Sündmused Pärsia lahel on taas muutnud maailmaturud ja autojuhid närviliseks. Diisli hind on mõnes Tallinna tanklas ulatunud juba kahe euroni liitri kohta ning uudised võimalikest tõrgetest Hormuzi väinas on käivitanud jutud kütusepuudusest. Kas riigil on piisav varu, kui palju vedelkütust ja gaasi hoitakse strateegilistes reservides ning kui palju peavad meie riigi elanikud vööd pingutama, kui kriis peaks venima, uuris MK-Estonia.
Julia Deush, julia.deush@mke.ee
Tatjana Pissareva, tatjana@mke.ee
Sõjategevus Lähis-Idas, rünnakud naftataristule ja ohud laevaliiklusele Pärsia lahes on jätnud oma jälje nafta hinnale. Eriti on tõusnud diislikütuse maksumus – mõnes Tallinna tanklas ulatus selle hind 2 euroni liitri kohta.
Hormuzi väina kaudu kulgeb ligikaudu viiendik kogu maailma naftakaubandusest. Igasugused tõrked selles kitsas merekoridoris annavad kohe tunda ka kütusetarnetes.
Märtsi alguses peatas osa tankereid oma liikumise ning mitmed tootjad vähendasid eksporti. Tulemusena tõusis Brenti barreli hind loetud päevadega peaaegu 120 dollarini, misjärel langes madalamale – 90 dollarini. Just nii järsud on olnud viimase aja hinnakõikumised.
Suurte energiaettevõtete esindajad on juba hoiatanud, et olukord võib kujuneda viimaste aastakümnete raskeimaks. Nagu kirjutas The Wall Street Journal, nimetas Saudi Aramco peadirektor Amin Nasser toimuvat „kõige tõsisemaks kriisiks, millega piirkonna energiasektor on eales silmitsi seisnud“. Tema sõnul toob Hormuzi väina pikaajaline blokeerimine kaasa „katastroofilised tagajärjed maailma naftaturule“.
Finantsanalüütikud jälgivad olukorda sama suure ärevusega. Goldmani Sachsi eksperdid peavad võimalikuks nafta hinna tõusu üle 100 dollari barreli kohta, kui tarnehäired peaksid jätkuma, vahendab Reuters. Tuntud Egiptuse-Ameerika ökonomist ja ärimees Mohamed El-Erian hoiatas, et selline asjade seis võib hoogustada inflatsiooni ja pidurdada maailmamajanduse kasvu.
Erilist muret valmistab olukord diislikütusega. Reutersi andmetel on maailm tarnetõrgete ja veoprobleemide tõttu kaotanud juba mitu miljonit barrelit diislikütust ööpäevas.
Just diislikütusega sõidavad veoautod, mis toovad kauplustesse toiduaineid, just diisliga töötavad nii põllumajandusmasinad kui ka osa ühistranspordist. Kui diislikütus kallineb, kasvavad peaaegu koheselt ka veokulud , mis viib lõpuks kaupade hinnasiltide muutumiseni – see on aga otsene hoop meie rahakotile.
Praegusel hetkel muudab iga poliitikute või sõjaväelaste avaldus hetkega barreli hinda silmapilkselt.
Näiteks pärast USA president Donald Trumpi avaldusi võimalikust sõja lõpetamisest Iraaniga ning tema plaanidest ajutiselt tühistada “mõned naftasanktsioonid”, langesid naftahinnad järsult.
Veel üheks probleemiks, millest viimastel päevadel on paljudes riikides rääkima hakatud – eriti neis, mis sõltuvad naftatoodete impordist – on kujunenud varud. Kas meil jätkub kütust ja gaasi, kui kriis peaks venima?
Puutumatu tagavara
Nagu paljudel teistelgi riikidel, on ka meie riigil olemas strateegiline reserv. Selle eest vastutab riigiettevõte AS Eesti Varude Keskus (EVK).
Eestis reguleerib vedelkütuse strateegiliste varude moodustamist, haldamist ja kasutamist vedelkütusevaru seadus.
