Alates 1. septembrist kehtivad 9. klassi lõpetanutele uued reeglid: nüüd on nad kohustatud õppima kuni 18-aastaseks saamiseni või kuni kesk- või kutsehariduse omandamiseni. Kuid veel õppeaasta eelõhtul ei suutnud sajad noored kuhugi sisse astuda. Miks neile sobivaid kohti ei leitud, kuhu peaksid pöörduma need, keda kuskil vastu ei võeta, ning mida teha erivajadustega laste peredel – seda selgitas „MK-Estonia“.
Tallinlase Marina (49) nooremal pojal on diagnoositud autism, põhikooli lõpetas ta lihtsustatud õppekava alusel.
„Kuid see ei tähenda sugugi, et noormehel poleks võimeid ega huvisid. Näiteks arvutitega on Artjom sina-peal,“ räägib tema ema. „Paberile kirjutab ta trükitähtedega, kuid trükib sellise kiirusega, et iga steno-masinakirjutaja võiks kadedust tunda. Ta tahaks ka edaspidi arvutitega tegeleda ja seal tema diagnoos teda tõesti ei sega. Kuid ta ei saa juba teist aastat kuhugi sisse. Öeldakse, et tal pole eesti keelt vajalikul tasemel. Seetõttu on mul eriti valus: lapsel on ilmselt võimed, mida saaks arendada, kuid kohta, kus talle selline võimalus antaks, me leida ei suuda.“
Naise sõnul soovitatakse talle ikka ja jälle pöörduda Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse, kui ta üritab uurida, kuhu erivajadusega noor võiks minna.
Kuid ka sinna sisse astuda Artjomil ei õnnestunud.
„Meile öeldakse: seal pole samuti kohti. Ja mida edasi teha? Kuhu veel minna? Tekib mingi nõidumisring: kõik saavad aru, et noormees peab millegagi tegelema, eriala omandama, arenema, kuid konkreetset vastust, kus täpselt ta seda teha saab, meil ei ole,“ ütleb ema.
Kahjuks näitab statistika, et ka diagnoosita lapsed ei saa kuhugi sisse. 25. augusti seisuga puudusid EHIS-es andmed 1674 lõpetaja edasise õppekoha kohta üle kogu Eesti. Ja see on tohutu probleem paljudele põhikooli lõpetajatele: nad on kohustatud haridust jätkama, kuid sobivat kohta pole!
-
septembril teatas Haridus- ja Teadusministeerium: selliseid lapsi on jäänud juba alla tuhande. Kuid kui palju nende hulgas on neid, kes tegelikult kuhugi sisse ei saanud, pole veel teada.
Lõplik pilt sellest, kui palju alaealisi jäi haridussüsteemist kõrvale, pidi aga selguma pärast 10. septembrit, kui õppeasutused pidsid vajalikud andmed EHIS-esse sisestama. Andrei Kante nimetas seda kuupäeva juba „X-päevaks“.
Vastutus ilma tööriistadeta
Probleemi ulatusest rääkis Tallinna abilinnapea Andrei Kante juba 25. augustil linnavalitsuse pressikonverentsil. Tema sõnul oli ilma kindla edasise õppekohata 672 põhikooli lõpetajat ja seda ainult Tallinnas.
„On ilmne, et kui õppeaasta algusest lahutavad vaid loetud päevad, on see väga suur number. Alates 1. septembrist langes kogu see koormus meie õlgadele. Meil tuleb luua kontakt igaühega neist noortest ja otsida individuaalset lahendust,“ ütles Kante.
-
augustil rääkis Kante, et vabu kohti gümnaasiumiastmes on nii eesti õppekeelele üleminvates kui ka eestikeelsetes koolides. Kuid juba 2. septembriks oli olukord muutunud.
„Praegu on üleminekueas koolides vabu kohti veel olemas, kuid eestikeelsetes – kõik kohad on juba hõivatud. Lisakohtade loomine on aeglane protsess, mis nõuab läbirääkimisi õppeasutustega. Niipea kui lõplikud andmed laekuvad, oleme valmis neid läbirääkimisi alustama,“ täpsustas abilinnapea hiljem.
Andrei Kante näeb probleemi selles, millised võimalused omavalitsused selle eesmärgi saavutamiseks said.
„Kahjuks pole kohalikul omavalitsusel praktiliselt mingeid reaalseid mõjutusmehhanisme peale nõustamise. Just nõustamine on meie põhifunktsioon, peame neid noori aitama,“ selgitas Kante.
Tema hinnangul loob uus kohustus linnateenistustele lisakoormuse.
