Eesti Politsei- ja Piirivalveamet keeldus IT-spetsialist Gumar Minibaevile (49) uue elamisloa andmisest ning tühistas samaaegselt tema seni kehtinud dokumendi, mille alusel mees riigis elas ja töötas ning mis oleks kehtinud 2028. aastani. Elamisõiguse kaotasid ka tema abikaasa ja lapsed. Perekonnale oli see ränk löök: nelja aastaga olid nad jõudnud Eestis kanda kinnitada ega plaaninud kuhugi mujale kolida. MK-Estonia uuris, kuidas selline olukord võimalikuks sai ja mis peret edasi ootab.
Gumar Minibaev saabus Eestisse 2021. aastal Eesti IT-ettevõtte kutsel. Gumaril on Vene kodakondsus, mistõttu sai ta Eestisse kolimiseks vastava tööalase elamisloa.
Mehe abikaasa ja kaks tütart Eestisse kohe ei tulnud – perel oli plaan, et esmalt seab end uues kohas sisse pereisa.
„Lapsed läksid just Peterburis kooli,“ meenutab ta. „Neid õppeaasta alguses siia tuua tundus vale, seega plaanisime kolida järk-järgult.“
Kuid 2022. aasta veebruar tõmbas kõigile plaanidele kriipsu peale.
„Mul soovitati ka tööl lähedased kiiremini siia ära tuua, sest keegi ei teadnud, mis edasi saab, äkki pannakse piirid kinni,“ meenutab Gumar.
27. veebruaril 2022 naasis ta Venemaale, et koguda kokku kõik vajalikud dokumendid pere Eestisse kolimiseks ja vormistada paberid lemmikloomade transpordiks.
1. märtsil 2022 oli kogu pere juba Tallinnas.
„See päev sai meie siin elamise n-ö alguspunktiks,“ ütleb mees.
2023. aastal pikendas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) Gumari elamisluba. Pereelu täitus kiiresti rutiini ja plaanidega – töö, kool, kodu. Vanem tütar õpib praegu gümnaasiumis, noorem eesti koolis. Sellest sai Gumari jaoks ka täiendav stiimul, et ise süvitsi eesti keelt õppima hakata – ta läks Integratsiooni Sihtasutuse pakutavatele kursustele ja sooritas juba aasta hiljem B1-taseme eksami. Abikaasa tegeles alguses peamiselt lastega, kuid asus hiljem samuti tööle.
Nii möödus kolimisest kolm aastat. Pere tundis end uues kohas mugavalt, lapsed harjusid uute koolidega ja leidsid sõpru, mistõttu abikaasad otsustasid: Eesti on just see riik, millega nad tahaksid oma elu siduda ka edaspidi, pikas perspektiivis.
„Suvel osalesime kogu perega Laulupeo rongkäigus, laulsime, sõime musta leivaga suppi. Tütar oli laval, uuel õppeaastal aga astus ta juba Tallinna Muusika- ja Balletikooli viiendasse klassi – oma unistuste kooli,“ meenutab Gumar.
2024. aasta detsembris otsustas ta astuda järgmise sammu: vaatamata sellele, et kehtiva tööelamisloa lõpuni oli veel palju aega, esitas ta tööandjaga mitteseotud elamisloa saamiseks – sisuliselt püsivaks elamiseks.
„Enne taotluse esitamist käisin politseis konsultatsioonil, kuna muretsesin sõjaväekohustuse pärast ja eeldasin, et võib tekkida küsimusi. Rääkisin kõik nii nagu on, näitasin dokumente. Ametnik vastas: „Kirjutage kõigest võimalikult üksikasjalikult, küll selgust saame. Teil pole põhjust muretseda – olete siin juba mitu aastat elanud.“ Ning jaanuaris läkski avaldus menetlusse,“ räägib mees.
Edasi hakkas ametkond saatma järelepärimisi – tuli esitada kord ühtesid, kord teisi dokumente. Lõpuks venis taotluse läbivaatamise lubatud kahekuuline tähtaeg pikkadeks kuudeks.
