Eesti kaitsekulutused kasvavad kiiresti ning võimud räägivad juba vajadusest kulutada julgeolekule vähemalt 5% SKT-st. Ühed peavad neid investeeringuid eluliselt tähtsaks kindlustuseks võimalike ohtude vastu, teised kardavad, et kasvavad sõjalised kulutused suurendavad riigivõlga ja sunnivad teiste valdkondade arvelt kokku hoidma. Millist hinda on riik valmis oma julgeoleku eest maksma ja mida ta vastu saab, uuris «MK-Estonia».
Hiljuti avaldas Euroopa Komisjon värske prognoosi, mille kohaselt jääb Eesti eelarvedefitsiit lähiaastatel suureks ja riigivõlg jätkab kasvamist. Üheks põhjuseks nimetatakse kasvavaid kaitsekulutusi, mis viimastel aastatel suurenevad kogu Euroopas muutunud julgeolekuolukorra taustal.
Eesti jaoks on see küsimus eriti aktuaalne. Valitsus on seadnud eesmärgiks viia kaitsekulutused vähemalt 5%-ni SKT-st, mis on üks kõrgemaid näitajaid NATO riikide seas. Samal ajal tuleb riigil lahendada ka teisi ülesandeid: lühendada ravijärjekordi tervishoius, rahastada haridust, toetada sotsiaalvaldkonda, arendada infrastruktuuri ja aidata kohalikke omavalitsusi.
Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on valikuga julgeoleku ja muude riiklike kulutuste vahel. Olukord on aga palju keerulisem.
Ühelt poolt hoiatavad ökonomistid kasvava koormuse eest eelarvele ja riigivõla suurenemise eest.
Teiselt poolt väidavad kaitsetööstuse esindajad, et investeeringud julgeolekusse soodustavad kohaliku tööstuse arengut, töökohtade loomist ja ekspordi kasvu.
Kas kaitsekulutuste suurenemine viitab seega vajadusele millegi arvelt kokku hoida või võib julgeolekust saada üks investeeringutest riigi tulevikku?
Investeering vabadusse
Kaitseministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk rõhutab, et otsus kaitsekulutuste suurendamiseks on seotud eelkõige muutunud julgeolekuolukorraga.
«Venemaa strateegilised eesmärgid ei ole muutunud ja kujutavad endast endiselt ohtu NATO-le, seetõttu on Eestil vaja kiirendatud tempos tugevdada oma kaitsevõimet. Täna vajame rohkem kaitset, et säilitada oma iseseisvus,» ütleb ta.
Kuusk märgib, et Eesti jaoks on oluline teha mis tahes agressioon riigi vastu võimatuks ning viia koos liitlastega ellu NATO uued kaitseplaanid.
«Investeeringud riigikaitsesse on investeeringud meie vabadusse. Need teevad Eesti tugevamaks ja aitavad veenda liitlasi selles, et oleme valmis panustama omaenda kaitsesse,» rõhutab kantsler.
Kuusk tuletab meelde, et alates sellest aastast ületavad Eesti kaitsekulutused 5% SKT-st. Nelja aasta jooksul – kuni aastani 2029 – moodustavad need keskmiselt 5,3% SKT-st ning investeeringute kogumaht ületab 10 miljardit eurot.
Rääkides konkreetsetest kulutuste suundadest, märgib kantsler, et täiendavad vahendid võimaldavad arendada mitmetasandilist õhukaitsesüsteemi, tugevdada maavägede tulejõudu, luua sügavuslahingu pidamise võimekust, arendada mehitamata tehnoloogiaid ja elektroonilise võitluse vahendeid ning muid kriitiliselt tähtsaid kaitsevõimekusi.
«Kõige olulisemate projektide seast võib esile tõsta õhutõrje arendamist. Juba sel aastal saabuvad lühimaa raketisüsteemid ja raketid Piorun, samuti keskmaa süsteemid Iris-T. Lisaks ostetakse täiendavaid reaktiivsüsteeme HIMARS ja Chunmoo,» loetleb ta.
