Mõned suvilarajoonide ja eramajade omanikud Eestis on märganud ootamatut asja: hispaania teetugusid tundub kruntidel võrreldes möödunud aastaga olevat justkui vähem. Seal, kus eelmisel suvel rehkendati oranžide limuste „saaki“ sadades ühe öö jooksul, leitakse nüüd kutsumata külalisi vaid üksikuid isendeid. Kas tõesti on nälkjate vastu rohi leitud? Seda selgitas „MK-Estonia“.
„Eelmine hooaeg oli lihtsalt kohutav,“ jagab Harjumaa suvilapidaja Tamara. „Suvi kujunes gümnaasiumilaadselt gümnaasiumiks, see tähendab üsna niiskeks ja soojaks, mis on ideaalsed tingimused nälkjate paljunemiseks, ning me kõik polnud absoluutselt valmis selliseks invasiooniks. Ja see oli just nimelt invasioon – õhtuti oli lihtsalt võimatu murul kõndida, nälkjad roomasid bukvaalselt igal ruutmeetril! Invasiivsed, mitteinvasiivsed, igasugused – enam polnud vahet, me koos naabritega korjasime neid viieliitristesse veepudelitesse erilise valikuta. Ühe tiiruga krundil võis kokku korjata 3–4 sada…“
Tamara meenutab pahameelega eelmise suve bossasid.
„Nälkjate vastased vahendid olid terav defitsiit – selgrootute vastased vedelikud ja pulbrid osteti viimseni ära, veebipoed pidasid isegi järjekorranimekirju tulevaste tarnete jaoks. Naabrid jagasid oma „koduseid“ viise, kuid tegelikult aitasid need vähe,“ räägib naine. „Mina elasin kord üle šoki, kui leidsin nälkja suveköögi seinalt. A naabrinaine – tal on aknaosa terve seina ulatuses – rääkis peaaegu pisarates, et pärast kaste langemist roomasid nälkjad otse mööda klaasi. Kujutate ette seda vaatepilti?“
Õudusega meenutab 2025. aasta suve ka teine suvilapidaja Tatjana: „Mul on kohevad kassid, kellega me veedame suvilas minu puhkuse. Kassid jalutasid alati aias, eriti hämaruses, see on kassi lemmikaeg. Kuid eelmisel aastal pidin ma nad koju ajama märgatavalt varem ega lasknud neid välja enne, kui hommikune kaste oli kuivanud – muidu tõid nad käppadel ja kõhul külge kleepunud nälkjaid. Ja see oli vastik.“
Kuid käesolevat hooaega märgivad paljud suvilapidajad kui optimismi süstivat.
„Eelmise suve lõpus õnnestus hankida 20-kilogrammine kott raudfosfaadi põhjalikku molluskitsiidi,“ jagab rõõmu Harku valla elanik Dmitri. „Osa panin ma kohe oma krundile, osa müüsin naabritele ja nemadki kasutasid preparaati. Ja sel kevadel, niipea kui soojaks läks, töötlesime me kõik taas oma krundid ära. Ei tea, kas see aitas või oli talv meie poolel, kuid mina kohtan seni vaid üksikuid nälkjaid ja naabrid samuti.“
Rõõmustada on varajane
Spetsialistid aga soovitavad järeldustega mitte rutata.
„Nälkjad muutuvad märgatavamaks paarumisperioodil – juuli lõpust septembrini, seetõttu on praegu veel vara hinnata invasiivsete limuste arvukust sel suvel ühes või teises piirkonnas,“ selgitab Keskkonnaameti keskkonnahariduse ja avalikkuse teavitamise spetsialist Margit Turb.
Spetsialistide sõnul pole hispaania teetuga kuhugi kadunud, veelgi enam, ta vallutab uusi territooriume.
Keskkonnaameti nälkjate kaardirakenduse andmetel hispaania teetao leviala Eestis laieneb, eriti tihedalt asustatud aladel. Kõige laiemalt on see levinud Harjumaal ja Tallinna lähistel.