„Saatsin dokumente ja ootasin jälle. Siis paluti mul kirja panna, millise sõjalise väljaõppe ma ülikoolis sõjalises kateedris läbisin, millistel õppekogunemistel osalesin. Kirjeldasin kõike detailselt,“ meenutab Gumar.
Suveks saabus PPA-lt teade, et tema suhtes käib uurimine ja amet ei saa selle üksikasju avaldada.
„Läbivaatamise tähtaega lükati edasi 2025. aasta suve lõpuni,“ ütleb mees. „Ja käesoleva aasta 22. augustil sain Politsei- ja Piirivalveametilt esialgse teate, et „kavatseme teile elamisloa andmisest keelduda põhjendusega „oht ühiskonnale“.“
Gumar pöördus konsultatsiooni saamiseks juristide poole küsimustega: kuidas seda teadet mõista ja mida edasi teha?
„Juristid selgitasid mulle, et see on tavapärane praktika, praegu juhtub seda paljudega, ja et tõenäoliselt saadetakse mulle lähinädalatel teade minu kehtiva elamisloa tühistamise protseduuri alustamise kohta,“ räägib Gumar. „Öelda, et olin šokis – on vähe öeldud.“
Tõepoolest, 22. septembril saabus mehele juba lõplik keeldumine uue elamisloa taotlusele. Samuti teatati, et plaanitakse tühistada ka tema praegune elamisluba – see, mis pidi kehtima kuni 2028. aastani.
27. oktoobril 2025 sai Gumar Minibaev teate Politsei- ja Piirivalveameti otsusest tunnistada kehtetuks ka praegune elamisluba ning perel on asjade pakkimiseks sisuliselt aega vaid üks kuu – novembri lõpuni.
Kuidas saadakse ohuks?
PPA tehtud otsusest nähtub, et „Gumar Minibaevi kodakondsuse, reservi kuulumise ja Venemaa Föderatsioonis elavate sugulaste kaudu tekivad isikust lähtuvad asjaolud, kujutavad julgeoleku ohtu Eesti riigile“.
Seoses sellega keelduti talle tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse § 124 lg 2 p 11 alusel, seisab dokumendis. Mõni päev hiljem said Gumar Minibaev ja tema pereliikmed PPA otsused kehtivate elamislubade tühistamise kohta.
„Nagu mulle selgitati, on see kõik tingitud sellest, et läbisin sõjalise väljaõppe ja mind kui reservohvitseri võib väidetavalt värvata FSB. Loogika on selline: kuna ma kunagi andsin vande, siis järelikult olen ka kohustatud täitma mistahes käske,“ selgitab Minibaev.
Ta räägib sõjaväepiletiga seotud loost, mis juhtus 2007. aastal ja millest ta teavitas ka PPA-d.
„Tol ajal hakati Venemaal massiliselt kutsuma sõjaväelistele õppekogunemistele. Reservohvitsere saadeti kuuks ajaks „põllule“. Töötasin sel ajal mobiilsideoperaatori ettevõttes ja meie direktor ütles: kui kõik spetsialistid viiakse kuuks ajaks õppustele, siis ettevõtte tegevus peatub. Ta leppis kokku, et kõik sõjaväekohuslased töötajad vormistatakse lihtsalt ümber FSB reservi. Mingit teenistust meil ei olnud,“ meenutab Minibaev. „Praegu ma muidugi kahetsen, et nõustusin, aga siis polnud mul mingeid mõtteid võimalikest tagajärgedest. Ma pole kunagi teeninud, mul pole armeega mingit seost. Sõjaväepiletis on isegi kirjas: teenistust pole läbinud. Kuid selle tulemusena tekkis sinna märge. Eesti Politsei- ja Piirivalveameti jaoks sellest piisas.“
Nagu Gumar märgib, on see tavaline praktika: arvatakse peaaegu kõik mehed kas sõduriteks või reservohvitserideks.
