Eelmise aasta lõpus esitles Prantsusmaal tegutsev giid Marina Laikjõe Tallinnas oma uut raamatut „Prantsuse stiiliikoonid“. Selles jutustab ta nelja legendaarse prantslanna – Brigitte Bardot’, Coco Chaneli, Catherine Deneuve’i ja Brigitte Macroni – saatusest ja stiilist, avades neid kui oma aja tugevaid, vastuolulisi ja inspireerivaid naisi, kirjutab ajakirjanik Marina Andrejeva.
Enne raamatuesitlust vestlesime Marina Laikjõega sellest, mis teda kunagi Pariisi kolima tõukas, kuidas prantslannadel õnnestub säilitada saledust ja millises Pariisi linnaosas on turistil kõige parem peatuda.
Marina Laikjõe lugu pole vaid jutustus Pariisist, prantsuse stiilist või elegantsi saladustest. See on lugu julgusest järgida oma sisemist kompassi, vabadusest olla sina ise ja oskusest muuta armastus linna, kultuuri ja inimeste vastu elutööks.
Ekskursioonide, raamatute ja isiklike kohtumiste kaudu jagab Marina jätkuvalt seda kuulsat art de vivre’i (prantsuse k „elukunst“) – kunsti elada kaunilt, teadlikult ja naudinguga. Ja võimalik, et just selles peitubki peamine prantsuse saladus, mida ta nii heldelt oma lugejatele ja reisijatele edasi annab: mitte kiirustada, vaadata sügavamale ja valida tee, mis paneb silmad tõeliselt särama.
Pariis kui saatus
Marina Laikjõe on kuju, kelle nimi seostub Eesti elanikel suurte reiside ja julgete marsruutidega. Tema selja taga on aastakümneid tööd turismiäris, tänu millele külastasid kümned tuhanded Eesti elanikud esimest korda Sharm el Sheikhi, Türgit ja kauget eksootilist Goad. Ta seisis sihtkohtade lätetel, mis omal ajal tundusid peaaegu kättesaamatud, ning oskas muuta unistused kaugetest maadest reaalsuseks.
Siiski on tema tõeliseks tõmbenumbriks alati jäänud Pariis. Juba alates 1993. aastast hakkas Marina Prantsusmaa pealinnas ekskursioone läbi viima, viisteist aastat tagasi aga otsustas astuda saatusliku sammu – kolida linna, mis sai talle mitte lihtsalt elukohaks, vaid osaks tema identiteedist.
Siin, kohapeal, tutvustab ta reisijatele kogu maailmast Prantsusmaad – sügavat, mitmekihilist, elavat. Emakeelena eesti keelt kõnelev Marina, kes valdab vabalt prantsuse, inglise, vene ja itaalia keelt, leiab kergesti ühise keele kõige erinevama auditooriumiga, laiendades oma külaliste geograafiat kaugele väljapoole Euroopa piire.
49-aastaselt astus Marina Laikjõe veel ühe põhimõttelise sammu, kinnitades oma professionaalset staatust giidide ülikooli diplomiga. Selle järel väljastas Prantsusmaa kultuuriministeerium talle eluaegse giidilitsentsi – tunnustuse, mis annab õiguse viia läbi ekskursioone ja loenguid kõigis Pariisi ja Prantsusmaa muuseumides ning lossides. See pole lihtsalt dokument, vaid riigi kõrgeima usalduse märk inimesele, kes jutustab selle riigi lugu.
Täna on Marina Laikjõe nõutud rahvusvahelise tasemega giid, kellega koos avastavad Pariisi külalised Ameerikast Kasahstanini ja loomulikult ka kodusest Eestist.
Tema marsruutidesse mahub nii klassika – Louvre, Versailles, Montmartre – kui ka autoriprogrammid: “Musketäride Pariis”, “Napoleoni elu”, “Pariisi kunstnikud” ja “Impressionistid”. Erilise koha tema südames on hõivanud vähem tuntud, kuid tõeliselt majesteetlikud lossid pealinna ümbruses – Fontainebleau, Vaux-le-Vicomte, Chantilly, Malmaison, kus Prantsusmaa avaneb ilma sagina ja turismimürata.
