Ta oskab enda üle naerda ja nakatab sellega ka teisi. Tema blogi loeb üle 20 000 inimese ning õhtuti juhib ta koos Vladimir Poletaeviga raadios Maximum saadet „Force Majeure“. Siiras, energiline ja särav Jelena Ablajeva rääkis, kuidas tuleb toime halva tujuga, reageerib ootamatutele olukordadele ning mille eest armastab oma raadiokuulajaid ja jälgijaid.
– Milline haridus on blogijal ja raadiosaatejuhil?
– Olen omandanud majandusalase hariduse turismikorraldaja erialal. Tõsi, erialast tööd ei ole ma teinud päevagi. Küll aga olen end proovile pannud erinevates valdkondades: töötanud baaridaamina, sekretärina, tehases projektijuhina, operaatorina ja isegi lasteaiakasvataja abina.
Pärast kõrgkooli lõpetamist proovisin turismifirmadesse tööle saada, kuid pakutav palk oli tunduvalt väiksem sellest, mida oma senisel töökohal teenisin, ning üleüldse ei vastanud pakkumised minu ootustele.
Ühes firmas ütles omanik ausalt: „Jelena, te sobite meile väga hästi, olete initsiatiivikas ja nutikas, kuid selle töö jaoks on vaja head finantssponsorit. Meie maksta ei jõua.“ Nii minust turismikorraldajat ei saanudki.
Tegelikult tahtsin minna õppima ajakirjandust, kuid sain sisse ainult tasulisele õppekohale, mis oli üle jõu käivalt kallis. Ka inglise filoloogia oli üks mu unistustest: valdasin keelt vabalt, sain sisse Narva kooli, kuid üksi Narvas elamiseks ei jätkunud toona iseloomu – lõin araks.
– Kuidas ilmus teie ellu raadio?
– See juhtus umbes kuus aastat tagasi, veel enne pandeemiat. Dmitry Krasilnikov, Narodnoe Radio juht, oli minu blogi jälgija ja kutsus mind proovima raadiosaatejuhi ametit.
Olin jahmunud – ma polnud kunagi raadiost unistanud ja olin kindel, et ma ei sobi sinna. Ütlesin talle: „Aga mul pole ju kogemust!“ Tema aga naeris vastu: „Ma saan sellest suurepäraselt aru. Mul ongi just sellist inimest vaja.“ Nii see kõik veerema läks. Tulin ja jäin.
– Kas esimene eetrikogemus on meeles?
– Ei ole! Hirmust on kõik peast pühitud. See oli saade „Pudra-show“, mida juhtisime kolmekesi, kolm tüdrukut. Mulle tundub, et esimene külaline oli juuksur-stilist Denis Kovalenko.
Üldiselt kannatan ma kohutava petise sündroomi all. See lööb minus siiani aeg-ajalt välja. Tulen koju ja ütlen: „Ma ei saa hakkama“ või „See mul ei õnnestu“.
– Aga nüüdseks on hirm kadunud?
– Jah, hirm on möödas. Kuigi ma ei ole see inimene, kes tunneks end laval hästi. Koolis esinesin pidevalt, käisin teatristuudiotes – kuid lava kardan ikkagi surmani. Nii palju, et unustan sõnad ära. Ma ei oska tekste pähe õppida: hirmust läheb kõik meelest. Ma võin improviseerida, oma sõnadega ümber jutustada, aga tuupimine on kasutu.
Kapsarullide lugu
– Kas mäletate hetke, mil teie blogi jälgijate arv järsult kasvas?
– Mäletan. Ühel hetkel tekkis mul palju vaba aega: lisatööd polnud ja ma filmisin igavusest kapsarullide valmistamist. Kusjuures need polnud tavalised, vaid sellised keerulisemad, ja muidugi huumoriga.
Istume sõpradega, ja äkki hakkab mu telefon lakkamatult piiksuma. Mõtlen: mis seal ometi juhtus?
Lähen Instagrami ja avastan eest olukorra nagu filmis – justkui Verónica Castro, kes ärkas üleöö kuulsana. Laikide arv kasvas geomeetrilises progressioonis: kümme, kakskümmend, kolmkümmend tuhat… Lõpuks kogus video ligi viis miljonit vaatamist ja tuhanded inimesed hakkasid mind jälgima.