Kantsleri sõnul jätkub ka Balti kaitsevööndi loomine, mille lõpuleviimine on kavandatud 2027. aasta lõpuks.
Eraldi pöörab Kuusk tähelepanu sellele, et Eesti jätkab Ukraina sõjalist toetamist mahus vähemalt 0,25% SKT-st.
«Tegemist ei ole ainult moraalse kohustusega, vaid ka kogu Euroopa ja seega – Eesti enda julgeoleku toetamisega,» rõhutab ta.
Kaitseministeeriumis leitakse, et kaitsekulutuste suurenemisel on positiivne mõju ka riigi majandusele.
Kuusk toob välja andmed, mille kohaselt ulatus sõjalise kaitse panus majandusse 2024. aastal rekordilise 490 miljoni euroni, mis moodustas 45,5% tollastest kaitseinvesteeringutest ja majandamiskuludest.
Ta märgib samuti, et ministeerium toetab Eesti kaitsetööstuse arengut. Nii said ettevõtted 2025. aastal arendusprojektide konkursi raames toetust summas üle kolme miljoni euro. Lisaks saavad ettevõtted abi taotluste esitamisel erinevatesse rahvusvahelistesse rahastamisprogrammidesse.
Kuuska sõnul käib praegu töö ka kaitsetööstuspargi loomiseks Eestis.
«See võimaldab elavdada erinevate piirkondade majandust ja luua uusi töökohti: Ermistus Pärnumaal – umbes 130, Põhja-Kiviõlis Ida-Virumaal – kuni 1000 ja Piirsalus Läänemaal – umbes 100 töökohta,» loetleb ta.
Tasakaalu hind
Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina pakub välja vaadata kaitsekulutusi eelkõige läbi riskijuhtimise prisma.
Tema sõnul asub Eesti geopoliitiliselt keerulises piirkonnas ja julgeolek on kogu majanduse toimimise alus.
«Kui julgeolekuohud tugevnevad, siis muutuvad õigustatuks ka täiendavad kulutused nende neutraliseerimiseks,» ütleb Mertsina.
Tema arvates kujutab ebapiisav kaitsevõime riigile palju suuremat riski kui kaitsekulutuste suurenemine.
See aga ei tühista vajadust otsida tasakaalu julgeoleku ja eelarve jätkusuutlikkuse vahel. Rääkides kaitsekulutuste mõjust majandusele, märgib Mertsina, et osa harudest võib sellest saada otsest kasu.
«Kaitsetööstuse arendamine, infrastruktuuri ehitamine ja tehnoloogilised investeeringud tugevdavad samuti majanduse üldist konkurentsivõimet,» ütleb ta.
Ökonomisti sõnul jäävad Eesti tugevateks külgedeks kaitsetööstuse kõrgtehnoloogilised suunad – infotehnoloogia, elektroonika, autonoomsed süsteemid ja küberkaitse. Samal ajal areneb ka suuremamõõtmeline tootmine, mis on seotud laskemoona, kaitserajatiste elementide tootmise ja logistikateenustega.
Samas hoiatab Mertsina: kui kaitsekulutused kasvavad kiiremini kui riigi tulud, tuleb võimudel teha üha keerulisemaid otsuseid eelarvevahendite jaotamise kohta.
«Kõige sagedamini tõuseb surve neis valdkondades, kus kulutuste kärpimise tagajärjed ilmnevad alles pika aja pärast ja mida on poliitiliselt lihtsam edasi lükata,» märgib ta.
Selliste suundade hulka arvab ökonomist infrastruktuuriprojektid, hariduse, teadus- ja arendustegevuse ning osa avaliku sektori investeeringutest. Lisaks võivad tema sõnul edasilükkamise ohtu sattuda investeeringud kohalikesse teedesse, ühistransporti ja omavalitsuste projektidesse.
