Kevad on suurepärane põhjus mitte ainult garderoobi uuendamiseks, vaid ka iseendasse suhtumise ümberkujundamiseks. Naistepäeva eel vestlesime moelooja Diana Denissovaga sellest, kuidas on muutunud arusaam naiselikkusest ja miks ei saa stiili taandada vaid hooajalistele trendidele. Intervjuus MK-Estoniale rääkis ta kevadmoest ning jagas nõuandeid, kuidas hoida enesehinnangut, leida sisemist tuge ja lõpetada elu edasilükkamine.
– Diana, kas te tähistate naistepäeva?
– Jah, tähistan. Minu jaoks on see püha. Mulle meeldib selle naiselik sõnum, naiselik alge. Meeldib, et sel päeval on naised ilusad ja mehed kingivad lilli. Atmosfäär on oluline. See on inimkonna kaunima poole püha. Vahest on see kõige õigem kirjeldus.
Jõud ja tarkus
– Te olete nii palju aastaid töötanud stilisti ja moeloojana. Teie silme eest on läbi käinud sadu naisi. Kuidas on teie hinnangul viimaste aastate jooksul muutunud arusaam naiselikkusest?
– Mulle tundub, et igaüks paneb sellesse mõistesse midagi isiklikku. Kuna minu elukutse on seotud riietega, tajuvad paljud naiselikkust kui lillekesi, satse ja romantikat.
Kuid ma arvan, et see pole päris nii. Naiselikkus on miski, mis on meis looduse poolt kaasa antud. Küllap on see tähelepanelikum suhtumine ümbritsevasse maailma ja eelkõige oma lähedastesse.
Kunagi lugesin artiklit nägemisest ja sellest, milliseid funktsioone mehed ja naised ajalooliselt selles kontekstis ühiskonnas täitsid. Geneetiliselt on kujunenud nii, et mees vaatab kaugusesse – piltlikult öeldes „püüab mammutit“. Mehe pilk on suunatud ettepoole, tal on lihtsam märgata midagi teisel pool tänavat kui seda, mis on otse nina all.
Naise pilk on aga keskendunud muudele asjadele – algselt hoidis ta kodu, pidas majapidamist, hoolitses laste ja mehe eest. Minu arusaamist mööda ongi see naiselik alge tõeline naiselikkus. Naine on alati kõrval, ta kaitseb. Ükskõik mis ühiskonnas ka ei toimuks, inimesele annab elu ikkagi naine.
Viimasel ajal teeb mulle aga heameelt see, et naised on muutunud märksa iseseisvamaks. Sõltuvus meestest on kadumas. Ma ei räägi sellest, et kohvikuarvet tuleks ilmtingimata pooleks jagada või teha ära n-ö meestetööd. Ei. Kuid mulle meeldib, et naine on ühiskonnas mehega samal positsioonil.
Ja mulle meeldib, et iseseisvus ei mõjuta kuidagi naiselikkust. Säilivad nii pehmus kui ka arukus. Hoolimata naljadest naiste loogika üle, on ka see olemas – lihtsalt teistsugune.
Näiteks oskab ainult naine jaotada eelarvet nii, et kõik oleksid söönud, terved ja rahul. Korraldada pereelu nii, et säiliksid nii kodusoojus kui ka harmoonia. Selles peitub tema jõud ja tarkus.
– Milliste soovidega pöörduvad naised täna kõige sagedamini disaineri või stilisti poole? Mis on nende jaoks olulisem – näha välja moodne või tunda end enesekindlalt?
– Arvan, et igaühel on oma soov. Töötan väga erinevas vanuses ja sotsiaalse staatusega naistega ning näen, kuivõrd erinevad nad juba oma olemuselt on.
Vahel isegi imestan: vanusevahe minu ja mu ema vahel on väiksem kui minu ja minu tütre vahel. Kuid ellusuhtumise põhjal seda küll öelda ei saaks. Ehkki ema sünnitas mind hiljem kui mina oma tütre. Ka seda on väga huvitav jälgida.