Alguses ehmatasin ära: nii järsk kasv šokeeris mind. Seejärel hakkasin olukorda analüüsima ja… jälgijaid eemaldama. Sain aru, et see ei ole minu sihtrühm. Nad tulid retsepti pärast, aga minu blogis retsepte ei ole. Ma ei ole „koduperenaine“ – see ei ole absoluutselt minu ampluaa. Jah, ma teen kodus süüa, kuid ma ei jäta muljet naisest, kes seisab päevad läbi pliidi ees.
Tulemuseks oli see, et mind hakkasid jälgima imearmsad vanaemad, kuid neil polnud minu lehelt midagi võtta – minu blogi on humoorikas ja räägib minuvanuse naise elust teismelise lapsega.
Kui jälgijad on passiivsed, niinimetatud „surnud hinged“, veavad nad blogi ainult alla. Korraga tuli kaks-kolm tuhat sellist jälgijat – neid ei ole näha, nad ei kommenteeri ega laigi. Ma olen idealist, vajan kvaliteetset publikut. Seepärast eemaldasin nad. Mu abikaasa ütles, et ma olen hulluks läinud (naerab).
– Kus on lihtsam olla sina ise – raadios või blogis?
– Peamine stereotüüp on see, et me näitame kõike väga avatult. Tegelikult näitab blogija täpselt seda ja täpselt nii palju, kui ta ise tahab.
Vaatamata avatuse efektile, ei ole minu blogis peaaegu üldse mu abikaasat. Ka poeg ei ilmu seal praktiliselt kunagi. See oli teadlik valik. Nüüdseks on ta juba täiskasvanu ja elab eraldi.
Sõpru olen hakanud filmima alles hiljuti – ja sedagi nende loal. Ma kaitsen oma isiklikku elu väga hoolikalt.
Ei mingeid kuulujutte ega „musta pesu“. Ma ei kurda mitte kuskil – minu jaoks ei ole see normaalne. Olen valinud humoorika suuna. Mulle meeldib see nii ja ma tunnen end niimoodi mugavalt. Jagan positiivsust – ja saan vastutasuks positiivsust oma jälgijatelt.
Teksti lugedes sähvatab idee
– Ka huumorit peab oskama teha, see on keeruline! Kuidas sünnivad ideed videote jaoks?
– Seda küsitakse minult sageli. Aga ma ei oska seda seletada. Ilmselt on see lihtsalt eripära.
Hiljuti ütles psühholoog, et mul võivad olla mõned praegu moes oleva ATH tunnused. Ta lisas: kui te otsustate seda „ravida“, siis arvestage sellega, et see võib olla teie baaskonstruktsioon. Ehk siis te arvasite, et olete andekas, aga tegelikult olete lihtsalt ATH-ga! (Naerab.)
Ma loen teksti – ja 95% juhtudest sähvatab mul peas mingi idee. Ma isegi ei oska seda protsessi kirjeldada. Edasi hakkab kõik detailidega kattuma, ma „krutin seda edasi“ ja mõtlen lõpuni.
– Aga kas lood elust enesest on reaalsed?
– Jah, absoluutselt. Olime hiljuti abikaasaga puhkusel. Meelega ei filminud ma midagi. Aga kui hakkasin materjali monteerima, sain aru: oi, siin on naljakas ja seal on naljakas.
Lõpptulemusena joonistus välja väga stereotüüpne käitumine – mina oma iseloomuga ja abikaasa oma rahuliku olekuga. Mõtlesin: see on ju naljakas!
Postitan selle – ja keegi tunneb ennast ära. Mida inimesed armastavad? Leiba ja tsirkust. Ja tsirkus on igaühe jaoks erinev. Keegi suudab enda üle naerda, kui tal on eneseirooniat. Keegi naerab minu üle – sest tal on seda vaja. Nii see toimibki.
– Kas blogipidamise oskused tulid raadioeetris kasuks?
– Ilmselt küll. Esiteks kindlasti oskus publikuga suhelda. Ma saan kohe aru, et siin töötaks hästi küsitlus, sest minu auditoorium reageerib sellistele asjadele tavaliselt hästi. Muidugi ei arva ma alati õigesti ära. Aga tihti tunnen: see on juba olnud – see ei lähe peale, aga see peaks toimima küll. Me arutame seda Vovaga (Vladimir Poletaev – toim.) ja proovime järele.
Ja veel – raadioeeter on improvisatsioon. Siin tuli kasuks ka story’de ja otseülekannete tegemise kogemus.
