Hambaarst, kahe jutukogu ja Narva-ainelise jutustuse autor rääkis „MK-Estonijale“ kirjandusest, aususest, oma kangelastest ja sellest, kuidas hea raamat võib aidata inimesel iseendas selgusele jõuda.
Svetlana Zaitseva
„Ma ei pea end kirjanikuks, ma olen looandja,“ ütleb ilma varjugi pooserimisest Tatjana Šatil, professionaalne hambaarst, kahe ilukirjandusliku jutukogu autor, korduv rahvusvaheliste kirjanduskonkursside osaleja ja auhinnasaaja, kirjandusstuudio Prosa Altera liige ning veebikursuse „Kirjanduslik lahtipakkimine“ autor.
Tema teoseid on avaldatud eri ajakirjades ja almanahhides, sealhulgas ajakirjas Tallinn, neid saab lugeda internetiressursilt oblaka.ee. Tema jutukogud kuuluvad Narva Keskraamatukogu loetavamate raamatute hulka. Ning selle aasta lõpus loodab Tatjana Šatil (avaldab nime Tanja Šatil all) esitleda lugejatele oma esimest jutustust – Narvast ja narvalastest.
Patsimendid sõidavad Narva Tatjana Šatili juurde teistest Eesti linnadest. Selle aasta aprillis tegi ajakiri Hambaarst temaga intervjuu, kus Tatjana rääkis üksikasjalikult oma rollist lektorina vabariiklikus ennetusprojektis Suukool, sellest, millest kõik alguse sai ja miks ta jätkab projektitegevust senini. Ajakirja Hambaarst oktoobrinumbris ilmub Tatjana taas, kuid juba rubriigi Persoon kangelannana.
„Mul pole õigust halvale meeleolule“
– Kelleks te end peate?
– Te ei ole esimene, kes mulle selle küsimuse esitab. Professionaalseks hambaarstiks. A kirjanik on näiteks Andrei Ivanov.
– Kas kirjanduslik looming on teie jaoks hingetõmbeaeg, hobi, kompensatsioon millelegi teostamatule?
– See on minu elu täisväärtuslik osa.
Aausalt: 21 aasta jooksul selles erialal pole olnud ühtegi päeva, mil ma oleksin hommikul mõelnud: oi, kuidas ma ei taha kuhugi minna. Ma usun, et läbi käesõrmede anname oma energeetika otse patsiendile edasi ja see energeetika peab olema hele.
Seda enam, et minu patsiendid on erivajadustega lapsed, täiskasvanud, kes kartvad hambaarsti ja üldse raviasutuste külastamist, üsna pisikesed patsiendid – mõnikord alates pooleteisest aastast. Ühesõnaga – inimesed, kelle suhtes on vaja erilist suhtumist. Seetõttu niipea, kui tunnen, et ma ei saa või ei taha enam tööle minna, lahkun erialalt. See on aus nende patsientide suhtes, kes usaldavad mulle kõige kallima – oma tervise. Nii füüsilise kui ka vaimse.
Valisin selle suuna endale juba võrdlemisi ammu: aidata inimesel ilma hirmu, valuta, pingsuseta tooli istuda ja sellest lõpus naeratusega tõusta. Kuid teen kohe märkuse, et tegelen ainult terapeutilise tegevuse, ennetuse ja restauratiivse – taastava – tööga. Et ei mõeldaks, nagu tuleks patsient terava valu või põletikuga, aga meie hakkame ravi asemel foobiatega töötama, hingama õppima ja tooliga harjuma – laste puhul.
– Kas mäletate, millal tahtsite esimest korda arstiks saada?
– Viieaastaselt. Mulle jäid meelde vanemate sõnad: kõige suurem valu on hamba- ja kõrvavalu. Ja kuna kõrvad olid kuskil „kaugel ja keerulised“, aga hambad olid mulle enam-vähem „ arusaadavad“, otsustasin ma inimkonna – ei rohkem ega vähem! – kõige hullemast valust päästa ja kirjutasin viie- või kuueaastaselt sellest emale isegi kirja, mida ta senini hoiab. Kirjutada oskasin hästi; viieaastaselt läksin juba kooli.
– Ja kõigi 12 kooliaasta jooksul ei kahelnud te oma tee valikus, kui pärast Narva 14. Kooli (praegune Narva Keelelütseum) lõpetamist astusite Tartu Ülikooli hambaarstiteaduskonda?
