19. oktoobril toimuvad Eestis kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Inimesed on ootusärevuses ja esitavad küsimusi: kuhu nende hääled tegelikult lähevad, miks kandidaate on näha sageli vaid plakatitel ja mida teha, kui mandaadi saavad need, kelle poolt peaaegu keegi ei hääletanud? Meie lugejaid teeb murelikuks hääletussedelite lugemise läbipaistvus, kus jookseb piir agitatsiooni ja häälte ostmise vahel ning miks tuntud poliitikud annavad oma saadud hääled edasi „tundmatutele“ kandidaatidele. Nendele ja teistele küsimustele otsis vastuseid MK-Estonia.
Viimaste nädalate jooksul on MK-Estonia toimetusse laekunud arvukalt kirju, telefonikõnesid ja sõnumeid. Inimesed jagasid oma kahtlusi, esitasid küsimusi ja palusid selgitada, mis valimiste eel tegelikult toimub.
Mõnda teeb murelikuks häälte lugemise läbipaistvus, teist erakondade agressiivne reklaam, kolmas aga ei mõista üldse, miks saavad mandaadi vahel need, kelle poolt nad isiklikult ei hääletanud.
Kogusime kokku kõige sagedamini esitatud küsimused ja pöördusime spetsialistide – Tallinna valimiskomisjoni aseesimehe Aljona Kallaste ja Riigi Valimisteenistuse juhi Arne Koitmäe poole.
„Mis juhtub minu häälega pärast selle andmist? Kuidas hääli loetakse ja kes seda protsessi jälgib? Kas võin olla kindel, et minu hääl läheb kindlasti arvesse ja keegi ei saa seda võltsida?“ Valentin (48)
Nii paberil kui ka elektrooniliste häälte kokkulugemine toimub valimispäeval pärast hääletamise lõppemist. Hääletamiskastide avamise juures peab viibima vähemalt pool jaoskonnakomisjoni koosseisust ja lugemist võivad jälgida ka vaatlejad.
Järgmisel päeval pärast valimispäeva kontrollib jaoskonna poolt loetud hääletamistulemust häälte teistkordse ülelugemise teel valla või linna valimiskomisjon. E-häälte lugemine kantakse valimispäeva õhtul otseülekandena üle ja seda on võimalik kõigil huvilistel jälgida.
E-häälte avamisel peab olema kohal vähemalt pool Vabariigi Valimiskomisjoni koosseisust ja audiitorid.
„Olen kuulnud, et mõnikord püüavad erakonnad valijaid „ära osta“ – kingituste, tasuta kontsertide või isegi rahaga. Kus jookseb piir agitatsiooni ja tõelise häälte äraostmise vahel?“ Maria (67)
Häälte ostmine on kuritegu ja alustatud menetlusi oskab täpsemalt kommenteerida politsei või prokuratuur.
Häälte ostmine tuleb kõne alla eelkõige valimiste ajal, mil kandidaadid lubavad vastuteenet, kingitust vm näiteks konkreetse kandidaadi poolt hääletanutele.
Häälte ostmist ei saa samastada asjade (õhupallid, tikutopsid jne) jagamisega valimiskampaania ajal, millega valijat otseselt ei kohustata hääletama kandidaadi poolt.
„Poliitreklaam muutub üha agressiivsemaks. Mõnikord on plakatid ja videoklipid lausa šokeerivad. Kes otsustab, mis on lubatud ja mis mitte? Kas on olemas reegleid nn musta kampaania vastu?“ Oleg (52)
Poliitiline reklaam peab vastama reklaamiseaduses sätestatud reklaami põhinõuetele. See tähendab, et sellele kehtivad samad nõuded mis kommertsreklaamilegi: see peab olema selgelt reklaamina tähistatud ega tohi valijaid eksitada.
Poliitiline välireklaam on lubatud kogu valimisperioodi ajal – ajapiiranguid ei ole.
Poliitilist selgitustööd tohib teha isegi valimispäeval, kuid ainult väljaspool hääletamisruume, kus seaduse järgi peab olema tagatud valimisrahu.
