Ohtlik olukord võib tekkida ootamatult – ja siis saab määravaks võimalus kiiresti abi kutsuda. MK-Estonia uuris, millised hädaabi seadmed kriitilistes olukordades tegelikult töötavad, kuidas tegutseb Häirekeskus ning miks osutub lihtne nupp käel vahel usaldusväärsemaks kui muud kaasaegsed tehnoloogiad.
Tallinnlane Aleksandra helistab emale mitu korda päevas. Tema ema on üle 80 aasta vana, elab üksi ja püsib üldiselt reipana: käib ise poes, keedab suppi, kohtub sõbrannadega. Kuid mõte „Aga mis siis, kui midagi juhtub?“ ei anna tütrele üha sagedamini rahu.
Ema korteris on siiani lauatelefon – see päris õige, juhtmega aparaat. Sõbrannad imestavad: milleks seda vaja on, kui kõigil on mobiiltelefonid? Kuid eakas daam on veendunud: mobiiliga võib juhtuda mida tahes ja ega ta neist uutest tehnoloogiatest ka eriti hästi aru saa.
„Kui aus olla, on mul nii rahulikum. Järele proovitud: kui mobiil on välja lülitatud või ema ei võta toru, helistame mehega lauatelefonile. Ja peaaegu alati pole lahti midagi hullu: kord lülitas ta mobiilil kogemata heli välja, kord sai aku tühjaks ja ema ei pannud seda tähele,“ räägib Aleksandra. „Nii et lauatelefon ei ole minevikuigand, vaid lisavõimalus veenduda, et kõik on korras. Ja me oleme valmis selle eest maksma.“
Alati käepärast
„Ütlen ikka, et õnnetus ei hüüa tulles,“ ütleb Meditech Estonia juhatuse liige Risto Eelmaa. „Väärikamas eas või kehvema tervisega inimestel on suurem kukkumise, aga ka terviserikke tekkimise risk, kus abi saamise kiirusest võib väga palju sõltuda k.a. hilisemate tüsistuste tõsidus.“
Tema sõnul on inimeste teadlikkus tänapäeval tõusnud ja nad mõtlevad sagedamini turvalisusele, seetõttu on ka häirenuputeenus üha nõutum.
See on viis tõsta üksi elavate eakate turvatunnet ja pakkuda lähedastele hingerahu.
„Aasta jooksul teenusele tulevaid kliente mõõdame täna veel sadades klientides, aga tegelik teenuse vajajate hulk kasvõi põhjamaade näidetel on kümneid kordi suurem. Kõige sagedasemad on ikkagi kodustest kukkumistest tingitud väljakutsed. Päästeameti andmetel on see ka kõige sagedasem saatuslike õnnetuste põhjus,“ märgib Eelmaa.
Enamasti kasutavad teenust üksi elavad või suure osa ajast üksi kodus olevad eakad või puuetega inimesed.
„Meie kõige nooremaks kliendiks on näiteks 14-aastane liikumispuudega ning ratastooliga liikuv noor ning kõige vanem vanaproua on juba 103-aastane,“ jagab spetsialist.
Ühe vajutusega
Ta meenutab juhtumit, mis leidis aset kord talvel Raplamaal. Vanahärra läks puukuurist küttepuid tooma, aga tagasiteel libises jäisel teel ja kukkus puusülemiga õnnetult, vigastas kergelt puusa ja ei saanud enam lumehangest püsti.
Õnneks taipas ta vajutada käel olevat häirenuppu. Operaator teavitas õnnetusest vanahärra Tallinnas elavat lapselast, kes koheselt vaiasale appi tõttas. Kohapeale jõudes leidis ta õuest lumehangest oma vanaisa, aitas ta tuppa ning õnneks suuremaid vigastusi seekord polnudki.
„Küll aga helistas hiljem ülimalt tänulik lapselaps meile, et kui poleks vanaisal olnud häirenuppu, siis tal enam vanaisa ei oleks,“ märgib Eelmaa.
Kuidas see töötab?
Kui läheduses pole kedagi, kes saaks hädast välja aidata, muutub otsustavaks küsimus: kui kiiresti saab inimene hädaolukorrast märku anda?
Kui klient satub abituse seisundisse ja vajutab nuppu, algatab see koheselt häirekõne. Signaal jõuab esmalt teenust pakkuvasse ettevõttesse.
Kodus, kesksel kohal on väikest lauaraadiot meenutav hoolekandetelefon. Kommunikatsioon ei sõltu kasutaja mobiilsidest. Seadme tööks kodus on vaja vaid 220 V toidet.
Operaator saab selle aparaadi kaudu suhelda kliendiga, selgitada välja, mis on juhtunud ning vastavalt saadud tagasisidele organiseerib abi.