Kui kõik hakkasid otseülekandeid tegema, tegin ka mina. Ja see osutus väga kasulikuks: õppisin mitte kartma rääkida, isegi kui räägid justkui tühjusesse. Sa istud üksi, sul ei ole vahetut tagasisidet. Blogis kirjutatakse kommentaare, raadios saadetakse SMS-e. Aga sisuliselt on need üks ja sama asi.
Naljad ja vestlused
– Millal te esimest korda mõistsite, et teil on nii hea huumorimeel, et inimesed seda märkavad ja seda annet tuleks kuidagi kasutada?
– Mäletan seda hetke väga hästi. Ma pidasin blogi, aga ei suhtunud sellesse tõsiselt. Töötasin oma abikaasa keevitusfirmas sekretärina – paberimajandus, metallikolakad, ei midagi naiselikku.
Ja siis veenis sõbranna mind: „Sa oled moekas, sul on hea sõnaseadmisoskus, sa pead blogi pidama, inimestel oleks huvitav.“ Aga mina vaidlesin vastu: „Kellel seda vaja on?“
Ja just see sama sõbranna jättis puhkuse ajaks minu hoolde oma prantsuse buldogi Andy. Ta on selline ülemuretsev koeraema ja kirjutas mulle terve päeva: „Kuidas tal läheb? Saada pilt!“
Siis mõtlesin välja, et hakkan pidama minipäevikut: „Esmaspäev – see ja see, teisipäev – too ja too.“ Inimesed hakkasid lugema, ootama järge ja kirjutama: „Veel! Kirjutage veel! Teil on nii hea sõnaseadmisoskus.“
Siis sain aru, et teen midagi teistmoodi kui kõik teised. Kuigi oli natuke hirmutav: panime koerale nimeks Andrjuša – tal oli nii õnnetu ilme. Ja ma mõistsin, et ühel päeval läheb Andrjuša koju tagasi, aga millestki peaks ju edasi kirjutama.
Nii hakkasingi kirjutama oma koertest ja sellest, mis minu ümber toimub. Üldiselt alustasin ma kirjutava blogijana: mul olid pikad tekstid ja jutustused.
– Kas blogi ja raadio publik on erinev?
– Raadios toimub aja jooksul loomulik valik: need, kellele me ei meeldi, lähevad ära, ja alles jäävad need, kellele on meie huumorimeel, naljad ja jutud südamelähedased.
Blogis on sarnane lugu: sinna jäävad need, kellele sa meeldid. Aga on ka teisi – need, keda sa kohutavalt närvi ajad. See on omamoodi sadomasohhism: inimene ärritub, aga ei suuda jälgimisest loobuda. Mulle aga tundub, et blogis on filter karmim – „ebamugavaid“ tegelasi seal kaua ei taluta.
– Kuidas te end negatiivsuse eest kaitsete?
– Väga halvasti. Siiani ei ole seda selgeks saanud. Raadios on sellega muide lihtsam – negatiivsust peaaegu polegi.
Blogis on mul vedanud. Ma kordan seda alati: mul on väga lojaalne ja kultuurne publik. Ilmselt seetõttu, et peamiselt kohalik elanikkond. Ja siin me oleme ju siiski viisakad (tahan sellesse uskuda!). Lisaks on riik väike: inimene hakkaks nagu midagi halvasti ütlema, aga siis mõtleb: äkki mõni tuttav näeb?
Vihkamine on see, kui inimene on sinu jälgija ja kirjutab süstemaatiliselt õelusi, lausa jälitab sind. Mul pole sellist asja olnud.
Aga kui mõni video „lendab“ miljonite vaatamisteni ja satub võõra publiku ette – siis jah, juhuslikud inimesed võivad midagi ebameeldivat kirjutada. Kuid see ei ole vihkamine, vaid lihtsalt juhuslikud repliigid: nad ei tunne mind, ei tunne mu koera, ütlesid midagi mõttetut ja läksid edasi. Sellest on lihtne end distantseerida.
Hoopis keerulisem on siis, kui keegi hakkab pidevalt õelusi kirjutama…
– Kas selliseid juhtumeid on olnud?
– Ükskord oli. Aga mitte süstemaatiliselt, ja see tegi haiget, sest inimene kirjutas midagi ebameeldivat ja mainis minu neiupõlvenime. See tähendab, et tegemist oli kellegagi, kes tunneb mind väga ammu – vähemalt kooliajast saati.