Alates 10. oktoobrist 2025 hakkab kehtima Euroopa Poliitreklaami läbipaistvuse määrus, mis seab tingimused poliitreklaami avaldamisele. See kohustab kõiki reklaami tellijaid ja avaldajaid selgelt märkima, kes on poliitreklaami tellinud, mis eesmärgil on see avaldatud ja millised vahendid on sellele kulutatud. Need reeglid peaksid muutma poliitreklaami valijate jaoks arusaadavamaks ja läbipaistvamaks.
„Aga mis siis, kui kaks kandidaati on saanud võrdse arvu hääli? Kuidas siis otsustatakse, kumb neist volikokku pääseb?“ Žanna (74)
Kui kaks kandidaati saavad võrdse arvu hääli, saab otsustavaks nende asetus nimekirjas. Üldreegli kohaselt (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 56 lg 4) reastatakse ettepoole kandidaat, kes paiknes kandidaatide ringkonnanimekirjas tagapool – see tähendab, et erakond oli ta algselt asetanud kaugemale positsioonile.
Tuleb aga meeles pidada, et Tallinna linnas kehtib erireegel (§ 56¹ lg 3 ja 7): kui vähemalt kahele kandidaadile on antud võrdne arv hääli, osutub valituks kandidaatide ülelinnalises nimekirjas eespool olev kandidaat. Seega ei pruugi lõplik otsus sõltuda häälte arvust, vaid kandidaadi positsioonist erakonna linna nimekirjas.
„Mind pahandab selline olukord: annan oma hääle konkreetsele inimesele, keda usaldan, aga siis kuulen äkki, et tema hääled on „üle läinud“ teisele kandidaadile, keda ma üldse ei toeta. Kas see on aus? Kas häälte edasiandmine on üldse seaduslik?“ Aleksandr (56)
Ühegi kandidaadi hääli teisele kandidaadile ei anta. Volikokku on võimalik pääseda kas isikumandaadi alusel või nimekirjamandaadi alusel.
Isikumandaadi saab kandidaat, kes on kogunud piisavalt hääli, et ületada ringkonnale kehtestatud kvoot.
Nimekirjamandaate jaotatakse teisiti: kõik ühe erakonna või valimisliidu kandidaatidele antud hääled liidetakse kokku ja selle põhjal määratakse, mitu kohta kohaliku omavalitsuse volikogus antud nimekiri saab. Seejärel jaotatakse need kohad nimekirja sees olevate kandidaatide vahel – eelis on neil, kes kogusid rohkem hääli.
Nimekirjad, kus häälte arv ei ületa 5% kehtivatest häältest, nimekirjamandaatide jagamisel ei osale ja nende hääli ei liideta ühelegi teisele nimekirjale.
Mandaatide jaotamisel osalev nimekiri saab mandaate võrdeliselt talle antud häälte arvuga.
„Kui palju hääli on tegelikult vaja, et kohaliku omavalitsuse volikokku pääseda? Kas on olemas mingi kindel künnis või sõltub kõik ringkonnast ja valimisaktiivsusest?“ Jekaterina (29)
Tallinnas kasutatakse niinimetatud lihtkvoodi süsteemi (§ 56¹).
Kõigepealt arvutatakse igas valimisringkonnas välja, kui palju hääli on vaja ühe mandaadi saamiseks: valimisringkonna kehtivate häälte arv jagatakse sellele ringkonnale eraldatud mandaatide arvuga volikogus. Valituks osutub kandidaat kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne.
Ülejäänud mandaadid jaotatakse erakondade ja valimisliitude vahel nende nimekirjade alusel ning seejärel kompensatsioonimandaatide süsteemi kaudu, kasutades d’Hondti meetodit.
Ühtset fikseeritud lävendit ei ole: kõik sõltub sõltub valimisringkonna kehtivate häälte ja mandaatide arvust. Kompensatsioonimandaatide ja nimekirjamandaatide jaotamisel osalevad ainult erakonnad ja valimisliidud, kes kogusid ülevallaliselt või -linnaliselt vähemalt 5% kehtivatest häältest.
„Miks pääsevad mõnikord volikokku erakonnad, mis on kogunud oluliselt vähem hääli kui teised? Kuidas seda valijatele üldse selgitada?“ Irina (61)
Mandaadid jaotatakse vastavalt Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse §-le 9 ning 2025. aasta valimistel ka § 70⁴ sätteid arvestades. Reeglina jaotatakse mandaadid saadud häälte arvu põhjal ja rohkem hääli saanud nimekiri saab ka rohkem mandaate.
