Vaesus Eestis ei ole enam pelgalt kuiv statistika, vaid on muutunud tuhandete inimeste igapäevaelu osaks. Üksildane vanadus väikesest pensionist elatudes või kaotatud töökoht, haigus või sõltuvus, mille tõttu ei jätku kuu lõpus raha isegi toiduks… Keerulisse olukorda võivad sattuda ka tuhanded pered, keda on tabanud hiiglaslikud elektri- ja kommunaalarved. Kus on võimalik saada kausitäit kuuma suppi, soojad riided ja pisut inimlikku hoolt – uuris MK-Estonia.
Jutud hinnatõusust, inflatsioonist ja majanduslikust ebakindlusest kõlavad üha sagedamini. Toiduainete, kommunaalteenuste ja ravimite hinnad tõusevad sissetulekutest kiiremini ning sõna “kokkuhoid” ei ole paljude jaoks enam ajutine abinõu, vaid püsiv elukorraldus. Üha enam inimesi tunnistab, et kuu lõpus jääb neil puudu isegi kõige hädavajalikumast, sealhulgas toidust.
Kuivade majandusnäitajate taga peitub üksildus, ärevus ja igapäevane raha lugemine järgmise palgapäevani.
Mõistmaks, kust leida kõige hädavajalikumat abi siis, kui raha otsa saab, seadsin sammud sinna, kus jagatakse tasuta sooja suppi ja antakse võimalus veel üks päev üle elada.
Taldrikutäis lootust
Oma supiköökide „ringreisi“ alustasin Päästearmeele kuuluvast “Lootusemajast”, mis asub Tallinnas aadressil Laevastiku 1a. Jah, see ei ole koht, kuhu tullakse heast elust. Kuid niipea kui avad ukse, ei tunne sa esimese asjana ärevust, vaid maitsva sooja toidu lõhna.
Astun sisse, ruum on peaaegu tühi. Mind võtavad vastu sotsiaaltöötaja ja projektijuht Olga ning Kirill – noormees, kes abistab köögis. Ülejäänud töötajad on sõitnud Keskturule, kus samal ajal toimub kuuma supi jagamine.
Kirill näitab, mis on valmis tehtud: “Täna on meil rassolnik, aga hommikusöögiks oli riisipuder. Iga päev on erinev menüü. Saab morssi valada.”
Letil on suur kandik erinevate puuviljadega. Muide, tuleb mainida, et laudadel olev leib on iga päev värske. Eilset leiba inimestele enam ei pakuta.
Osa köögis töötavatest inimestest on taastusprogrammis osalejad. Nende jaoks on toidu valmistamisel ja jagamisel abiks olemine üheks tööteraapia vormiks.
Meie vestluse ajal astub söögisaali üks mees. Ta ei tutvusta end ja keeldub rääkimast. Võtab vaikides supi, istub lauda, sööb kiiresti ja lahkub.
Ruumis on endiselt vaikne. Keskuse põhielu on praegu kolinud Keskturule – just nendel tundidel koguneb sinna kõige rohkem inimesi.
Küsin, kas siin on alati nii vähe külastajaid. Olga vastab, et ei: veel enne minu saabumist jõudis keha kinnitada kümmekond inimest.
Ta lisab, et teekond siia ei ole paljudele sugugi lihtne. Ühistransport käib harva, jalgsi tuleb läbida üsna pikk vahemaa ja mõnele eakale inimesele on see just talvel eriti raske.
Seejärel selgitab ta, kuidas toidujagamine on korraldatud. Sissepääs maksab 50 senti, kuid selle raha eest võib süüa nii palju, kui soovid. Kui suppi üle jääb, lubatakse seda kaasa võtta – selleks on siin spetsiaalsed nõud, kuigi paljud tulevad ka oma taaraga. See on pigem sümboolne külastustasu – selleks, et inimene tunneks siiski, et ta ei “kerja”.
Täpsustan: kas ma saan õigesti aru, et ei maksta iga portsjoni eest eraldi? Olga kinnitab: makstakse vaid sissepääsu eest. Tema sõnul saab praegu kaasa võtta nii leiba kui ka suppi, ning kui toitu päeva lõpus palju üle jääb, võib inimene kohapeal kõhu täis süüa ja lisaks osa toidust koju viia.
Teel hoone poole märkasin tänaval toidukasti ja uurin, millega on tegu. Olga selgitab, et see on Toidupanga abi ja keskuse külastajad saavad ka sealt toitu võtta.