„Lõpetasin lennundusülikooli – tehnikakõrgkooli, ja meil oli sõjalise väljaõppe kateeder. Minu eriala on IT (infotehnoloogia). Kuid mind arvati automaatselt samuti reservi. Minu filoloogidest sõbrad näiteks osutusid paberite järgi hoopis „sapöörideks“. Minu kolleeg sõitis praegu Hispaaniasse, ta võeti tööle, kuigi sõjaväepiletis on kirjas, et ta on tankist,“ räägib Minibaev.
Üks sõna, kaks tähendust
„Reserv“ ja „FSB“ – need sõnad said Gumar Minibaevile saatuslikuks. Oma otsuses viitab PPA Minibaevi kuulumisele reservi ja märgib, et „Gumar Minibaev on olnud välisriigi julgeolekuteenistuses, mida käsitletakse ohuna riigi julgeolekule“.
Nagu selgitab Minibaevi huve esindav jurist Alexander Kilmet õigusbüroost Kilmet OÜ, on vene keeles kaks sõna – «резерв» (reserv) ja «запас» (varu/reserv), mida tõlgitakse inglise keelde ühe sõnaga – reserve. Kuid need on täiesti erinevad mõisted.
„Reserv“ on kodanike kategooria, kes on sõlminud Kaitseministeeriumiga spetsiaalse lepingu ja kuuluvad seetõttu riigi mobilisatsioonilisse inimreservi. „Zapas“ (varu) tähistab kõiki sõjaväepileti omanikke.
„Ma pole kunagi allkirjastanud ühtegi lepingut Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumiga, mistõttu vastasin ankeedis küsimusele reservis olemise kohta eitavalt, tõlkides sõna reserve kui reserv, mitte kui zapas,“ ütleb Gumar Minibaev.
Mis puudutab FSB-d, siis oma vastuväidetes PPA-le täpsustas Minibaev, et „kuni 2007. aastani tegi Venemaa aktiivselt koostööd Euroopa Liidu riikide ja USA-ga ning FSB ei olnud Venemaal tuntud kui struktuur, mis tegeleks aktiivse repressiivse tegevusega“.
PPA ei nõustu sellega, millest kirjutas ka oma otsuses: „PPA juhib tähelepanu, et isegi kui FSB ei olnud aastal 2007 tuntud kui aktiivse repressiivse tegevusega tegelev struktuur, siis praeguseks on maailmas valitsev julgeoleku olukord kardinaalselt muutunud seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse ning sellega seoses on ka julgeolekuteenistuste olemus ja ülesanded muutunud ning FSB mõju võib ulatuda käesoleval ajal ka Venemaa territooriumilt väljaspoole.“
Lisaks on politsei materjalides märgitud, et aastatel 2022–2024 ületas Gumar Minibaev mitu korda Venemaa piiri.
Jurist Alexander Kilmeti sõnul tõlgendas politsei ainuüksi piiriületamise fakti ennast kui kahtlastäratavat asjaolu.
„Kuid need reisid olid seotud erinevate dokumentide vormistamisega, mida on lihtne kontrollida,“ rõhutab Kilmet. „KaPo on iseseisev struktuur, millel on olemas kõik võimalused minu kliendi argumentide tõesuse kontrollimiseks. Ometi tehakse järeldusi üheainsa rea põhjal sõjaväepiletis. Lisaks jääb mulje, et 2023. aastal, kui Gumar Minibaevile elamisluba pikendati, siis sobis kõigile tema biograafias kõik.“
Õiguse võtmepõhimõte
Jurist Alexander Kilmet leiab, et sellistes olukordades on oluline rakendada individuaalset lähenemist.
„Oleme kokku puutunud sellega, et ametkond tõlgendas üksikuid formaalseid sissekandeid potentsiaalse ohuna, võtmata arvesse inimese isiklikke asjaolusid, tema lõimumist ühiskonda ja reaalse seose puudumist sõjaväeliste struktuuridega,“ selgitab Kilmet.
Seetõttu esitati tema sõnul kohtusse kaebus PPA otsuse peale tunnistada elamisluba kehtetuks ning taotlus esialgse õiguskaitse meetmete kohaldamiseks.