Nagu selgitab EVK esindaja Martin Jaško, kuuluvad selliste kütuseliikide hulka bensiin, diisli- ja lennukikütus. Need reservid on moodustatud riigi varustuskindluse, julgeoleku ning elanikkonna toimetuleku tagamiseks ja rahvusvaheliste lepingute alusel võetud kohustuste täitmiseks.
Seaduse kohaselt peab Eesti mootorikütuste varude tase vastama vedelkütuste puhasimpordi 90 päeva mahule. Väljendatuna keskmistes tarbimispäevades on Eesti riigil vedelkütusevaru nii bensiinis kui diisli- ja lennukikütuses kolmeks kuuks.
Eesti alustas vedelkütusevaru moodustamist 2005. aastal ja soovitud tase saavutati 2010. aastaks. Viimastel aastatel on seoses kütuste tarbimise suurenemisega ka varusid juurde moodustatud, et oleks täidetud vähemalt 90 tavatarbimise päeva mahu eesmärk.
Täna näeb strateegiline varu välja järgmine:
- bensiinivaru – 51 000 tonni (92 tavatarbimise päeva);
- diislikütuse varu – 205 000 tonni (90 tavatarbimise päeva);
- lennukikütuse varu – 15 500 tonni (103 tavatarbimise päeva).
Kogu kütusevaru hoitakse lõpptoodetes – see tähendab, et see on koheselt kasutamiseks valmis.
Kuid reservid ei piirdu vaid sellega. Ka kütuseettevõtetel on oma kommertsvarud. 2026. aasta veebruari lõpu seisuga jätkuks neist umbes 49 tavatarbimise päevaks bensiini ja 37 tavatarbimise päevaks diislikütuse tarbimiseks.
Riiklike ja kommertsvarude kokkuliitmisel jätkuks kütust enam kui neljaks kuuks.
Mastaabi mõistmiseks – 2024. aasta andmete kohaselt tarbitakse Eestis keskmiselt ühes päevas 564 tonni bensiini, 2203 tonni diislikütust ja 151 tonni lennukikütust.
„Üldiselt hindab Varude Keskus Eesti varustatust nii vedelkütustega kui maagaasiga heaks,“ ütleb Jaško.
Kus hoitakse puutumatut tagavara?
Vedelkütusevarude haldamiskuludeks kogub EVK kütusemüüjatelt varumakset. See moodustab:
- 4,6 eurot iga tarbimisse lubatud tuhande liitri bensiini pealt;
- 3,7 eurot iga diislikütuse tonni pealt;
- 7 eurot iga lennukikütuse tonni pealt.
Autojuhi jaoks sisaldub see maks juba kütuse liitrihinnas ning tankla müügikviitungil seda summat eraldi ei märgita.
Kuna Varude Keskus ise mahuteid ei oma, vaid rendib neid, moodustavad ligi 90% vedelkütusevarude haldamiskuludest varude hoiustamisega seotud kulud.
Täna hoiustatakse 88% riigi kütusereservidest Eestis ja 12% välismaal. Varude hoiustamiseks on EVK sõlminud lepingud tosina partneriga ning kütust hoiustatakse eraettevõttele kuuluvates kütuseterminalides.
„See on levinud praktika,“ ütleb Jaško. „Eestis on aegade jooksul oma kütusevaru hoiustanud näiteks Rootsi, Suurbritannia, Itaalia ja Läti. Selleks peab vastava riigi valitsusega olema sõlmitud sellekohane rahvusvaheline leping.“
2025. aastal Eestis müüdud mootorikütustelt kogutud varumakse oli 5,5 miljonit eurot.
„Keskmise läbisõiduga autoomanik tasub kütust tankides aasta jooksul varumakset ligi 7 eurot,“ toob EVK esindaja näite. „Seda raha võib käsitleda ka kindlustusena kõigile kütusetarbijatele, et kriisi ajal tanklad kuivaks ei jää ning majandus ja elu saaks edasi toimida.“
Tema sõnul on Keskuse üheks eesmärgiks varude haldamisel leida sobilik tasakaal julgeolekuriskide ja varu haldamiskulude vahel.