Edasi läheb jutt neile, kes siin söömas käivad. Olga sõnul on nendeks enamasti vähekindlustatud inimesed ja pensionärid. Erinevatel aegadel on siin käinud ka ehitustöölised, kui läheduses toimusid ehitustööd. See tähendab, et siia ei pöördu mitte ainult need, kelle raske olukord on koheselt märgatav, vaid ka inimesed, kellel on lihtsalt tarvis millegi pealt kokku hoida.
Küsin, kas külastajate arv muutub olenevalt aastaajast. Olga vastab, et praegu ei mõjuta niivõrd hooaeg, kuivõrd toetuste ja pensionide väljamaksmise kuupäevad. Kui inimesed pensioni kätte saavad, käivad nad siin harvemini. Aga kuu lõpupoole, kui raha hakkab otsa saama, tullakse aga vastupidi sagedamini.
“Pensionipäeval ja kuu alguses vanurid tavaliselt „pidutsevad“,” naeratab ta.
Meie vestluse ajal hakkavad keskusesse tasapisi tagasi pöörduma need töötajad, kes käisid Keskturul.
Tutvun peakokk Maratiga – just tema vastutab toidu valmistamise eest. Ta on särtsakas, elav ja naerusuine mees. On näha, et töö meeldib talle tõeliselt ning ta suhtub sellesse suure hoolega. Ta on rohkem ametis tegutsemise kui rääkimisega: kontrollib toitu, jälgib protsessi ja vastab kolleegide küsimustele.
Tema kõrval töötab Vjatšeslav, kes nimetab end naeratades “köögimänedžeriks”. Ka tema aitab toidu jagamisel ja valmistamisel.
Veidi hiljem tutvustatakse mulle keskuse direktorit Jurit. Selgub, et siin ei pakuta ainult toitu – siin elavad ka inimesed, kes läbivad rehabilitatsiooni. Praegu on programmis umbes kaksteist inimest.
Esmalt läbivad nad kuuajalise rehabilitatsiooni, millele järgneb kohanemise etapp. Inimene jääb keskusesse elama, kuid peab leidma töökoha ja järk-järgult tavapärase elu juurde naasma. Osa oma sissetulekust maksab ta elamiskulude katteks, säilitades seejuures võimaluse saada toitu ja muud tuge.
Keskusest väljudes ilmub näole tahtmatult naeratus. Sisse jääb rahulik soojus- ja kindlustunne, et selles kohas ei jäeta inimest tema murega üksi.
NB! Sooja lõunasöögi portsjoni saab aadressil Laevastiku 1a kätte esmaspäevast neljapäevani ajavahemikus 10:00–13:30.
Supp pakase käes
Järgmisel päeval sõidan Keskturule. Väljas on miinus seitseteist. Külma on tunda koheselt: pakane näpistab põski, hingeõhk muutub auruks, inimesed kõnnivad kiiresti, peaaegu peatumata. Seda enam torkab silma väike rühm inimesi toidujagamispunkti juures – seal, kus saab end kasvõi paariks minutiks soojendada.
Kohapeal ootavad ees juba tuttavad näod. Marat, Vjatšeslav, Jakov – mässitud soojadesse riietesse, seljas erksad vestid ja Päästearmee embleemiga joped. Pakase käes näevad nad välja eriti keskendunud, kuid samas avatud – olles küll ametis , jagub neil tähelepanu igale tulijale.
Kell on umbes 10:25. Jagamispunkti juures on vaid kaks inimest. Vabatahtlikud räägivad, et peamine järjekord koguneb juba enne algust – sel päeval saabusid esimesed abivajajad juba kell 9:55, mõned minutid enne avamist. Pärast seda lähevad inimesed kiiresti laiali ning juba pärast poolt ühtteist astuvad ligi vaid üksikud külastajad.
Peakokk Marati sõnul püstitati sel hommikul omamoodi rekord: “Kella poole üheteistkümneks oli kohal käinud kolmkümmend kuus inimest. Meie alles saabume – aga nemad juba ootavad.” Ta lisab, et enamik kuuma supi järele tulijatest on eakad inimesed.
Kõrvetava leemega hiigelkatla kõrval seisab keeva veega termos – saab teha teed või kohvi. Sealsamas on hoolikalt ritta seatud leiva- ja saiapakid, maiustused, helbed, müslid – seda kõike võib endaga kaasa võtta.
Veidi eemal asub mitu kasti. Ühes neist märkan korralikke sooje jalatseid: mitte just uued, kuid suurepärases seisukorras. Teises on aga soojad riideesemed: mütsid, käpikud, kindad, sokid.
