Eesti Panga president Madis Müller kirjutab oma värskes blogiartiklis, et Eesti riigivõlg on viimase kuue aastaga neljakordistunud ning võib senise eelarvepoliitika jätkumisel kasvada 2030. aastaks üle 20 miljardi euro; kuigi Eesti võlakoormus on rahvusvahelises võrdluses endiselt mõõdukas, teeb keskpangale muret selle kiire kasv, kirjutab BNS.
Mülleri sõnul on Eesti riigi võlg viimase kuue aastaga neljakordistunud: kui veel 2019. aastal oli see umbes 2,5 miljardit eurot, siis 2025. aastaks oli see kasvanud 10 miljardi euroni. “Tõsi, rahvusvahelises võrdluses on see endiselt mõõdukas, umbes 24 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, aga muret teeb võla kiire kasv. Tänavuseks planeeritud 4,5 protsendi suurune eelarve puudujääk tuleb katta täiendava võlaga ja kui riigi kulu- ja maksupoliitikas ei tehta olulisi muudatusi, kasvab riigi võlakoormus rahandusministeeriumi prognoosi järgi 2030. aastaks juba üle 20 miljardi euro ehk 39 protsendini SKPst. Ka sellele järgnevatel aastatel võlakoormus tõenäoliselt jätkaks suurenemist,” rääkis Müller.
Tema sõnul on riigi võlakoormuse kasvul inimestele ja ettevõtetele vahetu mõju.” Ühest küljest tähendab suurem võlg riigi rahakoti jaoks kasvavat kulu, sest maksta on vaja võlaintresse, selle tagajärjel aga jääb riigile vähem raha, et pakkuda avalikke teenuseid. Kui 2022. aastal tuli intressideks maksta 28 miljonit eurot, siis 2030. aastal ulatuks see summa juba umbes 650 miljoni euroni ehk neelaks enda alla umbes kolm protsenti kõikidest laekuvatest tuludest. Võrdluseks – tänavu saab selle raha eest ülal pidada kolme suurimat ülikooli või kogu siseturvalisuse valdkonda päästest piirivalve ja politseini,” ütles Müller.
Teisest küljest vähendab suur võlakoorem Mülleri sõnul riigi võimalusi vajadusel inimesi ja ettevõtteid toetada, kui tulevad uued tagasilöögid või kriisid, sest rahalisi vahendeid selleks oleks lihtsalt vähem. “Kuna Eesti on väga väike ja avatud majandus, sõltume edaspidigi välismaailmas toimuvast. Suurem sõltuvus ja haavatavus võivad niigi keeruliseks muutunud olukorras kergitada laenu hinda ja suurem vajadus muid kulusid kärpida süvendaks majanduskriisi veelgi. Taoline hoiatav kogemus on Euroopa võlakriisi ajast olemas mitme riigi näitel,” ütles keskpanga juht.
“Me oleme näinud, et ka Eestis on iga uus kriis riigivõlga suurendanud. Päris kindlad võime olla selleski, et kriisid tabavad meie majandust ka tulevikus. Mõistagi on selline perioodiliste hüpetega arenev võlakoormuse ja intressikulude kasv jätkusuutmatu, kui me parematel aastatel ei pinguta, et võlakoormust taas vähendada. Otstarbekas oleks hoida võlakoormust sihiks võetud mõistliku eesmärgi lähedal pikema aja jooksul,” jätkas Müller.
Tema sõnul on eelarvedistsipliin oluline ka riigireitingu hoidmiseks, mis omakorda kujundab hinda, mida riik laenamisel maksma peab. Laenuraha hind valitsuse jaoks omakorda mõjutab ettevõtete laenude intressimäärasid. “Seega võib öelda, et eelarvedistsipliinil ja riigivõla stabiliseerimisel on laiem mõju kogu majanduse rahastamisele, ettevõtete investeerimisvõimele ja oodatavale majanduskasvule. Peale otsese mõju ehk laenu hinna ei ole vähetähtis ka kindlustunne investeerimisotsuste tegemisel, mida pakub teadmine, et valitsusel ei ole vaja üha suureneva intressikulu katmiseks täiendavalt või ootamatult maksukoormust tõsta,” ütles Müller.
Eelmise aasta sügisel võttis riigikogu vastu eelarvereeglid, mis hakkaksid võlakoormuse kasvu piirama pärast kaitsekulutustele kokku lepitud erandi lõppemist alates 2029. aastast. “Seadus sisaldab nüüd küll klauslit 30 protsendi suuruse võla kohta, millest alates tuleks hakata rangemalt piirama iga-aastast eelarvepuudujääki, aga pole konkreetset võlaankrut või eesmärgistatavat võlataset. Kuivõrd oleme varem näinud, et riigieelarve seaduses sisalduvate piirmäärade täitmiseks on lõdvendatud reeglit ennast, mitte aga kohandatud eelarvet, siis on asjakohane lisada, et kui toimiksime praegu samamoodi, liiguksime kindalt edasi majandust koormava võlaspiraali suunas,” ütles Müller.
Eesti Panga hinnangul ei pruugi praegu seaduses sisalduv ja kuni 2029. aastani kaitsekuludele ulatuslikku erandit lubav eelarvereegel olla piisav võlakoorma stabiliseerimiseks. Lisaks on selge, et pärast kaitsekulude erandi lõppemist ei ole ka kehtivaid reegeid võimalik täita, ilma et 2029. aastal tuleks teha järske kulukärpeid või maksutõuse. Mõistlikum oleks viia eelarve tagasi jätkusuutlikumale rajale ja võtta suund riigivõla kasvu pidurdamiseks juba varem ning teha seda sujuvamalt.