Kaitse tagala
Eesti Linnade ja Valdade Liidu asedirektor Rait Pihelgas rõhutab: kohalikud omavalitsused mõistavad vajadust tugevdada riigi kaitsevõimet.
Ja tuletab samas meelde: nendel lasub endiselt vastutus hariduse, sotsiaalteenuste, kohalike teede, kriisivalmiduse ja elukeskkonna kvaliteedi eest.
«Riigikaitset ei tohiks vaadata eranditult kui sõjalist võimsust. Eesti kaitsevõime algab inimesest, perest, kogukonnast ja kohalikust omavalitsusest. Tugev riik ei koosne mitte ainult relvasüsteemidest, vaid ka toimivatest kogukondadest, usaldusväärsetest avalikest teenustest ja kriisikindlast ühiskonnast,» ütleb Pihelgas. Tema sõnul, kui inimesed lahkuvad piirkondadest, suletakse koole või halveneb kohalike teenuste kvaliteet, siis pikaajalises perspektiivis nõrgeneb ka riigi enda vastupidavus. Pihelgas pöörab tähelepanu sellele, et vastavalt Euroopa Komisjoni hinnangule on Eesti riigirahandus lähiaastatel tõsise surve all. Seejuures on omavalitsuste jaoks põhimõtteliselt oluline, et vahendite otsimine kaitseks ei toimuks kohalike teenuste ja investeeringute arvelt.
«Kui kaitsekulutused tõusevad vähemalt 5%-ni SKT-st, eelarvedefitsiit ja riigivõlg aga jätkavad suurenemist, peab riik tegema keerulise valiku erinevate poliitiliste suundade vahel,» märgib ta.
Pihelgase sõnul on viimastel aastatel paljudel omavalitsustel tulnud juba investeeringuid edasi lükata või jagada need mitmeks etapiks. Kõige sagedamini on jutt koolide ja lasteaedade rekonstrueerimisest, kohalike teede ja tänavate remondist, vee- ja kanalisatsioonitööstuse, sotsiaalvaldkonna objektide moderniseerimisest ning avalike hoonete energiatõhususe tõstmisest.
«Need ei ole investeeringud mugavusse, vaid paigutused, mis on otseselt seotud teenuste kvaliteedi, ohutuse ja kulude efektiivsusega,» rõhutab vestluskaaslane.
Ta märgib samuti, et haridus jääb omavalitsuste suurimaks vastutusvaldkonnaks. Lisaks hoonete ülalpidamisele on vaja lahendada pedagoogide, tugispetsialistide puuduse ja hariduslike erivajadustega laste aitamise probleemi.
Samal ajal kasvab koormus sotsiaalvaldkonnale elanikkonna vananemise ja hooldusvajaduse suurenemise tõttu. Eraldi tõstatab Pihelgas kriisivalmiduse ja elanikukaitse küsimuse.
Tema sõnul on viimaste aastate kogemus näidanud, et just kohalikud omavalitsused on inimestele kõige lähemal pandeemiate, energiakriiside, ulatuslike elektrikatkestuste, üleujutuste ja muude erakorraliste olukordade ajal.
«Kui räägime laiapindsest riigikaitsest, on vaja mõista, et omavalitsused on selle lahutamatu osa. Lõppkokkuvõttes on just omavalitsused kriisiolukorras «eesliinil» ja just nende poole pöörduvad inimesed abi saamiseks. Riigikaitse ei ole ainult Kaitseväe ülesanne, vaid kogu ühiskonna ühine vastutus,» rõhutab Pihelgas.
Mitte ainult kulud
Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidu tegevjuht Kalev Koidumäe on veendunud, et kaitsekulutusi ei tasu vaadata eranditult kui koormust eelarvele.
Tema sõnul toob valdkonna areng juba täna tuntavat majanduslikku efekti, lähiaastatel võib aga see panus muutuda veelgi märkimisväärsemaks.