Neile, kes unistavad riiki sügavamalt tundma õppida, korraldab Marina eksklusiivseid reise Prantsusmaa eri piirkondadesse. Kuueliikmelised kammerlikud grupid elavad hoolikalt valitud villades, sukeldudes prantsuse elunautimise kunsti ehk art de vivre’i. Õhkkonda täiendavad peened lõunasöögid, mida valmistab Marina abikaasa Andres: ehtsate Prantsusmaa maitsete, rahulike vestluste ja ja tundega, et elu ongi üks suur pidu.
Pandeemia ajal avastas Marina endas ootamatult veel ühe kutsumuse – kirjaniku oma. Nii sündis raamat „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“ – see pole reisijuht selle tavapärases tähenduses, vaid kogenud giidi isiklik päevik, mis lubab piiluda linna kulisside taha ja näha Pariisi selle inimese silmade läbi, kes tunneb seda seestpoolt. See raamat suudab tähelepaneliku lugeja muuta tavalisest turistist peaaegu Prantsusmaa pealinna asjatundjaks.
Raamatu saamislugu ja idee „prantsuse šikist“
– Kuidas tekkis idee kirjutada raamat prantsuse stiiliikoonidest?
– Tänu minu turistidele. Kliendid küsisid pidevalt tuntud Prantsusmaa naiste elu kohta, tundsid huvi, kuidas nad loovad oma stiili, millised harjumused aitavad neil jääda elegantseks ja enesekindlaks.
Paljud tahtsid avastada „prantsuse šiki“ saladusi ja neid oma elus rakendada. Mulle tundus, et selline info on huvitav ja kasulik laiemale auditooriumile.
Otsustasin koguda ühte raamatusse naiste biograafiad, kes on läinud Prantsusmaa ja maailmakultuuri ajalukku, rääkida nende eraelust, karjäärist, suhetest meestega ja nende julgetest tegudest. Eesti keeles sellist materjali peaaegu ei leidu, kuid tahtsin, et lugejad saaksid fakte, mida raamatutes harva kohtab, ja lugusid, mis demonstreerivad nende naiste iseloomu, jõudu ja karismat.
Lisaks võib raamat huvi pakkuda ka eesti keelt õppivatele venekeelsetele lugejatele, kuna pakub elavat ja kaasahaaravat teksti, mis aitab keelt huvitava ja inspireeriva teema kaudu.
Raamatuga töötades lugesin läbi hulgaliselt intervjuusid, vaatasin üle kõik oma kangelannade osalusel valminud filmid ja püüdsin koondada raamatusse kõik need faktid, mis mind ennastki huvitavad.
– Millised lood raamatu kangelannade elust teile eriti muljet avaldasid?
– Raske on vaid ühte lugu esile tõsta – neid on palju ja igaüks inspireerib omamoodi. Catherine Deneuve näiteks valmistas oma armastatud Marcello Mastroiannile ube, mida mees jumaldas. See lihtne detail näitab, kuidas näitlejanna suutis ühendada avaliku elu väikeste isiklike rõõmudega.
Brigitte Bardot oli isepäine naine ega hoolinud ühiskonna reeglitest. Esimesele ametlikule vastuvõtule Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle’i juurde tuli ta pükskostüümis, mis oli 1967. aastal vastuvõetamatu. Alates 1800. aastast kehtiv riietumisseadus nõudis naistelt, kes soovisid kanda meesteriideid, politsei luba, vastasel juhul võidi nad kinni pidada. Kuidas see visiit lõppes, saab lugeja teada raamatust.
Coco Chanel oli iseõppija, huvitus esoteerikast, uuris Prantsusmaa ajalugu ja „riietas“ oma raamatuid sama hoolikalt kui naisi. Iga detail tema elus peegeldas loomingulist lähenemist ja unikaalset maailmanägemust.
Brigitte Macron ei olnud kunagi oma praeguse abikaasa, Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni õpetaja selle sõna tavapärases tähenduses – ta ei seisnud klassi ees ega kutsunud õpilasi tahvli juurde. Ta juhendas kooli näiteringi, kus Emmanuel käis. Tunnid toimusid reedeti ja ühes intervjuus tunnistas Brigitte, et ei märganudki, kuidas hakkas pärast iga tundi kannatamatult järgmist reedet ootama.
Just selliseid lugusid ma oma raamatus räägingi.
– Kui oleks saanud lisada ka viienda kangelanna, kes see oleks olnud?