Ma otsustasin mitte midagi vastata. Hiljem kirjutasid jälgijad: „Ärge reageerige, see naine on haige.“ Ja tõepoolest – kommentaar oli kuidagi ebaterve ja mürgine. Kõige kahetsusväärsem oli see, et see ilmus armsa humoorika video alla.
Ülejäänud ajal, kui õelusi kirjutataksegi, siis erakirjades. Kommentaarides harva. Ja ma olen õppinud seda filtreerima.
Ma ei avalda kunagi kirjavahetusi ega riidle avalikult. Võin midagi jagada ainult äärmisel juhul – kui see on tõesti naljakas.
Ükskord näiteks reageeris üks naine minu koerale, keda tunneb pool Tallinna, ja oli ärritunud: „Kuidas teil häbi ei ole teda ketis hoida!“
Ma saan aru, et ta lihtsalt ei süvenenud. Siis postitasin selle sõnumi story’sse ja me naersime südamest. Sest kujutada ette, et keegi meie peres hoiab koera ketis – see on võimatu isegi kõige hullemas unenäos.
Aga ma mõistan, et kui hakata selliseid kommentaare avalikult jagama, tõmbavad need ainult uut viha ligi. Inimesed, kes varem arutasid sind oma köögis, otsustavad äkki: „Ah, nii oleks võinud siis ka kirjutada!“ Seepärast püüan seda mitte teha.
Muidugi on võimatu harjuda sellega, kui sulle õelusi kirjutatakse. Aga ma püüan sellesse suhtuda filosoofiliselt.
Inimesed, kes inspireerivad
– Kas teil on lemmikkangelasi või -teemasid?
– Olen loominguline inimene. Mulle väga meeldib kaunilt filmida, teha selliseid „filmilikke“ reelse. Praegu olen liikunud lifestyle’i suunas – lood igapäevaelust. Inimestele läheb peale.
Selgub, et meie ümber on nii palju üksikuid inimesi. Kui ma filmin näiteks mõnda südamlikku koosviibimist sõbrannadega, kirjutavad inimesed hiljem palju häid sõnu – et kellelgi pole selliseid sõpru ega selliseid suhteid olnud. Paljud tahavad näha just selliseid lugusid ja see inspireerib mind.
Hiljuti otsustasin täiesti juhuslikult kirjutada oma 94-aastasest vanaemast. Inimesed kirjutasid kommentaarides tema suunal palju sooje sõnu. Ma rääkisin sellest hiljem vanaemale, sest selgus, et ta on mul paras edvistaja – ei tahtnud pildile jääda (naerab).
– Kas lähedased toetavad teie tegemisi, aitavad blogi pidada?
– Toetavad! Ja väga. Eriti tänulik olen oma abikaasale – ta on alati minu kõrval olnud. Mulle tundub, et ta on minu suurim fänn.
Ma tulen õhtul koju, ta vaatab minu storysid ja arutab neid minuga: „Kuule, aga see siin tuli nii lahedalt välja.“
Ja kui blogisse pole midagi uut ilmunud, küsib ta: „Miks sa midagi ei postita? Ma ootan.“ Fänn number üks. (Naerab.)
Aga tema on ka minu peamine kriitik. See on see juhtum, kui sa ei oota, aga sulle antakse ikkagi arvamus: „Oleksid võinud siin…“
Siis ma vastan: „Teeme nii: kui ma küsin – siis sa ütled. Kui ma ei küsi – siis pole vaja.“
Poeg toetab samuti. Muide, just tema oli esimene, kes rõõmustas, kui kapsarullide video populaarseks sai.
– Rääkige oma tandemist raadio Maximumi saates „Force Majeure“. Kas Vladimiriga kohanemine võttis kaua aega?
– Mul on elus kolleegidega vedanud! Ja Vladimiriga on selline tunne, et me oleme nagu sukk ja saabas.
Ma ei tea, kuidas see nii on läinud, aga meil on täpselt ühesugune huumorimeel. Hoolimata väikesest vanusevahest on tunne, nagu oleksime koos üles kasvanud. Mõnikord alustan ma lauset ja tema lõpetab selle. Ma ütlen midagi ja tema hakkab kohe teemakohaselt laulma.
Temaga on väga lihtne. Isegi kui me ei ole ühel meelel, arutame seda sõbralikult.
– Kas te olite tuttavad juba enne raadios Maximum töötamist?
– Jah, aga pealiskaudselt. Esimest korda kohtusime päriselt alles eetris. Enne seda olin väga närvis, kuigi suhtusin Vova kandidatuuri kaassaatejuhi kohale positiivselt. Teadsin vaid, et Voval on hea hääl ja et ta on eetris enesekindel. Rohkem mitte midagi.