Tänapäeva naiste soovid on aga väga erisugused. Mõni tuleb lihtsalt ilusate riiete järele. Vahel tellitakse asju mehe arvamust silmas pidades: „Et mees kiidaks heaks, et talle meeldiks.“
Aga mulle tundub, et täna on kõige populaarsem individuaalsus. Ja seda mitte ainult stilisti või disaineri juures, vaid üleüldse siis, kui naine poodi astub.
Individuaalsus on vast meie aja märk. Kuna me kõik oleme erinevad, on meil elus ja ühiskonnas täita erinevad ülesanded. Mõni hoolitseb suurepäraselt laste eest, oskab luua suhteid, võib töötada psühholoogina või muudes abistavates elukutsetes, sest tajub inimesi ja suudab jõuda nende hingeni.
Samas on aga naispoliitikuid ja naisjuhte, kes on kõrgetel ametikohtadel. Ajalugu on juba ammu tõestanud, et nad võivad oma kohal olla täiesti loomulikult ja edukalt.
Seetõttu on igal naisel oma soovid, mis lähtuvad isiklikest vajadustest. Isikupärane stiil on aga täiesti omaette teema.
Mõnikord ma mõtlen: kui palju on praegu moodsaid inimesi – ja kui vähe tõeliselt stiilseid. Eriti torkab see silma noorte seas.
– Miks see nii on ja mida see tähendab?
– Sest moekas olemine tähendab trendidega kursis olemist: sa vaatad, mis sobib ja mis mitte, lähed poodi, ostad ja paned selga. Selles ei avaldu alati isikupära.
Stiil on aga midagi muud. See on see, kui inimene näitab seestpoolt, oma riiete kaudu, oma sisemist olemust. See ongi tõeliselt oluline. Sellest sõltub, kas naine kannab pehmeid satse või valib range lõikega pintsaku.
Muide, pintsak tähistab sümboolselt piire. Eriti siis, kui tegemist on paksema kanga ja selge õlajoonega. Selline vorm justkui kuulutab: “Ma tean, millest ma räägin. Ma saan aru, mida ma teen. Ja mul on lahendus olemas.“
Mulle tundub, et täna on kõige väärtuslikum oma sisemise „mina“ väljendamine välise kuvandi kaudu. Kui naine mõistab selgelt, milline ta on, ja oskab end analüüsida, siis kujuneb ka vastav soov: mõni vajab rõhutatud naiselikkust, teine aga rangeid kostüüme.
Ja see pole enam jutt moest, vaid stiilist.
Kuidas mitte muutuda nähtamatuks
– Kuidas leida oma isiklik stiil? Mulle tundub, et vananedes hakkavad paljud häbenema silmatorkavat välimust. Figuur muutub, tekivad vananemise ilmingud – see kõik mõjutab enesetunnet. Mida teie sellest arvate?
– Mõjutab kindlasti. Tahame seda või mitte, aga elus on mitu murdeperioodi.
Üks neist saabub umbes neljakümneselt, niinimetatud keskeakriis. Muidugi ollakse tänapäeval neljakümneselt veel tüdrukud. Kuid selline fenomen on olemas ning see pole seotud üksnes psühholoogia, vaid ka füsioloogia ja mõttemustrite muutumisega.
Minu juurde tulevadki sageli selles vanuses naised. Ja siin mängib tohutut rolli enesehinnang.
Üks minu tuttav kirjeldas seda väga täpselt: äkki tekib tunne, justkui lakkaksid sa olemast ja muutud nähtamatuks. Ta isegi naljatas, et mõnikord tundub talle ühistranspordis, nagu võiks keegi talle sülle istuda – lihtsalt sellepärast, et teda „ei ole näha“.
Ja just siin ongi võtmekoht – tuleb uskuda endasse ja püüda leida üles oma isikupära. Millest alustada? Lihtsalt istuda maha ja vaadata, millised riietumisstiilid kõnetavad. Sirvida moeajakirju ja tunnetada: mis on päriselt minu?
