Kunagi me juba üllatasime maailma. Väike postsovetlik riik suutis saada digihüppe sümboliks, edestades naabreid ja teenides välja „idufirmade rahva“ tiitli. Kuid ajad muutuvad. See, mis 2000. aastatel tundus ainulaadne, on täna muutunud igapäevaseks, ja endised trumbid kaotavad tasapisi oma jõudu. Küsimus kõlab nüüd teisiti: kas Eesti suudab leida endale uued sihid, et jääda Euroopa digikaardile? — kirjutab ajakirjanik ja meediaprojekti “Realnaja Baltija” autor Andrei Demenkov.
Eesti digiedu ei tekkinud tühjale kohale. 2000. aastate alguses võttis riik kursi kodaniku ja võimu vahelise suhtluse maksimaalsele internetti viimisele. Sümboliteks said ID-kaart ja X-tee süsteem, mis võimaldasid ühendada riiklikke andmebaase.
Aastaks 2005 oli riik juba maailmas esimesena kasutusele võtnud internetihääletuse valimistel – ja just see tegi Eestist rahvusvahelise huvi objekti.
Seejärel tuli e-tervise, digiretseptide ja meditsiinikaartide kord, mis on arstile ja patsiendile kättesaadavad igas riigi punktis. Kõik see lõi ökosüsteemi, kus ühiskonna usaldus ja tehnoloogiate efektiivsus töötasid teineteise heaks.
Elanikud olid uhked: maailmas oli vähe kohti, kus sai tuludeklaratsiooni täita viie minutiga, aga meil sai sellest normaalsus.
2014. aastal käivitus e-residentsuse projekt. Idee on lihtne: ettevõtja Indiast või Brasiiliast võis avada Eestis ettevõtte siia isiklikult kohale tulemata. Meedia üle maailma kirjutas „revolutsioonist“ ja poliitikutele tundus, et see on uus majanduskasvu allikas.
Täna on programmis üle 110 tuhande e-residendi, kuid reaalne panus majandusse osutus palju tagasihoidlikumaks: paljud ei käivitanud äri, vaid kasutasid staatust dokumendiringluse mugavuse huvides.
Ja seda, mis eile oli vaimustuse objektiks, tajutakse täna kui lihtsalt tausta. E-riik ei ole enam konkurentsieelis, see on saanud lihtsalt osaks igapäevaelust.
Ärevad signaalid
aastatel kindlustas Eesti endale veel ühe saavutuse – „ükssarvikute riik“. TransferWise (tänane Wise), Bolt, Pipedrive ja teised tegid riigist Euroopa meistri miljardiettevõtete arvu poolest miljoni elaniku kohta. Kuid pärast seda lakkas nimekiri kasvamast. Juba mitu aastat ei ole sellise mastaabiga uusi edulugusid tekkinud.
Statistika kinnitab aeglustumist. Startup Estonia andmetel kasvas idufirmade arv riigis aastatel 2018–2021 peaaegu kolmandiku võrra – umbes 1000-lt 1300-ni. 2022. aastal lähenes arv 1400-le, kuid on sellest ajast peale paigale jäänud.
Investeeringud sektorisse saavutasid rekordi 2021. aastal (umbes 950 miljonit eurot), misjärel kukkusid peaaegu poole võrra: 2023. aastal kaasati alla 500 miljoni.
Selle taustal tiheneb konkurents. Leedu on panustanud finantstehnoloogiale: Vilniuses asuvad Revoluti ja teiste tegijate keskused, litsentseeritud finantstehnoloogia ettevõtete arv on ületanud 250 ja riigi pealinn on kindlalt kinnistunud Euroopa edetabelites.
Poola on kümne aastaga kasvatanud võimsad IT-klastrid Varssavis ja Krakovis, meelitades ligi nii rahvusvahelisi korporatsioone kui ka kohalikke idufirmasid. Nende taustal ei paista Tallinn enam liidrina, vaid ühena paljudest.
1990. aastatel olid eesmärgid lihtsad ja selged: majanduse liberaliseerimine, astumine EL-i ja NATO-sse. 2000. aastatel – riigi digitaliseerimine ja idufirmade rahva arendamine. Need sihid andsid energiat ja mõtet reformidele, selgitasid ühiskonnale, miks ta muutusi talub.
Täna uusi eesmärke ei ole, millest ma juba kirjutasin MK-Estonias pool aastat tagasi, rääkides meie seisakust poliitikas ja majanduses. See kehtib ka IT-sektori kohta. Poliitikud meenutavad esitlustes siiani ID-kaarti ja X-teed, mis on üle kahekümne aasta vanad. Kuid projekti, mis võiks saada järgmise hüppe sümboliks, ei ole tekkinud.
Majanduslik taust vaid rõhutab strateegiakriisi. Aastatel 2022–2023 kahanes riigi SKP kümme kvartalit järjest – see on pikim langus EL-is. Digisektor osutus osaks üldisest stagnatsioonist, mitte selle vastumürgiks.
Kuidas edasi?
Varasemaid teeneid ei saa lõputult tulevikuplaanidena esitleda. Kui Eesti tahab säilitada „digilipulaeva“ mainet, tuleb määratleda uued sihid.
Võimalikud suunad on ilmselged.
Küberturvalisus. Juba täna asub Tallinnas NATO küberkaitsekoostöö keskus (CCDCOE). Selle klastri arendamine võiks saada tõmbekeskuseks kogu regioonile.
Tehisintellekt. Järgmine samm pärast e-valitsust on tehisintellekti kasutamine avalike teenuste automatiseerimiseks. See on võimalus taas olla esimene.
Roheline digitaliseerumine. Lahendused energiatarbimise juhtimiseks, nutivõrgud, „rohepöörde“ IT-taristu – suund, kus väikesed riigid saavad olla paindlikumad kui hiiglased.
Kuid selleks on vaja poliitilist tahet ja strateegilist mõtlemist. Praegu aga näeme vanade esitluste kordamist ja aruandeid sellest, kui hästi kõik on.
Eesti võib veel jääda digitaalse liidri sümboliks. Kuid selleks tuleb tunnistada ilmselget: endine mudel on ammendunud. Liidripositsioon ei püsi mälestustel. Et mitte muutuda omaenda edu muuseumiks, vajab riik uusi eesmärke ja uusi ambitsioone.
Vastasel juhul riskib uhke tiitel „idufirmade rahvas“ jääda vaid kauniks mälestuseks 2000. aastate algusest.