Erandiks on juhud, kui alla 5% künnise jäänud nimekirjas võib kandideerida näiteks edukas kandidaat, kes saab isikumandaadi (osutus valituks lihtkvoodi alusel). Selline kandidaat võib osutuda valituks isegi siis, kui tema nimekiri tervikuna mandaatide jaotamises ei osale.
„Elan Haaberstis ja ma ei mõista: miks on meie nimekirjades kandidaate, keda ma pole siin kunagi näinud? Nad ei ole isegi linnaosaga seotud. Kuidas see võimalik on?“ Ljudmila (58)
Tallinnas moodustatakse valimisringkonnad linnaosade kaupa (§ 8), võttes arvesse elanike arvu.
Samas kehtib kandideerimisõigus kogu linna tasandil: kandidaat peab olema Tallinnas registreeritud hiljemalt 1. augustiks, kuid ta ei pea elama ringkonnas, kus ta kandideerib (§ 5 lg 5).
See tähendab, et näiteks Lasnamäe elanik võib kandideerida Haaberstis, kui tema elukoht on ametlikult registreeritud linna piires. Peamine nõue on elukoht vastavas kohalikus omavalitsuses, mitte konkreetses ringkonnas.
„Aga mis siis, kui saadik, kelle poolt ma hääletasin, kolib kuu aja pärast teise linna või isegi välismaale? Kas ta jääb ikka saadikuks või peab mandaadist loobuma?“ Sergei (41)
Oma elukoha teise omavalitsusse registreerinud volikogu liikme volitused loetakse lõppenuks. See on sätestatud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 18 lg 1 p 3.
Seega, kui volikogu liige registreerib oma elukoha teises omavalitsuses, kaotab ta mandaadi ega saa enam volikogu koosseisu jääda.
„Kui ma arvan, et minu piirkonna valimistel esines rikkumisi, mida ma peaksin tegema? Kuhu pöörduda ja kas tulemusi on üldse võimalik vaidlustada? Kas on olnud juhtumeid, kus tulemused on tühistatud?“ Mihhail (50)
Valimistulemusi saab vaidlustada esitades kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile.
Vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse §-le 64 on see õigus ainult neil, kelle õigusi on rikutud, st kandidaatidel, erakondadel või valimisliitudel.
Seega, kui valija arvab, et valimistel esines rikkumisi, peab ta pöörduma kandidaadi, erakonna või valimisliidu poole, kellel on õigus esitada ametlik kaebus.
„Praegu levib internetis kandidaatide kohta palju libauudiseid. Valeinfo levib välkkiirelt. Kas valimiskomisjon saab sekkuda ja selliseid asju peatada? Või võib sotsiaalmeedias rääkida mida iganes?“ Natalja (47)
Valeinfo levitamise ja laimuga seotud küsimusi reguleerivad valimiste ajal mitmed asutused. See võib olla politsei, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), Andmekaitse Inspektsioon (AKI) või mõni muu amet.
Kandidaadil on õigus oma hea nime kaitseks pöörduda laimaja vastu kohtusse. Lisaks on Euroopa digiteenuste määrusest tulenevalt väga suurtel digiplatvormidel suurenenud kohustused monitoorida sisu, et tagada valimisprotsessi plaanipärane kulgemine.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) loonud juhendi, milles on välja toonud vajalikud juurdepääsulingid teatamaks platvormidele nii ebaseaduslikust sisust kui ka platvormi enda kasutajatingimustega vastuolus olevast sisust.
Küsimused spetsialistidele
Kust tuleb raha?
MK-Estonia lugejate küsimustele vastavad Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni esindajad.
„Me kõik näeme, kuidas erakonnad kulutavad tohutuid summasid bänneritele ja reklaamile. Kust tulevad sellised vahendid? Kas on olemas mingigi kontroll, et kampaaniaid ei rahastataks kahtlastest allikatest?“ Aljona (44)
Valimiskampaania kuludele piiri pole seatud – selline on olnud seadusandja tahe.