Samuti tasub püüda jätta kõrvale iganenud soovitused stiilis “pärast teatud vanust ei tohi enam roosat kanda” või “tingimata peab olema kindel seelikupikkus ja teatud konts”. Tegelikkuses ei ole riietumisel mingeid vanusepiiranguid. Me võime endale lubada seda, mida me saame endale lubada.
Ma ütleksin isegi nii: mida vanem on naine, seda rohkem on talle lubatud.
– Mida te soovitaksite, kuidas toimida?
– Praktiline nõuanne on lihtne: külastada meil esindatud poodide veebilehti ning vaadata mitte pelgalt üksikuid esemeid, vaid valmis. Kui tervikpilt meeldib – minna ja selga proovida, teha kindlasti pilti ning ostmisega mitte kiirustada.
90% juhtudest tunneb naine väga selgelt ära, kas see on talle sobiv või mitte. Kuid foto aitab vaadata asja kõrvalt – järgmisel või ülejärgmisel päeval. Mõnikord hakatakse seda, mis esmapilgul tundus “liiga nooruslik” või “liiga täiskasvanulik”, äkki hoopis teisiti tajuma.
Rääkides iseseisvast tööst oma stiiliga, on oluline hinnata end ausalt sellisena, nagu sa praegu oled. Ütlen oma õpilastele alati: me töötame siin ja praegu. Paneme kokku garderoobi järgmiseks pooleks aastaks. Kuid väga sageli kuulen: „Aga varem sobis mulle… Aga varem olin ma…“ See on lõks. Tuleb õppida elama tänases päevas.
Ennast aktsepteerida pole lihtne. Paljud lükkavad stiiliotsingud “hilisemaks”: kõigepealt võtan kaalust alla, siis uuendan garderoobi. Ka mina tegin hiljuti läbi muutuse – võtsin kaksteist kilo alla. Kuid mõistsin üht olulist asja: kõigepealt tuleb end riidesse panna ja otsida stiili selle kaalu ning seisundi jaoks, milles sa parajasti oled. Kui miski ei meeldi – seda saab järk-järgult korrigeerida.
Tänane päev ei kordu enam kunagi! Ja on väga kurb, kui naised panevad oma elu pausile: „tegelen endaga hiljem, kui raha tekib“, „kui kaalust alla võtan“, „kui kõik korda saab“.
– Mõne jaoks on šoppamine omamoodi teraapia…
– Ma küsin oma töös alati: kuidas te taastute? Mõni vajab loodust, teine raamatuid, kolmas hoopis lõbusat pidu. Mõnele aga sobib poodides käimine. Kuid ma naljatan, et šoppamise asemel on parem tegeleda niisama “ringi vaatamisega” – kõigepealt vaadata, proovida, tunnetada, mitte aga emotsioonide ajel osta.
Nagu teada, siis stressis ja ärevuses kipuvad ühed „üle sööma“, teised aga „üle ostlema“. Kui me aga teeme oste halvas tujus, viib see harva hea tulemuseni.
Tuleb ikka ette: tülitsesid mehega, ülemus rikkus päeva ära – lähen ja ostan endale midagi, et tuju tõsta. Kuid emotsioonide ajel ei tasuks midagi osta! Poodi võib aga minna sellegipoolest. Kui see on teie jaoks viis n-ö restardiks, siis ärge minge ostlema, vaid hoopis riideid proovima.
Proovige selga asju, mille poole te varem isegi vaadanud poleks. Minge poodidesse, mida olete pidanud “mitte omaks” – liiga kalliks või vastupidi, liiga noortepäraseks. Keegi ei aja teid sealt minema. Tänapäeval võib kõike rahulikult proovida, vaadata ja tunnetada – et näha end teises valguses ja avardada oma piire.
Ideaalne on teha seda koos sõbrannadega. Siis ei ole see enam lihtsalt šoppamine, vaid väike seiklus ja suurepärane teraapia tuju tõstmiseks.