“Nii nagu on tehtud Rootsis ja Soomes, võiksime ka Eestis jõuda erakondadeülese kokkuleppeni, millega hoitakse riigi rahandus jätkusuutlikul kursil. Lepe võiks väljendada ühist arusaama sellest, et sõltumata valitsevast koalitsioonist peetakse riigi ja selle majanduse pikaajalise väljavaate seisukohalt oluliseks hoida võlg eesmärgiks seatud sihttaseme juures. Erakondade nägemused kulu- ja tulumeetmetest võivad olla erinevad, kuid riigieelarve seisu parandamise üldeesmärk võiks olla ühine,” ütles Müller.
Tema sõnul on Soome hoiatav näide, sest ka kõiki siseriiklikke ja Euroopa Liidu puudujäägireegleid rikkumata jõuti kõigest 16 aasta jooksul umbes 35 protsendi suuruselt võlatasemelt 2023. aastaks ligi 80 protsendini. Sellele järgnenud kahe aasta jooksul kasvas võlg pea 90%ni, rikkudes lubatava puudujäägi piiri, ning Euroopa Komisjon reageeris sellele rikkumismenetluse algatamisega. Soome laenukoormus on Eesti omast küll suurem, ent probleemi olemus sama: osa riigi püsikuludest on kinni makstud laenuga ning sellele lõpu tegemisega viivitamine teeb lahenduse keerulisemaks ja majanduse jaoks valulikumaks.
Tekkinud olukorrale reageerimiseks loodi Soomes 2025. aastal uus eelarveraamistik. Seda tehti laiapõhjalise poliitilise kokkuleppena, et tagada järjepidevus üle valimistsüklite, säilitades samas paindlikkus, et kriisidele reageerida. Parlamendierakonnad saavutasid üksmeele võlakoormuse vähendamise eesmärgi, eelarvepuudujäägi piirangute ning regulaarse järelevalve korralduse põhimõtetes. Uute põhimõtete rakendamine nõuab veel ettevalmistusi, ent erakondadeülene kokkulepe annab sellele toimiva aluse.
“Märksa pikem ja ennast tõestanud võlareegli kogemus on Rootsil, kus 1990. aastate pangandus- ja majanduskriisi järel pandi paika uus eelarveraamistik, mille abil asuti otsustavalt riigi võlataset vähendama. 2019. aastal tehtud täiendusega seati võla orientiiriks 35 protsenti ning kriisidest hoolimata on sellest suudetud edukalt kinni hoida. Ka Rootsis oli tegemist mitte ühe valitsuse projektiga, vaid laiema poliitilise konsensuse põhjal vormistatud otsusega, milles lubati eelarvet puudutavad otsused mahutada võlaraamidesse sellest olenemata, milline on valitsev koalitsioon ja selle muud poliitilised eesmärgid,” ütles Müller.
Tema sõnul näitab Euroopa Liidu riikide kogemus, et suurem võlg ei ole kaasa toonud jõukuse kasvu, pigem teinud need majandused haavatavamaks kõikvõimalike tagasilöökide suhtes ja saanud majanduse arengule takistuseks. “Riigivõla kiiret kasvu ilma silmanähtava sissetulekutaseme tõusuta võib pidada vähetulemuslike eelarve- ja majanduspoliitilistele otsuste tagajärjeks. Siinkohal võib vastupidise ja positiivse näitena esile tuua Rootsi, mis on saavutanud kõrge elatustaseme võlakoormust vähendades ja seda kontrolli all hoides,” ütles Müller.
Tema sõnul on oluline on rõhutada, et võlakasvule piduri tõmbamiseks ei tule praegusega võrreldes soodsamat aega ja mida hiljem seda teha, seda keerulisem see on. “Kuna Eesti rahvastik väheneb ja vananeb, kaasneb sellega surve kasvatada sotsiaalkulusid. Suureneb ka vajadus meditsiini- ja hooldusteenuste järele. Tööealisi inimesi jääb samal ajal ühiskonnas vähemaks. Nähtavas tulevikus püsib ilmselt ka suurem tarvidus kaitsekulude järele ja aeg-ajalt võib meid tabada mõni majanduskriis,” ütles Müller.
Selleks, et vältida võla pidurdamatut kasvu ja sellega kaasnevaid laiemaid negatiivseid mõjusid riigi väljavaatele, tuleks keskpanga juhi sõnul seada jõukohane võlaankur ning pidada sellest kinni sõltumata sellest, millised erakonnad moodustavad järgmise valitsuskoalitsiooni. “Võlakoormuse kasvu pidurdamiseks laiapõhjalise kokkuleppe sõlmimine ja sellest ka kinni pidamine annaks tugeva signaali riigirahanduse usaldusväärsuse kohta nii välisinvestoritele, võlausaldajatele, reitinguagentuuridele kui ka kohalikele ettevõtetele ja inimestele. Eesti Panga roll ei ole sellise kokkuleppe täpsema sisu ega ambitsiooni ulatuse erakondadele ette kirjutamine. Kindlasti aga oleme valmis igati kaasa mõtlema ja sel teemal nõu andma,” lisas Müller.