Ja selles asjade valikus on tunda mitte lihtsalt “nimekirjapõhistabi, vaid kellegi väga reaalset ja isiklikku inimlikku osalust. Keegi valis need asjad, tõi need siia, mõeldes inimesele, kes võib tänaval külmetada. Keegi asetas need kastidesse, et abivajaja saaks lihtsalt ligi astuda ja võtta – ilma liigsete sõnade ja selgitusteta.
Pakase käes tajud eriti teravalt selliste pisiasjade väärtust: kuum supp, kuivad sokid, võimalus käsi soojendada. Just sellest sünnibki tunne, et sa pole siin maailmas üksi.
Vabatahtlike kõrval seisab eakas naine. Ta tutvustab end Lidia Mihhailovnana. Rääkides sellest, miks ta siia tuleb, märgib ta, et praegu on elu raskeks läinud. Päästearmeega on ta enda sõnul seotud juba ligikaudu kolmkümmend aastat.
Ta räägib, et sai täna pensioni kätte ja tasus kohe kõik arved.
“Ja mis sa arvad? Mul jäi terveks kuuks järele täpselt 78 eurot. Kuidas on võimalik nii ära elada?” ohkab Lidia Mihhailovna.
Just seetõttu, lisab ta, ta siia tulebki – sest teab: siin aidatakse, toidetakse, kuulatakse ära ega jäeta üksi.
Pärin ettevaatlikult laste kohta. Lidia Mihhailovna vaikib hetkeks, muutub märgatavalt kurvemaks ja ütleb, et poeg elab Soomes. See tähendab – ta on üksi. Naine vaid viipab korraks käega ning minu jaoks isiklikult selgitab see žest kõike ilma sõnadeta.
Kuid peaaegu kohe kõlab tema hääles taas optimism.
“Aga ma ju aitan ka ise!” ütleb ta.
Lidia Mihhailovna jutustab, et Päästearmee peahoones Tallinnas aadressil Kopli 8 tegutseb kolmapäeviti pensionäride klubi ja käsitööring. Ta räägib sellest soojuse ja õhinaga.
“Sina ole aga julge, kutsu kõik oma tuttavad vanaemad ja vanaisad. Meil on tore,” naeratab naine.
Tema sõnul pakutakse klubi kohtumistel sümboolse summa – ligikaudu kahe ja poole euro – eest suppi, praadi, pirukaid ning võimalust veeta aega teiste inimeste seltsis.
Küsin, kui palju inimesi tavaliselt käib. Lidia Mihhailovna vastab, et reeglina koguneb alla kahekümne inimese.
Ma naeran tahtmatult: mis siis, kui pärast artikli lugemist tormavad sinna soovijad ja kohti kõigile ei jätku? Kuid ta vaid viipab käega ja ütleb enesekindlalt, et kõik on oodatud.
Kinnituseks võtab ta välja telefoni ja näitab fotosid – pikk laud, kenasti kaetud, peaaegu pidulik.
“Ja las võtavad kindlasti kaasa purke ja karpe! Toidame kõigil kõhud täis ja paneme toitu kaasa ka,” lisab Lidia Mihhailovna.
Tema sõnul info klubi kohta suust suhu: piisab vaid öelda üksildasele pensionärile, et kuskil on olemas koht, kus teda oodatakse – ja ta tuleb.
Tasapisi viib jutt naise minevikku – aega, mil ta peaaegu kolmkümmend aastat tagasi esimest korda Päästearmeesse sattus. Tol ajal oli tal tarvis töö raames läbi viia küsitlus, puudu oli just meestelt saadud ankeetidest, ning ta astus pargis juhuslikult ligi seltskonnale, kes kogunes parasjagu jumalateenistusele.
Nii kuulis ta esimest korda sellest organisatsioonist, läks nendega kaasa – ning jäi: alguses aitas tõlgina, hiljem sai ta lihtsalt osaks sellest elust. “Aeg läheb, aga inimesed satuvad ikka puudusesse,” ütleb ta vaikselt.
Ta meenutab, kuidas ta ühena esimestest tõi Eestisse Soomest humanitaarabi: maksis ise bensiini eest, sorteeris öösiti riidekotte, sõitis mööda Eesti linnu – et viia abi nendeni, kes seda ootasid.
Karges õhus tõuseb kuumast supist auru. Inimesed tulevad ja lähevad. Elu läheb edasi – siin, kuuma toidupaja juures.