Muide, minu kursusel on meil alati üks praktiline tund poodides. Me läheme just nimelt „silmadega ostlema“. Vahel tüdrukud ka ostavad midagi, kuid peamiselt nad siiski vaatavad, proovivad selga ja eksperimenteerivad. Kui olete seltskonnas, kui aitate üksteisel asju leida, proovite, naerate, lubate endale mingeid täiesti hullumeelseid kombinatsioone – see on uskumatult vabastav.
On väga oluline, et kõrval oleks inimene, kes toetab. Kahjuks seavad isegi sõbrannad ja lähedased vahel meie soovidele piiranguid.
Kui aga sellist seltskonda võtta pole, leidke endale vähemalt tund aega – et lihtsalt jalutada ja olla omaette.
Kontakt iseendaga on võtmetähtsusega. Kui laseme oma naiselikkusel välja paista ega hoia seda „vangistuses“, siis tekib ka energia. Sest oma soovide ja emotsioonide allasurumine võib viia depressiooni ja isegi terviseprobleemideni.
Tuleb mõista ja aktsepteerida seda, mis on tõeliselt sinu oma. Kui naise jaoks on perekond tema kutsumus, siis nii peabki olema. Ei maksa minna kaasa sotsiaalsete trendide ja võõraste ootustega. Tänapäeval võidakse meile rääkida mida iganes: peab olema “sadulas”, edukas ja nii edasi. Kuid see kõik on vaid väline. Kõige tähtsam on leida oma isiklik heaoluseisund.
Mõnel on vaja minna jalutama. Teisel – suhelda laste või lemmikloomadega. Või olla vaikuses. Aga mõnel teisel vastupidi – rääkida sõbrannaga ja isegi pöörduda spetsialisti poole.
Kontakt iseendaga
– Kas teil isiklikult on olnud hetki, mil lakkasite end ilusana tundmast? Kui jah, siis mis aitas tagasi iseenda juurde jõuda?
– Jah, on olnud. Nüüd analüüsides mõistan, et see juhtus umbes pärast neljakümnendat eluaastat. Tol perioodil olin ma lihtsalt eksinud. Mulle tundus, et ma pole enam atraktiivne, mind pole kellelegi vaja, keegi ei vaata mind.
Mind aitas sügavale iseendasse süüvimine. Ma teadsin, et eksisteerib naiste ruum, kus tullakse kokku ja õpitakse end paremini tundma. Need olid omamoodi praktikad, meditatsioonid ja vestlused – ilma igasuguse surveta, ilma analüüsimata, “mis sul valutab ja kuidas seda ravida”.
Me sõitsime toona kaheks päevaks linnast välja ja elasime ühes talus – väga soojas, sõbralikus õhkkonnas. Meil oli empaatiline juhendaja, kes ei surunud midagi peale. Vestlesime, valmistasime midagi maitsvat ja jagasime oma lugusid.
Ja just see naiste keskkonda sukeldumine aitas mind siis iseenda juurde tagasi. Rohkem ma selliste formaatide poole pole pöördunud – see pole päris minu teema. Kuid too kogemus osutus kasulikuks.
Praegu tuleb minu juurde palju naisi, kellel, nagu ma näen, on puudu just naiste toest ja kogukonnatundest.
Veel olen märganud: kui minu elus toimuvad muutused, muutub ka minu soeng või juuksevärv. Kuid see pole seeriast „lasen nüüd juukseid lõigata ja kõik muutub“. Pigem vastupidi: alguses toimuvad sisemised muutused ja seejärel ilmub ootamatult uus lõikus või juuksevärv.
Ja ilmselt kõige olulisem on vestlus iseendaga. Meid on võimatu väljastpoolt muuta. Kõik saab alguse seestpoolt: tuleb kuulata iseennast ja mõista, mida täpselt on sul sellel eluetapil vajad.
Tere, talje!
– Kevad seostub traditsiooniliselt uuenemisega. Milliseid kevad- ja suvetrende võiks esile tuua just reaalse elu, mitte moelava jaoks?