Reeglina töötavad seda teenust pakkuvate ettevõtete professionaalsed kõnekeskused ööpäevaringselt.
Vajadusel võtab operaator ühendust kliendi kontaktisikutega, kelleks on tavaliselt lähisugulased, naabrid või tuttavad, kellele on usaldatud ka kliendi koduvõtmed ja kes siis koheselt reageerida saavad. Kui olukord on tõsisem, kutsub operaator välja ka kiirabi, päästeameti või politsei.
„Reageeritakse eranditult kõikidele häireteadetele. Loomulikult satub kõnede hulka ka kogemata nupuvajutusi või lihtsamaid olukordi, mis meie operaatorid lahendavad kõne käigus,“ ütleb Eelmaa.
„Oluline on siinkohal rõhutada, et selliste „valehäiretega“ me kliendi kontaktisikuid ei häiri ega alarmeeri ehk meie kõnekeskus on siin vahel heaks filtriks,“ selgitab spetsialist. – Ütleme oma klientidele ikka, et ärgu muretsegu kui ka tuleb kogemata nupuvajutusi. Meie seda pahaks ei pane ja meie sõbralikud operaatorid on samas alati sõbralikud ja abivalmis.“
Päästesignaal
Häirenupu olemasolul aktiveerib inimene abisignaali käsitsi. Aga mis siis, kui tekib olukord, kus eakas inimene kukkus, ei suuda liigutada ega ole võimeline isegi rääkima?
„Minu ema elab Ida-Virumaal, mina aga Tallinnas,“ räägib Jevgeni (48). „Kinkisin talle hiljuti kukkumisanduriga nutikella. Teatud olukordades ilmub ekraanile teavitus ja kell küsib – tundub, et olete kukkunud, kui teiega on kõik korras, vajutage ekraanil olevat liugurit. Kui inimene 10–20 sekundi jooksul ei reageeri, tehakse automaatne kõne Häirekeskusesse. Nüüd, kui emal on selline vidin, muretsen ma vähem.“
Tänapäeval on SOS-funktsioonid nii nutikellades, nutitelefonides kui ka autode sisseehitatud süsteemides. Seadistused sõltuvad konkreetsest teenusepakkujast ja seadme tüübist – need võivad olla näiteks Apple Watchi või Samsungi nutikellad.
Häirekeskuse juhtivekspert Krislin Tigase selgitab, et kui saabub signaal nutikellalt, tuleb Häirekeskusesse automaatne teade, et kella kasutaja on kukkunud ja ei reageeri.
Kuna tegemist võib olla potentsiaalse ohuga inimese elule või tervisele, siis sellele ka vastavalt reageeritakse: esmalt proovitakse abivajajaga kontakti saada, seejuures võimalusel vähemalt 1 kord tagasi helistada.
Kui ka see ei õnnestu, saadetakse abivajaduse kontrollimiseks välja kiirabibrigaad.
Vastuse puudumist kukkumissignaali korral käsitletakse piisava alusena reageerimiseks.
Tehnoloogia päästab elusid
Terve aasta statistikat Häirekeskusel pole, kuid näiteks 2025. aasta oktoobris on Häirekeskus saanud kokku 51 teadet nutikellalt, mis on teavitanud sellest, et inimene on kukkunud ja ei reageeri ning 115 teadet kellalt või telefonilt, kus seadme kasutaja on sattunud raskesse liiklusõnnetusse.
Sealjuures nutikellalt tulnud teate korral ei ole häirekeskusel võimalik tuvastada, kas tegemist on automaatse või käsitsi aktiveeritud teatega.
„Käsitsi või automaatselt aktiveeritud teadetest saame rääkida eCall ehk sõidukisiseste hädaabikõnede korral, kus teade laekub häirekeskusesse kas automaatselt, näiteks kokkupõrke tagajärjel, või manuaalselt sõidukis vastavale nupule vajutamise teel,“ selgitab Tigase.
Häirekeskuse andmetel on 90% nutikellalt laekunud teadete puhul tegemist valehäirega.
„Häirekeskusel on võimalik valehäire tuvastada ainult pärast „kannatanuga“ suhtlemist,“ selgitab Tigase. – Valehäire saab tuvastada vaid siis, kui seadme kasutajaga saadakse kontakt ning ta kinnitab, et abi vaja ei ole, näiteks on kell kukkunud põrandale.“
eCall-teated sellesse statistikasse ei kuulu, kuna need kasutavad teist tehnoloogiat.