„Tulenevalt Venemaa alustatud sõjategevusest Ukrainas ja muutunud julgeolekuolukorrast on EVK viimastel aastatel märkimisväärselt suurendanud Eestis hoiustatava kütusevaru osakaalu,“ lisab Jaško.
Hoitavate kütuste kvaliteeti jälgitakse regulaarselt.
„Inspektsioonide käigus mõõdetakse näiteks bensiini oktaaniarvu ja diislikütuse külmataluvust. Varuna hoitav kütus ei sisalda biolisandeid, mis võimaldab seda hoiukohas ilma roteerimata säilitada kuni kümme aastat,“ märgib Jaško.
Ajutine lahendus
Tekib küsimus: miks on kriisiaja puhvriks arvestatud just 90 päeva?
Keskuse esindaja sõnul on see mõistlik varu, et tulla toime väga erinevate tarnetõrgete ja kriisidega.
„Kriisiolukorras võib mootorikütuste päevane tarbimine oluliselt suureneda või väheneda ja sellest sõltub kui kauaks varu jagub,“ selgitab Jaško. „Ükski riik, mis sõltub 100% imporditavatest mootorikütustest, ei saa lõpmatuseni varudest elada ning ka kriisiolukorras tuleb leida alternatiivseid võimalusi tarnete taastamiseks. Riigi varu on selleks kindlust loov puhver, mis tagab piisava ajavaru uute tarnekanalite leidmiseks.“
Kuidas on lood gaasiga?
Gaasilistest kütustest on Eesti Varude Keskusel 1TWh maagaasivaru. Suvekuudel jagub sellest tarbimiseks umbes pooleks aastaks ning külmal kütteperioodil kuni poolteistkümneks kuuks.
Lisaks on kommertsvarud maagaasi müüjatel ning Elering hoiab kaitstud tarbijatele veel täiendavat 0,3TWh suurust gaasivaru. Nende hulka kuuluvad näiteks kodumajapidamised ja sotsiaaltaristu.
Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks on veendunud, et gaasipuudus meid lähiajal ei ohusta.
Tema sõnul on pärast külma talve gaasitarbimine oluliselt langenud ning „võimalikud Hormuzi väina võimalikud häired ei kujuta meie piirkonnale otsest riski“, kuna valdav osa Balti riikidesse ja Soome toodavast LNG-st pärineb USA-st ja Norrast.
„Samas võivad globaalse turu muutused, näiteks Aasia kasvav nõudlus, mõjutada hindu ja tarneahelaid ka kaudselt. Järgmise poole aasta tarbimine on olemasolevate varude tõttu kaetud, kuid väljakutseks on see, et praegused kõrged gaasihinnad ei pruugi motiveerida gaasimüüjaid Incukalnsi hoidlat varakult täitma ja järgmiseks kütteperioodiks valmistuma,“ arvab Vaks.
Alexela esindaja Tarmo Kärsna peab LNG sisseostuhindade tõusu konflikti jätkumisel väga tõenäoliseks, kuna turg hinnastab sisse kõrgendatud riskipreemia.
„Mõju all on eeskätt Pärsia lahe piirkonnast Euroopa Liitu jõudvad LNG mahud (suurusjärgus 10–15% ELi LNG-st), ning kõige teravam riskikoht on Hormuzi väina läbimise võimalus,“ ütleb ta. „Lisaks on oluline globaalne nõudluse jaotus: Katari LNG peamised sihtturud on Aasia (sh Hiina) ning kui Aasia ostuhuvi kasvab, suureneb konkurents Aasia ja Euroopa nõudluse vahel, mis tõstab hinda ka Euroopas.“
Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts märgib, et kõige tugevamalt mõjutab gaasi kallinemine energiaintensiivseid ettevõtteid.
