ja kõrvavalu. Pärast seda saadeti ta koju.
Juri tuli talle isiklikult järele.
„Kui ma kohale jõudsin, tuli see instruktor minu juurde. Sai aru, milleks ma tulin – ja läks kohe ära,” meenutab noormees. „Alina rääkis mulle hiljem autos kõik nuttes ära. Ta oli sellises seisundis, et ma sain kohe aru, kui tõsine olukord on.”
Natalja lisab: „Tal on minevikus juba olnud probleeme närvisüsteemiga. Ta võttis ravimeid, käis teraapias. Pärast laagrit tuli jälle spetsialistide poole pöörduda. Me püüdsime kooliga ühendust saada, kuid tütrele helistas vaid klassijuhataja, mille eest oleme talle väga tänulikud. Ta ütles, et annab informatsiooni juhtkonnale edasi. Pärast seda – vaikus.”
Ta lisab: „Me ei saa aru, kuidas selline asi on lubatud. See ei ole ju isetegevus, see on osa kooliprogrammist. Ja kui kõik see on ametlik – siis peab keegi selle eest ka vastutama.”
Natalja pöördus laagri korraldajate poole, et saada neilt ametlikku reaktsiooni ja selgitusi juhtunu kohta.
„Olukord on fikseeritud”
MK-Estonia küsimusele Riigikaitseõppe laagrite korraldamise reeglite kohta valmistasid vastuse ette Kaitseressursside amet ja Kaitseliit ühiselt. Vastajate konkreetseid nimesid ei olnud märgitud.
Vastuse alguses rõhutavad ametkondade esindajad: „Riigikaitseõpetus on gümnaasiumides ja kutseõppeasutustes õpetatav kohustuslik õppeaine. See koosneb kahest kursusest: kohustuslikust teoreetilisest Riigikaitse kursusest ja vabatahtlikust väljasõidu kursusest “Praktiline õpe välilaagris”. Välilaagreid viib läbi Kaitseliit. Koolid võivad siiski võtta vastu otsuse muuta laagris osalemine oma programmi kohustuslikuks osaks.”
Mis puudutab instruktorite kohustusi, siis vastuses on märgitud järgmine:
„Instruktorite poolt läbi viidav õppetegevus peab põhinema dokumentidel ja aluspõhimõtetel – sealhulgas Riigikaitse kursuse õppekaval, kaitseministri käskkirjal „Riigikaitse“ välilaagri korraldamise kord“, samuti Kaitseliidu ja/või Kaitseväe sisemistel eeskirjadel ning haridusministeeriumi juhistel alaealiste osalemise kohta välitingimustes.”
Kirjas märgitakse, et kuna välilaager toimub haridusprotsessi raames, peab instruktorite käitumine vastama normidele, mida kohaldatakse õpetajate suhtes koolikeskkonnas.
„Kõik tegevused ja suhtlus õpilastega peavad vastama kooli hariduslikele põhimõtetele ja alaealiste õigusi kaitsvatele raamidele. Instruktor peab tagama turvalise, lugupidava ja toetava õhkkonna. Suhtluses ei tohi lubada alandamist, ähvardusi ega hirmutamist – ei psühholoogilises ega füüsilises vormis. Instruktor käitub eeskujuna, arvestades noorte arenguvajadusi ja järgides eetilise ning pedagoogilise tegevuse norme,” seisab kirjas.
Seejärel kommenteerisid ametkondade esindajad Alinaga juhtunud olukorda.
„10. juunil laagris toimunud intsident fikseeriti,” on märgitud kirjas. „Instruktor kahetseb juhtunut ja on kannatanu ees juba vabandanud. Samuti saatis Kaitseliidu staap ametliku vabanduse õpilase emale. Hiljem ei ole õpilaselt uusi pretensioone tulnud. Seega said mõlemad konfliktsituatsiooni sattunud pooled suhelda otse ja kuna kumbki pool ei ole esitanud täiendavaid nõudmisi, loetakse intsident isiklikul tasandil lahendatuks. Kaitseliit kui organisatsioon tegi sellest olukorrast järeldused.”