Erakonnad on oma kulutustes vabad. Valimisliidud ja üksikkandidaadid kulutavad kampaaniaks just niipalju, kui neil tulusid, so annetusi või isiklikke vahendeid selleks jätkub, samuti teevad erakonna või valimisliidu nimekirjas kandideerivad isikud, kes panustavad selleks kas neile isiklikult tehtud annetusi või oma isiklikke vahendeid.
„Tihti jääb mulje, et erakondadel on „põhjatud rahakotid“. Kes tegelikult kontrollib, kust nende raha pärineb, ja kas tavalised valijad saavad seda teada?“ Tatjana (62)
Erakonnad ei koosta ega esita oma kulude kohta valimiskampaania aruandeid – erakondade rahastamise läbipaistvus tagatakse nende perioodilise aruandlusega. Kvartaliaruanded tulude (liikmemaksud ja annetused, riigitoetus) ja kulude kohta avalikustatakse Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) veebilehel https://erjk.ee/et/aruanded/erakondade-tulud-ja-laekumised.
Komisjon võrdleb neid erakondade raamatupidamislike aruannetega ja algatab kahtluste korral menetluse.
Kuidas kaitsta end petturite eest?
„Ma ei saa kõndida, seega kavatsen hääletada kodus. Aga ma muretsen petturite pärast: kuidas eristada tõelisi komisjoni liikmeid võõrastest? Milliseid dokumente peavad nad uksel esitama, kuhu saab helistada, et nende isikut kontrollida, ja kuhu teatada, kui miski tundub kahtlane? Ja kas on tõsi, et ID-kaardi PIN-koode ei tohi kellelegi öelda?“ Larissa Ivanovna (74)
Vastab Ida prefektuuri küber- ja majanduskuritegude grupijuht Hannes Jalg:
Soovitame järgida lihtsat turvareeglit. Iga valija saab omale „Valimiste teabelehe“, kuhu on koondatud kogu informatsioon, sealhulgas kontaktandmed, seega vähimagi kahtluse korral on kõige parem helistada seal märgitud ametlikel numbritel või üldisel valimiste infotelefonil 1247. Võib ka kirjutada e-kirja aadressile info@valimised.ee.
See on kõige usaldusväärsem viis veenduda, et saadud teave on tõene.
Kahjuks esineb sageli, et petturid esitlevad end riigiasutuste, sealhulgas politsei või valimiskomisjonide töötajatena, et võita usaldust ja meelitada välja isikuandmeid või raha.
Seetõttu ärge mingil juhul edastage oma ID-kaardi PIN1- ja PIN2-koode telefoni, e-posti või SMS-i teel ega andke võõrastele kaugjuurdepääsu oma seadmetele.
Kui teie koju tulnud inimeste käitumine tundub kahtlane, täpsustage esmalt teavet numbril 1247 või e-posti aadressil info@valimised.ee.
Teated võimalike rikkumiste kohta saatke e-posti aadressile korruptsioonivihje@politsei.ee.
Infoks
D’Hondti meetod on mandaatide jaotamise süsteem, mis põhineb proportsionaalsel häälte lugemisel. Eestis kasutatakse seda meetodit muuhulgas kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel.
D’Hondti meetodi kohaselt jagatakse iga erakonna või valimisliidu kogutud häälte koguarv järjestikku naturaalarvude reaga (1, 2, 3 jne) – nii mitu korda, kui palju mandaate on vastavas organis vaja jaotada.
Kõik saadud tulemused kantakse üldtabelisse. Sellest tabelist valitakse välja suurimad väärtused, mille arv on võrdne jaotamisele kuuluvate kohtade arvuga. Iga valitud väärtus vastab ühele mandaadile, mille saab erakond või valimisliit, kellele see tulemus kuulub.
Selline arvutusmeetod võimaldab täpselt kajastada valijate poolt erinevatele jõududele antud häälte suhet esinduskogus. Samal ajal soosib d’Hondti meetod mõnevõrra suuremaid erakondi, kuna jagamissüsteem annab neile viimaste mandaatide jaotamisel väikese eelise.
Meetodit iseloomustab arvutuste lihtsus ja protseduuri läbipaistvus, mis muudab selle kasutamise mugavaks nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil.