Ennekõike on need sellised tootmised, kus kasutatakse gaasi peamise energiaallikana. Eestis on see pigem rasketööstus, kuid mõningatel juhtudel ka toidutööstus. Kui kõrge hinnatase püsib pikka aega, võib osa ettevõtteid sattuda olukorda, kus energiakulud „söövad“ ettevõtte marginaali ära.
Palts selgitab, et hulgimüügiturgudel on hinnatõusu juba näha ning ühel või teisel moel jõuab see ka tarbijani.
„Kodumajapidamised võivad hinnatõusu tunda juba mais,“ ütleb ta. „Konkreetset kriitilist hinnataset on raske üheselt hinnata, sest see sõltub sellest, kui suure osa omahinnast moodustab energia. Siiski muudavad kasvanud riskid veeldatud maagaasi sisseostu kallimaks ning see laine jõuab paratamatult ka Eestisse – nii ettevõtete kui ka tavainimesteni.“
Tarmo Kärsna nendib, et peamine Euroopa gaasihinda peegeldav indeks TTF on juba hüpanud mitu korda: kui hiljuti püsis see tasemel 30 eurot megavatt-tunni kohta, siis nüüd on see jõudnud 54 euroni.
„See liikumine kandub hulgihindadesse sisuliselt kohe. See, millal uut hinnasilti näevad tavatarbijad, sõltub eeskätt nende lepingutüübist tarnijaga,“ selgitab ta. „TTF indeksiga seotud lepingute puhul mõjutab hinnatõus kliente kiiresti.“
Fikseeritud hinnaga lepingute omanikud võivad aga tema sõnul ajutiselt kergemalt hingata.
„Fikseeritud hinnaga lepingute puhul püsib hind üldjuhul fikseerimisperioodi lõpuni ning muutus avaldub alles uue perioodi hinnastamisel.
Lihtsamalt öeldes: kui konflikt jätkub, pole gaasi hinnatõusust pääsu.
Küsimus on vaid selles, kas tarbija näeb seda homses kviitungis või mõne kuu pärast,“ lisab Kärsna.
Püksirihmad pingule. Jälle
Mis puutub aga toiduhindadesse Eestis, siis Eesti Toiduainetööstuse Liidu teatel on praegu väga keeruline prognoosida, millist mõju Lähis-Ida pingete kasv ja sellega seotud gaasihinna tõus Eesti toidukaupade hindadele avaldada võivad.
Liidu juhataja Sirje Potisepp märgib, et toidu hind kujuneb pikas tarneahelas põllumajandustootjast kuni tooraine töötleja, toiduainetööstuse, logistika ja jaekaubanduseni ning toidutootmine on üks kõige energiamahukamaid sektoreid.
„Kui energia hinnad tõusevad, suureneb surve kuludele igas etapis,“ lisab Potisepp. „Loodame, et Pärsia lahe piirkonnas kujunenud olukord on lühiajaline ning turud stabiliseeruvad, sest pikem ebakindlus toob paratamatult kaasa kulusurve kogu toidutarneahelas.“
Toiduainetööstuse Liit ootab tuge ka riigilt: „Paljudes Euroopa riikides toetatakse sellistes olukordades toidutootmist, et tagada sektori toimimine, oma inimeste toiduga varustatus ja toidujulgeolek. Toidutööstused ootavad kindlasti ka riigipoolset selget nägemust, kuidas jätkuva sisendhindade tõusuga toime tulla, eriti energiahindade puhul.“
Infoks
Millal puutumatu tagavara “käiku läheb”?
EVK andmetel võetakse riigi vedelkütusevaru kasutusele üksnes tõsiste varustamisraskuste esinemisel. Varustamisraskus on näiteks ühte või mitmesse Euroopa Liidu või Rahvusvahelise Energiaagentuuri liikmesriiki tarnitavate energiatoodete koguste märkimisväärne ja järsk vähenemine. Kütusehinna kõikumine ei ole põhjuseks varu kasutusele võtta.
Varustamisraskuste ilmnemisel otsustab kütusevaru kasutusele võtmise Vabariigi Valitsus energeetika ja keskkonnaministri ettepanekul.
