52%-l Eesti tööealisest elanikkonnast ehk 445 000 inimesel on ülekaal või rasvumine, ning laste seas on ülekaaluline peaaegu iga kolmas. Veidi rohkem kui kaks aastakümmet tagasi oli neid alla poole – 40%. Samal ajal räägivad arstid rasvumisest üha enam kui kroonilisest haigusest, mida ei saa taandada lihtsale nõuandele „söö vähem ja liigu rohkem“.Miks kaal pärast dieete tagasi tuleb, millist rolli mängivad stress, harjumused ja pärilikkus, millal saavad ülearused kilod meditsiiniliseks probleemiks ning keda saavad aidata kaasaegsed ravimid, selgitas „MK-Estonia“.
Tervise Arengu Instituudi (TAI) Eesti täiskasvanud elanikkonna tervisekäitumise uuringu andmetel oli 2024. aastal ülekaal 43%-l meestest ja 27%-l naistest. Rasvumine tuvastati rohkem kui 18%-l mõlemast sugupoolest.
„Nõnda on ülekaal 52%-l Eesti tööealisest elanikkonnast – vanuses 16–64 aastat. See on umbes 445 000 inimest,“ ütleb TAI juhtivteadur Eha Nurk.
Ülekaaluliste inimeste osakaal kasvab gümnaasiumieast alates üsna ühtlaselt alates 2000. aastate algusest. Kui varsti pärast aastatuhandevahetust oli ülekaal või rasvumine umbes 40%-l tööealisest elanikkonnast, siis nüüdseks on see näitaja jõudnud 52%-ni. Keskmine juurdekasv on umbes pool protsendipunkti aastas.
„Ülekaal on oluline riskitegur terve rea terviseprobleemide puhul: diabeet, metaboolne sündroom, kõrgenenud vererõhk ja kolesteroolitase, südame-veresoonkonna haigused, tugi-liikumiselundkonna haigused, mõned vähivormid, astma ja psühholoogilised häired. Seetõttu on see tõsine oht rahvatervisele nii täna kui ka tulevikus,“ märgib Eha Nurk.
Peaaegu iga kolmas laps
Probleem saab alguse ammu enne täiskasvanuiga. Viimane koolilaste kasvamise uuring reaalsete mõõtmistega viidi Eestis läbi 2022. aastal esimeste, neljandate ja seitsmendate klasside õpilaste seas. TAI andmetel oli ülekaal – liigne kehakaal ja rasvumine kokku – 30,7%-l koolilastest.
Poiste seas on näitaja kõigis uuritud vanuserühmades kõrgem. Esimeses klassis oli ülekaal 30,9%-l poistest ja 25,1%-l tüdrukutest. Neljandas klassis juba 38,8%-l poistest ja 30,2%-l tüdrukutest. Seitsmendas klassis näitajad veidi langesid:vastavalt 32,8% ja 25,7%.
Kui vaadata eraldi rasvumist, siis oli see iga seitsmendal poisil – 15% – ja umbes iga üheteistkümnendal tüdrukul – 9,1%.
Esimese klassi õpilaste jälgimine näitab samuti ebasoodsat dünaamikat. Ülekaaluliste laste osakaal jäi aastatel 2016, 2019 ja 2022 umbes samale tasemele – 16–17%, kuid rasvumist esines üha sagedamini: 9,8% 2016. aastal, 10,9% 2019. aastal ja 11,5% 2022. aastal. Neljandikute seas jäi ülekaaluliste laste osakaal samuti 20–21% juurde, kuid rasvumine tõusis 12,3%-lt 2019. aastal 14,2%-ni 2022. aastal.
Võrreldes Euroopa Liidu riikidega asub Eesti täiskasvanute üldise ülekaalulisuse levimuse poolest tabeli keskpaigas:Eurostati 2022. aasta andmetel oli näitaja 53%, samal ajal kui EL-i keskmine oli 51%. Kuid rasvunute osakaalu poolest on olukord halvem: Eesti oli kuuendal kohal Malta, Ungari, Horvaatia, Läti ja Soome järel.
Kust lõpeb „ülekaal“?
Pärnu perearst Kristel Uustamm tuletab meelde: kaal ise ei kirjelda veel inimese tervislikku seisundit.
„Suurema kehakaaluga inimene võib olla füüsiliselt aktiivne ja heas vormis, samas kui normaalne kaal ei tähenda automaatselt head tervist. Perearsti jaoks on inimene tervik. Lisaks kaalule on olulised enesetunne, eluviis, pärilikkus,vererõhk, suhkru- ja kolesteroolitase, vööümbermõõt ning teised tervisnäitajad,“ ütleb arst.