Vastates küsimusele edasiste tegevuste kohta, täpsustavad Kaitseliidu esindajad: „Laagri korraldamise eest vastutav üksus – Kaitseliidu Tallinna malev – võtab tulevikus ennetavaid samme, sealhulgas kontrollib õppetegevuse kvaliteeti, juhendamist ja laagrite üldist korraldust.”
Lisaks lubas ametkond üle vaadata sisemise korra. Uuest õppeaastast (2025/26) on koolid või Riigikaitse õpetajad kohustatud vanemaid planeeritavast laagrist ette teavitama. Samuti ootab juhendajaid ees täiendav instruktaaž ning laagrite korraldajate ja õppeasutuste vahel plaanitakse luua selgem teabevahetus ja selgitustöö.
Natalja kinnitab: mitu nädalat pärast ametkondadega kirjavahetuse pidamist vabandati tõepoolest tema ja Alina ees.
Kaitseliidu esindajate sõnul viidi antud töötajaga läbi täiendav selgitav vestlus ja nende tulevikuplaanides on sarnastel üritustel instruktorite töö üle järelevalve tugevdamine.
Denissi lugu
See olukord juhtus 2025. aasta mais Männiku riigikaitseõppe laagris. MK-Estonia toimetuse poole pöördus Viktoria – 18-aastase Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli õpilase ema. Tema poeg Deniss osales õppekogunemisel, mis tema sõnul ei jäänud talle meelde mitte tsiviilkaitseõppuste, vaid kaose, asjade kaotamise ja massilise halva enesetunde tõttu.
„Poja sõnul algas kõik sellest, et neile anti välja vorm, seljakotid, varustus,” ütleb Viktoria. „Seejärel algas tugev vihm ja asjad, sealhulgas isiklikud, samuti magamiskotid, lihtsalt visati hunnikusse presentkatte alla. Seda tegid, nagu rääkis Deniss – instruktorid.”
Pärast õppustelt naasmist, õhtupoole, algas Denissi sõnul tõeline segadus.
„Poisid ei leidnud üles oma seljakotte, vahetusriideid, jalanõusid. Poeg ütleb, et paljudel läks midagi kaduma – rahakotid, tossud, varustus. Keegi isegi kurtis, et tema telefon on kadunud,” lisab Viktoria.
Tema sõnul koostasid osalejad kadunud asjade nimekirja ja andsid selle edasi juhtkonnale, kuid millega see lõppes – ei ole teada.
„Neile ei teatatud midagi, ametlikku uurimist polekski nagu toimunud. Deniss ütles, et hiljem anti justkui mingid uued asjad, aga kelle omad ja kust need tulid – ta ei tea,” selgitab ta.
Seejärel, Viktoria sõnul, läks asi veelgi raskemaks: „Teisel päeval hakkas paljudel halb. Tõusis palavik, oli üldine halb enesetunne. Üks poiss viidi arsti juurde – ta oli Denissi sõnul väga kahvatu. Hiljem haigestusid ka teised. Poeg ütles, et umbes 35 inimest tundsid end halvasti.”
Ühel hetkel, ütleb ta, teatati osalejatele lihtsalt, et laager lõpetatakse ennetähtaegselt ja nad peavad asjad pakkima.
„Poeg tuli koju päev varem ja ütles, et see olevat poiste haigestumise tõttu. Kuid ametlikku selgitust neile ei antud,” ütleb ta. „Poeg oli nähtavalt tujust ära. Ilmselt ei peaks õppelaager, pärast mida noorukid koju tagasi tulevad, selline välja nägema.”