– Kahtlemata disainer Inès de La Fressange, tänapäevane stiiliikoon ja prantsuse moe sümbol. Ta kehastab loomulikku elegantsi ja sundimatut šikki, mida kogu maailmas nimetatakse effortless chic.
Alustades modellikarjääri 17-aastaselt, töötas ta Diori, Yves Saint Laurent’i ja teiste suurte moemajade poodiumitel, oli Lagerfeldi muusa ning esimene modell, kellel oli Chaneliga eksklusiivleping.
Täna juhib Inès brändi Ines de la Fressange Paris, võimaldades naistel osa saada parimast Pariisi stiilist.
Saladused, mis üllatavad
– Millised faktid raamatu kangelannade elust teid üllatasid?
– Gabrielle Chanel osutus palju sügavamaks kui tema väline kuvand. Ta ei osanud joonistada, kuid konstrueeris riideid iseseisvalt modellide peal, suitsetas isegi proovide ajal, kuid elas siiski 88-aastaseks.
Brigitte Bardot oli uskumatult haavatav ja melanhoolne, vaatamata väga enesekindla diiva avalikule kuvandile.
Catherine Deneuve võttis ema neiupõlvenime, mis näitab tema sõltumatust.
Brigitte Macroni ei plaaninud ma algselt raamatusse lisada, kuid turistid esitasid tema kohta nii palju küsimusi, et tahtsin lihtsalt ise tema loos selgusele jõuda.
– Kui saaksite küsida igalt neist naistest ühe küsimuse, millised need küsimused oleksid?
– Coco Chanelilt küsiksin tema kuulsa logo loomise loo kohta. Selle päritolu kohta on mitu legendi, kuid ta pole seda kusagil maininud.
Brigitte Bardot’lt uuriksin, mis seisis tema korduvate enesetapuähvarduste taga: tõelised meeleheitehetked või soov tähelepanu võita?
Catherine Deneuve’ile esitaksin küsimuse unistuste rolli kohta, mida ta pole veel mänginud, ja kas ta kahetseb, et ei teinud karjääri Hollywoodis.
Teades Brigitte Macroni suurt reisikirge, küsiksin kindlasti tema lemmikpaikade kohta Prantsusmaal.
– See on juba teie teine raamat. Kas on plaanis ka kolmas?
– Esimene raamat põhines minu giiditöö kogemusel. See võimaldas lugejatel sukelduda linna atmosfääri ja näha Pariisi giidi silmade läbi.
Järgmine raamat kannab tõenäoliselt pealkirja „Hendrix vanaemaga Pariisis“. Minu lapselaps Hendrix, nagu minagi, on suur Pariisi fänn ja ootab seda raamatut pikisilmi.
Uues raamatus räägin ma Louvre’ist ja Mona Lisast, Versailles’st ja teistest paikadest kergel ja kaasahaaraval moel, sest see raamat on mõeldud lastele.
Huvitav on see, et isegi täiskasvanud armastavad kuulata minu lugusid lastele. Lapsed aga armastavad väga ajalugu, nad on tähelepanelikud ja imavad endasse kõike, mida neile räägitakse.
Mehed ja prantsuse sarm
– Kui raamatu kangelasteks oleksid mehed, kellest te kirjutaksite?
– Valiksin Louis XIV, Christian Diori. Napoleoni ma raamatusse ei lisaks, temast on juba piisavalt kirjutatud, kuigi oma ekskursioonidel meeldib mulle temast väga rääkida.
Kui sügavamale kaevuda, leiaks meeste seast isegi rohkem huvitavaid kangelasi kui naiste hulgast.
– Milles siis seisneb prantsuse sarm?
– Tõelised prantslannad ei aja taga moodi, nad loovad oma isikliku stiili ja järgivad seda rangelt. Kusjuures kõik peab olema lihtne, mugav ja loomulik. Vahest just loomulikkuses peitubki nende peamine saladus.
Ja veel üks huvitav moment: praktiliselt kõik üle 65-aastased prantslannad külastavad kord nädalas juuksurit – mitte mingi sündmuse puhul, vaid eranditult iseenda jaoks, et luua enda ümber väikese igapäevase peo atmosfäär.
– Aga kuidas neil õnnestub säilitada figuuri hoolimata harjumusest süüa croissante?