– Üldiselt mitte, kuid kirjandus ja keeled olid minu jaoks samuti uskumatult huvitavad. Pidasin päevikut, aitasin sõbrannadel kirjandeid kirjutada, kirjutasin märkmeid seinalehtedesse… Lõpuks astusin pärast kooli lõpetamist 16-aastaselt Tartu Ülikooli nii hambaarstiteaduskonda kui ka filoloogiateaduskonda, kusjuures valisin eesti keele – mitte teise, vaid emakeelena. Loomulikult tuli valida: meditsiin või filoloogia. Seda teha polnud kerge, pidasin nõu isaga. Kuid ma pole kordagi kahetsenud, et sain professionaalseks meedikuks.
„Kirjutamine on muu hulgas oskus“
– A millal tuli soov jutustusi kirjutada ja oma esimest raamatut välja anda?
– Raamatut kirjutada – mitte kunagi! Ja see pole poos. Kuid kirjutasin ma pidevalt. Ma ei saa jätta kirjutamata. See on minu loomus.
Alguses valad lihtsalt kõik paberile – emotsioonid, tähelepanekud, valu, elamused. Aja jooksul hakkad mõistma, kuidas su pea töötab, kuidas mõte areneb. Mulle on alati meeldinud tekstiga töötada. Minu sügava veendumuse kohaselt on kirjutamine muu hulgas oskus ja seda saab lihvida.
Mingil hetkel tahtsin, et keegi loeks ja annaks hinnangu sellele, millega tegelen. Ühe oma jutustustest, mille kallal töötasin kaua – „Stepan“ – saatsin oma tuttavale, inimesele, keda väga usaldasin. Ja tema soovitas mul tungivalt saata see ühte professionaalsete kirjameeste internetifoorumi. Nii võetigi mind kogukonda vastu. Tänaseks seda kirjanduslikku internetiplatvormi kahjuks enam ei eksisteeri.
See oli tõeline õpe: kuidas teksti struktureerida, toimetada, korrigeerida, temporütmi hoida. Hakati avaldama minu teoseid mitmesugustes almanahhides ja kogudes, mis ilmusid nii paberil kui ka veebis.
Teate, kui kogumikku või almanahhi pääsemise eest võistlevaid inimesi on väga palju, aga eksperdid valivad just sinu teose ja võtavad sinuga ühendust, annab see enesekindlust ning sa mõistad, et ju siis ei tule sul see nii halvasti välja.
-
aastal võitsin ühel konkursil ja sain grandi oma esimese raamatu kirjastamiseks. Kuid 2022. aasta muutis palju. Võtsin vastu otsuse avaldada oma raamat Eestis ja viisin käsikirja Tallinna kirjastusse Aleksandra Nelli Meltsile.
-
aastal ilmus minu esimest jutukogu „Stories, of Which There Are a Million“ (Istoori, kakihh milliion). Teine 2025. aastal – „Üksteist jutustust armastusest“. A selle aasta lõpus loodan lugejatele esitleda oma uut raamatut – jutustust Narvast ja narvalastest. Selle laskeb samuti välja Aleksandra. Töötasin selle jutustuse kallal peaaegu viis aastat.
– Miks otsustasite kirjutada jutustuse just Narvast?
– Sest see on minu kodulinn, mida ma väga armastan. Sest minu vanemate põlvkond hakkas hääbuma ja minu eakaaslaste põlvkond hakkas Narva tagasi tulema.
Oleme mööda maailma ringi sõitnud, teinud juba ära oma peamised vead ja mõistnud, mis on selles elus peamine, ning peamine osutus igaühel omaks. Meie vanemad sattusid sellisesse ajaloolisse keerisesse, mida ei soovi kellelegi. Purunesid karjäärid, pered, saatused, muutusid sihid. Kuid nad on suurepärased inimesed. Pidasid vastu, jäid ellu ja kasvatasid meid üles.
Ja kuna Narva jäi siiski vähe minu klassikaaslasi, sõpru ja kaaslasi, aga mina olen siin, nende vanemate kõrval, siis mingil hetkel sain ma nagu „ühiseks lapseks“, selliseks „polgu tütreks“, kellega saab rääkida, kelle juurde saab tulla, keda saab möödaminnes kallistada, pirukatega toita…
Uskuge mind, ma olen selles maailmas paljudes kohtades olnud ja isegi mõnda aega elanud. Ma armastan väga Tartut, seal õppisin ja seal elavad praegu kaks minu täiskasvanud poega, minia. Kuid selliseid südamlikke ja osavõtlikke inimesi nagu Narvas pole ma kuskil kohtanud.
– Ehk teie jutustuse kangelased on reaalsed inimesed?