„Kuna kohtuprotsess võib kesta kaua, palume ajutiselt kaitsta rahumeelse pere õigusi ja tagada nende seaduslik riigis viibimine kuni otsuse tegemiseni. Jutt käib kahest lapsest, kes õpivad kohalikes koolides, ja perest, kes on täielikult Eesti ellu integreerunud, maksab makse ja osaleb aktiivselt kultuurielus,“ märgib Kilmet.
Jurist rõhutab, et Gumar Minibaevil on õigus olla ära kuulatud individuaalses korras: „Riik on kohustatud hindama konkreetseid asjaolusid, mitte lähtuma ainult üldistest riskikategooriatest. Sellist lähenemist on Eesti kohtud analoogsetes asjades juba toetanud. Gumar Minibaev on inimene, kes on sõja avalikult hukka mõistnud ja tõi oma pere Venemaalt ära juba 2022. aasta märtsis. Kui riik hindab ohtu, on ta kohustatud selgitama, milles see täpselt väljendub, mitte viitama hüpoteetilistele riskidele.“
Mis saab edasi?
Abikaasad Minibaevid esitasid dokumendid Gumari abikaasale elamisloa saamiseks – alaliseks elamiseks.
„Et lastel oleks võimalus vähemalt selle õppeaasta lõpuni koolis ära õppida,“ selgitab mees. „Abikaasa elamisluba kehtib järgmise aasta lõpuni, kuid kui minu oma tühistati, siis tühistatakse automaatselt ka tema ja laste elamisload. Lihtne on öelda – sõitke minema. Asi on selles, et isegi nelja aasta jooksul soetatud asju ei saa ma välja viia – praktiliselt kõik kuulub sanktsioonide alla.“
Kõige raskem osa on ootamine.
„Esitasime vastuväited, esitasime apellatsiooni kohtusse, kuid keegi ei tea, kui kaua see kõik aega võtab,“ ütleb Gumar Minibaev. „Kui loed elamisloast keeldumise põhjust, eriti kui lapsed on süles – on see valus. Tegime kõik, et keskkonda sulanduda. Meie kodu on siin. Pealegi ei seo mind Venemaaga enam miski, kogu mu elu on siin.“
Selleks, et Gumar Minibaevit ei süüdistataks ebaseaduslikus Eestis viibimises, esitas ta uue elamisloa taotluse. Nüüd, kuni dokumentide kontroll kestab, on Gumaril ja tema perel õigus riigis viibida.
Kuid sellel on ka tõsine miinus: välismaalane ei saa töötada, kui tal pole kehtivat elamisluba, tal ei ole õigust ametlikult tööle asuda, isegi kui ta on nõutud IT-spetsialist.
„Tuleb välja, et pereisa ja toitja on sisuliselt ilma jäetud võimalusest oma lähedasi ülal pidada,“ ütleb Kilmet.
Ja lisab, et kõik toimunu ei puuduta vaid ühte inimest. Sarnaste probleemidega seisavad silmitsi paljud välismaised spetsialistid, eriti Vene kodakondsusega isikud.
„Kui analoogsed olukorrad tekivad korraga mitmel töötajal, võtab juhtkond vastu otsuse ettevõte sulgeda – pole kedagi, kes töötaks. See on süsteemne probleem: elamisloa pikendamisel satuvad paljud kvalifitseeritud välisspetsialistid ootamatult riskitsooni,“ nendib jurist.
Gumar Minibaevi juhtumi puhul loodab jurist inimlikkusele ja veel – isiklikule kohtumisele Siseministeeriumi ametnikega.
„Need inimesed ei ole „paberjuhtumid“. Nad on siin, nad panustavad riiki, maksavad arvestatavaid makse, mis lähevad muuhulgas ka Eesti julgeoleku tagamiseks,“ leiab Kilmet. „Kahjuks ei arvesta politsei peaaegu kunagi makstud makse kui pere panust kohalikku majandusse. Ometi on minu klient ainuüksi nelja aasta jooksul maksudena panustanud märkimisväärseid summasid – jutt käib enam kui 40 000 eurost.“
Mida ütlevad ametnikud?