Koidumäe märgib, et kuna kõik ettevõtted ei ole esitanud majandusaasta aruandeid, siis lõplikke andmeid 2025. ja veelgi enam 2026. aasta kohta praegu ei ole. Prognooside kohaselt on aga kaitse- ja julgeolekuga seotud tööstuse ettevõtete käive 2025. aastal 730 miljonit eurot, mis on umbes 45% rohkem kui aasta varem. Võrreldes 2021. aastaga on sektori käive kasvanud peaaegu kuus korda.
Liidu esindaja hinnangul töötas 2024. aastal selle koosseisu kuuluvates ettevõtetes umbes 13 400 inimest.
Otsustades valdkonna kasvutempode järgi, ületas töötajate arv 2025. aastal tõenäoliselt juba 15 tuhande inimese piiri. Seejuures oli umbes kaks tuhat töötajat igapäevaselt otseselt hõivatud toodangu valmistamisega või teenuste osutamisega kaitsetööstuse tarbeks.
«Praegu valmistame ette ulatuslikku uuringut, kuid selle tulemusi on oodata alles 2027. aastal,» ütleb ta.
Liidu juhi sõnul loodab valdkond 2030. aastaks viia kogukäibe kahe miljardi euroni.
«Tänase päeva seisuga tundub, et meil õnnestub seda näitajat mitte ainult saavutada, vaid ka ületada. Põhilist kasvu ootame ekspordi arvelt, kuigi ka Eesti siseturg muutub meie valdkonna jaoks üha olulisemaks,» märgib Koidumäe.
Eraldi pöörab ta tähelepanu kohaliku tootmise tähtsusele riiklike kaitsehankete läbiviimisel.
Koidumäe sõnul on kaitsetööstuse jaoks edukas töökogemus siseturul elulise tähtsusega.
«Teised riigid ja välismaised ettevõtted vaatavad alati, kas oma riik toetab oma tootjaid ja ostab nende toodangut. Kui seda ei toimu, muutub tehingute sõlmimine rahvusvahelisel turul tunduvalt keerulisemaks,» selgitab ta.
Rääkides levinud kartusest, et kaitsekulutuste suurenemine toimub teiste valdkondade arvelt, tuletab liidu tegevjuht meelde, et sarnaseid kahtlusi väljendati omal ajal ka kiiresti kasvava IT-sektori suhtes.
«Siis võis samuti eeldada, et selle kasv toimub teiste harude arvelt. Täna aga näeme, et IT-sektori tormiline areng lähendas oluliselt elatustaset Eestis Lääne-Euroopa riikide tasemele,» märgib Koidumäe.
Muide
22. juunil asus Ämari lennubaasis lahinguvalvesse Eesti esimene keskmaa õhutõrjekompleks IRIS-T SLM. Varem selliseid süsteeme riigis ei olnud.
Kompleks on ette nähtud lennukite, helikopterite ja tiibrakettide tabamiseks kuni 40 kilomeetri kaugusel ja kuni 20 kilomeetri kõrgusel. Radari tegevusraadius on 250 kilomeetrit.
Kaitseväe esindajate sõnul on IRIS-T üks kaasaegsemaid õhutõrjesüsteeme maailmas. Praegu on sellised kompleksid olemas ainult Saksamaal ja Ukrainal, NATO riikide seast sai Eesti teiseks riigiks, mis selle süsteemi endale sai.
«IRIS-T on keskmaa õhutõrjesüsteem, mis on tõestanud oma tõhusust Ukrainas. See viib meie õhutõrje uuele tasemele. Sõda Ukrainas näitas selgelt, et tugev õhutõrje on üks riigikaitse võtmekomponente ja vajalik inimeste, Kaitseväe üksuste ja elutähtsa infrastruktuuri kaitsmiseks,» teatas kaitseminister Hanno Pevkur.
IRIS-T süsteemide hanke maksumus oli 400 miljonit eurot. Järgmised kompleksid peaksid Eestisse saabuma selle aasta teisel poolel.