NB! Keskturule saab oma sooja lõunaportsjoni järele tulla esmaspäeviti, teisipäeviti ja neljapäeviti kell 10:00–11:00.
Toit ilma tingimusteta
Tallinnas tegutseb veel üks supiköök – Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse juures. Veebruari algusest töötab see uuel aadressil: Punane tänav 48b (varem asus köök aadressil Pae 19/1).
Otsustasin ka seal ise ära käia, et näha kõike kohapeal ja rääkida töötajatega. Ent sel päeval ei õnnestunud mul hoolimata pressikaardist sisse pääseda. Mul paluti külastus eelnevalt keskuse juhtkonnaga kooskõlastada ning selgitati, et ilma varasema kokkuleppeta ajakirjanikke vastu ei võeta.
Hiljem saatis keskus siiski kirjalikud vastused ja üksikasjaliku teabe köögi töökorralduse kohta.
Saadetud infost selgus, et sooja lõunasöögi – 0,5 liitrit suppi ja 100 grammi leiba – saab iga päev. Tallinna abilinnapea Riina Solmani sõnul jagatakse supiköögis iga päev umbes 160 portsjonit suppi. Teenust kasutavad valdavalt inimesed, kellel on raskusi igapäevase toimetulekuga. Köök on avatud kõigile abivajajatele: dokumente ega sissetuleku tõendamist ei nõuta.
Päevakeskusesse pöörduvad kõige sagedamini eluaseme- ja võlaprobleemidega inimesed, kes vajavad nõustamist, suunamist ja abi igapäevaelu korraldamisel.
Lisaks soojale toidule saab siit riideid, kasutada dušši ja pesta pesu. Keskus pakub ka vaba aja veetmise võimalusi: töötab käsitööring, hommikuti vaadatakse eestikeelseid uudiseid, näidatakse lühifilme koos aruteluga, on olemas juurdepääs arvutile ja raamatutele. Kohapeal on kättesaadavad ka võlanõustaja teenused.
NB! Oma sooja lõunasöögi portsjoni saab aadressil Punane 48b kätte iga päev kell 12:00–15:00, toidu kaasavõtmise võimalus on aga avatud kell 13:00–15:00 või seni, kuni toitu jätkub. Toidu kaasavõtmiseks palume kaasa võtta oma taara.
Kommentaar
Maire Adamberg, Tartu Linnavalitsuse sotsiaaltööteenistuse juhataja
Tartu linn pakub toimetulekuraskustes inimestele mitmeid võimalusi toiduabi saamiseks. Abi on võimalik saada nii riiklikult kui ka annetuste põhjal, lähtudes inimeste tegelikust vajadusest.
Toiduabi süsteem koosneb neljast peamisest suunast: riiklik toidukaart, annetatud toiduabi, vältimatu sotsiaalabi ning kogukonnapõhine toidujagamise algatus. Need meetmed koos aitavad tagada, et abi jõuab nii majanduslikesse raskustesse sattunud peredeni kui ka inimesteni, kellel on ajutiselt raskusi esmase toimetulekuga.
Riiklikku abi raames väljastatakse abisaajatele Rimi kaart, millele on kantud 36 eurot kvartali kohta ja kaarti saab kasutada kõigis Rimi kauplustes toidu- ja esmatarbekaupade ostmiseks. Toidukaardi saajateks on toimetulekutoetuse saajad ja Tartu linna ühekordse sotsiaaltoetuse saajad.
Annetatud toiduabi jagatakse aastaringselt, ning selle saajateks on toimetulekutoetuse saajad, Tartu linna ühekordse sotsiaaltoetuse saajad ning inimesed või perekonnad, kelle abivajaduse on sotsiaaltöötaja poolt tuvastatud.
Toiduabi antakse abivajaduse tuvastamise kuul ja sellele järgneval kolmel kuul ning abivajaduse olemasolul võib toiduabi saada pikemalt. Toidupakke jagatakse vähemalt kaks korda kuus ning iga pakk kaalub vähemalt 5 kilogrammi.
Kui inimene satub olukorda, kus tal puuduvad vahendid esmaseks toimetulekuks, on tal võimalus saada vältimatut toiduabi. Selleks võib pöörduda Tartu linnavalitsuse allasutuse Tartu Varjupaik aadressil Peetri 16c poole, kus hinnatakse inimese esmased vajadused ja pakutakse kohapeal sooja toitu esmaspäevast reedeni kell 11:00–13:00. Jätkuva abivajaduse korral antakse nädalavahetuseks kaasa toidupakid.
