Kuidas tähistada hõbepulma – 25 aastat kooselu? Meie abikaasaga otsustasime, et läheme kruiisile. Ja see oli suurepärane mõte! Rohkelt muljeid ja uusi kogemusi – me polnud sellist puhkusevarianti varem proovinud, kuid tahtmine oli suur. Nii me asusimegi eelmise aasta oktoobris teele.
Valisime seitsmepäevase Vahemere kruiisi laineril MSC Armonia, mis sai alguse Kreeka pealinnast Ateenast. Programmi kuulusid Horvaatia kuurortlinn Split, Itaalia linnake Brindisi, võrratu Veneetsia ja Kreeka saar Mykonos, lisaks kaks päeva merel. Ateenasse ja tagasi jõudmiseks valisime ümberistumisega lennud: sinna minnes läbi Kopenhaageni ja tagasi tulles läbi Stockholmi.
Algus
Reis algas lennuga Tallinn-Kopenhaagen-Ateena, väljumisega kell 6:20, mis tähendas ärkamist juba pool neli hommikul.
Kopenhaageni lennujaam meenutab pigem suurt ja mitmekülgset kaubanduskeskust, mis on justkui puhtjuhuslikult lennukite parkimisplatsiga ümbritsetud. Linna minekuks aega ei olnud, seega jäi üle end vaid šoppamisega lõbustada. Kuna Taani jäi kruiisi raames tee peale, tuli osta ka suveniir. Valisin trummikujulise kuuseehte poest, mis on Taani kuningliku õukonna varustaja. See tähendab, et Taani kuningannal võib samuti olla täpselt samasugune trumm…
Ateena
Esimene asi, mis Ateenas rabas, oli meeletu kogus grafitit kõikjal: seintel, ustel, aedadel ja isegi sellistes kohtades, kuhu tundus põhimõtteliselt võimatu ronidagi. Isegi metroovagunid on üleni selle „kunstiga“ kaetud.
Omonia linnaosa, ehkki see on üks Ateena kesksemaid (Akropol on vaid 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel), jätab õhtul masendava mulje. Tasub vaid peatänavalt kõrvale pöörata, kui läheb koheselt pimedaks ja isegi hirmutavaks: seinad on täis joonistatud, õhus on tunda kanepilõhna, kodutud magavad otse kõnniteedel, mööduvad kahtlase olekuga isikud… Ja äkki – tänav restoranide, terrasside ja valguskettidega, tõeline oaas. Kui see aga läbi saab – taas pimedus, prügi ja tühjus… Kontrastide linn.
Hommikul suundusime metrooga Ateena sadamasse Pireusesse. Peab tõdema, et see on lihtsalt hiiglaslik. Esimest korda seal olles on lihtne pead kaotada. Pärast väikest ekslemist leidsime MSC terminali, andsime ära kohvrid (pagas toimetatakse hiljem otse kajuti ukse taha) ning kohe hakkas kergem ja parem, sest sealtpeale andis sõbralik personal meid praktiliselt käest kätte edasi, kuni jõudsime lõpuks oma laevale.
Kajut oli maast laeni aknaga! Televiisor, külmik, dušiga vannituba… Kahe inimese jaoks piisavalt avar ja mugav.
Nii olidki reisi ärevad hetked seljataga ja ees ootamas vaid meeldivad elamused.
Päev merel
Ärkasime, tõmbasime kardinad eest ja olime ebareaalsest vaatest lummatud. Nii palju merd ja nii palju päikest korraga! Programmi järgi veedame esimese päeva merel – suurepärane võimalus laineriga põhjalikumalt tutvust teha.
Laineri pardal on elu korraldatud nii, et igaüks leiaks endale meelepärase tegevuse. Valikus on mitu restorani – alates klassikalistest saalidest kuni rootsi lauani, lisaks baarid ja kohvikud kokteilide ja magustoitudega. Õhtuti mängib elav muusika ja tantsitakse – kord kutsusid reisijad tantsule isegi ohvitsere.
Lõõgastumiseks on spaa, basseinid, mullivannid, laste veekeskus ja lamamistoolid. Naljakas on vaadata, kuidas ühed päevitavad ja ujuvad, samas kui teised sealsamas kõrval end sulejopedesse peidavad – ja mõlemad pooled vaatavad teineteist üllatunult.
Spordisõbrad võivad minna jõusaali, joogasse, tennist või võrkpalli mängima. Iga päev toimuvad tantsu- ja võimlemistunnid.
Olemas on teater õhtuste etendustega, laste- ja noorteklubid ning mängutoad, samuti töötavad fotograafid – suurepärane võimalus saada õnnestunud pilte.
Kauplustes müüakse riideid, ehteid, kosmeetikat ja suveniire.
Sularaha pole vaja: toidu ja jookide eest on makstud ette, edasi toimib all inclusive süsteem vastavalt valitud paketile. Igaühele antakse plastikkaart – see on ühtaegu nii dokument kui ka maksevahend, millega saab siduda pangakaardi. Mugav ja turvaline.
