MK-Estonia toimetusse helistas ärevil naine ja palus abi: „Viibin hooldekodus, kuid peaksin juba ammu olema oma kodus. Siin ei taha keegi mulle mu asju tagasi anda – ID-kaarti ja võtmeid, ilma milleta ma koju ei pääse. Ma pole saanud siit lahkuda juba terve nädala!“ MK-Estonia uuris, kuidas on lood klientide õigustega hooldekodudes.
90-aastase naise sõnul suunas ta asutusse sotsiaaltöötaja, kes ei selgitanud korralikult, kuhu ja milleks on vaja minna. Tulemusena viibib pensionär enda sõnul hooldekodus juba kuu aega, omamata vähimatki aimu, kas ta kunagi üldse koju lastakse.
„Olen andnud meditsiinipersonalile juba hulga analüüse, söönud ära terve karbi ravimeid. Miks mind minema ei lasta?“ pahandab ta. „Kas Eestis on õigus hoida patsienti kinni tema tahte vastaselt? Nad ütlevad, et mu tütar peab tulema ja midagi allkirjastama, alles siis lastakse mul minna. Aga ma ju ei tea, millal ta tuleb, tahan koju kohe praegu! Aidake mul välja pääseda!“
MK-Estonia pöördus asutuse poole, kus helistaja viibis, kuid seoses isikuandmete kaitse seadusega ei õnnestunud konkreetse patsiendi kohta kommentaari saada.
Asutuse esindaja kinnitas siiski, et viibimine nii õendushaiglas kui ka hooldekodus on enamasti vabatahtlik ja võib sõltuda eestkosteõiguse olemasolust.
Ta märkis samuti: on väga oluline, et eaka inimese koju naasmine toimuks turvaliselt ja läbimõeldult, mistõttu on vajalik tihe koostöö lähedastega.
„Näiteks suurenenud hooldusvajaduse korral on vaja kodune keskkond ette valmistada – eemaldada takistused (kõrged lävepakud, vaibaservad jms), tagada vajalike ravimite, abivahendite ja seadmete olemasolu jne. Sellised ettevalmistused võtavad mõnikord aega, eriti kui on tarvis tellida spetsiaalseid seadmeid või teha kodus remonti,“ loetleb asutuse esindaja. „Sageli jääb patsient või hoolealune selleks ajaks haiglasse või hooldekodusse, pärast ettevalmistuste lõppu aitavad lähedased eakal inimesel koju naasta.“
Peagi pärast vastuse saamist kuulsime aga kõnealuse hooldekodu sotsiaaltöötajalt, et meie lugeja saadeti siiski koju.
Peamine on turvalisus
Küsimusi hooldekodude patsientide õiguste kohta laekub toimetusse sageli. Neid kommenteerib Sotsiaalkindlustusameti esindaja Ksenia Repson-Deforge.
– Kas sotsiaaltöötajal on õigus paigutada abivajaja hooldekodusse, selgitamata talle, kuhu ja milleks ta läheb?
– Enne otsuse tegemist inimese suunamiseks hooldekodusse üldhooldusteenusele on kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja kohustatud hindama inimese abivajadust. Abivajaduse hindamine toimub koostöös kliendiga ja selle protsessi käigus selgitatakse inimesele kõike sotsiaalabiga seonduvat. Vajadusel ja kliendi nõusolekul võidakse protsessi kaasata ka tema lähedased.
Alles pärast abivajaduse hindamist, kui selgub, et muud meetmed ei taga inimese turvalisust ega toimetulekut kodus, võib korraldada ülemineku üldhooldusteenusele ning omavalitsus võib teha otsuse teenuse rahastamise kohta. Dementsusega inimese jaoks pole hooldekodu alati ainus lahendus.
– Juhul kui inimesel on tõepoolest dementsus, kes teeb otsuse hooldekodusse kolimise kohta?
– Kui kodused tingimused või muud teenused ei taga inimesele piisavat turvalisust ja toimetulekut, võib otsustada hooldekodu kasuks. Hooldekodu on viimane meede. Lähedased või sotsiaaltöötaja selgitavad inimesele sellise teenuse vajadust ja toetavad teda üldhooldusele asumise otsuse tegemisel. Reeglina osutatakse sotsiaalteenuseid Eestis inimese tahteavalduse alusel, välja arvatud juhud, kui on vajalik ööpäevaringne erihooldus kohtuotsuse alusel.
– Kas inimese soove võib ignoreerida, sealhulgas dementsuse korral, kui ta tahab jääda koju, kuid objektiivselt pole see tema huvides? Kes teeb lõpliku otsuse, et inimesel on ohtlik oma koju jääda?