Täiskasvanute puhul kasutatakse traditsiooniliselt kehamassiindeksit – KMI. Väärtusi 18,5 kuni 24,9 peetakse normaalkaaluks, 25–29,9 ülekaaluks ning alates 30-st räägitakse rasvumisest.
Kuid KMI on esmase hindamise vahend, mitte ammendav diagnoos. Väga lihaseliselt inimesel võib see olla kõrge ilma liigse rasvkudeta. Oluline on ka see, kuhu rasv koguneb. Kõhupiirkonna vistseraalne rasv on seotud kõrgema metaboolse riskiga kui nahaalune rasv, näiteks reitel.
Uustamme sõnul suurenevad terviseriskid üldiselt koos KMI ja eriti kõhupiirkonna rasvumisega, kuid kaks sama kehamassiindeksiga inimest võivad olla täiesti erinevas olukorras.
Liigne kehakaal tõstab südame-veresoonkonna haiguste riski, tekitab liigestele lisakoormust, soodustab hüpertensiooni,rasvade ainevahetuse häirete ja teist tüüpi diabeedi teket.
Rasvumise korral võib rasv koguneda ka siseorganitesse, näiteks maksa. Sagedamini tuleb ette uneapnoed, mis omakorda võib raskendada kaalulangetamist. Rasvumist seostatakse ka organismi kroonilise madala astme põletikulise seisundiga.
„Eesmärk ei peaks olema see, et kõik inimesed saavutaksid mingi ideaalse numbri kaalul. Oluline on vähendada terviseriske, parandada enesetunnet ja elukvaliteeti,“ rõhutab arst.
Miks nõuanne „lihtsalt söö vähem“ ei tööta?
Kristel Uustamm peab liiga lihtsustatuks selgitust, et inimene võtab kaalus juurde ainult seetõttu, et ta sööb palju ja liigub vähe.
Lõppkokkuvõttes suureneb kehakaal tõepoolest siis, kui organism saab toiduga pikema aja jooksul rohkem energiat kui kulutab. Kuid seda tasakaalu mõjutavad paljud tegurid: geneetika, isu reguleerimine, uni, stress, vanus, vaimne tervis,hormonaalsed muutused, kroonilised haigused, ravimid ja elukeskkond.
MAAILMA TERVISEORGANISATSIOON KÄSITLEB RASVUMIST KUI KROONILIST, RETSIIDIVEERUVAT HAIGUST, MIS KUJUNEB GENEETILISTE, NEUROBIOLOOGILISTE, KÄITUMUSLIKE JA KESKKONNATEGURITE KOOSMÕJUL.
„Geneetiline eelsoodumus on reaalne. Ühtedel inimestel tekib näljatunne kiiremini, täiskõhutunne hiljem või kaitseb organism saavutatud kehakaalu tugevamalt. See ei tähenda, et geneetika määraks inimese saatuse, kuid bioloogilised eeldused kaalu säilitamiseks on inimestel tõesti erinevad,“ selgitab Uustamm.
Organism osutab vastupanu ka juba alanud kaalulangusele. Kehamassi vähenemisel võib tugevneda näljatunne ja väheneda energiakulu: keha püüab kaotatut tagasi võita. Seetõttu võib inimene kuude kaupa distsiplineeritult dieeti pidada, kaalust alla võtta ning aasta-paari pärast uuesti kaalus juurde võtta. Automaatselt pidada seda tahtejõu puudumiseks peab arst ebaõigeks.
Psühholoog Nikita Grigorjev pakub samuti välja ettevaatlikuma suhtumise tahtejõu mõistesse. Igapäevane käitumine on suuresti määratud automaatsete harjumuste ja kinnistunud närviühendustega.
„Inimene luges artiklit, astus kaalule, kohkus. Tekkis motivatsioon, ta hakkas midagi tegema. Kuid motivatsioon on üürike asi, see annab stardi ja paari nädala pärast lõpeb. Aga uus harjumus ei ole selleks hetkeks veel kujunenud,“ ütleb psühholoog.
Populaarne idee sellest, et harjumus kujuneb 21 päevaga, ei leia teaduslikku kinnitust. Grigorjevi sõnul annavad kaasaegsed uuringud palju suurema varieeruvuse: keskmiselt on juttu umbes kahest kuust, kuid sõltuvalt inimesest ja käitumise keerukusest võib protsess võtta aega mõnest nädalast kuni mitme kuuni.