„Siiski pole kahjur jõudnud riiki täielikult hõivata,“ ütleb Turb. „Meil on endiselt palju territooriume, kuhu hispaania teetuga ja teine võõrliik – mustpea-nälkjas – pole veel tunginud.“
Kuid teadur Eha Kruus, tuntud taimekaitse spetsialist, entomoloog ja Eesti Maaülikooli teadur, räägib juba faktilisest üleriigilisest levikust.
„Hispaania ja mustpea-nälkjas on praeguseks levinud praktiliselt üle terve Eesti,“ konstateerib ta.
Miks osutus territooriumi hõivamine nii edukaks? Vastus on lihtne: hispaania teetuga sööb praktiliselt kõike.
„Salatid ja kapsad, kurgid ja kõrvitsad, oa tärkamisjärgus võrsed ja porgandid, spargel ja maasikad – nälkjatel on suurepärane maitse,“ loetleb Kruus.
Siiski on kahjuril eelistused olemas.
„Üldiselt eelistavad nad pehmema maitsega toitu, väldivad näiteks sibulat ja küüslauku, samuti taimede karvaseid osi, nagu tomativarred,“ selgitab teadur.
Kuid peamine probleem ei seisne sugugi limuse gastronoomilistes eelistustes.
„Hispaania teetuga on kõikesööja organism: talle sobivad elusad taimed, varisenud viljad ja surnud orgaaniline aine,“ ütleb Kruus. „Aga mõnikord osutub menüü veelgi ebameeldivamaks – ratsiooni kuuluvad甚至 hukkunud liigikaaslased, loomade ekskremendid ja maapinnal pesitsevate lindude kaitsetud pojad.“
Teaduri sõnul pole just seetõttu toidunappus neile nälkjatele praktiliselt ohuks. A kui kujunevad soodsad ilmastikutingimused, võib nende arvukus osutuda šokeerivaks甚至 kogenud aednikele.
„Sobivates tingimustes paljunenud nälkjad rabavad populatsiooni tihedusega: ühelt ruutmeetrilt võib leida sadu isendeid,“ ütleb Kruus.
Kust üldse tulevad uued nälkjad?
Peamiseks invasiivsete limuste levikukanaliks peab Kruus taimede ja istutusmaterjali kaubandust.
Tema sõnul viis Eesti pärast Euroopa Liiduga liitumist oma seadusandluse karantiinse kahjustaja osas vastavusse üleeuroopaliste normidega. Kuid kuna hispaania teetuga on Euroopa päritolu, ei laienenud talle automaatselt taimtervishoiu karantiini reeglid.
Seejuures ei teosta Keskkonnaamet võõrliikide kontrolli piiril.
„Nii see ohtlik võõrliik tungiski sisse omamoodi „mustade aukude“ kaudu erinevate ametkondlike piirangute vahel, a tänapäeval on selle levikut tegelikult juba võimatu kontrollida,“ leiab teadur.
„Kõige tähtsam – mitte kanda nälkjaid ja nende mune edasi koos taimede, mulla ja aiatööriistadega,“ tuletab meelde Margit Turb. „Eriti tähelepanelikult tuleks suhtuda ostetud taimedesse, toodud mulda ja multši. Kogu istutusmaterjal, pinnas, multš ja tehnika, mis aeda tuuakse, tuleb hoolikalt üle kontrollida invasiivsete nälkjate esinemise suhtes. Leitud isendid ja nende munad tuleb viivitamatult hävitada.“
Spetsialistide sõnul tekivad just nii uued kolded asulates, kus varem hispaania teetugusid pole kunagi olnud.
Täielikult vabaneda pole enam võimalik?
Tundub, et just sellisele järeldusele jõuavad järk-järgult nii teadlased, ametnikud kui ka praktikud. Seejuures ei arvesta täieliku võiduga isegi professionaalid.
Tallinna Botaanikaaias on võitlus nälkjatega saanud ammu igapäevatöö osaks.
„Me võitleme nendega pidevalt, kuna need kujutavad endast suurt probleemi,“ ütleb asutuse taimekaitse spetsialist Pille Hermann. „Praegusel hetkel tegeleme arvukuse kontrollimisega. Pole väga usku, et meil õnnestub neist täielikult vabaneda.“
Tema sõnul võiksid olukorda muuta vaid erakorralised asjaolud: „Selleks peaks juhtuma midagi tõeliselt ekstreemset – näiteks ilmastikutingimused, mis hävitaksid neid märgatavalt tõhusamalt, või mõne loodusliku vaenlase ilmumine, mis osutuks neile laastavaks.“
Sarnase hinnangu annavad ka teised spetsialistid.