„Tuleb mõista, et iga noore olukord on individuaalne. Ühele piisab nõustamisest, teisele võib vaja minna otseses mõttes teraapiat,“ märkis ta.
Linna esialgsete arvestuste kohaselt võib Tallinn kogu selle töö korraldamiseks vajada nelja-viit täiendavat ametnikku.
„Kuningas osutus alasti olevat“
Samal päeval, 25. augustil, andis oma selgituse olukorrale haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ministeeriumi pressikonverentsil rõhutas ta: noorte probleem, kes pärast põhikooli haridust ei jätka, ei tekkinud koos uue õppimiskohustusega.
„Pärast põhikooli lõpetamist kadusid need noored piltlikult öeldes süsteemi vaateväljast. See on umbes 1500 last aastas. Kui kujutada ette, et ühes põlvkonnas on umbes 15 000 last ja 1500 neist jääb igal aastal vaid põhiharidusega, – see on iga kümnes. Seda on tõesti väga palju,“ ütles ta.
Praeguse lennu jaoks oli süsteemil ministri hinnangul vaja umbes 1500 täiendavat õppekohta.
„Mina ei julge väita, et kõik 1674 inimest EHIS-es, kelle kohta polnud andmeid vastuvõtu kohta, on noored, kes jäid õppekohata. Praegu vastuvõtt erinevatesse õppeasutustesse veel kestab ning osa juba vastu võetud õpilasi pole lihtsalt veel süsteemi kantud. Seetõttu me praegusel hetkel täpselt ei tea, kui paljudele noortele tegelikult igal pool ära öeldi,“ rõhutas minister.
Lõplike andmete sisestamiseks anti õppeasutustele aega 10. septembrini.
„10. september on kuupäev, millal saame näha, kui palju tegelikult jäi õpilasi, keda ükski õppeasutus vastu ei võtnud,“ selgitas Kallas 25. augustil.
Nende hulgas, kelle edasine õppekoht jäi teadmata, tõi Kallas eraldi välja Ukraina sõjapõgenike peredest pärit noored. Osa neist võis suveks Eestist lahkuda ja sel hetkel polnud veel selge, kas kõik tagasi tulevad. Teise märgatava rühmana nimetas minister venekeelsete põhikoolide lõpetajaid, kellele võib sisseastumisel takistuseks saada ebapiisav eesti keele oskus.
„Proportsionaalselt on nende osakaal nende noorte hulgas üsna suur. Ja see näitab meile ikka ja jälle, et meil on probleem segregeeritud koolisüsteemiga,“ teatas Kallas.
Ministri sõnul sundis uus õppimiskohustus süsteemi tegelikult esimest korda tegelema nende noortega, kes varem võisid pärast 9. klassi lihtsalt selle vaateväljast kaduda.
„Sel aastal sattusid nad meil esimest korda lauale. Esimest korda oleme sunnitud nende lastega tegelema – nii koolid, kohalikud omavalitsused kui ka haridusministeerium. Mõnes mõttes osutus kuningas alasti olevat,“ ütles Kallas.
„Kohtasid on, kuid lapsed ei saa sisse“
Pärast ministri pressikonverentsi võttis „MK-Estonia“ uuesti ühendust Andrei Kantega, et selgitada välja, kuidas saavad samal ajal eksisteerida vabad kohad ja sajad lõpetajad, kes ei tea, kus nad õppima hakkavad.
„Esiteks toimub natuke andmetega manipuleerimine. Kohti ei ole võimalik lihtsalt kokku lugeda. On prognoositav kohtade arv ja siin käib pidev mäng numbritega,“ ütleb abilinnapea.
Kuid peamine vastuolu seisneb tema sõnul isegi mitte arvutustes.
„Kohti on, kuid lapsed ei saa sinna sisse. Näiteks laps ei vasta vastuvõtutingimustele: ei sooritanud matemaatikat, tal on mitterahuldav hinne või ta lõpetas põhikooli ilma piisava eesti keele oskuseta,“ loetleb Kante. „Pikemalt jäänute seas on aga ka lõpetajaid, kes formaalselt vastavad nõuetele, nad täitsid kõik põhikooli lõpetamise tingimused, kuid neid ei võeta kuhugi vastu.“
Seejuures ei tahtnud linn oodata 10. septembrini, mil EHIS-esse ilmuvad täielikumad andmed.
„Me ütlesime ministeeriumile: teeme juba praegu eeltellimuse mingile kohtade arvule. Sest koolil on vaja leida õpetajad. Ei saa 10. septembril öelda: nii, meil on vaja lisakohti – ja homme need tekkisid,“ selgitab Kante.