Seetõttu muretsesin muidugi: mis siis, kui see ei õnnestu, mis siis, kui meil ei teki seda niinimetatud „klappi“, sobivust. Raadio jaoks on see väga oluline.
Aga selgus, et temaga on mul rahulik ja mugav olla. Otse-eetris juhtub igasuguseid asju: unustad midagi ära, kaldud teemast kõrvale… Aga me haarame alati teineteise mõttest kinni. Temaga tunnen end kindlalt.
Lõbus perekond
– Millal te viimati pisarateni naersite?
– Oh, seda juhtub mul sageli. Ma olen selles osas õnnelik inimene: mind ümbritsevad inimesed, kes armastavad naerda. Niipea kui sõbrannadega kokku saame – naerame alati pisarateni. Just eelmisel nädalavahetusel naersimegi täpselt niimoodi.
Ka abikaasa ja pojaga naerame vahel pisarateni. Meil on üldse lõbus perekond. Me armastame naerda, ilmselt seetõttu ei mõju meile ka botox. Mu kosmeetik ütleb mulle: „Palun, kas sa võiksid vähemalt paar päeva mitte laginal naerda?“
– Te näete suurepärane välja. Jagage oma saladusi, kuidas end vormis hoiate?
– Ma ei hoia end kuidagi vormis, see on minu valus koht. Varem jälgisin toitumist palju rangemalt ja tegelesin aktiivsemalt spordiga, aga nüüd treenin pingevabalt, siis kui mul on mugav seda teha.
Üritan juba mitmendat korda jooksmist oma ellu tagasi tuua, kuid esialgu suuri avaldusi ei tee, sest see läheb raskelt.
Füüsiline koormus on olemas – püüan kaks-kolm korda nädalas jõusaalis käia, kuid on nädalaid, kus tööd on väga palju. Siis avan oma graafiku ja mõtlen: „Mille me maha tõmbame?“ Ja tavaliselt on selleks jõusaal. Ausalt öeldes olen mõnikord isegi rõõmus: otsin ettekäändeid puhkamiseks.
Varem süüdistasin end sellepärast, aga nüüd suhtun rahulikult, kui tunnen, et jõudu ja energiat napib.
Toitumist jälgin, aga ilma fanatismita. Kui tahan midagi maitsvat, siis söön. Kuid üldiselt on mul tervislikud hommiku- ja õhtusöögid. Lõunaks ma praekartuleid ei võta, valin pigem kana või kala salatiga. See on juba harjumuseks saanud. Muidugi oleks vaja paar kilo alla võtta. (Naerab.)
Protseduuridest armastan massaaži. Püüan vähemalt kaks korda aastas kuuri läbi teha: talvel ja enne suve. Ka näomassaaži jumaldan. Mõnikord teen mesoteraapiat.
Kui lugejatele huvi pakub: süstin otsmikule botoxit. Ranget süsteemi mul pole, olen selles osas lohakas inimene.
Koera järgi tuntakse ära
– Raadiotööst saab puhkust, aga kas blogist on ka vaja puhata?
– Blogist mul puhkust ei ole! Ja ei tohikski olla. Blogi on elustiil. Jah, võib olla raske päev, mil pole aega midagi postitada. See on normaalne. Aga kui teil on vaja blogist puhata – siis see pole lihtsalt teie jaoks.
Seepärast, kui minult küsitakse: „Kas see on raske?“, vastan ma: „Minu jaoks ei ole see raske, aga see ei ole ka kerge.“ Mitte igaüks ei suuda pidevalt ideesid genereerida.
Mul on teine probleem: neid on liiga palju. Vahel ärkan öösel ja pean need üles kirjutama, muidu unustan hommikuks ära.
Mõni ei tea, kust ideesid leida. Minul on vastupidi – ma ei tea, millal neid kõiki teostada jõuaks.
Muide, blogilood jõuavad sageli ka raadioeetrisse. Ma tulen ja ütlen Vovale: „Kuule, siin on hea teema, arutame seda.“ Ja see läheb peale! Erinevus on ainult esituses: blogis on mul vabad käed, seal puudub tsensuur. Raadios on teine formaat, kuid sisu on sama: inimesi köidab ja lõbustab igal pool enam-vähem üks ja seesama.
– Kes on teie jaoks hea huumori etalon?