„Võitlust ei tuleks alustada mitte kõige tõhusamast ehk keemilisest meetodist, vaid loodussõbralikumatest viisidest. Sellest hoolimata, arvestades, et riik on faktiliselt loobunud invasiivse nälkja täielikust väljajuurimisest, jääb tõrjemeetodi valik krundiomaniku teha,“ märgib Eha Kruus.
Nii et jutt ei käi täna enam liigi hävitamisest, vaid selle arvukuse kontrolli all hoidmisest.
Mis tõesti töötab ja miks ei tohi oodata?
Spetsialistide sõnul on üks levinumaid vigu oodata, kuni nälkjad muutuvad igal pool märgatavaks.
„Kui võitlust alustatakse liiga hilja, kui nälkjad on juba jõudnud muneda, suureneb populatsiooni arvukus järsult,“ ütleb Margit Turb.
Mitte vähem oluline on naabrite tegevuse kooskõlastatus – vähe on kasu, kui abinõusid rakendab vaid üks krundiomanik, samal ajal kui naaberalad jäävad kahjuri levikukoldeks.
„Seetõttu on kõige tõhusam ühine võitlus terve rajooni või asula tasandil,“ rõhutab Keskkonnaameti esindaja.
Halb uudis suvilapidajatele seisneb selles, et võluvahendit hispaania teetigude vastu ei ole olemas. Hea – selles, et kahjurite arvukust saab oluliselt vähendada, kui kasutada korraga mitut meetodit.
„Kui võõrnälkjad on aias juba levinud, annab parima tulemuse erinevate tõrjemeetodite kombineerimine,“ ütleb Margit Turb.
Sellega nõustuvad ka praktikud.
„Me kasutame nii mehaanilist võitlust – korjame nälkjaid käsitsi – kui ka keemilist – kasutame nälkjate vastaseid graanuleid. Iga meetod on oluline, peamine – et võitlust peetaks eesmärgipäraselt,“ ütleb Tallinna Botaanikaaia taimekaitse spetsialist Pille Hermann.
Ja mis saab edasi?
Seni on optimismi põhjust vähe.
„Rahvusvaheline taimede, mulla ja ehitusmaterjalide kaubandus soodustab uute liikide sissetungi,“ hoiatavad Keskkonnaametis.
Täiendavaks teguriks saab kliimamuutus, mis suurendab tõenäosust, et uued liigid suudavad Eestis edukalt kanda kinnitada ja levida. Ehk hispaania teetuga ei pruugi olla kaugeltki viimne kutsumata külaline Eesti aedades.
Mõned aastad tagasi lootsid paljud, et hispaania teetuud osutuvad ajutiseks probleemiks ja kaovad sama ootamatult, kui ilmusid. Täna pole endisest optimismist jälgegi järele jäänud. Hispaania teetuga on ilmselt tulnud Eestisse kauaks.
Kuidas suvilapidajad nälkjaid aitavad?
Mõnikord piisab mõnest esmapilgul süütust harjumusest, et krunt muutuks hispaania teetigudele mugavaks elamis- ja paljunemispaigaks.
- Õhtune kastmine. Hispaania teetoad on kõige aktiivsemad öösel ja armastavad eriti niisket keskkonda. Kui kasta peenraid õhtul, jääb pinnas hommikuni märjaks, luues kahjuritele mugavad tingimused liikumiseks ja toitumiseks. Seetõttu soovitavad spetsialistid tõsta kastmise hommikustele tundidele, et õhtuks jõuaks mulla ülemine kiht ära kuivada.
- Värske muru taimede all. Värskelt niidetud muru ja paks märg multšikiht saavad nälkjatele üheaegselt varjupaigaks, toiduallikaks ja munemiskohaks. Vähem atraktiivsed kahjuritele on kuivad okkad, suured saepuruosakesed ja muud materjalid, mis hoiavad niiskust halvemini.
