Otsides tõhusat vahendit invasiivsete tigude vastu, mis aiapidajaid meeleheitele viivad, on inimesed valmis proovima ka kõige ootamatumaid lahendusi, peaasi, et neist kasu oleks. India jooksupart on üks väheseid elusolendeid, kes peab hispaania teetigusid täiesti korralikuks toidupalaks. Sellest, kui edukalt pardid tigude sissetungiga toime tulevad ja kas neile on raske oma suvilas sobivaid tingimusi luua, rääkis MK-Estoniale hobilinnukasvataja Aleksandra Raplamaalt.
Terve suve on ilm olnud tigudele ideaalne. Soe, regulaarsed vihmahood, päike peidab end tihti pilve taha – elu nagu lill!
Pole ime, et teod on hooaja üks populaarsemaid teemasid nii sportlaste, kelle terviseradu nad rikuvad, koolieelikute vanemate, kes kardavad lapsi murule mängima lasta, kui ka lemmikloomaomanike seas, kelle hoolealustele võib kokkupuude nende nälkjatega põhjustada tõsise mürgituse. Kuid eelkõige on see igapäevane peavalu inimestele, kes on ühel või teisel moel põllumajandusega seotud.
Meie leht on juba kirjutanud, kui suurt kahju „hispaanlased“ istikutele ja viljadele tekitavad ning kui defitsiitseks on poodides muutunud tõhusad keemilised tõrjevahendid. Paljud loomaomanikud aga kardavad keemiat kasutada, peljates oma lemmikuid kahjustada, samal ajal kui teod ei karda midagi ja munevad sadu mune. Olukord tundub lootusetu! Kuid igast raskest olukorrast on väljapääs ja antud juhul võib päästjaks osutuda part! Tõsi küll, mitte igaüks, vaid eriline tõug nimega india jooksupart.
Meie leht on juba kirjutanud, kui suurt kahju „hispaanlased“ istikutele ja viljadele tekitavad ning kui defitsiitseks on poodides muutunud tõhusad keemilised tõrjevahendid, mis suudaksid tigude levikut pidurdada. Paljud loomaomanikud aga kardavad keemiat kasutada, peljates oma lemmikutele kahju teha, samal ajal kui teod ei karda mitte kui midagi ja munevad sadu mune. Olukord tundub lootusetu!
Kuid igast raskest olukorrast on väljapääs ja antud juhul võib päästjaks osutuda part! Tõsi küll, mitte igaüks, vaid eriline tõug nimega india jooksupart.
Sulgedes tšempionid
Aleksandra elab koos perega talus ning tema majapidamises on nii kanu, parte kui ka hanesid. Hispaania teetigusid pole perenaine oma territooriumil veel näinud – siiakanti pole nad veel jõudnud. Kuid pardid-kaitsjad on tal juba olemas!
Nad sattusid Aleksandra juurde juhuslikult – keegi kinkis talle kaks emast ja ühe isase lihtsalt kollektsiooni täienduseks. Alles hiljem selgus, et jooksupardid on aiakahjuritega võitlemises tõelised tšempionid ning tuttavate ja isegi võõraste aednike palvel hakkas naine seda tõugu pardipoegi kasvatama.
„Esimesena tõstatas selle teema meie mesinik,“ räägib talunik. „Temal ilmusid aeda hispaania teeteod. Ta tõi meile mett ja nägi äkki neid kolme parti. „Müü mulle need jooksupardid! Mul on neid väga vaja!“ ütles ta. Ma vastasin, et võtku niisama! Aga ei, ta andis raha, leidis kuskilt veel kaks parti ja sai endale p’ris pardipere kokku. Ja siis ta kirjutas mulle, et kahe kuuga tegid pardid kõik puhtaks, tigusid enam pole. „Ma tahan neid parte veel!“ kirjutas ta. Tal on palju maad – mitte lihtsalt suvila, vaid suur krunt.“
Viimane lootus
India jooksupartide suurepärased tulemused on inspireerinud paljusid aednikke, kes olid juba peaaegu valmis võitluses tigudega alla andma.
„Praegu on nende partide vastu väga suur huvi, läheb peaaegu kakluseks,“ naerab Aleksandra. „Näiteks naaber palus: jäta mulle viis pardipoega! Siis aga tulevad inimesed, kes tellisid neli, annan neile neli, aga nemad küsivad: „Oi, kas saaks veel kaks?“ Ma ei saa ju ära öelda, kui inimene on juba kohale tulnud… Nii võib hilineja ilma jäädagi. Üks selline juhtum oli – inimene tellis pardipojad, aga kõik napsati hetkega ära! Siis broneeris ta pojad järgmisest pesakonnast ja viis nad päris pisikestena ära, kasvatas kodus karbis üles. Ka kõik eelmisel nädalal koorunud pardipojad on juba broneeritud ja ka neid, kes on inkubaatoris, ootavad juba tulevased omanikud.“
Aleksandra ei plaaninud alguses india jooksuparte kasvatada ja müüa. Kuid praegu inimesed väga paluvad, seega inkubaator tühjana ei seisa.