Globaalsete tarnetõrgete leevendamiseks võivad Euroopa Komisjon või IEA langetada otsuse kütusevarude solidaarseks kasutuselevõtmiseks. Siis võib EVK teha varu müügipakkumise rahvusvahelisele turule. Rahvusvahelises koostöös solidaarselt kasutusele võetavatel varudel on globaalse kütuseturu puudujäägi tasakaalustamisel oluliselt suurem mõju, kui iga riigi eraldiseisval tegevusel.
Eesti-siseste varustamisraskuste korral teeb EVK bensiini, diislikütuse ja lennukipetrooli müügipakkumised kütusemüüjatele – varumakse tasujatele.
Eesti kütusemüüjatele müügiks pakutava kütusevaru kogus on võrdeline nende turuosaga ja see arvutatakse eelneva nelja kvartali jooksul poolt tarbimisse lubatud kütuse koguste põhjal.
Riigi varust ostetud kütusega varustavad kütusemüüjad tanklakette, et kõik tarbijad saaksid jätkuvalt bensiini ja diislikütust. Samuti täidavad kütusemüüjad riigi varust soetatud kütusega oma lepingulisi kohustusi hulgitarbijatest partnerite ees.
Kui EVK ja turuosalised tegutsevad Eesti või meie piirkonna kütusega varustamise tõrgete esinemisel läbimõeldult ning võtavad puudujäävate koguste korvamiseks varu piisavalt kiiresti kasutusele, ei pruugi tarbijad lühiajalisi impordikatkestusi märgatagi.
Kommentaar
Sven Sooman, Maag Foodi kommertsdirektor
Kütusehindade tõus mõjutab paratamatult enamiku toodete ja teenuste omahinda, sest energia- ja transpordikulud on tootmisahela loomulik osa.
Kui pidada kütuse all silmas ka maagaasi, siis on selle mõju veel laiem, kuna maagaasi kasutatakse paljudes tööstustes soojuse ja auru tootmiseks ning see on oluline sisend ka väetisetootmises. See tähendab, et mõju ulatub põllumajandusest ja loomasöödast kuni toidutööstuse ning logistikani.
Kui sisendkulude tõus osutub püsivaks, kandub see üldjuhul varem või hiljem edasi ka tarbijahindadesse. Ajutise hinnamuutuse puhul võib selle mõju lõpphinnale jääda väiksemaks või lühiajalisemaks. Pikas vaates ei ole aga jätkusuutlik, et tootjad ja teenusepakkujad kannavad püsivalt kõik kulude kasvud ise.
Kõige kiiremini annavad kütusehinna muutused tavaliselt tunda nendes tootmis- ja tarneahela osades, kus energia- ja transpordikulu osakaal on suurem. Pikemaajalisel sisendihindade tõusul on aga mõju kogu sektorile.
Neli küsimust spetsialistile
Küsimustele vastab Circle K mootorikütuste hinnastamisjuht Indrek Sassi
1) Kuidas mõjutavad sündmused Lähis-Ida piirkonnas kütuse sisseostuhindu teie keti jaoks?
Meie sisseostuhinnad sõltuvad konkreetselt sellest, millised on globaalsed arengud kuidas käitub maailmaturg.
Iga sündmus – või näiteks USA presidendi Donald Trumpi arvamus mõjutab nafta hinda erineval määral. Praegu on arutluse all võtta naftahinna leevendamiseks kasutusele globaalsed varud, see omakorda on hinda jälle allapoole tõmmanud.
Nafta hinna dünaamikat kommenteerides ei saa rääkida ainult hinnatõusust, vaid ka hinnalangusest. Selge on aga see, et mida kauem Lähis-Idas kriis kestab, seda pikemalt jääb nafta ja valmistoodete hind kõrgemaks kui enne konflikti puhkemist.
2) Kas näete kütusetarnete katkestuse riski?
Meie ei näe riski kütusevarustuse häireteks või puudujäägiks.
