Kohalikel valimistel sai Eesti 200 1,7% häältest. Parteile, mis vaid kaks aastat tagasi kuulus valitsusse manifestiga „uuest Eestist“, pole see lihtsalt läbikukkumine – see on kliiniline surm. Tundub, et Eestil lasub needus: iga uus poliitiline projekt on määratud viie-seitsme aastaga läbi põlema. Ja keegi ei õpi sellest midagi, kirjutab ajakirjanik Andrei Demenkov, meediaprojekti “Realnaja Baltija” autor.
2018. aastal otsustas rühm intellektuaale, et Eesti vajab tulevikuerakonda. Kirjutati manifest: ehitada üles riik, mis kestab 200 aastat. Liberaalid, kuid patrioodid. Progressiivsed, kuid mitte vasakpoolsed. Targad, mitte lihtsalt poliitikud. Neile, kes on väsinud vanadest nägudest ja skeemidest.
Esimesed valimised 2019. aastal tõid pettumuse: 4,4% – alla valimiskünnise. Kuid juba 2021. aasta kohalikel valimistel kogus erakond 6%.
2023. aasta märtsis toimus aga läbimurre – 13,3% häältest ja 14 kohta Riigikogus. Eesti 200 pääses koalitsiooni, sai ministriportfellid ja Riigikogu esimehe koha.
„Uus Eesti“ sai reaalsuseks. Kuid mitte kauaks.
Juba 2024. aasta juunis toimunud Euroopa Parlamendi valimistel sai erakond vaid 2,6% häältest ega ühtegi mandaati. Erakonna sees algas arveteklaarimine.
Asutaja Kristina Kallas tunnistas avalikult: tehti juhtimisvigu, oli konflikte ning skandaal Lehtmega. „Valija ei mõistnud meie otsuseid,“ ütles Kallas.
Tolleagne juht Margus Tsahkna teatas tagasiastumisest. Esimeheks sai taas Kallas. Ring sai täis. Kuid asutaja naasmine ei päästnud olukorda.
2025. aasta märtsis langes reiting 2%-ni. Oktoobris toimunud kohalikel valimistel järgnes aga lõplik hoop – 1,7% häältest.
Erakonnale, mis kaks aastat tagasi valitsusse pääses, on see surmav diagnoos.
Reformierakonna kahvatu kloon
Kes on Eesti 200? Vastus on lihtne: Reformierakonna noorem vend. Samad väärtused, samad ideed, samad inimesed – ainult nooremad ja vähesema kogemusega.
Liberaalid? Jah, aga reformierakondlased on samuti liberaalid. Turumajanduse poolt? Reformierakondlased on poolt. EL-i ja NATO poolt? Reformierakondlased samuti. Digitaliseerimise poolt? Reformierakondlased leiutasid selle Ansipi ajal. Samasooliste abielude poolt? Reformierakond seadustas need. Finantsdistsipliini poolt? Reformierakondlased on sellest alati rääkinud.
Ainus erinevus – Eesti 200 oli “uus” ja “värske”. Kuid kui uudsus haihtus, mis alles jäi? Oma näota partei. Miks hääletada koopia poolt, kui on olemas originaal?
Eesti poliitika on seda filmi juba näinud. Mäletate Res Publicat, mis sai 2000. aastate alguses sensatsiooniks? Uus partei, korruptsioonivastane, „meie ei ole sellised“… Võitsid, asusid valitsust juhtima. Kolm aastat hiljem – läbikukkumine, skandaalid, lõhestumine. 2006. aastal ühinesid nad sisuliselt sugulaserakonna Isamaaga ja kadusid.
Eesti 200 käib sama teed. Erinevus on vaid selles, et tõenäoliselt ei lahustu nad mitte Isamaas, vaid Reformierakonnas. Isegi mõlema erakonna kahe juhtiva naispoliitiku perekonnanimed on samad – Kallas.
Eesti 200 müüs end kui „mitte sellised, nagu kõik teised“. Kuid kui oled valitsuses, oled osa süsteemist. Sa hääletad eelarvepuudujäägi poolt, 24% käibemaksu poolt, ebapopulaarsete otsuste poolt. Sa lakkad olemast revolutsioon ja muutud bürokraatiaks. Kuid valija ei hääleta „uue partei“ poolt selleks, et saada vana valu.
Lehtme juhtumist sai sümbol. Riigikogu liige, keda süüdistati sadade tuhandete eurode mittesihipärases kasutamises Ukraina fondist. Juhtkond ei nõudnud kohe tagasiastumist. Kui avalikkus plahvatas, oli juba hilja. Oli ka teisi vapustusi.
Väikeparteid ei pea skandaalidele vastu. Suurtel – Keskerakonnal ja Reformierakonnal – on varu. Uustulnukatel mitte. Paar prohmakat – ja oledki laip.
Eesti ei andesta vigu
Väikeses riigis on iga läbikukkumine näha. Poliitiline eliit koosneb vaid paarisajast inimesest, kõik tunnevad kõiki. Meediaruum on tilluke. Üks skandaal – ja oled nädalaid esikülgedel.
Eesti 200 jõudis valitsusse liiga kiiresti, kõigest viie aastaga manifestist ministeeriumiteni. Ei olnud aega luua tugevat struktuuri, kohalikke liidreid ja lojaalset toetusbaasi. Maja ehitati liivale ja see varises esimese tormiga kokku.
Siis ilmusid veel konkurendid. 2024. aastal astus poliitilisele areenile erakond Parempoolsed – avalikult parempoolne ja ettevõtlusmeelne. Nemad hõivasid niši „mitte sellised, nagu kõik teised“. 2025. aasta kohalikel valimistel said Parempoolsed 4,7% häältest – kolm korda rohkem kui Eesti 200. Uudsust otsiv valijaskond voolas “uute uute” juurde.
Eesti 200 on seni veel võimul. Kuid 2% reiting tähendab, et 2027. aasta valimistel nad künnist ei ületa.
Kas erakonda on võimalik päästa? Teoreetiliselt jah. Tuleks radikaalselt uuendada juhtimist, määratleda selgelt oma identiteet, astuda valitsusest opositsiooni, tunnistada vigu. Kuid praktikas see vaevalt juhtub. Pole raha, pole energiat, pole toetust. Liidrid on väsinud, aktivistid pettunud.
Eesti 200 lugu on Eesti poliitika diagnoos. Uued projektid siin ellu ei jää. Kas kasvad kiiresti vanade erakondade tasemele ja kaotad värskuse või põled läbi. Valijaskond on väike – paljudele parteidele pole ruumi. Koalitsioonisüsteem sunnib kompromissidele, mis tapavad identiteedi. Meedia on armutu.
Eesti 200-s taheti Eestit muuta, kuid Eesti muutis neid. Kui nad muutusid teistest eristamatuks, küsis valija: milleks teid vaja on? Vastust pole.
2024. aasta novembris ütles Kallas: „Me toome Eesti kriisist välja tugevamana.“ Aasta hiljem on tema partei ise terminaalses kriisis. Iroonia peitub asjaolus, et poliitilised idufirmad elavad Eestis lühikest aega. Mitte 200 aastat – vaid parimal juhul seitse.