Üks Kante peamisi etteheiteid puudutab järgmisele haridustasemele ülemineku reegleid endid.
„Riik kehtestas õppimiskohustuse, kuid vastuvõtutingimusi gümnaasiumidesse selle reformi käigus ei muutnud. Koolid planeerisid vastuvõttu samamoodi, nagu nad planeerisid seda tavapärases olukorras,“ ütleb ta.
Tulemusena muutub vastuvõtt pikaks kohtade ümberjaotamise ahelaks. Kõigepealt võtavad nõutavamad koolid vastu tugevad ja motiveeritud õpilased, seejärel vabanevad kohad teistes õppeasutustes, algab uus vastuvõtuvoor ning teismelised liiguvad koolidesse, mida nad märkisid teise või kolmanda valikuna.
„On koole, kus 10. klassi kandidaatide nimekiri on võrreldes juuniga muutunud kahe kolmandiku võrra. Mõned viivad läbi juba kuuendat vastuvõtuvooru,“ räägib Kante.
Huvitav on see, et seda probleemi ennast tunnistab ka ministeerium: Kallas rääkis samuti täiendava vastuvõtu kuuendatest voorudest ja sellest, et veel augusti lõpus võib tulevaste klasside koosseis muutuda 20–30%.
Kuid Kantet ei tee murelikuks mitte ainult praegune segadus, vaid ka see, kuhu selline õpilaste jaotamine võib mõne aasta pärast välja viia.
„Kõigepealt lähevad kõige motiveeritumad lapsed populaarsetesse koolidesse, riigigümnaasiumidesse. Siis tuleb teine voor, kolmas. Nõrgema õpimotivatsiooniga lapsed koonduvad lõpuks sinna, kuhu veel kohti jäi. Kolme aasta pärast on meil täies mahus järjekordsed getod,“ hoiatab abilinnapea.
Eriarvamused ministriga puudutavad ka seda, millises etapis tuleb aidata lõpetajat, kes tegelikult pole valmis järgmisele astmele üle minema.
„Me rääkisimegi ministriga sellest, et ei saa last lihtsalt põhikoolist eikuhugi välja lasta. Ta sai tunnistuse – ja kõik, head aega. Ning edasi hakkame teda taga otsima piki kogu Tallinna,“ räägib Kante.
Tema ettepanek on jagada vastutus põhikooli ja järgmise õppeasutuse vahel: esimene võiks aidata lapsel täita lünki teadmistes, teine – tegeleda tema edasise kutsenõustamisega.
Kuid Kante sõnul ei ole ministriga selles küsimuses seni kokkuleppele jõutud.
„Minister on kategooriliselt selle vastu, et ettevalmistav õpe jääks põhikooli juurde,“ väidab ta.
Veelgi rangemalt hindab Kante riigi lähenemist kutsehariduse arendamisele.
„Mul tekib tunne, et minister tahab mis tahes hinnaga täita uued kolledžid ja kohad kutsehariduse astmel,“ ütleb abilinnapea.
Kui tavaline koht ei sobi
Eraldi probleem on erivajadustega lõpetajad. Just sellesse rühma kuulub ka Artjom, kellest rääkisime artikli alguses.
Andrei Kante arvates pööras riik reformi ette valmistades selliste lõpetajate võimalustele ebapiisavalt tähelepanu.
„Riik kahjuks ei suurendanud kohtade tellimust Astangu keskuses, aga Tallinna Rakenduskolledžis ei telli ministeerium neid kohti juba ammu. Kõik kohad, mida linn oma jõududega Tallinna Rakenduskolledžis korraldab, on juba täidetud,“ ütleb abilinnapea.
Kui palju erivajadustega noori praegu ilma sobiva kohata jääb, ei oska ta veel öelda. „Tallinn ei saa oma eelarve piires anda kõigile kutseharidust, seetõttu on vajalik ühistöö riigiga,“ rõhutab Kante.
„MK-Estonia“ palus Haridus- ja Teadusministeeriumil selgitada, kuhu peaks pere sellises olukorras pöörduma ja millised reaalsed võimalused on erivajadusega lõpetajal, kui sobivat kohta leida ei õnnestu.
Ministeeriumi kaasava hariduse osakonna nõunik Sandra Fomotskin rõhutab: erivajadused ise ei tähenda, et noor peaks haridust jätkama eranditult spetsialiseeritud õppeasutuses.
„Kõik kutseõppeasutused on kohustatud kohandama õpet õppija vajadustele ja pakkuma vajalikku tuge. Sobiva õppekava valikul tuleb lähtuda konkreetse noore huvidest, võimetest ja toesajaduse määrast,“ selgitab Fomotskin.