– Minu jutustus on ilukirjanduslik teos. Ja seal ei ole loomulikult kellegi reaalseid nimesid ega perekonnanimesid ega konkreetseid saatusi. Kõik on üldine, kõik on põimunud, kõik on tuttav. Kuid peamiselt kirjutan ma alati Inimesest. Saatustest. „Meie aja kangelastest“ – ehk inimestest, kes elavad seda elu minuga paralleelselt ja samal ajal.
Raamatu illustraator, tuntud Narva kunstnik Žanna Golubtsova, minu esimene lugeja, ütles mulle: „Tundsin ära oma lapsepõlve Narva, tundsin kõik ära.“
Ja see on minu jaoks väga oluline tunnustus.
„Ausus ja siirus“
– Tatjana, sageli on teie jutustuste kangelased arstid…
– Jah, sest ma tunnen seda valdkonda. Kuid kui minu kangelane on teise eriala inimene, siis ma kulutan aega, et uurida tema tegevusala, et keegi lugejatest ei saaks öelda: see pole tõsi.
Hakkan külastama spetsialiseeritud foorumeid, lugema erialakirjandust. Aitavad meie sõbralikud vestlused Prosa Alteras.
Kui kirjutan oma kangelase sisemonoloogi, on vaja, et see saaks minu looks. Kõige keerulisem protsess. Sisenen monoloogi kaks-kolm ööpäeva, väljun veelgi kauem.
Ma ei saa hakka kirjutama, kuni ma ei näe oma kangelast – kuni selleni, mis tal seljas on ja milline vaade on tema aknast, kus ta jalutab, millised on tema harjumused…
Kord pidin teose „Kooma“ kirjutamiseks kaasama isegi oma tuttava patoloog-anatoomi.
Minu jaoks on loomingus põhimõtteliselt olulised ausus ja siirus.
– Kuidas te taastute pärast selliseid sisemonolooge ja üldiselt?
– Esiteks, sport, praegu on see pilates, igapäevased jalutuskäigud värskes õhus. Olen sportlane luuni-üdini. Alates kolme poole aastasest kuni tänaseni. Lisaks oleme mägitrekkijate pere, püüame veeta mägedes kolm nädalat aastas, nädala hooaja kohta. Mägedest, matkadest ja sellest, mida need minu jaoks tähendavad, räägin ja kirjutan sageli.
Teiseks, pere, kodu. See on minu tagala.
Kolmandaks, nädalavahetustel lülitan alati töötelefoni välja.
Elan ilma nutitelefonita. Jälgid vähem teiste elusid – pühendad rohkem oma omale.
– Ja nüüd on jutustus kirjutatud. Kes seda esimesena loeb – kirjastaja?
– Esimesena loevad minu noorem poeg Bronislav – saadan talle failiga – ja minu mees, on mõned sõltumatud inimesed, kelle kriitika on mulle oluline. Meie kirjandusühenduses korraldame lugemisi ja arutelusid. Ma ei tule kirjastusse toore tekstiga.
– Tatjana, avage saladus, kui palju maksab oma raamatu väljaandmine?
– Mul pole aimugi. Teen, mis mulle öeldakse, aga ülejäänu pole minu kompetents. Sellega tegelevad teised inimesed. A kõik, kes minu raamatu omandavad, teevad otsese ülekande heategevusfondi.
Varem otsustas igaüks ise, kuhu annetus suunata. Nüüd on mul kokkulepe, et raha raamatu eest kantakse üle Kingitud elule. Nii et võib öelda, et ma pole saanud materiaalset kasu ühestki oma raamatust. Minu jaoks on see põhimõtteliselt oluline.
See, mis on osa minu elust, aitab teiste inimeste elusid. Ja kuni see ring ei katke – eksisteerime koos. Looandmine ja mina.
– Kuidas te arvate: milles on teie edu saladus lugejate seas?
– Arvan, et absoluutses siiruses.
„Loed ja pakid ennast lahti“
– Mõned aastad tagasi korraldasite oma veebikursuse „Kirjanduslik lahtipakkimine“.
– Olen alati palju lugenud. Muuhulgas lugesin raamatuid ka oma kahele pojale peaaegu põhikooli lõpuni. Ja mingil hetkel tekkis küsimus: miks mõistavad nad ühte ja sama raamatut erinevalt?
Jah, õigupoolest kehtib see ka minu ja minu tuttavate kohta: mida igaüks meist ühest või teisest klassikalise kirjanduse teosest oma elu eri perioodidel välja loeb, mis meid puudutab, mida me isiklikult sellest kaasa võtame?
Mina näiteks olen kuulnud üle tosina tõlgenduse oma lemmik-Anderseni muinasjutust „Vari“ ja mitte ükski neist ei kattu minuga.