Ja muidugi need merevaated. Sile vesi, laeva sujuv liikumine, öösiti aga tume veepind, kuuvalguse peegeldus ja lõputu rahu tunne. Seisad tekil, vaatad merd – ja aeg jääb seisma.
Split
Kui Ateena välja arvata, oli see meie kruiisi esimene peatuspaik. Jõuame sadamasse koidikul ja kõike – mägesid, linna ja jahte – katab õrn roosakas valgus.
Hommikusöögi ajal murrame pead, kas võtta linna joped kaasa või mitte, sest väljas puhub tugev tuul. Otsustasime võtta. Kuid juba 15 minutit pärast laevalt lahkumist võtsime need seljast ja tassisime ülejäänud aja seljakottides kaasas: isegi oktoobris on Horvaatias väga soe.
Splitis asub kõik huviväärne sadama lähedal: nii vanalinn, turg, suveniiripoed kui ka kohvikud. Külastasime majesteetlikku Diocletianuse paleed – see on mälestusmärk Rooma keisrile, kes pidas end jumaluseks ja hoidis hirmus kristlasi. Temast sai esimene Rooma keiser, kes loobus vabatahtlikult troonist ning lõpetas elu üksinduses kapsast kasvatades.
Huvitav on ka monument piiskop Grgur Ninskile – vaimulikule, kes saavutas õiguse pidada jutlusi horvaadi keeles. Arvatakse, et tema kuju täidab soove, kui hõõruda selle suurt varvast. Ega see ilmaasjata läigi päikese käes nii eredalt: järjekord soovijatest, kes tahavad kuju „kõdistada“,ei tundu lõppevat.
Horvaatias näib lavendel olevat eriti au sees. Osta saab nii ehteid, kodutekstiili kui ka muud lavendlitoonides esemeid, jäätist, kosmeetikat ja parfümeeriat lavendliga – isegi tänavatel on kohati tunda üsna tugevat lavendlilõhna.
Veneetsia
Kruiisilaev sinna kahjuks otse sisse ei sõida. Et iseseisvalt ajaloolisesse ossa jõuda, peab jagama Itaalia raudteede ja bussiliikluse keerukusi ning kaotama sellele aega, seetõttu võtsime ekskursiooni, mida müüb meie kruiisifirma: otse laevalt viiakse turistid kaatriga kõige autentsematesse turistikohtadesse.
Meie grupp viidi kuulsale Murano klaasipuhujate saarele (teel sinna sai imetleda suurepäraseid merevaateid Veneetsiale ja kuulata giidi, kes rääkis kõigest, mis kaldal näha oli), Kohapeal valmistas meister otse meie silme all klaasist kannu ja hobuse.
Seejärel juhatati meid poodi, kusjuures ukse juures seisis spetsiaalne inimene, kes jälgis, et keegi mööda ei läheks. Pood on täis imekauneid asju – kujukesed, ehted, laualambid, lühtrid, küünlajalad, nõud! Loomulikult ostsime meiegi sealt üht-teist mälestuseks kaasa. Sellele ongi ka korraldajad muidugi panustanud. Aga need hinnad! Vähemalt on see ehtne Murano klaas, mitte võltsing.
Veneetsia kaldapealne on – nagu igas teises lõunapoolses linnas – üleni täis suveniiriputkasid. See vähendab veidi muljet vapustavalt ilusast arhitektuurist. Aeg-ajalt meil vedas – haakisime end venekeelse giidiga gruppide külge ja jalutasime veidi aega nendega kaasa, rääkides igaks juhuks omavahel eesti keeles, et keegi ei saaks aru, et me võõrast ekskursiooni pealt kuulame. Nii vaatasime üle Doodžide palee, Ohete silla, kitsad kanalid, Püha Markuse kiriku.
Püha Markuse väljakul nautisime kohvi koos magustoiduga (neid serveeritakse hingedega kaanega purkides, et kajakas taldrikult tiramisut ei varastaks). Kohvipaus läks maksma 50 eurot, ent kord elus võib seda endale ju lubada…
Muidugi jäi hinge kripeldama teatav rahulolematus. Veneetsiasse tasub tulla 3–4 päevaks ja täita kogu kultuuriprogramm: külastada muuseume, jalutada kiirustamata sildadel ja teha sõit gondliga…
Brindisi
Järgmine peatuspaik on Brindisi, rikkaliku ajalooga sadamalinn, mida iseloomustavad romaani arhitektuur, kaunid kaldapealsed ja maalilised rannad. Siin lõpeb kuulus Appiuse tee – üks kuulsamaid Rooma teid, mis ühendas Roomat Itaalia lõunaosaga. Külastasime muuseumi, kus on eksponeeritud Rooma impeeriumi aegne sambafragment.
Päev lõppes restoranis vaatega jahisadamale – jahid, tuletorn, kuu peegeldus mustas vees, soe sametine öö… Juust, oliivid, Parma sink, klaas veini… Kui hea see oli!..