– Prantslased ei söö croissante! See tähendab, nad ei söö neid nii tihti, kui arvatakse. Võib-olla kord või kaks nädalas. Nad eelistavad sagedamini teisi pagaritooteid, kuid väikestes kogustes. Ja armastavad väga baguette’i. Veel jätavad nad kindlasti osa toidust taldrikule alles.
Lisaks käivad prantslased palju jala ja kulutavad vastavalt palju energiat. Paljudes Pariisi metroojaamades pole eskalaatoreid, seega käib laskumine ja tõusmine ainult treppidest.
Pariislased kõnnivad sageli kiirel sammul – nii on lihtne eristada turisti kohalikust elanikust – ja elavad väga aktiivset seltsielu: käivad kinos ja teatris, näituste avamistel ja muuseumides, teevad sporti. Kõik see kokku aitab neil jääda energiliseks ja olla heas vormis.
Prantslaste õppetunnid ja suhtluskultuur
– Mida meil tasuks prantslastelt õppida?
– Tuleb rohkem rääkida ja julgemalt oma arvamust avaldada. Ma pole ammu Eestis pidulikel õhtusöökidel osalenud, kuid Prantsusmaal on kombeks laua taga pidevalt suhelda, vestluses kaasa lüüa ja sündmustega kursis olla.
Eestlased, nagu paljud teisedki rahvad, võiksid prantslastelt õppida suhtlemist, vestluse pidamise oskust. Prantsusmaal pole laua taga veedetud aeg lihtsalt söömine, vaid täisväärtuslik suhtlus.
Lõunasöök kümne minutiga on Prantsusmaal peaaegu võimatu: tavaliselt varutakse selleks poolteist tundi, et nautida toitu ja vestlust.
– Milliseid teemasid pole kombeks lauas puudutada?
– Need on üldtuntud tabuteemad: raha, religioon, seks, poliitika, haigused. Neid teemasid puudutades tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, et mitte riivata vestluskaaslase tundeid.
Isiklik kogemus
– Miks te Pariisi kolisite?
– Sel ajal elasin ja töötasin Itaalias ning ühel järjekordsel külaskäigul koju, Tallinnasse, ütles mu poeg: „Ema, su silmad säravad ainult siis, kui räägid Pariisist.“ Need sõnad panid mind mõtlema.
Ma olen tõesti Prantsusmaad alati väga armastanud – see armastus sai alguse Gustav Adolfi Gümnaasiumist, kus õppisin prantsuse keelt seitsmendast eluaastast alates. Ja oma esimesi turismigruppe hakkasin viima just Pariisi.
Mõni aeg pärast seda vestlust pojaga otsustasin kolida, mis sai üheks parimaks otsuseks minu elus.
– Mida andis teile elu Prantsusmaal, mida Eesti ei suutnud pakkuda?
– Sotsiaalset vabadust ja võimalust olla mina ise, viia ellu oma ideed.
Prantsusmaal hinnatakse sind üldiselt selle järgi, mida sa oskad ja mida teed, mitte selle järgi, mida omad.
Eestis, kus peaaegu kõik arvavad, et tunnevad kõiki, tehakse sageli kiireid ja pealiskaudseid järeldusi – olulised on ametikoht ja staatus. Pariisis on elu anonüümsem, kaob surve vastata ootustele – kedagi ei huvita, milline auto sul on, kõik kasutavad nii või teisiti metrood või käivad jala, ja sul tekib suurem vabadus elada nii, nagu sulle meeldib.
Lisaks inspireerib ja toetab Pariis loomeinimesi eneseväljenduses. See tähendab ka suuremat valikut ja võimalust olla tõeliselt sina ise ilma pideva hinnangu ja vajaduseta vastata võõrastele ootustele.
– Pariis turisti ja elaniku silmade läbi – kas see erineb?
– Turistil on vähem aega ja ta peab jõudma näha kõike väga lühikese ajavahemiku jooksul. Neid, kes tõeliselt elavad ja hingavad Pariisiga, on tegelikult vähe – vahel siin iga päev töötades võib linna ilu isegi mitte märgata.
Mul on Pariisiga eriline side: hakkasin prantsuse keelt ja kultuuri õppima seitsmeaastaselt ja nüüd elan selle linnaga iga päev. Isegi emotsionaalselt rasketel päevadel, kui teen kaks ekskursiooni Louvre’is ja ühe Versailles’s, hingan koduteel mõnuga Pariisi õhku ja imetlen seda ikka ja jälle.