Väljavõte Gumar Minibaevile tehtud otsusest:
„Kaitsepolitseiamet on Eesti Vabariigi pädev asutus, kes julgeolekuasutuste seaduse (edaspidi JAS) §-s 6 sätestatud ülesannetest tulenevalt hindab ohtu riigi julgeolekule.
Eesti Vabariigil suveräänse riigina on õigus ise otsustada, kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule.
Isikust tuleneva ohu suurust ei saa hinnata isik ise, sest tema teada on vaid faktilised asjaolud ning enda kavatsused ja tegevuse eesmärgid. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele ohuprognoosi kontekstis, on riigi otsustada.
Eestis on kujunenud õiguspõhine ja sisuliselt põhjendatud praktika, kus isiku varasem sõjaline taust, eriteenistusega seotud kogemused, teadmised, kontaktid ja ka tööalane positsioon võivad olla piisavad, et hinnata tema Eestis viibimist riigi julgeolekut ohustavaks.“
Kommentaar
Marina Kadak, Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) identiteedi ja staatuste büroo vanemkomissar
Kõik dokumenditaotlused, sealhulgas elamisloataotlused, mida teiste riikide kodanikud PPA-le esitavad, peavad olema põhjendatud ja vastama kehtestatud nõuetele. Hindame kõiki konkreetse taotlejaga seotud asjaolusid ning kaalume põhjalikult, kas väljastada talle elamisluba või sellest keelduda. Eesti riigi julgeolekule või avalikule korrale võimaliku ohu kontrollimine on lahutamatu osa kõigist PPA menetlustest, mis puudutavad dokumentide väljastamist.
Samu põhimõtteid rakendatakse ka Eestis juba elavate välismaalaste suhtes, kui nad esitavad korduvaid taotlusi olemasolevate staatuste pikendamiseks. PPA vaatab iga taotluse läbi individuaalselt ja pole välistatud, et väljastamist takistavad asjaolud võivad ilmneda just järgnevate avalduste läbivaatamisel. Needsamad põhimõtted kehtivad ka elamisloa tühistamise küsimuste läbivaatamisel.
Kõigi PPA menetluste eesmärk on tagada, et välismaalaste Eestis viibimine vastaks ühiskondlikele huvidele ning avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse nõuetele. Sõltumata elamisloataotluse menetluse tüübist on PPA üks kohustusi selgitada välja kõik olulised asjaolud ja veenduda, et keeldumiseks puuduvad alused.
Kommentaar
Eva Lillemäe, Siseministeeriumi piirvalve ja rändeosakonna nõunik
Iga elamisloa taotlus vaadatakse eraldi ja väga põhjalikult läbi, hinnatakse kogutud andmeid ja ütlusi ning tehakse kaalutletud otsus. Samad põhimõtted kehtivad ka elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses.
Nende menetluste eesmärk on tagada, et välismaalaste Eestis elamine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele.
Elamisloa andmise/pikendamise või tühistamise menetluse läbiviimine on Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) pädevuses. PPA lähtub selliste menetluste läbiviimisel kehtivast seadusandlusest (välismaalaste seadus).
PPA-l on elamisloa menetlustes kohustus välja selgitada tähtsust omavad asjaolud ning välismaalasel on seejuures kaasaaitamiskohustus.
Tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse menetlustes, et risk on tõenäoline, kui see ei ole ilmselgelt välistatud. Otsuste tegemisel arvestatakse menetluses tähtsust omavate asjaolude tõendamise võimalikkust ja nende tulevikus muutumise tõenäosust.
PPA võib anda või pikendada elamisluba, kui selle andmise/pikendamise tingimused on täidetud ja puuduvad alused keeldumiseks. Tähtajaline (ajutine) elamisluba tühistatakse, kui eksisteerib tühistamise alus.
Kui inimene ei ole nõus PPA vastuvõetud otsusega ja leiab, et tema õigusi on rikutud, on tal õigus 10 päeva jooksul esitada PPA-le vaie või pöörduda kaebusega kohtusse.