– Kui dementsusega inimene ei suuda iseseisvalt vastu võtta adekvaatseid otsuseid oma elu ja vajalike teenuste saamise kohta, võib kohus talle määrata eestkostja, kes aitab tagada vajalikud sotsiaal- ja tervishoiuteenused.
Eestkostjaks võib olla lähedane inimene või kohalik omavalitsus, kuid igal juhul on eestkostja kohustatud arvestama eestkostetava tahte ja huvidega.
Kõige keerulisemad on juhtumid, kui inimese tahe ei vasta tema huvidele.
Näiteks olukorras, kui ta pole enam võimeline iseseisvalt kodus toime tulema, tema elu või tervist võib ähvardada oht, kuid ta keeldub kategooriliselt abist, sealhulgas üldhooldusteenusele minekust. Otsus selliste juhtumite puhul tehakse individuaalselt ja professionaalselt, pidades silmas inimõigusi.
– Kas inimest võib hoida hooldekodus kinni vastu tema tahtmist, kui ta soovib koju naasta?
– Kuna üldhoolduskodu ei ole asutus, kuhu inimesi saab paigutada nende tahte vastaselt, ei tohi inimest seal ka jõuga kinni hoida. Kui inimene avaldab soovi hooldekodust lahkuda, peab personal siiski püüdma veenda inimest mitte lahkuma või teavitama tema lähedasi, eestkostjat või kohalikku omavalitsust.
Kui soov lahkuda on adekvaatne ja inimene suudab kodus välise abiga (näiteks koduhooldusteenus) toime tulla, võib ta koju naasta. Kui aga inimene pole sellise otsuse tegemiseks adekvaatne, kuid lahkub siiski teadmata suunas ja see võib ohustada tema elu või tervist, on asutus kohustatud teavitama politseid.
Kui inimene on teovõimeline, langetab ta oma elu puudutavad otsused iseseisvalt ja vastutab nende tagajärgede eest. Kui aga vaimse tervise seisundi tõttu pole ta võimeline adekvaatseid otsuseid tegema, võidakse talle kohtu kaudu määrata eestkostja, kes kaitseb tema huve.
Vastutust kannab eestkostja
– Kui inimesel on igal juhul õigus ise enda üle otsustada, siis kes vastutab tema eest olukorras, kus ta naaseb küll koju, kuid on seejuures ohtlik nii endale kui ka teistele?
– Neid küsimusi lahendab inimene ise, tema lähedased või eestkostjad. Kohalik omavalitsus võib vajadusel nõustada. Kui eestkostja kohustusi täidab kohalik omavalitsus, siis lahendab need küsimused omavalitsus – koostöös teenusele suunatava kliendi või tema lähedastega.
– Juhul kui üksik inimene suunatakse hooldekodusse ja ta jääb sinna, siis mis saab edaspidi tema varast, sh kinnisvarast, väärtuslikest asjadest, lemmikloomast, lepingutest (kaabeltelevisioon, lauatelefon jne)? Kes seda korraldab ja milline on praktika?
– Otsus selle kohta, mis saab konkreetselt inimese varast, sealhulgas kinnisvarast, tehakse koos sotsiaaltöötajaga nõustamise ja abivajaduse hindamise protsessis. Näiteks kui inimesel puuduvad vahendid teenuse eest tasumiseks (st omaosaluse maksmiseks), viiakse läbi standardne maksevõime hindamine ja otsustatakse, kas vajalikud lisavahendid peavad tulema inimese enda vara arvelt, seadusjärgsete ülalpidajate käest, või peab omavalitsus nende variantide puudumisel katma puuduoleva osa omavahenditest.
Inimesel on õigus oma kinnisvara käsutada oma soovi järgi: müüa, kinkida, välja üürida, pärandada jne. Isiklikud väärtasjad saab anda hooldekodusse hoiule. Sõlmitud püsilepinguid (televisioon, elekter, telefon jt) saab peatada või lõpetada lähedase inimese, asutuse personali või kohaliku omavalitsuse abiga.
Kuna inimesed satuvad hooldekodusse tavaliselt just seetõttu, et neil on raske iseseisvalt toime tulla, on hoolt vajava lemmiklooma sinna kaasa võtmine äärmiselt keeruline. Siiski pole see alati välistatud – otsus tehakse individuaalselt konkreetses asutuses ja palju sõltub muidugi looma liigist.
Alternatiivid hooldekodule
Sotsiaaltöötaja kaalub inimese abivajaduse hindamise käigus järgmisi variante, mis võimaldavad inimesel võimalikult kaua elada harjumuspärases keskkonnas:
▪ koduhooldus,
▪ eakate päevakeskused,
▪ muud kohaliku kogukonna teenused.