See linn inspireerib mind pidevalt ja kingib energiat.
– Millist Pariisi ja Prantsusmaad te oma turistidele näitate?
– See sõltub soovidest. Näitan klassikalisi marsruute, kuid jagan ka salajasi kohti. Mul on palju püsikliente ja marsruudi planeerimisel usaldavad nad mind täielikult.
Kui tunnen huvi, mida nad oma järjekordsel reisil täpsemalt vaadata tahaksid, vastavad nad: „Sa tead, mis meid huvitab, pane palun marsruut kokku oma äranägemise järgi!“
See võimaldab mul luua unikaalseid programme ja neil saada uskumatuid muljeid.
Müüdid ja tõde prantslaste kohta
– Nimetage levinumad müüdid prantslaste kohta, mis on Eesti elanikel kujunenud?
– Üks suurimaid eksiarvamusi on see, et prantslased ei räägi inglise keelt. Samuti arvatakse sageli, et nad on ülbed, kasvatamatud snoobid. Tegelikult on prantslased väga viisakad ja ootavad samasugust lugupidavat suhtumist endasse.
Eriti olulised on tervitussõnad. Sõna „Bonjour!“ tuleks öelda igal pöördumisel.
Mäletan, kuidas ühel oma esimestest päevadest Pariisis pöördusin tänaval politseiniku poole ja alustasin vestlust mitte sõnaga „Bonjour“, vaid vabandustega. Politseinik vaatas mind tähelepanelikult ja ütles: „Bonjour, madame!“, otsekui meenutades, et eelkõige on oluline vestluskaaslast tervitada.
Mulle meeldib eriti jälgida, kui kohvikusaali siseneb vana kooli härra või proua ja ütleb: „Messieurs, Dames, bonjour!“, mida võib mõista kui „Daamid ja härrad, ma tervitan teid, ma märkasin teid“. See on väike, kuid oluline märk kultuurist ja tähelepanuavaldus ümbritsevate suhtes.
– Kuidas on Pariis viimase 15 aastaga muutunud?
– Pariis on muutunud märgatavalt puhtamaks ja kaasaegsemaks, käies ajaga kaasas. Tänavatel ei sõideta tõukeratastega, sildadelt on aga eemaldatud kõik „armastuslukud“, mis kunagi sinna igavese kiindumuse sümbolina riputati. See muutis linna kohe korrektsemaks ja vabastas endisest risustatusest.
Pariis liigub autentsuse suunas, säilitades oma unikaalset atmosfääri. Ta on muutunud väga kosmopoliitseks ja tuleb hästi tunda erinevate rajoonide eripärasid.
Näiteks 19. ja 20. linnaosa, ehkki asuvad linnas, võivad mõjuda kui Hiina, Aafrika või India.
Soovitan alati valida hotell kesklinnas, vaatamisväärsuste lähedal, et mitte raisata aega metroosõitudele. Et tunnetada Pariisi kui pidu, tasub rohkem jalgsi käia, nagu tegid paljud kunstnikud ja kirjanikud.
– Millistes linnaosades soovitaksite veel turistidel peatuda?
– Võib peatuda näiteks kusagil Montmartre’i ja Pariisi ooperi vahel – seda piirkonda nimetatakse Uueks Ateenaks (Nouvelle Athènes). Sobivad ka kuues kvartal Saint-Germain, kus elasid tuntud kunstnikud ja kirjanikud, kus praegu elab üks mu raamatu kangelannadest, Catherine Deneuve, ning samuti kaheksas ja viies ehk Ladina kvartal.
Üldiselt on parem valida rajoone esimesest kaheksandani. Veel on huvitav 16. linnaosa, kuid see pole turistlik – seal elavad aristokraadid, see on rahulik ja peen.
– Millised on prantslased?
– Prantslased on väga erinevad. Kord ütles Charles de Gaulle: „Kuidas saab valitseda riiki, kus on 246 sorti juustu?“, mis illustreerib hästi prantslaste mitmekesisust, sealhulgas nende maitseid ja iseloomu.
Mul on õnnestunud kohtuda paljude suurepäraste prantslastega – intelligentsete, positiivsete, elurõõmsatega. Nende seas on nii noori kui ka vanema põlvkonna esindajaid.