Valehäired võivad tekkida, kui kasutaja teeb kiireid liigutusi või hüppab kõvale pinnale (nt jõusaalis või tantsides), või viskab kella kõvale pinnale, ekstreemspordi korral, kus kiired liikumised võivad sarnaneda kukkumisele.
Piiranguid on ka asukoha määramisel. Tigase sõnul saab Häirekeskus seadmelt asukohaandmed kas mastipõhiselt või täpsema positsioneeringu AML (Advanced Mobile Location) kaudu.
„Kui mastipõhine asukoha tuvastus võib anda sündmuskoha täpsusastmeks mitukümmend kilomeetrit, siis AML tehnoloogial põhineva positsioneerimise tulemus võib olla meetrites,“ täpsustab keskuse ekspert.
Kuid seda, mitmendal korrusel või kus ruumiosas abivajaja täpsemalt paikneb, seadme põhjal tuvastada ei ole võimalik.
Kuidas tegutseb Häirekeskus siis, kui aadress on teada, kuid uks on lukus ja inimene ei vasta?
„Kui tegemist on ohuga inimese elule või tervisele ja abivajaja juurde ei ole ligipääs tagatud, kaasatakse sündmusele päästjad,“ ütleb Tigase.
Kõik seadmed ei saada kukkumise või avarii signaali automaatselt Häirekeskusesse – vahel läheb teade esmalt lähedastele, kui nende kontaktid on seadmesse märgitud hädaabi-kontaktidena.
„Asi on selles,“ lisab Tigase, „et eri tootjatel on signaali saatmise algoritm erinev. Mõnel juhul laekub teade otse Häirekeskusesse, teistel esmalt lähedastele kontaktidele (näiteks Samsungi, Huawei jt seadmete puhul).“
Kui aga seadetes on väljakutse otse numbrile 112, soovitab Häirekeskus lisada ka lähedase inimese kontakti – siis saab ka tema kohe eriolukorrast teada.
Juhtum korstnaga
Hiljutine juhtum Läänemaal (vt MK-Estonia trükiväljaanne nr 8, lk 12) näitas, kui haavatav on üksi elav inimene.
Tuletame meelde: eakas naine puhastas korstnat, kui ülaosast kukkus kivi ning ta ei suutnud enam iseseisvalt kätt lõõrist välja tõmmata.
Proua veetis kaks ööpäeva peaaegu elu ja surma piiril, ilma igasuguse võimaluseta abi kutsuda. Õnneks märgati tema puudumist tööl – lõpuks tuli talle koju järele kolleeg, kes kutsus kiirabi ja päästjad.
See juhtum pani kindlasti nii mõnegi vaatama uue pilguga oma üksikute sugulaste olukorrale – ja ilmselt mõtlema ka iseendale. Üksi elamise võimalus on ühelt poolt küll vabadus, kuid seda täpselt seni, kuni ei juhtu midagi erakordset.
Küsisime ekspertidelt, kas mõni seade oleks võinud Läänemaal kannatada saanud naist aidata?
„Kui võtta aluseks juhtum, kus abivajajal jääb üks käsi korstnasse kinni, siis hüpoteetiliselt ütleks, et nutikellast ei ole kasu,“ arutleb Häirekeskuse esindaja. – Enamikel nutikelladel on vajalik SOS funktsiooni käivitamiseks vajutada kellal olevale küljenupule ja hoida seda all, või siis libistada ekraanilt SOS nupule. Kui üks käsi on kinni, siis on küsitav, kas seda on võimalik teise käega teha. Paljuski sõltub ka kasutaja teadlikkusest.“
Samuti ei oleks tema sõnul aidanud Apple Watchi automaatne kukkumise tuvastamise funktsioon.
„Apple Watch saadab teate juhul, kui tuvastatakse tugev kukkumine ja kasutaja ei reageeri, 30 sekundi jooksul, mille järgselt tehakse automaatne teade Häirekeskusesse. On konkreetsed mudelid, millel on kukkumise tuvastamise funktsioonid ja millistel mitte,“ selgitab ekspert.
Meditechi juht märgib, et häirenupp käel või kaelas on kõige kindlam ja lihtsam viis ning oleks andnud võimaluse kohe abi kutsuda.
„Liikumisanduriga oleks võimalik tuvastada liikumatust, aga selline aktiivsusmonitooring tähendab hädasolijale siiski pikki tunde piinlemist,“ lisab ta.
Eksperdid tõdevad: tehnoloogiad on mugavad, ent need ei suuda täielikult asendada inimlikku tähelepanu.
„Kui eakas inimene elab üksi, siis on kõige olulisem see, et külastate või helistate talle regulaarselt,“ soovitatakse Häirekeskuses.