Tulemusena tekib tuttav olukord: algne entusiasm on kadunud, uus käitumine ei ole veel muutunud automaatseks,inimene pöördub tagasi endise toitumise juurde ning teeb järelduse, et tal „puudub tahtejõud“.
Kui ei sööda näljast
Eraldi küsimus on emotsionaalse seisundiga seotud ülesöömine. Grigorjev pakub lihtsat orientiiri: tavaline ülesöömine on seotud eelkõige toidu enda ja olukorraga.
Näiteks sõi inimene peol liiga palju, sest toitu oli palju ja see oli maitsev.
EMOTSIONAALSE ÜLESÖÖMISE PUHUL SÖÖB INIMENE ISEGI SIIS, KUI TA EI OLE FÜSIOLOOGILISELT NÄLJANE – VASTUSEKS ÄREVUSELE, VIHALE, VÄSIMUSELE, ÜKSINDUSELE VÕI TÜHJUSTUNDELE.
Toit, eriti magus, rasvane või soolane, annab kiiresti tasutunde ning muutub kättesaadavaks viisiks enesetunde parandamiseks. Seetõttu võib harjumus „stressi lohutuseks süüa“ kinnistuda nagu teisedki kiire naudingu saamise viisid.
Ohumärgid tekivad siis, kui toit muutub peamiseks rahustamise viisiks, episoodi ajal tunneb inimene kontrolli kaotamist,pärast ülesöömist tunneb häbi ja viha enda peale, hakkab sööma salaja või peitma jälgi. Veel üks iseloomulik stsenaarium on pidev tsükkel „dieet – käestminek – kaalutõus – uus dieet“, kus mõtted toidust hõlmavad märkimisväärse osa päevast.
Kui inimene kutsub pärast söömist esile oksendamist, nälgib, kuritarvitab lahtisteid või kasutab muid viise söödu „kompenseerimiseks“, on vaja professionaalset abi: probleem väljub juba kaugele tavapärase kaalukontrolli raamest.
Ranged keelud võivad samuti seda ringi alal hoida. Pärast raskest päeva enesekontroll väheneb, enda kehtestatud reegel tühistatakse kergesti ning keelatud toode omandab piirangute ajal erilise väärtuse.
„Keelatud toit muutub üliväärtuslikuks, pea hakkab sellest pidevalt mõtlema, edasi tuleb käestminek, selle järel süütunne,a süütunne on jälle stress, mida tahetakse uuesti täis süüa,“ selgitab Grigorjev.
Ta soovitab muuta mitte ainult kavatsusi, vaid ka keskkonda: näiteks mitte hoida kodus tooteid, mida inimene on harjunud automaatselt suurtes kogustes sööma. Vajadus spetsiaalselt poodi minna tekitab täiendava pausi impulsi ja tegevuse vahele.
Stress, üksindus ja krooniline väsimus
Psühholoogilised põhjused ei selgita kõiki rasvumise juhtumeid, kuid stress, ärevus, masendus ja üksindus võivad märgatavalt mõjutada toitumiskäitumist.
„FÜÜSILISELT ON LIIGNE KAAL KALORITE ÜLEJÄÄGI TULEMUS. KUID KÜSIMUS ON SELLES, MIKS INIMENE SÖÖB ROHKEM, KUI TAL VAJA ON,“ ÜTLEB GRIGORJEV.
Kaasaegne keskkond teeb kaloririkka toidu pidevalt kättesaadavaks ning bioloogilised mehhanismid, mis aitasid inimesel ellu jääda defitsiidi tingimustes, tõukavad energiat varuma. Selle taustal muutub toit kergesti viisiks emotsionaalse seisundi reguleerimiseks.
Seetõttu peab Grigorjev püsiva kaalutõusu korral mõistlikuks töötada üheaegselt nii füüsilise tervise kui ka ülesöömise põhjustega. Arst saab välistada hormonaalsed ja muud meditsiinilised tegurid, hinnata ravimite mõju ja valida ravi, aga psühholoog – aidata toime tulla stressi, harjumuste ja emotsionaalse ülesöömisega.
Rasvumisravi aluseks on piisav uni, tasakaalustatud toitumine, füüsiline aktiivsus ja harjumuspärase käitumise muutmine.Kuid sellega meditsiini võimalused enam ei piirdu. Mõnedele patsientidele on näidustatud ravimteraapia, aga raske rasvumise korral – bariaatriline kirurgia.
Eriti märgatavalt on viimastel aastatel ravi muutnud ravimid, mis mõjutavad GLP-1 süsteemi. Seejuures on oluline eristada kaubamärke ja ametlikke näidustusi. Ozempic sisaldab semaglutiidi, kuid Euroopa Liidus on see registreeritud teist tüüpi diabeedi raviks. Rasvumise raviks on semaglutiid registreeritud nime all Wegovy. On olemas ka teisi ravimeid kaalu alandamiseks.