3) Diisli hind mõnes Tallinna tanklas ulatub 2 euroni liitri kohta. Meedias on kõlanud hinnang, et kütusehindade tõus Eestis sõltub suuresti ka kohalikest turuosalistest ja nende hinnapoliitikast. Kuidas te seda kommenteerite?
Eesti kütuse jaemüügihindu mõjutavad mitmed komponendid:
- valmistoodete sisseostuhind;
- valuutakurss;
- taastuvenergianõuete täitmise maksumus;
- mootorikütuste aktsiis;
- miinimumvarumaks;
- käibemaks.
Kõikide riigimaksude osakaal jääb 40-50% juurde, sisseostuhind moodustab lõpphinnast umbes 35-40%, jaemüüja marginaal jääb 5% juurde. Seega lõpptarbija hind sõltub kohalikust konkurentsist mõningal määral, aga praegu on hinnaliikumiste põhjuseks siiski Lähis-Idas toimuv olukord.
4) Kui kütusehinnad maailmaturul hakkavad langema, kas võib oodata ka hindade langust Eesti tanklates?
Kui kütusehinnad maailmaturul langevad, siis langevad jaehinnad ka Circle K jaamades. Soovime alati oma klientidele võimalikult hea hinnaga kvaliteetset mootorikütust pakkuda. Maailmaturu hinnakõikumised jõuavad Eesti tanklatesse keskeltläbi nädalaga, seega päev-päevalt pole mõtet nafta maailmaturuhinda ja kütuse jaehinda võrrelda.
Kommentaar
Ants-Hannes Viira, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht
Kütuse- ja energiahinnad mõjutavad kogu majandust ja ka kõiki eraisikuid.
Eelmisel aastal oli Eesti põllumajandussektori kütusekulu 68 mln eurot. See moodustas sektori muutuvkuludest 7%.
Maagaasi hinnaga on väga otseselt seotud väetiste hinnad. Kulu väetistele oli 2025. aastal 112 miljonit eurot (12% sektori muutuvkuludest). Niisiis on otseselt kütustega seotud umbes 20% põllumajandussektori muutuvkuludest.
Eesti toiduainetetööstus kulutas 2024. aastal kütustele 26 miljonit eurot ja soojusenergiale 15 miljonit eurot.
Kõige otsesemalt on kütuste ja väetiste hinnast mõjutatud teravilja-, kaunvilja- ja rapsikasvatus, kus need moodustavad suure osa kogukuludest.
Kütuste ja väetiste hinnatõus toob suure tõenäosusega kaasa üleüldise hinnatõusu ehk inflatsiooni kiirenemise. See puudutab ka toiduainete hindu. Mõju võib olla kõige suurem nende toiduainete puhul, kus teravilja osa on suurem – leib, sai, jahu, pasta, sea- ja linnuliha, munad.
Kõrged energia hinnad tähendavad kallimat toitu. Mõju põllumajandusele sõltub sellest, kas põllumajandussaaduste hinnad kasvavad proportsioonis energia hindadega või mitte. Põllumajanduses on suur mõjutaja ka ilm ja tarneahelate toimimine.
Suurenev ebastabiilsus ei ole mitte kellegi huvides ja pikemas perspektiivis ei võida sellest keegi.
Kommentaar
Jaanus Vihand, A. Le Coqi juhataja
A. Le Coq kaardistab suure tööstusettevõttena pidevalt riske ja teeb samme nende maandamiseks, sh energiakandjate osas. Meie jaoks on oluline prognoositavus, mistõttu on tavapärane praktika olulisemate sisendite hindade fikseerimine, et tulla edukalt toime ka volatiivsetel aegadel.
Lisaks on A. Le Coq teinud ka tarku investeeringuid energiasõltuvuse vähendamiseks – näiteks katab tehase juurde rajatud biogaasijaam osa meie energiavajadusest. Iga sisendhinna tõus ei jõua automaatselt tarbijani, otsime esmalt muid võimalusi täiendavate kulude katmiseks ning tarbijatele stabiilsuse tagamiseks.