Eelkõige pakuvad paljud kutsekoolid lihtsustatud õppekava alusel põhikooli lõpetanutele madalama taseme õppekavu, kus omandatakse lihtsamaid kutseoskusi. Mõnele noorele võivad olenevalt tema huvidest ja võimetest sobida ka 4. taseme kutseõppe õppekavad.
Kuid sobivaid variante ei jagu veel kõigile.
„Madalama taseme kutseõppe õppekavade kohtade arv ja nende kättesaadavus erinevates piirkondades ei ole igal pool piisav. Seetõttu jätkab Haridus- ja Teadusministeerium nende võimaluste laiendamist, et järgmisel õppeaastal oleks sobivaid õppekohti rohkem,“ tunnistab ta.
Teismelistele, kes on kohustatud õppimist jätkama kuni 18-aastaseks saamiseni, on olemas konkreetne tegevuskord. Kui noor ei leidnud kohta, tuleb tal endal või tema perel pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. See on kohustatud jälgima õppimiskohustuse täitmist ja aitama valida sobiva variandi. Paljudes omavalitsustes tegelevad sellega noorte heaoluspetsialistid, kes selgitavad koos teismelisega välja, mis takistab tal õpinguid jätkata, ning kaasavad vajadusel teisi spetsialiste.
Olemas on ka mitu võimalikku haridusteekonda. Kui juba põhikooli lõpetamisel on selge, et erivajadusega noor pole veel valmis uude õppekeskkonda üle minema, võib ta jääda oma põhikooli juurde täiendavale õppele.
„Täiendav õpe ei ole 9. klassi kordamine. Selle raames saab noor harjumuspärases keskkonnas täiendavat üldhariduslikku õpet, kutsenõustamist ning tuge sotsiaalsete ja iseseisvuse oskuste arendamisel, et olla aasta pärast valmis üle minema teise õppeasutusse,“ selgitab Fomotskin.
Kui aga õppima kohustatud lõpetaja ei leidnud kohta ei gümnaasiumis ega kutsekoolis, peab talle olema tagatud ettevalmistava õppe võimalus. Seal koostatakse noorele individuaalne õppekava, aidatakse täita vajalikke teadmiste ja oskuste lünki, tutvuda erinevate erialadega ning valida edasine tee.
KOMMENTAAR
Ott Pärna,
Tehnoloogiakolledži Techno+TLN direktor
Väga oluline osa meie tööst on seotud nende noortega, kes ütlevad: „Mina ei taha õppida, jätke mind rahule.“ Märkimisväärne osa meie kooli ülesandest seisneb selles, et kõigepealt jõuda noore endani kui isiksuseni.
Seetõttu ei piisa vaid õppekoha tagamisest. On oluline, et noor ise näeks hariduse jätkamises mõtet. Üks viis selliseid teismelisi huvitama panna on ühendada üldhariduslikud ained praktilise õppega ja näidata, milleks omandatud teadmisi tegelikus elus vaja võib minna.
Just sellisel põhimõttel on üles ehitatud meie uued nelja-aastased õppekavad. Üldharidusainete maht nendes on võrreldav gümnaasiumi omaga, kuid samal ajal saab noor kutseoskused. Tulemusena jääb talle pärast õpingute lõpetamist valik: jätkata haridust ülikoolis või minna tööturule juba erialaga.
KOMMENTAAR
Helena Hüldal,
Majandus- ja Teeninduskolledži AVARA arendusjuht
Tänase seisuga on kõik meie õppekohad juba täidetud. Huvi oli väga suur juba põhivastuvõtu ajal ning üksikutele erialadele avasime hiljem täiendava vastuvõtu – kuid ka seal on kõik kohad juba hõivatud.
SAIS-i statistika näitab, et just meie kolledžis oli kutseõppeasutuste seas suurim konkurss ühele õppekohale.
Saimme Haridus- ja Teadusministeeriumilt päringu palvega hinnata meie võimalusi täiendavate õppekohtade loomiseks ning tegeleme sellega parasjagu. Väga lühikese aja jooksul tuleb aru saada, milliste ressurssidega me disponeerime ja kui reaalne on kohtade arvu suurendada. Üks võtmeküsimusi siin on personal.
Üks tõsiseid probleeme praeguse vastuvõtu ajal on kandidaatide ebapiisav eesti keele oskus. Tulemusena ei jõua paljud noored keelebarjääri tõttu isegi järgmiste sisseastumiskatseteni, kus saaksime hinnata nende ülejäänud teadmisi ja oskusi.
Artikli jatku lugege “MK-Estonia” värskest numbrist. Portaalis avaldatakse jatk 23. septembril.