Uustamm rõhutab: selliseid ravimeid peab määrama meditsiinilistel näidustustel ning kasutama osana kompleksravist.Huvi nende vastu on väga suur ja meditsiinilise abi otsimist rasvumise korral peab arst ise sellest positiivseks.
Probleemid algavad siis, kui retseptiravimit võetakse kui kiiret kosmeetilist vahendit ning rakendatakse ilma meditsiinilise hindamise ja jälgimiseta.
Kuidas rääkida kaalust lähedasega?
Sugulaste rääkimine kaalust aitab harva, kui inimene ise ei pea olukorda probleemiks ega soovi midagi muuta, ütleb Nikita Grigorjev. Kuid eriti oluline on sellise vestluse vorm.
LAUSED „SA PEAD VÄHEM SÖÖMA“ VÕI „SIND ON LÄINUD LAIALI“ TEKITAVAD HÄBI, AGA HÄBI ISE MUUTUB STRESSIALLIKAKS. KUI INIMENE ON HARJUNUD STRESSIGA TOIME TULEMA TOIDU ABIL,VÕIB LÄHEDASTE SURVE VAID TUGEVDADA HARJUMPÄRAST MEHHANISMI.
Grigorjev soovitab rääkida enda murest ja lähedase enesetundest: kuidas ta magab, kas tal on palju stressi, mis teda väsitab, kas jõudu jätkub. Toitumise kontrollimine pere poolt – taldriku kontrollimine, keelud ja märkused – viib sageli selleni, et inimene hakkab sööma salaja ning kaaluprobleemidele lisanduvad häbi ja konflikt suhtes.
Praktiline tugi võib olla palju lihtsam: pakkuda koos jalutamist, tegelemist jõukohase füüsilise aktiivsusega, arsti juurde minemist. Oluline on kogemus ise, et inimene ei jää probleemiga üksi.
Isegi viis protsenti on oluline
Meditsiiniline tulemus ei pruugi mõõtuda kümnete kaotatud kilodega. Kristel Uustamme sõnul võib juba umbes 5%-line kaalulangus parandada rida näitajaid – eriti vererõhku ja veresuhkru taset, aga ka liikuvust ning enesetunnet.
Vahel on heaks tulemuseks kas või kehakaalu stabiliseerumine inimesel, kes enne seda pidevalt kaalus juurde võttis.
Arst kutsub üles mitte segama hoolt tervise eest välimuse hindamisega. Oma keha aktsepteerimine on täiesti ühildatav haiguste ravimisega ja terviseriskide vähendamisega. Kui rasvkoe ülejäägiga kaasnevad hüpertensioon, diabeet,uneapnoe, depressioon, liigeseprobleemid või muud haigused, tuleb nendega tegeleda nii nagu mis tahes teiste krooniliste seisunditega.
„Rasvumine ei ole inimese ebaõnnestumine ega lihtsalt välimuse küsimus. See on keeruline krooniline terviseseisund,mille puhul on inimesel õigus tõenduspõhisele abile,“ rõhutab Uustamm.
Allikas: TAI
Ülekaalu tuleb sagedamini ette meestel. Vanusega nii ülekaalu kui ka rasvumise levimus üldiselt suureneb. Eriti märgatav hüpe toimub vanuserühmas 25–34 aastat: võrreldes 16–24-aastastega ülekaaluliste inimeste osakaal rohkem kui kahekordistub. Seejärel kasv aeglustub.
On ka erinevusi meeste ja naiste vahel. Kõige nooremate, 16–24-aastaste seas esineb rasvumist sagedamini naistel: 13% vs 7% meestel. Järgmistes vanuserühmades näitajad lähenevad ning 55–64 eluaastaks pilt muutub: rasvumine on 33%-l meestest ja 28%-l naistel.
Allikas: TAI, Eesti täiskasvanud elanikkonna tervisekäitumise uuring, 2024. aasta andmed.
Ülekaaluliste inimeste osakaal kasvab gümnaasiumieast alates üsna ühtlaselt alates 2000. aastate algusest. Huvitav aspekt:haridustaseme järgi on kõrgeim näitaja kutsekeskharidusega inimestel: 64%. Samuti on ülekaal 51%-l keskharidusega,48%-l kõrgharidusega inimestest ja 42%-l põhiharidusega või kooli pooleli jätnud Eesti elanikest.
