Maria Grigorjevna Mihhailovaga on MK-Estonia lugejad meie ajalehe veergudel juba kohtunud: 2023. aasta suvel kirjutasime tema algatusest hooldada omal kulul ja jõul vanu, ammu unustatud haudu Aleksander Nevski (Siselinna) kalmistul Tallinna kesklinnas. Hiljem rääkisime sellest, kuidas pensionär kogub annetusi ajaloolise ja kunstilise väärtusega matmispaikade taastamiseks. Nüüd on tal tekkinud aga uued julged plaanid. Seda, mida on juba saavutatud ja millest unistab veel see mitteükskõine pealinna elanik, uuris MK-Estonia.
Pärast esimese artikli avaldamist meie ajalehes hakkas Maria Grigorjevnal ilmuma vabatahtlikke abistajaid, – mehed ja naised, kes olid valmis kalmistul ennastsalgavalt töötama – rohima umbrohtu ja põõsaid, pesema hauakive ja piirdeid, koristama prahti ja langenud lehti, istutama lilli, niitma muru… Unustatud, mahajäetud, umbrohuga võsastunud haudu on 250-aastasel kalmistul palju – tööpõld on lai.
Maria Grigorjevna teab kalmistu ajaloost aga nii palju ning oskab sellest nii haaravalt jutustada, et tema juhitud “talguüritused” on muutunud justkui väikesteks ekskursioonideks.
Unistused, unistused…
Möödunud kevadel saime teada, et pensionäril on tekkinud veelgi ambitsioonikamad eesmärgid, ja rääkisime ajalehe veergudel, et Maria Grigorjevna on võtnud südameasjaks nelja suure hauamonumendi taastamise:
• kontradmiral Aleksandr Stepanovitš Manevski (1824–1884) perekonna matmispaik;
• Vene mereväe admiral ja Aleksander I aegne mereminister markii Jean Baptiste de Traversay (1754–1831) haud;
• vürstinna Varvara Arkadjevna Suvorova (1803–1885) haud, kes oli generalissimus Aleksandr Vassiljevitš Suvorovi lapselaps;
• ja kalmistu üks omapärasemaid ja liigutavamaid hauakive, Maria Grigorjevna arvates “Tallinna nekropoli pärl” – nimetu valgest marmorist raidkuju.
“Süda valutab, need hauad ei anna mulle rahu. Lisaks on vaja korda teha väravad, enne kui seintest välja varisevad tellised kedagi vigastavad,” rääkis naine. “Aga see vajab juba spetsialistide abi, üksi ma hakkama ei saa.”
Maria Grigorjevna pöördus erinevate firmade poole ja sai pakkumise soliidse allahindlusega – vajalikud tööd hinnati kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi kokku 15 000 eurole.
Selleks, et saada luba restaureerimistöödeks ja koguda vajalikud summad, “koputas” pensionär erinevate ametite ustele – nii ametnike, ettevõtjate, tuttavate kui ka võõraste inimeste juures…
“Ametites ei tahetud minuga kas üldse rääkida või soovitati pöörduda mujale, “söödeti palli” muudkui ukselt uksele,” muigas pensionär. “Aga ma käisin peale: kalmistu saab ju 250-aastaseks, see on ajalooline objekt, nad peavad ometi midagi tegema!”
Õnneks Muinsuskaitseamet vastu ei vaielnud ja ka kalmistu administratsioon oli nõus, kuigi suurt innukust appi tulla neil ka polnud.
MK-Estonia pöördus toona Tallinna Linnavalitsuse poole küsimusega, kas linn toetab Maria Mihhailova algatust.
“Kadrioru Pargi informatsiooni kohaselt on Aleksander Nevski väravate rekonstrueerimine Siselinna kalmistul planeeritud järgmiseks aastaks,” vastati linnavalitsusest. “Praegu käib hankedokumentide ettevalmistamine ja eeldatavasti saab hankega alustada 2025. aasta esimeses kvartalis.”
Pensionär, keda paljud juba teenitult “kalmistu perenaiseks” nimetasid, oli plaanitud väravate remondist kuuldes väga rõõmus…
Igaühe panus loeb
Hiljuti helistaski Maria Grigorjevna taas toimetusse ja teatas rõõmsalt, et kaks neljast kavandatud hauakivist on juba restaureeritud ja korda tehtud: “See on Manevskite perekonna hauaplats ja valgest marmorist büst. Kas tahate vaatama minna?”
Loomulikult me läksime.
Teel räägib pensionär, kuidas tal õnnestus vajalikud summad kokku saada. Suuremaid annetusi võiks ühe käe sõrmedel üles lugeda – enamasti toetasid inimesed 1–2 euroga, vahel viiega.
Oli isegi juhus, kui Maria Grigorjevnale anti edasi väike summa lausa Peipsimaalt!
Pensionär peab oma raamatupidamist väga täpselt – tal on olemas nimekiri kõigist, kes mälestusmärkide taastamiseks annetuse tegid. Iga euro eest on ta siiralt tänulik.
“Kogu suve käisin ma hea ilmaga metsas, korjasin ja müüsin marju,” naeratab naine. “Kõik panin hoiukarpi kõrvale.”
Kõigepealt peatub Maria Grigorjevna väravate juures – need on endiselt samas armetus seisukorras. Krohv on maha pudenenud, paljas müüritis, väljakukkunud telliste kohal haigutavad augud. Eelseisvatest remonditöödest pole märkigi.
“Juubeliaasta läheneb lõpule, aga midagi pole tehtud,” nendib pensionär. “Paistab, et oodatakse, millal keegi väljakukkunud tellisega viga saab.”