Asjad läksid oma teed
Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli arendusosakonna juhataja ja direktori kohusetäitja Ene Pukk kommenteerib olukorda järgmiselt: „Riigikaitseõppe välilaagrisse, mis toimus 2.–4. mail 2025. aastal, suunati direktori käskkirja alusel 178 õpilast. Kooli poolt saatis lapsi õppeaine õpetaja ja laagri korraldajaks oli Kaitseliidu Tallinna malev. Vastutavate isikute määramine vahetuse läbiviimiseks kuulus just nende kompetentsi.”
Ta kinnitab, et laagri toimumise ajal oli ilm külm ja vihmane ning sellistes tingimustes haigestusid mõned õpilased.
„Viirushaigused levisid laagris kiiresti – see ei ole üllatav, arvestades, et noorukid olid tihedas kontaktis, magasid telkides ja olid pidevalt üksteise lähedal,” märgib Pukk.
„Igapäevaelus nimetatakse selliseid sümptomeid külmetuseks, kuid tegelikult on tegemist tüüpilise viirusega – nohu, köha ja kurguvaluga. Info haigestunutest jõudis koolini õigeaegselt.”
Siiski ei pea ta olukorda sisemise uurimise alustamiseks piisavaks: „Haigestunud noored saadeti koju ja viiruse leviku peatamiseks otsustasid korraldajad vahetuse enne tähtaega lõpetada. Kõigile tagati transport ja lapsed pöördusid turvaliselt koju.”
Info varguste ja asjade kadumise kohta koolis ei kinnitata. Pukk märgib, et õppeasutuse suunal selliseid teateid ei ole tulnud.
„Reisil osalenud õpetaja ja saatjad ei ole fikseerinud vargusjuhtumeid. Nende sõnul ei leidnud mõned lapsed tõepoolest üles oma asju, kuid selle põhjuseks oli õpilaste endi hooletus – vargusest rääkimiseks ei olnud põhjust. Kõik leitud ja kadunud esemed koguti kokku ja tagastati laagri lõpus omanikele,” väidab Pukk.
Ta lisab: „Mõne õpilase jaoks võib sõjaväeline kord tunduda liiga range või mõttetu. Kuid riigikaitse laager on äärmiselt oluline nii noorte isiklikuks arenguks kui ka riigi kaitsevõime tugevdamiseks.”
Tema sõnul nõuavad sellised tingimused noortelt tõepoolest mugavustsoonist väljatulekut: „Aga nii peabki olema.”
„Üldiselt ei ole meil põhjust kahelda õpilaste turvalisuses ega laagri tingimuste vastavuses standarditele. Kogemus näitab, et enamikul juhtudel jäävad õpilased rahule ja igaühe heaolu sõltub sealhulgas tema enda tähelepanelikkusest, töökusest, austusest ja aususest,” järeldab Ene Pukk.
Kaitseressursside Ameti ja Kaitseliidu esindajad selgitavad: „Juhul, kui laagris kaovad isiklikud asjad või keegi on need varastanud, kohaldatakse üldisi turva- ja õiguskaitse norme, mis on sarnased nendega, mis kehtivad haridusasutustes ja Kaitseliidu korraldatud üritustel. Õpilane või õpetaja-saatja on kohustatud juhtunust teatama laagriülemale või vastutavale instruktorile.”
Kui tegemist on väärtuslike esemetega või on kahtlus vargusele, tuleb intsident kirjalikult fikseerida – märkides ära kadunud eseme, aja, koha ja asjaolud.
Kooli esindaja otsusega võidakse teavitada vanemaid või isegi kutsuda politsei.
Selliste olukordade vähendamiseks hoiatavad korraldajad, koolid ja õpetajad osalejaid eelnevalt: mitte võtta kaasa väärtuslikke asju või hoida neid kaitstud kohtades – näiteks lukustatavates telkides või õpetaja juures. Samuti soovitatakse isiklikud asjad märgistada.
Daniеli lugu
Tallinna elanik Anna jagas oma kogemust.