– Kui rääkida kevadisest uuenemisest, siis esimene asi, millele ma riietuses tähelepanu pööraksin, on värv.
Laiemalt võttes, pidades silmas elu tervikuna – lisage värskust. Kõiges, mitte ainult garderoobis. Kohe, kui ilmub esimene rohelus, noored salatilehed ja karulauk – lülitage need oma menüüsse. Tooge toidulauale köögi- ja puuviljad. Isegi sellised lihtsad asjad loovad juba uudsuse tunde.
Ärge laske käest päikeselisi päevi! Püüdke kevadisi päikesekiiri – ja olge vähemalt 20–30 minutit õues. Kevadine päike on eriline. Ühelt poolt on see juba aktiivne, mistõttu tuleb meeles pidada naha kaitset. Teiselt poolt on see aga just see päike, mis kingib tõelise elutunde.
Esimest liblikat või lume alt tärkavaid esimesi lilli nähes on võimatu mitte naeratada. Aga naeratus annab alati positiivseid emotsioone.
Mis puudutab garderoobi, siis soovitan igal aastal üht ja sama: laske kevadel sinna värvi tuua! See ei pea tingimata olema ere. Need võivad olla pastelsed, pehmed toonid.
Talvel kanname enamasti musta – praktilisuse, mugavuse pärast. Kuid kevadel püüdke lisada värve.
Kui peate valima kahe pluusi – halli ja roosa – vahel, siis mõelge järele, kas teil on tõesti vaja halli? Proovige roosat, tehke foto, vaadake ennast kõrvalt. Tänapäeval on kauplustes võimalik esemeid kõrvale panna, järgmisel päeval tagasi tulla ning otsus rahulikult langetada.
Kellele aga sobib e-poodide formaat, siis seegi on suurepärane variant. Võite riideeseme tellida, seda kodus proovida, asjaga paar päeva “koos elada”, tunnetada seda ja alles seejärel otsustada – kas jätta alles või tagastada. See annab võimaluse teha teadlikke valikuid, mitte emotsioonide ajel.
Rääkides üldistest trendidest, siis naiselikkus on tõepoolest moodi tagasi tulnud. See on kindlalt oma positsioonid sisse võtnud: taas on rõhk vöökohal.
– Aga mis siis, kui taljet pole?
– Siis tulevad appi visuaalsed nipid! Kevadel on see eriti mugav, sest saame kanda jopet, mantlit või pintsakut lahtiselt. Kui üleriiete hõlmad on lahti, joonistub siluett automaatselt vertikaalselt välja ning figuur näib visuaalselt saledam. Isegi kui vöökoht pole selgelt väljendunud, saab seda rõhutada – lõike, vöö, õige istuvusega. Kõik see loob vajaliku efekti ilma rangete piiranguteta.
– Ehk siis me jätame hüvasti oversize’iga?
– Jah, tagasi on tulemas sujuvad vormid, taas tekivad dekoratiivsed elemendid. Ja muide, moodi on jõuliselt naasmas lühikesed jakid – neid pole ju viimasel ajal peaaegu olnud. Varem kanti peamiselt pintsakuid, sealjuures enamasti oversize-lõikega. Nüüd aga teevad tagasituleku naiselikud siluetid.
Mood pöördub pehmemate joonte poole. Taas on aktuaalsed ilma kraeta jakid. Ja kui selline jakk istub hästi figuuriga, võib sellesse täiesti vabalt investeerida – tegemist pole üürikese nähtusega. See trend alles areneb ja püsib veel üsna kaua.
„Et silmad säraksid!“
– Kas teil on isiklikke „iluankruid“? Nõkse, mis aitavad keerulistel perioodidel?
– On! Ma riietun alati ilusalt. Mul puudub jaotus stiilis “see on kartulite järele minemiseks” ja „see on peoks“. Minu jaoks on riietumine igapäevane nauding. Saan aru, et see on minu isiklik praktika ja ei pruugi kõigile sobida. Kuid ma tõesti armastan kauneid riideid ja tunnen neist rõõmu.