„Meil on asjaamastajatele mõeldud automaatsed inkubaatorid. On aga tuttavaid, kellel on hiiglaslikud kapid. See anti mulle laenuks, spetsiaalselt nende partide haudumiseks, sest kõik on sel aastal tigude hulgast šokeeritud ja need pardid on, võib öelda, viimane lootus,“ räägib perenaine. „Aga päriselt, kõik, kes parte ostavad, helistavad ja kirjutavad hiljem, et aed on puhas!“
Üks india jooksupart maksab 20 eurot.
Aleksandra sõnul hakkavad pardipojad tigusid sööma juba 1-kuuselt. Lindudel on hea isu ja lisaks tigudele söövad nad ka mardikaid, röövikuid ja tigusid.
„Kolmest pardist piisab täiesti, et suvilakrunt tigudest täielikult vabastada ja puhtana hoida,“ ütleb talunik.
Pardilood
Meile näidatakse töötavat inkubaatorit. Jooksupartide helesinisest kreemika värvini munad on laotud kenasti ridadesse. Kui spetsiaalse lambiga valgustada, on näha, kuidas sees areneb tibu.
„Need munad, mis inkubaatoris on, on Lätist, ühest talumajapidamisest,“ selgitab Aleksandra. „Spetsiaalselt toome siia, sest sellise pardi soovijate järjekord on lihtsalt tohutu. Ostame mõned munad ka Eestist, aga neist koorub kehvemini. Mees ütleb – jätame endale ka paar tükki, äkki meile tulevad ka teod? Aga ma ei jõua endale jätta, nad rebitakse peaaegu et käest ära ja juba tehakse tellimusi järgmiseks aastaks. Aga pardid, muide, talvel ei mune, nii et kevadeks, hooaja alguseks pardipoegi kasvatada ei õnnestu.“
Aleksandra viib meid teise ruumi, kus kasvavad piiksuvad kohevad pardipojad. Nad on vaid nädalavanused, kuid julged, krapsakad ja tatsavad armsalt oma lestadega. Perenaine selgitab, et nõudlust nende partide järele on raske rahuldada, sest seni pole neid keegi kasvatanud ja praegu lihtsalt ei jätku mune, mida inkubaatoritesse panna, et vajalikku „armeed“ luua.
„Mul on tuttav suurte inkubaatoritega, me võiksime sellega koos tegeleda, aga pole kuskilt nii palju mune võtta,“ laiutab Aleksandra käsi. „Ma ei tea, näiteks, kes mulle 300 tükki müüks. Kui Lätist saan 50 tükki – see on juba vedamine. Jätta endale mõned pardid aretuseks ei õnnestu, inimesed tulevad, näevad, et pardid on olemas, ja on kohe valmis nad ära viima. Ma ütlen, et nad on müüdud, aga mis sa teed. „Meil on vaja!“ ja kõik.“
Talunik räägib oma „pardikollegist“ Suurupist, keda ta nimetab nende lindude suurimaks fänniks. Kui Aleksandra alles alustas ja tal oli vaid viis parti, ostis mees temalt kohe kolm. Järgmisel päeval tuli ta aga ülejäänud kahele järele!
„Tal on suur maja, ta kaevas tiigi ja ostab parte meeletult kokku, sest inimesed rendivad neid temalt suveks oma suvilatesse,“ räägib Aleksandra. „Isegi kui parte tekib liiga palju, teab ta, et äärmisel juhul võib ta nad ära süüa, tema jaoks pole see probleem.“
Maja metsa vahel
Mida peaks siis tegema suvilapidaja, kes otsustab need imelised jooksupardid oma krundile kutsuda, lootuses, et nad aitavad invasiivsete kahjuritega toime tulla?
„Partidel on muidugi vaja varjualust. Võib vaadata valmis variante või ise meisterdada, vastavalt rahakotile. Veekogu kaevata pole tingimata vaja, nad on õnnelikud ka suurema veeanumaga, aga elavad suurepäraselt ka ilma selleta,“ loetleb Aleksandra põhipunkte, mida algaja pardiomanik peaks teadma. „Territoorium peab olema aiaga piiratud. Just need jooksupardid eriti ei hüppa, kõrget aeda pole vaja – piisab 40 sentimeetrist. Põllumajanduspoodides müüakse spetsiaalset võrku, mis on juba voolu all – see peletab rebased eemale.“
Perenaine märgib, et pardid on üsna iseseisvad, neid võib kindlasti mitmeks päevaks üksi jätta. Lisaks on olemas automaatsed söötjad ja jootjad.