Pärast Brindisi külastamist ootas meid ees veel üks päev merel. See on väga mõistlik, et programmis on sellised päevad ette nähtud. Magasime, palju süda lustis, käisime seal, kus soovisime, ja nautisime muretut elu basseiniäärsel „rannal“. Õhtul vaatasime varietee-etendust – nii tsirkust, laulu kui ka tantsu.
Mykonos
Viimane sadam enne Ateenasse naasmist on Kreeka saar Mykonos, üks tuntumaid Kreeka saari. Kuulsad tuulikud künkal on saare sümbol. Lisaks on Mykonos kuulus oma kunstigaleriide ja käsitööpoodide poolest, mis teeb jalutuskäigud selle kitsastel tänavatel väga huvitavaks.
Väike-Veneetsia linnaosa, kus majad seisavad sõna otseses mõttes vee peal ja loovad romantilise merevaate, on lihtsalt lummav. Lõunasöök restoranis, kus laine ähvardab külastajat iga hetk pealaest jalatallani märjaks teha, on meeldiv lõpetus päevale Mykonosel. See Kreeka saar paneb endasse armuma ja tahaks sinna kindlasti tagasi minna.
Kuid paraku on aeg minna „koju“ – pakkida kohvrid, sest juba homme ootab Pireus…
Taas Ateena
Pakkides õhtul suveniirid ja muu kraami kokku, tõstsime kohvrid kajuti ukse taha – nii näeb kord ette, öösel viiakse need ära ja kätte saab need juba kaldal reisiterminalis. Tundub pisut kummaline jätta oma asjad koridori järelevalveta, kuid midagi halba nendega ei juhtunud.
Hommikul astusime maale päikeseküllases Ateenas. Siiski tuli veel jõuda külastada Akropoli, Kreeka demokraatia, kunsti ja religiooni sümbolit. Järjekorras seismise vältimiseks tasub piletid internetist ette osta. Samuti tuleb hoolega jälgida piletile märgitud kellaaega. Meie saabusime määratud ajast veidi varem ning sisse meid ei lastud, mistõttu pidime pool tundi veel ümbruskonnas aega parajaks tegema.
Teekonda mäkke ei saa kergeks nimetada. Kohati on säilinud iidsete trepiastmete jäänused, kusagil on jalge all paljas kalju. Päike, kuumus, üsna järsk tõus… Teel mõtled paratamatult muistsetele kreeklastele, kes ehitasid templi mäetippu – kuidas nad küll suutsid sinna iga päev tõusta, aga ka ehitusmaterjalid kohale toimetada?
Muististe puudutamine on ametlikult keelatud. Siiski on paljudel kiusatus tükike Parthenoni endaga kaasa võtta. Et turistide soovi rahuldada, ilma et ajalooline arhitektuur kannataks, veetakse Akropolile aeg-ajalt tavalise marmori kilde. Nii võib igaüks pista taskusse kivikese, mille kohta saab valetamata öelda, et see pärineb Akropoli tipust.
Õhtustasime restoranis ühel oma linnaosa vähestest õdusatest tänavatest. Terrassil esines trio – kaks naist ja üks eakam mees laulsid kitarrihelide saatel Kreeka rahvalaule. Vapustav esitus!
„Pule, pule, pule!“ laulis naine ja lehvitas kätega nagu tiibadega. “Pule” tähendab kreeka keeles linnukest. Ja kõik restorani külastajad imiteerisid samuti tiibu. Lõbus ja sõbralik õhkkond. Suurepärane õhtu!
Kodutee
Hommikul suundume lennujaama juba tuttavaks saanud „maalitud“ metrooga. Jaamas kõnnib ringi töötaja, kes hoiatab reisijaid segaduse vältimiseks, et lennujaama viib eraldi rong. See on väga väärtuslik info väljamagamata turistidele ja meil tuleb selle õige ootuses koguni kaks rongi vahele jätta. “Õiges“ rongis on kohvrite, kottide ja seljakottide tõttu väga kitsas.
Seekord tuli lennata läbi Rootsi – Ateena-Stockholm-Tallinn. Ateena lennujaamas sujus kõik ladusalt ja viivitusteta, kuna Eleftherios Venizelos, suur lennujaam, on tuntud oma pidevate investeeringute poolest uuenduslikesse tehnoloogiatesse ja selle teenuste kasutamine on erakordselt mugav.
Stockholmi Arlanda lennujaam meenutas Tallinna lennujaama: sama hubane ja sümpaatne, kuigi muidugi tunduvalt suurem.
Eestimaa tervitas aga rändureid ebasõbralikult – külma tuule ja vihmaga. Kuid tuju oli sellest hoolimata suurepärane.
Kas oleme rahul, et tähistasime hõbepulma kruiisireisiga? Kahtlemata jah. Kas me tahame kunagi veel sellist puhkuseviisi korrata? Samuti jah, kuid juba saadud kogemust arvestades planeerime reisi algusesse ja lõppu mitte ühe, vaid kaks päeva, et reisiväsimusest korralikult välja puhata ning tutvuda linnaga, kus reis algab ja lõpeb. Ning kindlasti valime programmi, mis sisaldab ühte või kahte päeva merel – lihtsalt puhkamiseks ja lõõgastumiseks.