KOMMENTAAR
Jürgen Ligi,
rahandusminister
Venemaa agressioon lasub ränga koormana vaba maailma eelarvetel. Miljonite omaenda kodanike elude ja saatuste hinnaga Venemaa mitte ainult ei tapa ja hävita Ukrainas, vaid tüsistab tõsiselt paljude riikide riigieelarvete olukorda.
KOMMENTAAR
Raivo Vare,
majandusekspert
On olemas väga lihtne tõde, mille sõnastas juba ammu klassik: kes ei taha toita oma sõdureid, hakkab toitma võõraid.
Meie naabrusega siin ei ole minu meelest üldse küsimusi.
Seejuures on vaja mõista, et kulude kasv ei ole seotud ainult kaitsega. Kui rääkida väga jämedalt, siis umbes 20% täiendavast koormusest on seotud kaitsekuludega, ülejäänud 80% aga muude eelarveridadega.
Praktiliselt samasuguses tempos kasvavad ka halduskulud. Kokkuhoid muudes valdkondades tõepoolest on, vähemalt – mõnes neist.
Eraldi küsimus on kaitsetööstuskompleks. Kui jutt on ekspordist, siis on see majandusele kasulik. Kui toodangut valmistatakse ainult sisetarbimiseks, on kasu tunduvalt väiksem. Kuid teatud majanduslik efekt eksisteerib igal juhul, sealhulgas – riigile, kuna need on reaalsed maksutulud.
Peamine probleem seisneb selles, et teenima hakkab riik, kuna põhilised maksud laekuvad just riigieelarvesse, investeerida tuleb aga sageli kohapeal. Suure eelarvedefitsiidi tõttu püütakse osa kulusid veeretada kohalike omavalitsuste õlgadele. Sellist asja tõepoolest toimub ja see ei ole hea.
Muidugi saavad ka kohalikud omavalitsused sellest teatud kasu, kuid tõenäoliselt väiksemat kui riik tervikuna. Seetõttu tuleb olukorda vaadata eelkõige läbi riiklike investeeringute prisma.
Aga mis investeeringud need on? Põhiliselt on jutt infrastruktuurist, ehk asjadest, mida vajavad ka kohalikud elanikud. Seetõttu ei ole ma sedavõrd skeptik, kuid ei ole ka ülemäärane optimist. Lisaks on kaitsetööstus majandusele tõeliselt kasulik siis, kui hakkab massiliselt töötama ekspordiks.
Eesti siseturg on liiga väike, et tagada suurt nõudlust sellisele toodangule.
KOMMENTAAR
Maarjo Mändmaa,
Sotsiaalministeeriumi kantsler
2027. aasta eelarve kujundamisel jäävad meie prioriteetideks erihoolekandeteenuste, vaimse tervise ja ohvriabi rahastamine, samuti uute arstide ja õdede ettevalmistamise tagamine.
Samal ajal on oluline mõista, et kaugeltki mitte kõik ei sõltu sellest, kui palju raha riik tervishoiule ja sotsiaalvaldkonnale eraldab. Meie eesmärk on teha nii, et inimesed jääksid võimalikult kauaks terveks ja saaksid iseseisvalt oma eluga hakkama. Ainult rahastamise suurendamisest selleks aga ei piisa.
Näiteks on Eestis väga kvaliteetne arstiabi, võrreldes paljude teiste riikidega on see praegu veel ka piisavalt kättesaadav. Aga kui inimene ise ei hoolitse oma tervise eest, ei vii haiglate rahastamise suurendamine iseenesest elanikkonna tervisliku seisundi paranemiseni.
Sama puudutab ka sotsiaalvaldkonda. Meil on olemas väärikad perepoliitilisedtoetused, kuid sündimus jääb ikkagi madalaks. Sest selliseid tulemusi on võimatu saavutada eranditult eelarvevahendite arvelt.