Kord jäid mulle meelde sõnad, mida omistatakse Coco Chanelile. Temalt küsiti: „Kelle jaoks te riietute?“ Ja ta vastas: „Meeste jaoks riietuda on rumal, naiste jaoks mõttetu. Me riietumeiseenda jaoks.“
Ma olen sellega täiesti nõus. Eelkõige tõstan ma tuju iseendale. See ei pea olema maani kleit – need võivad olla ka teksad. Kuid püüan välimusele lisada mingi detaili: ehte, ilusad kingad, mõne huvitava aktsendi.
Olen mõistnud, et tahan niimoodi elada iga päev. Mitte hoida „pidupäevakleiti“ kapis, nagu seda tegid meie emad. Tuleb elada siin ja praegu.
Kui mul on vaja tuju tõsta, mõtlen välja midagi uut. Praegu näiteks meeldib mulle väga anda asjadele teine elu – otsida uusi kombinatsioone, mõtestada ümber seda, mis garderoobis juba olemas on, mõnikord midagi ümber teha.
– Paljud naised kurdavad, et nad ei oska riideid omavahel sobitada. Mida te neile soovitaksite?
– See väljend on vist paljusid juba ära tüüdanud, kuid kordan siiski: peamine on vilunud silm. Vaadata, analüüsida, proovida. Ja veel – pildistada. Praegu saab poodides rahulikult pilte teha.
Tehke kindlasti aus foto: hoidke telefoni umbes rinna kõrgusel, et proportsioonid ei moonutuks. Seejärel vaadake pilti – kohe ja siis uuesti järgmisel päeval. Peeglist näeme sageli üht, aga kaamera näitab midagi muud.
Ilu tunnetus on igaühes meist olemas. Tuleb lihtsalt olla endaga aus. Tehke pilt – ja küsige endalt rahulikult: kas see meeldib mulle?
– Hiljuti toimus presidendi vastuvõtt Eesti Vabariigi aastapäeva puhul ja loomulikult arutasid paljud külaliste riietuse üle. Keda teie esile tõstaksite?
– Mulle meeldis Mihhail Kõlvarti abikaasa – Anastassia Kovalenko-Kõlvarti kleit. Minu arvates väga harmooniline tervik.
Samas ei taha ma mingil juhul kedagi kritiseerida. Tuleb märkida, et ametlike vastuvõttude reeglid on tänapäeval muutunud leebemaks. Jah, protokoll on küll olemas, kuid pole enam nii rangeid keelde nagu varem – stiilis „ei tohi kanda roosat“ või „ei tohi kanda mini-pikkust“. See ei puuduta ainuüksi meie presidendi vastuvõttu. Nõuded on muutunud paindlikumaks. Mulle meeldib, kui naine valib oma riietuse teadlikult ja kaunistab end. Üldiselt jäi mul sellest vastuvõtust rohkem positiivseid kui negatiivseid emotsioone.
– Mida te sooviksite naistele 8. märtsi puhul?
– Kõige lihtsam ja kõige olulisem nõuanne on sagedamini naeratada ning leida põhjuseid naeratamiseks. Ja selleks tuleb lihtsalt ringi vaadata. Elu on meil ainult üks. Teist sellist päeva ei tule. Teist sellist 8. märtsi – samuti. Seepärast soovin naistele, et nad märkaksid rohkem head – ja et nende silmad säraksid!
Infoks
Diana Denissova
- Naisterõivaste disainer
- Slava Zaitsevi õpilane
- Eesti Disainerite Liidu liige
- Eesti Moekunstnike Ühenduse liige
- Tallinna ja Riia moenädalate osaleja
- Naisteajakirja „Jana“ kolumnist (2015)
- Vene Teatri (nüüd Südalinna teater – toim. märkus) kolme lavastuse kostüümide autor
- Naistele suunatud projekti „Stiilne avaldus“ autor