Siiski pole võimalik end kõige eest kaitsta. Isegi kui linnud ööbivad kitsa avaga majakeses, kuhu rebane sisse ei mahu, poeb nirk sealt kergesti läbi. Seetõttu on hea, kui territooriumil on ka valvekoer.
Ja suurt veekogu neile veelindudele samuti vaja pole. Aleksandra kurdab, et pardid on räpakad ja naudivad igas porilombis hullamist: „Mida rohkem pori, seda parem, nad suplevad poris ja neil on hea olla.“
Perenaise sõnul võtavad inimesed praegu pardipoegi soost hoolimata, peaasi, et saaks. Seda enam, et isased pardid ei kakle omavahel nagu kuked, vaid elavad sõbralikult. Ideaalis on muidugi üks isane ja kolm-neli emast – siis on kõik hästi ja munevad korralikult. Nende munad on väga maitsvad.
Talvitumine kasvuhoones
„Jooksupardid elavad õues ja on üldiselt vähenõudlikud,“ ütleb Aleksandra. „Võib teha peenikese võrguga aediku ja seda kohast kohta ümber tõsta. Meie mesinikul elavad pardid terve suve aias. Sügisel, kui aiaelu lõppeb, laseb ta nad peenardele, et jooksupardid kogu ala puhtaks teeksid. Talvel paneb ta nad tühja kasvuhoonesse ja seal nad terve talve ongi. Soojemat kohta nad ei vaja.“
Perenaise sõnul taluvad pardid Eesti talve suurepäraselt – naudivad lumel jalutamist ka 30-kraadise külmaga.
„Neid on raske isegi tuppa ajada,“ ütleb ta. „Vett saavad nad lund süües. Võib neile kapsast visata, nad söövad isegi külmunud kapsast ja saavad sealt vett. Ja tänapäeval on olemas igasuguseid soojendusega vidinaid. Nende pidamine pole üldse probleem! Ja kõigest kolm lindu puhastavad suvilakrundi tigudest täielikult kuu ajaga, pole vaja neid 20 või 10 tükki võtta. Seda enam, et need pardid ka kakavad – ja kohe kogu südamest.“
Mitte iga suvilaomanik ei ole valmis võtma vastutust partide talvitumise eest oma krundil. Paljusid huvitab võimalus rentida pardimeeskond ainult aiandushooajaks.
Aleksandra sõnul tema oma parte rendile ei anna, kuid on valmis linnud sügisel tagasi võtma.
„Kui ostja maksab pardi eest täishinna, siis miks ka mitte, kui talle selline variant sobib,“ ütleb ta.
Toimik
India jooksupart
- Ladina nimi: Anas platyrhynchos domesticus, kodupardi tõug.
- Päritolu: Tõug aretati Indoneesia saartel (Jaava, Lombok, Bali) rohkem kui 2000 aastat tagasi. Euroopasse toodi 19. sajandil.
- Nime päritolu: Huvitaval kombel pole tõul Indiaga otsest seost – sõna „india“ on seotud varajaste koloniaalkaupmeeste segadusega, „jooksja“ aga liikumisviisiga. Need pardid ei vaju küljelt küljele, nagu tavalised, vaid jooksevad kiiresti, hoides keha peaaegu vertikaalselt, meenutades jooksvat inimest. Varasem nimetus oli ka pingviinpart.
- Eluiga: Hea hoolduse korral keskmiselt 8–10 aastat, mõnikord kuni 12 aastat.
- Toitumine: Kõigesööjad. Menüüsse kuuluvad teraviljad (nisu, kaer, mais), roheline ja köögiviljad, putukad, limused ja ussid, veetaimestik. Looduses otsivad aktiivselt putukaid ja vastseid, mis teeb neist väärtuslikud abilised kahjuritõrjes.
Huvitavad eripärad:
- Eristuvad kõrge munatoodanguga: 200–300 muna aastas, mõned kuni 350.
- Munad on kanamunadest suuremad, sinaka või roheka koorega.
- Ei armasta pesal istuda, seetõttu kasutatakse aretuseks sageli inkubaatorit või teist tõugu hauduvat lindu.
- Suurepärased „aednikud“ – süües tigusid, mardikaid ja vastseid, kaitsevad nad aeda ilma keemiata.
- Väga liikuvad, läbivad pikki vahemaid pigem joostes kui ujudes.
- Taluvad hästi jahedat kliimat, kui on olemas tuule- ja niiskuskindel varjualune.