Inimestele on vajalik pikaajaline kindlustunne homse päeva suhtes. Nad peavad olema kindlad, et lapse sünd ei saa takistuseks karjäärile, riigi tulevik aga jääb stabiilseks. Ja see kindlustunne on väga suurel määral seotud julgeolekuga. Just seetõttu ei pea ma kaitsekulutusi «halvaks», mis võtab raha ära tervishoiult ja sotsiaalvaldkonnalt.
Ma vaatan neid kui baasilise julgeoleku alust, millel kõik ülejäänud valdkonnad saavad normaalselt toimida. Seejuures on vaja mõista, et tervishoid ja sotsiaalvaldkond on juba täna riigi suurim kulurida.
Riigieelarve umbes 20 miljardist eurost langeb nendele eesmärkidele umbes 7,8 miljardit eurot – ehk peaaegu 40% kõigist riigi kulutustest.
Meie ülesanne on teha nii, et need vahendid töötaksid maksimaalselt efektiivselt inimeste hüvanguks.
KOMMENTAAR
Mihkel Nestor,
SEB majandusanalüütik
Mina arvan, et praeguses olukorras ei saa majanduslikud argumendid olla otsustavad. Kaitsevägi on selgelt teatanud, et riik vajab rohkem laskemoona, rohkem relvastust ja rohkem kaitserajatisi. Neid kulutusi on vaja teha sõltumata sellest, kas need moodustavad 3%, 5% või kas või 10% SKT-st.
Minu arvates on valdava enamiku Eesti elanike jaoks iseseisvus palju olulisem küsimus kui riigivõla tase, sotsiaalkulutuste maht või maksukoormus.
Seejuures ei seletaks ma riigivõla kasvu eranditult kaitsekulutuste suurenemisega. Olulist rolli mängib ka kulude kasv sotsiaalvaldkonnas. Ei ole välistatud, et mõned investeerimisprojektid jäävadki ellu viimata.
Kuid tekib küsimus: kas kahaneva rahvastikuga riik vajab tõesti pidevalt uusi kultuuriobjekte, neljarealisi maanteid ja muid kulukaid projekte?
KOMMENTAAR
Lauri Punga,
Eesti Panga ökonomist
Eesti valitsuse otsus suurendada kaitsekulutusi tasemeni üle 5% SKT-st on eelkõige reaktsioon muutunud julgeolekuolukorrale maailmas, mitte aga riigi majanduse seisundile.
Seetõttu oleks selle hindamine eranditult majanduslikust vaatepunktist vale.
Samal ajal leiame, et riigi finantsiline jätkusuutlikkus on otseselt seotud riikliku julgeoleku tagamisega. Täna on Eesti riigivõlg endiselt üks madalamaid Euroopas, kuid Eesti Pank on mures selle edasise kasvu tempo pärast.
Alates sellest aastast tekib riigieelarves märkimisväärne defitsiit, mis ilma täiendavate otsusteta võib muutuda püsivaks. Seetõttu on oluline leida stabiilsed katteallikad nii kasvanud kaitsekulutustele kui ka muudele eelarvet survestavatele teguritele, lootmata eranditult laenuvahenditele.
KOMMENTAAR
Triinu Tapver,
LHV makroanalüütik
Kaitsekulutuste suurenemine on vajalik Eesti kaitsevõime säilitamiseks. Muidugi tähendab see majanduslikust vaatepunktist kõrgemat eelarvedefitsiiti ja vähem raha muudele valdkondadele. Kuid see on see juhtum, kus julgeolekukaalutlused kaaluvad üles majanduslikud argumendid.
Praegu on Eesti võrdlemisi soodsas seisus: riigivõlg moodustab umbes 24% SKT-st, mis jääb madalaimaks näitajaks EL-is. Kuid 2030. aastaks võib see kasvada juba 40%-ni SKT-st, see aga tähendab ka võla teenindamise kulude suurenemist.
Eesti elanikud tunnevad lähiaastatel täiesti kindlalt eelarvedefitsiidi kasvu tagajärgi. Kõige tõenäolisem on, et järg-järgult kehtestatakse uued maksud või tõstetakse juba olemasolevaid.