„Minu 17-aastane poeg Daniel osales riigikaitse laagris 2025. aasta veebruaris. Ilmastikutingimused olid siis äärmiselt rasked. Poja sõnul magasid nad telkides lumel, magamiskotid ei päästnud ja esimesel hommikul pärast sellist ööbimist ärkasid kõik üles läbikülmununa. Pakane oli korralik ja paljudel olid magamiskotid ka märjad. Riideid ei olnud kusagil võimalik korralikult kuivatada, jalanõud olid pidevalt märjad. Loomulikult hakkasid lapsed haigestuma.”
Daniel tuli koju palavikuga, hiljem diagnoositi tal bronhiit, mida ta ravis kaks nädalat.
„Ja kaks kolmandikku tema grupist haigestus samuti,” lisab ta. „Kui juba ajateenijaid sunnitakse pärast jõe ületamist 8 tundi märja riietusega autos sõitma (eelmisel aastal oli selle kohta vali juhtum – toim. märkus), siis mida üldse lastest rääkida?”
Ametlik seisukoht
Kaitseressursside Ameti ja Kaitseliidu esindajad kommenteerivad olukorda järgmiselt: „Meditsiiniline valve ja meditsiinilise abi osutamine on laagrite ohutusnõuete kohustuslik element. Iga 100 osaleja kohta peab olema vähemalt üks sanitar. Praktikas on see reeglina parameediku ettevalmistusega spetsialist, kes on varustatud täieliku MK2 meditsiinikomplektiga.”
Laagri korraldus peab vastama sanitaarnormidele, arvestama kehtivate standardite, epidemioloogilise olukorra ja valitsuse korraldustega. Kõik osalejad on kohustatud osutama esmaabi oma pädevuse piires. Vajadusel kutsutakse kiirabi numbril 112.
Samuti rõhutatakse Kaitseliidus, et „äärmuslike ilmastikutingimuste või suurenenud terviseriski korral võib programmi korrigeerida või ajutiselt peatada.” Osalejatele selgitatakse eelnevalt ja laagri ajal, kuidas riietuda kihiliselt, samuti antakse neile ilmastikutingimustega sobiv vorm.
Ametkondade esindajad täpsustavad, et tavaliselt paigutatakse õpilased ahjuküttega telkidesse. Enne laagri algust saavad nad üksikasjaliku nimekirja vajalikust varustusest – see sisaldab matkamatti, vahetusriideid, aluspesu ja sobivaid jalanõusid.
Kokkuvõttes kinnitavad ametkonnad: „Riigikaitseõpetuse välilaagrid viiakse läbi Kaitseväe ja Kaitseliidu normatiivdokumentide alusel. Põhieesmärk on „tagada osalejate ohutus, varustuse vastavus ja isiklike asjade säilimine”. Seejuures on laagri korraldaja kohustatud jälgima, et varustus oleks ohutu, puhas ja vanuserühmale sobiv. Lisaks arvestatakse planeerimisel õppeaine õppekava, kursuse metoodilisi materjale, samuti Kaitseministeeriumi ja Kaitseressursside Ameti soovitusi.”
Autorilt
Paljud neist noortest tahavad siiralt õppida oma riiki kaitsma. Paljudel neist on selleks sisemine valmisolek ja armastus Eesti vastu. Kuid tee patriotismini ei tohiks viia läbi hirmu, külma ja alanduse.
Sest kui õppeprotsessis puutub laps toetuse asemel kokku ebaviisakusega, võib motivatsioon kaduda.
Ja austus vormiriietuse vastu võib hoopis asenduda solvumisega. Soov teenida – usalduse kaotusega.
Ja kui metsas, vihma käes, võõras vormis ja köhaga, ei suuda noorukid leida oma telefoni või muid isiklikke asju või tüdrukud nutavad täiskasvanud mehe poolse alandamise tõttu – on see signaal.
See on põhjus, miks korraldajad ja ametnikud peavad meeles pidama: ükski seadus ei asenda inimlikkust. Ja kui riik tahab kasvatada kodanikke, kes on valmis Eestit iga hinna eest kaitsma, siis on parem alustada lugupidavast ja hoolivast suhtumisest (veel) lastesse.