See-eest, astudes paar sammu mööda alleed, näeme äsja paigaldatud stendi, mis jutustab Aleksander Nevski kalmistu ajaloost. “Vaadake! Paigaldatud 250. aastapäevaks!” rõõmustab Maria Grigorjevna. “Paljud ei uskunud ju mind, et siinsed matmispaigad nii vanad on, ja isegi küsisid – mille alusel ma väidan, et juubel on just sel aastal…”
Maria Grigorjevna juhatab meid Aleksandr Stepanovitš Manevski haua juurde. Ta räägib, et tegemist on Vene kontradmiraliga, kes oli pärit Tallinnast (Revalist). Ta teenis Läänemerel ja kuulus Keiserliku Peterburi Jahtklubi koosseisu. Ta oli soomustornlaeva “Lava” komandör ja Sõjamerejõudude sõjaväe-parandusasutuse ülem. 1880. aastal ülendati ta kontradmirali auastmesse ja vabastati teenistusest. Kontradmiral Aleksandr Stepanovitš Manevski nime kannavad neem Olga lahes ja sellega külgnev laht Venemaa Kaug-Idas. Siia on maetud ka kontradmirali poeg.
Haud oli väga halvas seisukorras, eriti tegi muret sepistatud piire – see oli nii lagunenud, et kaheldi, kas seda üldse õnnestub säilitada.
“Monumendid puhastati, uuendati kirjad, puhastati võsast, pandi alla aluskate ja puistati värsket liiva,” loetleb Maria Grigorjevna. “Piire sai päästetud – see puhastati ja värviti, kuigi algselt oli kavas see vanarauaks viia ja teha marmorist uus piire. See oli väga vaevanõudev ja raske töö. Tööde maksumus oli umbes 2,5 tuhat eurot.”
Nimetu haud, mida kaunistab valge raidkuju, asub kontradmirali matmispaigast mõne minuti jalutuskäigu kaugusel. Kelle jaoks marmorbüst, mida kaunistab rooside pärg ja mida kroonib kannatuse sümbol – okaskroon – valmistati, on kahjuks teadmata. Kaks käest kinni hoidvat inglikest, kelle kohale on sügavas leinas kummardunud naine, mis asuvad marmorkuju südame kohal, lubavad vaid oletusi teha.
“Legend räägib, et ema ja lapsed hukkusid koos. Võimalik, et epideemia või mõne muu tragöödia tagajärjel. Ja armastav abikaasa ja isa tellis ühelt parimatest skulptoritest selle hauakivi,” räägib Maria Grigorjevna. “Siin on piire väga hästi säilinud, see tehti korda ja värviti üle. Mälestusmärk puhastati tolmust ja mustusest, see oli peaaegu täiesti must. Asetati geotekstiil ja kaeti liivaga. Tööde maksumus oli umbes 2200 eurot.”
Maria Grigorjevna kurdab, et üks arvetest ei ole täielikult tasutud. Tööd on küll tehtud – kuid juurde tuleb maksta veel 350 eurot. Seda summat tal aga ei ole.
“Raha leitakse,” ei kaota pensionär optimismi. “Ma käin ja palun, ja lõpuks kogun selle kokku. Palun tuttavaid pensionäre… Ma tahan saada ka Ossinovski vastuvõtule ja rääkida. Ehk saab tema aidata.”
Suured plaanid
Mööda alleed väljapääsu poole liikudes osutab Maria Grigorjevna kord ühele hauale, kord teisele – sinna on maetud kaupmees, siia ohvitser, sinna vaimulik… Ja kui palju hauakive ja riste muutus 90. aastatel nimetuks, kui metallist tahvleid külmavereliselt maha löödi ja vanaraua kokkuostu viidi… Kui palju on hauaplaate, kus nimed on praktiliselt kulunud… Eakas daam jutustab ja näitab, pühkides nii muuseas harjunud käeliigutusega ära kord oksa, kord lehti…
Me möödume hauast, millel on rahva seas tuntud mälestusmärk “must ratastel kirst”. Teadaolevalt on siia maetud kaupmees… kuid puuduvad nimi ja eluaastad.
“Siin oli üks marmorsarkofaagi toetavatest keradest pragunenud. Ma pöördusin Muinsuskaitseameti poole ja ütlesin, et kui see lõplikult hävib, variseb kogu mälestusmärk kokku, aga see on ju ainulaadne ajalooline objekt! Ja näete – remonditi ära,” on Maria Grigorjevna rahul, kuid mitte täielikult.
Mälestusmärgi juurde viib seitse astet, kuid alumine neist on praktiliselt täielikult maaga tasa. Maria Grigorjevna mõtleb selle puhastamise peale.
… Ja kas te arvate, et sellega selle vapustava naise plaanid ammenduvad? Ei! Ta juhib pidevalt tähelepanu sepistatud vanadele ristidele – nii neile, mis seisavad haudadel, kui ka neile, mis on suvaliselt kokku kuhjatud, nimeta ja teadmata, kus nad algselt seisid.
“Millised meistrid need valmistasid, vaadake, ükski muster ei kordu. Ja milline ilu! Ja sepistatud piirded – nii palju originaalseid ornamente,” vaimustub pensionär. “Ma tahaksin väga teha fotosid ja anda välja albumi, kus oleksid illustratsioonid ja Aleksander Nevski kalmistu lood.”
* * * * * * * * * *
Toimetuselt:
Kui soovite aidata Maria Grigorjevnat tema ennastsalgavas ja tähtsas tegevuses, helistage telefonil 5607 5228 ja me aitame teil temaga ühendust saada.