Mis puudutab konkreetseid seadmeid või nende seadistusi, siis selles osas tuleb lähtuda konkreetse eaka vajadustest ja eripäradest, siin Häirekeskus soovitusi anda ei saanud.
Sotsiaalvalveteenus Tallinnas: häirenupud naasevad
23. veebruaril sõlmis Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet lepingu ettevõttega Tervise Abi OÜ. Edaspidi hakkab ta sotsiaalvalveteenust osutama koostöös Forus Security AS-iga. Ameti andmetel saab pealinnas sotsiaalvalveteenust umbes 400 inimest.
„Tegemist on lihtsa, nutikella meenutava seadmega, mis pannakse randmele: ühe nupuvajutusega saab otse ühendust Foruse operaatoriga,“ selgitab Tervise Abi OÜ juhatuse liige Kätty Bergštein.
Kutsungile või hädaolukorrale reageerib Forus Security AS, kelle meeskonnas on sotsiaalvalveteenuse osutamiseks spetsiaalse väljaõppe saanud spetsialistid.
Seoses teenusepakkuja vahetusega sõlmib Tervise Abi klientidega uued lepingud. Vanad seadmed demonteerib Tallinna senine partner – ettevõte Koduandur.
Uued seadmed paigaldatakse nelja nädala jooksul, selleks pole vaja midagi ette võtta. Seadmete vahetuse tasub linn. Ettevõtete Tervise Abi ja Forus Security esindajad võtavad klientidega ise ühendust.
Uus seade registreerib inimese kukkumise, mõõdab teatud ulatuses terviseandmeid, võimaldab kahepoolset suhtlust ja reageerib hädaabi korral ka nupuvajutusel, seade on veekindel.
Kuidas saada tasuta häirenupu teenust?
Tuleb pöörduda elukohajärgse linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda (e-kirja, telefoni teel või kohapeal). Teenuse vajaduse tuvastab sotsiaalhoolekande osakonna spetsialist kodukülastusega.
SEE ON OLULINE!
Et olla kindel, et teile helistasid tõepoolest ametid, kes paigaldavad häirenuppu, mitte kelmid, tuleks teada:
- seadme paigaldamisel või demonteerimisel ja uue lepingu sõlmimisel ei nõuta teilt pangakaardi PIN-koode ega muid makseandmeid. Samuti pole vaja esitada taotlust seadme vahetamiseks.
- teenusepakkuja töötajatel (Tervise Abi OÜ / Forus Security AS) peab olema töötõend koos foto, nime ja töötaja identifitseerimisnumbriga.
Kas hädaabiteenistusse saab helistada telefoni häälassistendi kaudu?
Häälassistendid – nagu Siri, Google Assistant ja Samsung Bixby – võivad teoreetiliselt samuti eriolukorras appi tulla.
Kui inimene on kukkunud ja liikumisvõimetu, ent suudab rääkida, võib ta anda käskluse: “Helista 112” või “Kutsu kiirabi”. Häälassistent valib seejärel hädaabinumbri või võtab ühendust telefoni seadetes märgitud kontaktiga.
Siinkohal saavad määravaks kaks tingimust: telefon peab olema käeulatuses ning häälassistent peab kõnet mõistma ja tuvastama.
Kui inimene on kaotanud teadvuse või ei saa rääkida (või on kõne segane, nagu näiteks insuldi puhul) – on häälassistent paraku võimetu.
Mõned juhtumid, mil appi kutsuti Päästeamet
- Üle 70-aastane naine kukkus ja lamas eelmisest päevast saadik kappide vahel põrandal.
- Üle 70-aastane mees kukkus puusale, tundis tugevat valu ja lamas mitu päeva põrandal.
- Üle 60-aastane naine lamas kolm päeva põrandal.
- Üle 70-aastane inimene leiti põrandalt, arvatavasti oli ta seal viibinud juba kaks päeva.
- Üle 70-aastane naine leiti põrandalt, tõenäoliselt oli ta seal viibinud mitu päeva. Ta ei olnud söönud ega joonud.
- Üle 70-aastane inimene oli kolm päeva põrandal. Libises voodist, ei saanud enam püsti ning polnud kolm päeva söönud ega joonud.
- 70-aastaseks saanud pensionär kukkus vanni ega suutnud sealt välja saada. Päästjate saabudes oli ta vannis juba neljandat päeva.
- Üle 70-aastane inimene kukkus ja lamas põrandal järgmise päevani.
- Üle 80-aastane pensionär oli veega täidetud vannis, ei suutnud iseseisvalt välja pääseda ja viibis seal järgmise päevani.
- Üle 70-aastase inimese sugulasega ei õnnestunud ühendust saada kuus päeva. Õnneks leidsid päästjad kannatanu põrandalt veel elusana.