- Rägastikud aedade ääres ja krundi nurkades. Kõrge rohi ja umbrohi loovad jahedad ja niisked peidupaigad, kus nälkjad mööduvad päevasest kuumusest, a öösel suunduvad peenretele. Seetõttu on soovitav krundi perimeetril rohtu regulaarselt niita.
- Lauad, kile ja muu „kasulik praht“. Maapinnal lebavad lauad, katusepapi tükid, kile ja muud esemed saavad nälkjatele mugavateks varjupaikadeks. Muide, neid saab kasutada ka lõksudena: päeval peidavad kahjurid end hea meelega nende alla, mis võimaldab koguda korraga suure hulga isendeid.
Kodused vahendid nälkjate vastu
Mitte kõik võitlusviisid ei nõua keemiliste preparaatide kasutamist. Paljud aednikud kasutavad mehaanilisi ja barjäärmeetodeid, kuigi nende tõhusus võib märgatavalt erineda.
- Barjäärid. Nälkjatel on raske liikuda piki kuivi, okkalisi ja ärritavaid pindu. Kaitseriba loomiseks taimede ümber kasutatakse puutuhka, tubakatolmu, purustatud munakoori, kohvipaksu, okkavariset ja suurt saepuru. Kuid pärast vihma või kastmist tuleb selliseid barjääre tavaliselt uuendada.
- Lõksud. Nälkjaid meelitavad niisked varjupaigad ja käärimislõhn. Püüdmiseks kasutatakse maasse kaevatud õllega anumaid, samuti laudu, vineeritükke, märgi kaltsusid või kummimatte, mille alla limused päeval peidavad.
- Lahused taimede töötlemiseks. Rahvalike meetodite seas on populaarsed sinepileotis ja lahja äädikalahus, millega pritsitakse taimi või mulda nende ümber.
- Bioloogiline peletamine. Arvatakse, et nälkjatele ei meeldi mõningate taimede tugevad lõhnad. Seetõttu istutatakse peenrate servadesse tihti küüslauku, peterselli, lavendlit või rosmariini.
Kõige tõhusamad meetodid koos spetsialistide kommentaaridega
Käsitsi korjamine: ebameeldiv, kuid tõhus
Hoolimata keemiliste vahendite ja rahvatarkuste rohkusest, peavad spetsialistid kõige usaldusväärsemaks võitlusviisiks endiselt tavalist käsitsi korjamist.
„See meetod on aiale kõige säästlikum,“ märgib Margit Turb. „Kuid oluline on valida õige aeg. Kõige tõhusam on korjata käsitsi õhtul pärast päikeseloojangut ja varahommikul enne muru kuivamist või kohe pärast vihma, kui nälkjad on kõige aktiivsemad.“
Korjata nälkjaid päeval, kui päike on krundi juba soojendanud, on praktiliselt mõttetu: suurem osa kahjuritest peidab end sel ajal laudade, kivide, tiheda taimestiku ja muude varjualuste all.
Lihtsamaid lõkse kasutades saab samuti oluliselt vähendada kahjurite arvukust.
„Nälkjad armastavad päeval peituda laudade või mattide alla, kust neid on seejärel lihtne kokku korjata, neid saab meelitada söödaga, samuti kasutada erinevaid peleteid,“ selgitab Turb.
Teadur Eha Kruus soovitab selliseid varjupaiku kasutada süsteemselt, mitte juhuslikult: „Lõksud või improviseeritud „nälkjamajakesed“ tuleks paigutada üle terve territooriumi niiskematesse ja varjulisematesse kohtadesse selliselt, et nälkjate liikumisraadius nende vahel oleks umbes viis meetrit.“
Teiste sõnadega, üks mäda laud krundi kaugeimas nurgas probleemi ei lahenda.
Käsitsi korjatud või lõksu langenud limuseid on Kruusi arvates parem hävitada mitte äädika ega soolalahusega, vaid väetise kontsentreeritud lahusega, mida saab hiljem lahjendada kastmisveega ja kasutada taimede väetamiseks või valada otse kompostihunnikusse.