KOMMENTAAR
Julia Postojeva,
praktiseeriv toitumiskäitumise ja toitumishäirete spetsialist
Arst ja toitumiskäitumise spetsialist ei pea võistlema ega tõmbama inimest kummalegi poole. Neil on erinevad ülesanded,kuid eesmärk on üks: hoida nii inimese füüsilist kui ka vaimset tervist.
Arst hindab organismi seisundit, määrab uuringud, paneb diagnoosi ja määrab terviseriskid. Ta ei vaata ainult numbrit kaalul, vaid ka vererõhku, suhkru- ja kolesteroolitaset, südame, maksa ja liigeste seisundit, diabeedi ning teiste haiguste olemasolu. Kui pärast uuringut ütleb arst, et kaalulangetus on vajalik, tuleb sellesse soovitusesse suhtuda tõsiselt.
Psühholoog või psühhoterapeut töötab probleemi teise poolega: inimese mõtetega endast ja oma kehast, emotsioonidega,toitumisharjumuste ja käitumisega. Meditsiinilise diagnoosi „toitumishäire“ paneb arst-psühhiaater.
Mina tooksin välja kolm olulist ohumärki, mis võivad moodustada toitumishäire tuuma.
Esimene – suhtumine endasse sõltub liiga tugevalt kehakujust ja kaalust. Inimene mõtleb pidevalt sellele, kuidas ta välja näeb, kui palju kaalub, mida tohib süüa ja mida mitte. Number kaalul hakkab määrama tema meeleolu ja enesehinnangut.
Teine – ranged toitumisreeglid: pidev kalorite lugemine, toidukoguse järsk vähendamine, tervete toidugruppide väljajätmine, pikad pausid toidukordade vahel või toitude jagamine „headeks“ ja „halbadeks“.
Kolmas – ülesöömise episoodid ja/või kompenseeriv käitumine: katsed „parandada“ söödut nälgimise, ülemäärase treeningu, oksendamise esilekutsumise, lahtistite kasutamise või muude ohtlike kaalukontrolli viisidega.
KUI SUHTED TOIDU JA KEHAGA TEKITAVAD TUGEVAT ÄREVUST, HÄBI, KONTROLLI KAOTAMISE TUNNET VÕI MÄRGATAVALT HÄIRIVAD IGAPÄEVAELU, ON SEE JUBA PIISAV PÕHJUS PÖÖRDUDA PROFESSIONAALSE KONSULTATSIOONI SAAMISEKS.
Rasvumine ei tähenda alati seda, et inimene lihtsalt sööb liiga palju. Kaalule võivad mõjutada pärilikkus, hormonaalsed ja muud haigused, teatud ravimite võtmine, krooniline stress, magamatus, vanus, liikuvuse vähenemine, elutingimused ja paljud muud tegurid. Seetõttu on kõigepealt vajalik meditsiiniline diagnoosimine.
Kuid kui kaalutõusu taga on tõesti regulaarsed ülesöömishood, pidev stressi „täissöömine“ või muu toitumishäire, ei saa teha nägu, et seda osa probleemist pole olemas.
Kujutagem ette inimest, kes püüab terve päeva peaaegu mitte midagi süüa. Hommikul ainult kohv, päeval midagi täiesti kerget, sest ta „võtab kaalust alla“. Õhtuks nõuab organism juba tungivalt toitu, toimub ülesöömine. Järgmisel päeval tunneb inimene häbi ja otsustab uuesti mitte midagi süüa. Sellises olukorras ei lahenda veel üks range dieet probleemi. Pigem käivitab see lihtsalt selle ringi järgmise tiiru.
Oluline on teha selgeks, mis täpselt käivitab ülesöömise. Vahel on põhjus liiga pikkades pausides toidukordade vahel ja tavalises tugevas näljas. Vahel on see stress, üksindus, väsimus, ärevus või harjumus ennast toiduga rahustada. A sagedamini on põhjuseid mitu.
Meditsiiniline ja psühholoogiline abi võivad käia paralleelselt. Arst jälgib organismi seisundit ning vajadusel määrab ravi. Toitumiskäitumise spetsialist aitab taastada regulaarse toitumise, vähendada ülesöömiste arvu ja väljuda harjumuspärasest ringist: keeld, käestminek, süütunne.
Sama kehtib ka kaalulangetamise ravimite kohta. Meditsiiniliste näidustuste olemasolul võivad need olla ravi oluline osa. Kuid ravim ise ei õpeta inimest teistmoodi stressiga toime tulema, ei eemalda hirmu toidu ees ega muuda harjumust karistada ennast nälgimisega pärast ülesöömist.