– Kirjutamist alustades lugesin mõningaid venekeelseid blogijaid. Kuid ma ei kopeerinud kunagi, olen selle vastu. Ja neile, kes tahavad õppida, ütlen alati: te loete, õpite, vaatate, analüüsite ja teete oma asja.
Kord avastasin, veel enne raadiotööd, et minu tekstid olid varastatud. Seda tegi mingi täiesti võõras tütarlaps Kaliningradist. See oli minu jaoks šokk.
Ja kõige solvavam oli see, et tekstid olid ju isiklikud. Ma kirjutan oma sõpradest – temal neid sõpru pole! Kirjutasin talle. Ja palusin oma jälgijatel kaevata – lõpuks tema blogi blokeeriti.
– Kuidas tulete toime, kui tulete raadioeetrisse halva tujuga?
– Teeme tööd. Ma olen kinnine inimene. Hiljuti suri mu koer ja isegi Vladimir ei teadnud sellest. Ka blogis rääkisin sellest alles mitu kuud hiljem. Ma ei saa ega taha leina peal sisu ja populaarsust ehitada.
Elan kõik läbi sisemiselt, koos lähedastega. Mul on vedanud: mul on head sõbrad ja hea perekond. Muidugi tuleb ette, et nutan või riidlen, see on normaalne. Aga see kõik toimub alati kodus, mitte raadios ega blogis.
– Kas teid tänaval ära tuntakse? Millised on reaktsioonid?
– Jah, tuntakse ära. Minu jaoks oli see alguses šokk. Jälgijad justkui kartsid läheneda.
Ma olen siiani segaduses, kui keegi mulle ligi astub, seetõttu ütlen alati: „Ärge kartke! Oleme koos kohmetud, kardame koos.“ Aga kallistan alati, naerame, teinekord teeme pilti. Inimesed, kes lähenevad, on väga positiivsed.
Viimasel ajal tekib tihti naljakas olukord: mind tuntakse ära koera järgi. Nii kaugele olengi jõudnud!
On olnud ka ebameeldivaid hetki, kui mind salaja pildistatakse: istun sõbranna või abikaasaga ja hiljem saadetakse mulle need fotod.
Kord kirjutasin sellest: „Sõbrad, austame palun isiklikke piire. Minu poeg ei pea blogi, see on tema valik. Ka mu abikaasa ei ole avaliku elu tegelane. Ei ole vaja mu abikaasat lõunasöögi ajal pildistada.“
Mul on alati hea meel, kui inimesed isiklikult ligi astuvad, aga salajased fotod – see on juba liig.
Ka raadiokuulajad ütlevad sageli: „Ma olen teie jälgija!“ Mõnikord on nad otse-eetris arglikud, aga hiljem kirjutavad blogis: „See olin mina, kes helistas, ma võitsin.“ See on väga armas!
Mul on imeline ja adekvaatne publik. Ma ei tea, millega ma selle olen ära teeninud, aga ma olen väga tänulik.
KIIRKÜSITLUS
– Kohv või hommikujooks?
– Kohv. Ei pea isegi mõtlema.
– Instagram või TikTok?
– Instagram.
– Naer – kas see on sport näolihastele või ravim hingele?
– Ravim hingele.
– Fraas, mida kuulete oma fännidelt kõige sagedamini?
– „Te olete lahe.“
– Millist emotikoni kasutate kõige sagedamini?
– Naervat. Seda, kus pisarad voolavad naerust.
– Kolm asja, ilma milleta päev ei alga?
– Esiteks kohv. Teiseks koerte sügamine – see on rituaal. Ja kolmandaks hommikusöök. Kui ma pole hommikul söönud, on mul halb tuju ja kõht on tühi.
– Mida ütleksite endale viieteistaastasena: „Jelena, kindlasti…“
– Kindlasti õpi keeli, Jelena. Sest Jelenal oli millegipärast võimalus õppida nii prantsuse kui ka saksa keelt, aga ta õppis ära ainult inglise keele. Seega, kindlasti õpi keeli!
– Lõpetage lause: Maximum on…
– See on raadio!
Infoks
Jelena Ablajeva
1980 – sündis Tallinnas.
1998 – lõpetas Tallinna 58. Keskkooli, mis kannab praegu nime Tallinna Mahtra Põhikool.
2002 – lõpetas Sillamäe Majanduse ja Juhtimise Instituudi Tallinna filiaali.
Alates 2025. aasta algusest – saatejuht raadios Maximum.