Pardid aitavad, kuid ei võida
Üks bioloogilise võitluse viise, mis kogub kiiresti populaarsust, on moskusepartide või india jooksupartide kasutamine.
Suvilapidajad ja erakruntide omanikud, kes riskisid hankida prääksuva kaardiväe, räägivad tulemustest vaimustusega. Kuid spetsialistid hoiatavad: ainult lindudele loota ei maksa.
„Invasiivsetel nälkjatel on tõesti olemas looduslikud vaenlased, kuid praegusel ajal on nende mõju populatsiooni arvukuse oluliseks piiramiseks ebapiisav,“ märgib Margit Turb.
Paljud suvilapidajad loodavad, et loodus kohaneb ise ning kohalik fauna proovib viimaks uut valguallikat ja lahendab probleemi. Osaliselt on see tõesti nii.
„Teatud rolli võivad mängida mõned jooksiklaste liigid, siilid, üksikud linnud, sealhulgas ka pardid,“ ütleb Turb. „Kuid loota ainult looduslikele vaenlastele ei saa – ilma inimese sekkumiseta jätkab kahjurite arvukus kasvamist.“
Elektriaed
Üks ebatavalisemaid krundi kaitsmise viise on elektribarjäärid. Eha Kruus peab neid üheks tõhusaimaks aiamaa kaitsemeetmeks nälkjate eest.
„Tänapäeval võib selliseid süsteeme juba müügil kohata,“ märgib ta, „kuid paljud krundiomanikud on võimelised valmistama sellise konstruktsiooni iseseisvalt ja see läheb odavamaks. Näiteks võib kasutada isoleerimata traati, mis saab toite autoakult ja on kinnitatud krundi piirdeaia betoonvundamendile.“
Tõsi, enamikule aednikest näib selline variant siiski pigem eksootikana kui probleemi massilise lahendusena.
Graanulid ja nematoodid
Kui igapäevane käsitsi korjamine on mingitel põhjustel võimatu, lähevad paljud krundiomanikud üle otsustavatele – keemilistele – meetmetele. Kuid vastutustundlik maavaldaja küsib endalt kindlasti: kas päästva vahendi kahju ei osutu suuremaks kui limuste endi oma?
Eriti sageli muretsevad suvilapidajad oma koduloomade, aga samuti siilide ja vihmausside pärast.
Spetsialistid räägivad, et palju sõltub toimeainest.
„Arvatakse, et raudfosfaadil põhinevad nälkjavastased vahendid on õigel kasutamisel üldiselt seotud väiksema riskiga keskkonnale ja teistele organismidele võrreldes mõningate teiste toimeainetega,“ selgitab Põllumajandus- ja Toiduameti taimekaitse ja -tervise osakonna juhataja Tiina Kärner.
Ta lisab: „Olemasolevate hinnangute ja katsetulemuste kohaselt ei ole eeskirjakohasel kasutamisel tavaliselt märgata olulist kahjulikku mõju mulla faunale, sealhulgas vihmaussidele. See puudutab eelkõige raudfosfaadi põhiseid preparaate, nagu Ferramol ja Iron Max. Raudfosfaati sisaldavad preparaadid on üldiselt koduloomadele vähem toksilised kui näiteks metaldehüüdi sisaldavad vahendid.“
Kuid ohutuks muutuvad sellised vahendid vaid õigel kasutamisel.
„Nende kasutamisel tuleb olla ettevaatlik ja alati järgida preparaadiga kaasasolevaid juhendeid,“ rõhutab Kärner. „Keemiline võitlus ei tohi saada esimeseks ja ainukeseks meetmeks. Taimekaitsevahendeid rutiinselt või profülaktilistel eesmärkidel kasutada ei soovitata. Esmajoones tuleks eelistada teisi võitlusmeetodeid.“
Üheks perspektiivikamaks suunaks peetakse parasiitseid nematoode, mida kasutatakse juba reas Euroopa riikides.
„Eesti naaberriikides on juba lubatud nematoodide kasutamine bioloogilises võitluses. Me oleme alustanud selliste meetodite laiema kasutamise võimaluste uurimist ka Eestis,“ ütleb Tiina Kärner.