Klassikaline kirjandus lammutab inimese molekulideks, aatomiteks. Thomas Mann, kui lugeda teda pliiats käes ja kirjutada välja sind puudutavad väljaütlemised, annab minu meelest silmad ette mis tahes psühhoterapeudile.
Hakkasin sellest rääkima avalikus ruumis – veebiplatvormil. Ja avastasin, et inimestele pakub huvi, kuidas ma tõlgendan ühte või teist klassikateost ja neid „lahti pakin“.
Nii sündis minu veebikursuse nimetus.
Ma ei pretendeeri kirjandusteaduslikele uuringutele. Ma räägin ainult sellest, et lugedes „suurt“ raamatut – mitte mahu mõttes, pead äärmiselt ausat vestlust iseendaga.
Sinu ja Tolstoi või Tšehhovi või Manni või Lermontovi, Steinbecki vahel pole vahendajaid. Küsimus pole „Mida tahtis autor öelda?“, vaid „Mida mina kuulsin?“
Loed ja hakkad selgusele jõudma: miks mul nii valus on? Sa uurid, „pakid lahti“ ennast.
– Teie lemmikkirjanik?
– Neid on palju. Kõige lemmikum – Tšingiz Aitmatov. Tema seisab kõigist eraldi.
„Sügav eneseanalüüs“
– Mitu inimest on teie projektis?
– „Kirjanduslik lahtipakkimine“ käib juba kolm aastat. Alguses töötas suusõnaline reklaam ja inimesi oli palju. Praegu on meid kuus inimest – ideaalne hulk pihtivaks vestluseks. See on kinnine grupp ja ma ei püüa kedagi meiega liita.
Kõik on täiskasvanud inimesed. Nii kujunes, et meie sõbralikus seltskonnas pole peaaegu üldse narvalasi.
– Kuidas suhtlus toimub: kogunete ja räägite, kes mida luges, mis kellele meeldis?
– Ei, teisiti. Mul on konkreetne autoriprogramm. Alustame septembris ja lõpetame mais.
Programmi ma kolmandat aastat ei muuda, muudan vaid teoseid.
Esimese poolaasta teemad: „Minu koordinaatide süsteem. Siseüksindus. Edasilükatud elu sündroom.“ Klassikalise kirjanduse teoste kaudu teeme justkui sügava eneseanalüüsi.
Veebruaris räägime teemal „Oma võõraste seas, võõras omade seas“, märtsis – retrospektsioonist ja refleksioonist, aprillis ja mais – põlvkondadevahelisest konfliktist.
Nimetan raamatu, mida loeme või uuesti loeme. Ja edasi tõukume sellest. Meie veebikohtumistel on igaühel aega, et lugeda ette esitatud raamatust just see tsitaat, mis sai tema jaoks päästikupunktiks. Ja edasi läheb arutelu ise – kodus kirjutatust ettelugemine – soovi korral – ja nii edasi.
– Milliseid teoseid te aruteluks ei võta?
– Neid, millele on reaktsioon: „Lugesin terve öö, ei saanud käest ära panna.“
Loomulikult läbisin ka mina sellise lugemise. Kuid see jäi kaugele seljataha. Nüüd on olulisem – mitte lugeda kellegi kogemusest või jälgida sündmuste vahetumist, vaid uurida ennast. Valida selline raamat, mis tungib sügavale sinusse.
Selle kohta on suurepäraselt öelnud suur Thomas Mann minu lemmikteoses „Võlumägi“:
„Muusikateos pealkirjaga „Viie minuti valss“ kestab viis minutit, ainult sellega, ja ei millegi muuga, on see seotud ajaga. Lugu aga, mis on oma sisult arvestatud viiele minutile, võib nende viie minuti äärmiselt kohusetundlikul täitmisel kesta tuhat korda kauem.“
– Kas alustate lähiajal oma projektis uut voogu?
– Ei, praegu hoidun sellest. Kuid alates sellest septembrist hakkasin tegelema noortega. Narva Keskraamatukogu kutsus mind juhtima kirjandustöötuba. Seal saab olema kolm-neli inimest. Praegu pole otsustanud, kas need saavad olema isiklikud kohtumised või läheme samuti platvormile üle. Kohaneme.
Lapsed ja teismelised on minu eraldi armastus. Minu lapsed on juba üles kasvanud ja otsustasin, et saan pühendada poolteist-kaks tundi nädalas mõnele teismelisele, kes armastab raamatuid, kirjandust, otsib ennast ja proovib kirjutada midagi oma.
Mulle on see lähedane ja arusaadav.