Lisaks tegutsevad Tartus toidujagamiskapid, mis ei ole sotsiaalabi teenus, vaid kogukonnapõhine keskkonnaalgatus toiduraiskamise vähendamiseks. Toitu võivad võtta kõik soovijad, lähtudes põhimõttest, et võetakse vaid nii palju, kui ise ära tarbitakse.
Kommentaar
Teet Roosaar, Pärnu linnavalitsuse esindaja
Pärnu linnas supikööki ei ole, sest toiduabi tagamine toimub muude teenuste kaudu.
Toimetulekutoetuse saajatele väljastatakse toidukaart, mille alusel nad saavad Rimi kauplustest endale vajalikke kaupu osta. Samuti lisatakse abivajajad sotsiaaltöötaja poolt Toidupanga nimekirja ja sel juhul saavad nad Toidupangast üks kord nädalas endale toidupaki. Pärnu Toidupank asub aadressil Vase 2, Pärnu linn.
Vältimatut toiduabi teenuse korraldamine on tellitud mittetulundusühingult Sotsiaalne Kaasatus. Pärnu linnavalitsuse sotsiaaltöötaja edastab MTÜle tellimuse konkreetse inimese abistamiseks ja märgib tellimusse ära abi osutamise ulatuse (eurodes). Abivajaja läheb abi väljastamise punkti, esitab oma dokumendi ja saab sealt toiduabi kätte. Toiduabi väljastatakse Pärnu linnas aadressil Rüütli 14, tööpäevadel ajavahemikul kell 9-16.
Vältimatu toiduabi osutamise maht on üsna väike, sest enamik abivajajatest saavad hakkama muude vahendite abil (toimetulekutoetus, Toidupank, Rimi toidukaart). 2025 a. anti vältimatut toiduabi kaheksale inimesele.
Infoks
Kuidas on olukord teistes linnades?
Lisaks pealinnale ja suurtele maakonnakeskustele on tasuta toitlustamine ja toiduabi kättesaadavad ka väiksemates linnades.
Maardu
Linnavõimude kinnitusel pakutakse linnas supiköögi teenust Sotsiaalmaja juures aadressil Kallasmaa 9. See on avatud iga päev kell 12:00–14:00 ning on mõeldud inimestele, kellel on raskusi põhivajaduste rahuldamisega.
Eraldi suund on Toidupanga töö, mis tegutseb siin alates 2011. aasta märtsist. Selle ülesanne on vähendada toiduraiskamist ning suunata toidu ülejäägid abivajajateni.
Lõppeva realiseerimisajaga toiduained jõuavad sinna kaubandus- ja tootmisettevõtetelt, misjärel komplekteerivad vabatahtlikud neist toidupakid puudust kannatavatele peredele.
Maardu Toidupanga filiaal asub aadressil Langu 4 ning selle tegevust juhib MTÜ Õppe- ja arengukeskus ME.
Abi on mõeldud eelkõige toimetulekutoetust saavatele peredele ja pensionäridele. Toidupakke vajavate perede nimekirja koostab Maardu linnavalitsuse sotsiaalabi osakond.
Narva
Siin on toiduabi süsteem üles ehitatud munitsipaalsotsiaalteenuste tasandil ja hõlmab korraga mitut abivormi – supiköögist kuni erakorraliste toidupakkideni.
Narva linnavalitsuses selgitatakse, et supiköögi teenus tegutseb linnas juba aastaid: seda hakati osutama juba 1. juunil 2009 ning selle osutamise kord on sätestatud eraldi linnavolikogu määrusega.
Õigus sellisele abile on toimetulekutoetuse saajatel, aga ka peredel, kelle sissetulek pere esimese liikme kohta on alla poole miinimumpalgast ja iga järgmise liikme kohta – alla 40% selle suurusest. Portsjon sisaldab vähemalt 0,5 liitrit kuuma suppi ja leiba, mida väljastatakse ühekordsetes nõudes.
Kohtla-Järve
Siin oma supikööki ei ole, kuid abivajavad elanikud saavad siiski toiduabi – koostöös Toidupangaga, mis asub Jõhvis aadressil Kaare 7.
Linnavalitsuses selgitatakse, et abi saamiseks peab inimene pöörduma oma elukohajärgsesse sotsiaalosakonda, kus hinnatakse tema materiaalset olukorda ja tehakse otsus toetuse määramise kohta. Pärast seda väljastab Toidupank abi nimekirja kantud saajatele kaks korda kuus.
